3-3-1-17-07 · Riigikohus

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus

Riigikohtu erikogu 22. jaanuari 2008. a otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-17-07

1. Nõustun kohtuotsuse (edaspidi otsus) lõppjäreldusega, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole suulise

hoiatamisega Leho Ruusi õigusi rikutud. Nõustun ka otsusest väljaloetava arusaamaga, et VTMS X

peatükis sätestatud hoiatamismenetluse regulatsioon on kaugel ideaalist ja seadusandja peaks

õigusselguse huvides kaaluma siin muudatuste tegemist. Muuhulgas võiks seadusandja püüda

lahendada küsimust, kuidas saab hoiatamismenetlus olla üheaegselt nii väärteomenetluse üks osa (vt

VTMS 10 peatüki 1. jao pealkirja) kui ka väärteomenetluse lõpetaja (vt VTMS § 53 lg-s 5 sätestatut).

Samas tuleks minu arvates VTMS X peatükis sisalduvat hoiatusmenetluse "mehhanismi"

süstemaatilise tõlgendamise pinnalt mõista ja hinnata mõnevõrra teisiti, kui seda tehakse otsuses.

2. Otsuse p 18 teises lõigus räägitakse "väärteomenetluse alustamisest hoiatusmenetluse vormis".

Leian, et täna kehtiva seaduse mõtte ja ka sätte kohaselt ei saa väärteomenetlus alata

"hoiatusmenetluse vormis". KrMS §-s 6 sätestatud (kriminaal)menetluse kohustuslikus põhimõte

toimib menetluse alustamise situatsioonis VTMS §-st 2 lähtuvalt piiranguteta ka väärteomenetluses.

Seega tuleb minu arvates kohtuvälisel menetlejal enda töös puutuda kokku järgmiste

menetlusloogiliste valikutega, mis reaalajas võivad ka kokku langeda.

2.1. Esimeses valiksituatsioonis tuleb hinnata, kas mingis käitumisaktis on olemas väärteotunnused

või mitte. Neid tunnuseid sedastamata jättes puudub igasugune võimalus ametlikuks menetluslikuks

aktiivsuseks. Väärteotunnuste olemasolu sedastamise järel tuleb aga alati ja vältimatult alustada

väärteomenetlust. Väärteomenetluse alustamise üldine kohustus laieneb ka sellistele väheohtlikele

(vähetähtsatele) rikkumistele, millele reageerimine võiks menetleja arusaama kohaselt piirduda kas

hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. Arusaam, et ka suulisele hoiatamisele eelneb (tavaline)

väärteomenetlus, tuleneb üheselt VTMS § 53 lg-s 5 sätestatust, mille kohaselt hoiatamismenetluse

kohaldamine lõpetab väärteomenetluse. Sellest lähtuvalt tuleb üksnes nõustuda otsuse p 16 esimeses

lõigus märgituga, et menetluse alustamise järel tekivad menetlusalusel isikul ka kõik VTMS § 19 lg-

s 1 loetletud õigused (sealhulgas ka VTMS § 19 lg 1 p-s 7 sätestatud kaebeõigus). Mõistetavalt tuleb

need õigused menetlusalusele isikule ka teatavaks teha.

2.2. Kui menetleja on väärteomenetluses jõudnud teise loogilisse valiksituatsiooni ehk veendumusele,

et tegemist on vähetähtsa väärteoga ja seetõttu võiks kõne alla tulla ka piirdumine hoiatustrahvi

kohaldamise või suulise hoiatamisega, aktualiseerub kahtlemata taas täiel määral menetlusaluse isiku

õiguste küsimus. Olen erinevalt otsuse p 18 teises lõigus märgitust seda meelt, et kui menetleja peab

võimalikuks VTMS X peatükis sätestatud meetmeid, on menetlusalusel isikul õigus väga täpselt

teada, kas talle kohaldatakse hoiatustrahvi või suulist hoiatamist. Tõlgendades süstemaatiliselt VTMS

§-s 19, § 53 lg 2 p-s 2 ja § 114 lg-s 2 sätestatut, tuleb menetlusalusele isikule kõnealuses

valiksituatsioonis kahtlemata selgitada, et hoiatustrahvi või suulise hoiatamisega nõustumine

tähendab samaaegselt ka kohtukaebeõigusest loobumist ja et juhul, mil ta ei ole kõnealust

õiguserikkumist toime pannud, tuleks tal valida PS §-s 15 sätestatud põhiõigust täiel määral tagav

üldmenetluse tee. Ja lõpuks: ilmselt oleks raske põhjendada sedagi, miks peaks menetleja

menetlusalusele isikule õigusi selgitades tema eest varjama, et nii nagu iga väärteosündmuse puhul,

tehakse ka suulise hoiatamise korral eeskätt statistilistel eesmärkidel vastav kanne politsei

infosüsteemi POLIS.

3. Arusaam, et enda rikkumist mõistnud, seda sisuliselt tunnistanud ja kas suuliseks hoiatamiseks või

ka hoiatustrahvi kohaldamiseks igati teadva nõusoleku andnud isik loobub samaaegselt ka

kohtukaebeõigusest, on kahtlemata kantud menetlusökonoomia põhimõttest. See põhimõte on

kaasaegsetes süüteomenetlustes oluliselt suurema kaaluga, kui võiks välja lugeda otsuse punkti 18

esimesest lõigust. Menetlusökonoomia põhimõte saab toimida vaid tasakaalu tingimustes, kui see

teenib võrdsel määral nii riigi kui menetlusaluse isiku huvisid ning annab isikule võimaluse vabalt ja

samas edasise suhtes siduvalt otsustada, kas tunnistada enda rikkumist, hoida aega kokku ja nõustuda

enda käitumise vähestigmatiseeriva taunimisega või mitte tunnistada rikkumist ja kaitsta enda õigusi

maksimaalsel määral üldmenetluses. Menetlusökonoomia põhimõte kui niisugune lakkab riigipoolse

huvi kadumisel reaalselt toimimast ja annab teed paternalistlikule uurimisprintsiibile siis, kui me

mistahes väidetavalt heade kavatsustega hakkame ühele konkreetsele suulise hoiatusega nõustunud

isikule otsima õigustust taganeda sellest enda teadvast nõusolekust.

Eerik Kergandberg