3-3-1-17-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

ERIKOGU

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-17-07

Otsuse kuupäev

22. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Märt Rask, liikmed Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg,

Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Leho Ruusi kaebus Põhja Politseiprefektuuri ülekuulamise

protokolli väljastamisest keeldumise ja menetlusaluse isiku

ülekuulamise protokolli õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsus haldusasjas

nr 3-05-587

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Leho Ruusi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

6. november 2007

Istungil osalenud isikud

Leho Ruus

RESOLUTSIOON

Jätta Leho Ruusi kassatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri

2006. a otsus haldusasjas nr 3-05-587 muutmata.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Leho Ruus ületas jalakäijana 22. aprillil 2005. a väidetavalt vales kohas sõidutee. Politseiametnik

alustas tema suhtes väärteomenetlust, koostas ülekuulamisprotokolli ja piirdus suulise hoiatusega.

L. Ruus ei tunnistanud väärteo toimepanemist, kuid ei keeldunud ka hoiatamismenetluse läbiviimisest

ega taotlenud väärteoasja menetlemist kiir- või üldmenetluse korras.

L. Ruus esitas 16. mail 2005 Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonnale teabenõude, milles

palus väljastada 22. aprillil 2005 koostatud ülekuulamisprotokolli koopia. Põhja Politseiprefektuuri

Lõuna Politseiosakond keeldus 20. mai 2005. a kirjaga nr PHJ9.4-1.13/37 teabenõude täitmisest

põhjusel, et päringut ei saa käsitada teabenõudena. Kirjas märgiti, et väärteomenetluse seadustiku

(VTMS) alusel ei ole hoiatamismenetluse puhul võimalik pärast väärteomenetluse lõpetamist

materjalidega tutvuda ning nendest koopiaid teha.

2. Leho Ruus esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada õigusvastaseks Põhja

Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna keeldumine hoiatamismenetluses koostatud

ülekuulamisprotokolli väljastamisest ja hoiatusmenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamisprotokolli

koostamine. Kaebuse esitaja leidis, et pole väärtegu toime pannud. Kohtuistungil taotles L. Ruus

suulise hoiatuse tühistamist.

Kaebaja oli seisukohal, et politseiametnik tõlgendas meelevaldselt liikluseeskirja §-e 26 ja 27. VTMS

§ 53 lg-s 2 ei ole sätestatud ülekuulamisprotokolli koostamist ega allkirja võtmist selle kohta, et

menetlusalune isik on nõus hoiatamismenetlusega juhul, kui menetleja piirdub menetlusaluse isiku

suulise hoiatamisega. VTMS § 53 lg 1 sedastab selgelt, et hoiatamismenetlus on suuline, mitte

kirjalik, mistõttu on ülekuulamisprotokoll õigustühine.

Veel väitis kaebaja, et politsei on kogunud ebaseaduslikult isikuandmeid ja kandnud need juhtumina

politsei infosüsteemi POLIS. Leho Ruus leidis, et kui ta peaks veel millalgi rikkuma liikluseeskirja,

siis arvestab politsei sunnivahendi kohaldamisel eelnevat juhtumit, tuginedes infosüsteemis tehtud

sissekandele. Leho Ruusi arvates oli tal PS § 44 lg 2 ning isikuandmete kaitse seaduse § 30 lg 1

alusel õigus tutvuda ning saada koopia tema kohta koostatud ülekuulamisprotokollist.

3. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond palus oma seletuses jätta kaebus rahuldamata.

Teabenõude täitmisest keeldumine oli põhjendatud, kuna väärteomenetluse käigus kogutud teabe on

teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks (AvTS § 35 lg 1 p 1). Väärteomenetluse

seadustik ei näe ette hoiatamismenetluse dokumentidega tutvumist. Vastavalt karistusregistri seaduse

§ 4 lg 1 p-le 2 ei kanta karistusregistrisse kohtuvälise menetleja otsust hoiatamismenetluses ehk

hoiatustrahvi otsust, rääkimata suulisest hoiatusest. VTMS § 82 lg 1 kohaselt peab kohtuväline

menetleja väärteoasjade kohta registrit. Infosüsteemis POLIS, mille Andmekaitse Inspektsioon on

lugenud nõuetele vastavaks, registreeritakse kõik väärteoasjad, seega ka hoiatamismenetlused. Kuigi

infosüsteemi POLIS tehakse vastavad kanded ka suulise hoiatuse puhul, ei tähenda see veel kirjalikku

menetlust. Kirjalikuks menetluseks tuleb eelkõige pidada menetlust, kus kogu menetlus on algusest

lõpuni kirjalik, sealhulgas ka lahend. VTMS § 53 lg 4 sätestab üheselt, et menetlusaluse isiku ütlused

väärteo toimepanemise kohta protokollitakse, arvestades erisust, et ülekuulamisprotokollis annab

menetlusalune isik eraldi allkirja hoiatamismenetlusega nõusoleku kohta ja selle kohta, et talle on

selgitatud samas paragrahvis sätestatud hoiatamismenetluse korda.

4. Tallinna Halduskohtu 4. aprilli 2006. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Halduskohus leidis,

et vastustaja keeldumine kaebuse esitajale protokolli koopia väljastamisest oli õigusvastane. Protokoll

on menetlusdokument, mis koostatakse isiku suhtes mingi rikkumise toimepanemisel. Isikul, kelle

suhtes protokoll koostatakse, on õigus sellega tutvuda ning vajadusel saada sellest koopia. Kaebuse

esitaja palus protokollist koopiat põhjendatult, kuna soovis õiguskantslerilt selgitusi

hoiatamismenetluses protokolli koostamise õiguspärasuse kohta.

Kohtu põhjendustel saab suuline hoiatamine toimuda vaid siis, kui menetlusalune isik on nõus tema

suhtes hoiatamismenetluse läbiviimisega. Protokollist nähtub, et kaebajale on tutvustatud tema õigusi

ja kohustusi, sh õigust hoiatamismenetlusest keelduda. Suuline hoiatamine ei ole karistus, see on

preventiivne haldussunnivahend, mida võib kohaldada vähetähtsa väärteo puhul isiku nõusolekul, kui

rikkumise toimepanemise üle vaidlus puudub. Suulist hoiatamist ei kanta karistusregistrisse.

Vastavalt VTMS § 54 lg-le 1 ei koostata hoiatamisotsust, kui kohtuväline menetleja piirdub

menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega. Ülekuulamisprotokolli koostamine iseenesest ei riku

menetlusaluse isiku õigusi ega piira tema vabadusi.

Suuline hoiatus on toiming, mille kohta hoiatamisotsust ei tehta. Kohus ei saa toimingut tühistada ega

kehtetuks tunnistada. Kuna kehtiv väärteomenetluse seadustik võimaldab väärteomenetluses

vaidlustada üksnes kiir- või üldmenetluses tehtud kohtuvälise menetleja otsust, puudub kohtuvälisel

menetlejal õiguslik alus hoiatamismenetluses tehtud suulise hoiatuse muutmiseks ning sellist õigust ei

ole antud ka kohtule.

5. Apellatsioonkaebuse esitanud Leho Ruus palus halduskohtu otsus tühistada osas, millega jäeti

kaebus rahuldamata, ja teha selles osas uus otsus. Apellandi arvates jättis halduskohus hindamata

selle, kas kaebuse esitaja on üldse toime pannud väärteo. Kaebuse kohaselt seadis politseiametnik

Leho Ruusi valiku ette, kas ta nõustub hoiatamismenetlusega või kohaldatakse üldmenetluse käigus

talle 100 trahviühiku suurust trahvi.

Menetluse läbiviimisel kohtuvälise menetleja ametnik ei esitanud pädevust tõendavat tunnistust

(vastav nõue sisaldub VTMS § 10 lg-s 4) ning menetlusalune isik ei saanud piisavat informatsiooni

talle süüks arvatava õigusvastase teo toimepanemise kohta. Suulise hoiatamise korral ei ole

protokollimine vajalik ning koostatud protokoll ei vasta justiitsministri kehtestatud näidisvormile.

Seadusandja ei ole sätestanud, et väärteomenetluses on kohtuvälisel menetlejal õigus võtta

menetlusaluselt isikult nõusolek, mis välistaks isiku kohtusse pöördumise õiguse. Selline võimalus ei

tulene ka põhiseadusest.

6. Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakonna vastuses paluti apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata ja nõustuti halduskohtu põhjendustega.

7. Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsusega tühistati halduskohtu 4. aprilli 2006. a

otsus osas, millega kaebus jäeti rahuldamata ning lõpetati selles osas HKMS § 24 lg 1 p 1 ning § 46

lg 1 p 5 alusel menetlus asja halduskohtu pädevusse mittekuulumise tõttu. Ringkonnakohus leidis, et

VTMS § 114 lg 2 kohaselt ei saa VTMS §-s 54 sätestatud otsuse peale kaebust esitada.

Ringkonnakohtu arvates ei ole väärteomenetluses menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli

koostamine vaidlustatav eraldi väärteomenetluses tehtud lõplikust otsusest. VTMS § 114 lg-s 2

sätestatud piirang hõlmab ka menetlustoimingute vaidlustamist.

Ringkonnakohus leidis, et välistatud ei ole mitte ainult halduskohtu pädevus, vaid kohtulik kontroll

üldse, mistõttu ei rakendu Riigikohtu erikogu 10. aprilli 2002. a määruses asjas nr 3-3-4-2-02 (p 10)

toodud põhimõte. Ringkonnakohus ei nõustunud samuti kaebaja väitega, et suulise hoiatuse

vaidlustamise piirang kohtus on vastuolus põhiseaduse §-ga 15, sest menetlusaluse isiku õigusi

piiratakse suulise hoiatuse näol vähesel määral ning seadustes ei ole ette nähtud isiku õigusi

kitsendavaid suulise hoiatuse tegemise tagajärgi. Kuigi protokollist ei nähtu selgelt, et isikul puudub

kaebeõigus suulise hoiatuse peale ja hoiatamismenetluseks tuli isikul anda nõusolek kohe ilma kaitsja

osavõtuta või väärteomenetluse seadustikuga tutvumise võimaluseta, ei too ka see kaasa kaebeõiguse

piirangu põhiseadusevastasust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas Leho Ruus kassatsioonkaebuse. Kassatsioonkaebuse

kohaselt on halduskohus ning ringkonnakohus käsitlenud esitatud materjali valikuliselt ning oluliselt

rikkunud menetlusnorme. Kaebaja palub tunnistada VTMS § 53 lg 4, millele tuginedes on

kohtuväline menetleja ja Tallinna Halduskohus põhjendanud VTMS § 53 lg 2 kaebeõigust välistavat

rakendamist, vastuolus olevaks põhiseaduse §-s 10 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Kaebaja

arvates on käesoleval juhul piiratud tema õigusi, mis on sätestatud põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses

lauses, §-s 13 ja § 15 lg 1 esimeses lauses. Kassaator leiab, et suulise hoiatamise menetluses

ülekuulamisprotokolli koostamine on samuti vastuolus põhiseaduse §-s 10 sätestatud demokraatliku

õigusriigi põhimõttega, mistõttu on piiratud isiku põhiseaduse § 12 lg 1 esimeses lauses, §-s 13 ja

§ 15 lg 1 esimeses lauses sätestatud õigusi.

Ringkonnakohus on käsitanud suulist hoiatamist erinevalt halduskohtu käsitusest ning on sisuliselt

samastanud hoiatamisotsuse ja suulise hoiatamise. VTMS § 114 lg 2 välistab hoiatamisotsuse

vaidlustamise, kuid seaduses puudub vastav regulatsioon suulise hoiatamise kohta. Menetlusaluse

isiku nõustumine hoiatamismenetlusega ja temalt allkirja võtmine ei saa olla aluseks, mis välistab

isiku õiguse pöörduda kohtusse. Selline olukord on vastuolus põhiseaduse § 15 lõike 1 esimesest

lausest tuleneva õigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.

Ringkonnakohus on kohtuasja lahendamisel jätnud tähelepanuta menetlustoimingu õiguspärasuse

küsimuse. Menetlustoiming ning selle aluseks olev menetlusdokumendi vorm on halduskohtus

vaidlustatavad, tuginedes seejuures Riigikohtu üldkogu 28. aprilli 2004. a määrusele haldusasjas nr 3-

3-1-69-03 (p 23) ning Riigikohtu halduskolleegiumi 21. veebruari 2002. a määrusele asjas nr 3-3-1-2-

02. Ülekuulamise protokollist ei nähtu, et Leho Ruusile oleks selgitatud hoiatamismenetluse korda.

Protokolli plangi pöördel puudub viide VTMS §-le 53. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu väitega, et

suuline hoiatamine ei too isikule kaasa mingeid kitsendavaid tagajärgi. Igasugune sunnivahend, ka

preventiivne haldussunnivahend, rikub isiku õigusi, kui seda on kohaldatud alusetult. VTMS § 51

alusel justiitsministri koostatud menetlusdokumentide vormid on kohustuslikud kõikidele

kohtuvälistele menetlejatele, sh ka politseile. Politseiamet on ise koostanud menetlusaluse isiku

ülekuulamise protokolli vormi, milleks tal puudus õigus. Ringkonnakohus pole esitatud vastuväitele

tähelepanu pööranud ja on ekslikult asunud seisukohale, et ebaseaduslikult koostatud

menetlusdokument ei ole üldse vaidlustatav.

9. Vastuses kassatsioonkaebusele nõustus Põhja Politseiprefektuuri Lõuna Politseiosakond täielikult

Tallinna Ringkonnakohtu 7. novembri 2007. a otsusega ning palus jätta kassatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUS RIIGIKOHTUS

10. Riigikohtu halduskolleegiumi istungil jäi kassaator oma kassatsioonkaebuse juurde.

11. Riigikohtu halduskolleegium leidis 20. juuni 2007. a määruses, et kuigi asja lahendamine ei

kuulu olemuslikult mitte halduskohtu, vaid üldkohtu pädevusse, oleks üksnes selle järeldusega

piirdumine ebaõige seetõttu, et kolleegiumi arvates ei saaks kaebaja VTMS § 114 lg-st 2 tuleneva

piirangu tõttu pöörduda oma õiguste kaitseks ka üldkohtusse. Kuigi seadusandja ei ole sõnaselgelt

välistanud suulise hoiatamise vaidlustamist maakohtus, hõlmab halduskolleegiumi arvates VTMS

§ 114 lg-s 2 sätestatud piirang ka suulist hoiatamist kui hoiatamismenetluse ühte alaliiki.

12. Kaebaja oli tõstatanud küsimuse suulise hoiatuse rakendamisel kaebeõiguse puudumise

kooskõlast põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lausega. Kuivõrd väärteoasjade lahendamine kuulub

kriminaalkolleegiumi pädevusse ning käesoleva asja lahendamisel, sealhulgas kaebaja väidete

hindamisel on kaebeõiguse regulatsiooni põhiseaduspärasuse osas oluline nimetatud kolleegiumi

seisukoht, andis halduskolleegium asja HKMS § 68 lg 1 alusel lahendamiseks haldus- ja

kriminaalkolleegiumi vahelisele erikogule.

13. Erikogu 6. novembri 2007. a istungil jäi Leho Ruus varem esitatud seisukohtade juurde.

Riigikohtu erikogu istungil väitis kassaator, et kui ta oleks olnud teadlik, et hoiatamismenetlusega

nõustumisel puudub tal kohtusse pöördumise õigus, ei oleks ta hoiatamismenetluse läbiviimisega

nõustunud.

ERIKOGU SEISUKOHT

14. VTMS § 53 lg 1 ja lg 2 koosmõjust tulenevalt võib kohtuväline menetleja väärteomenetluses

vähetähtsa väärteo puhul piirduda menetlusaluse isiku suulise hoiatamisega, kui ta leiab, et

menetlusaluse isiku hoiatamine teda hoiatustrahviga trahvimata on piisav. Väärteomenetluse

seadustiku regulatsiooni kohaselt on menetlusaluse isiku suuline hoiatamine kohtuvälise menetleja

poolt vormiliselt väärteomenetluse toiming, millega ka lõpetatakse menetlus konkreetses

väärteoasjas.

15. Suuline hoiatamine nagu ka hoiatustrahvi määramine ei kujuta endast karistust väärteo

toimepanemise eest. Nimetatud vahendi eesmärgiks on eelkõige juhtida menetlusaluse isiku

tähelepanu väärteona kvalifitseeritava õiguserikkumise toimepanemisele. Selline hoiatus sisaldab

endas ka avaliku võimu esindaja poolset negatiivset, etteheitvat hinnangut isiku käitumisele.

Erikogu nendib, et kuigi suulist hoiatamist ei kanta karistusregistri seaduse § 4 lg 1 p 2 kohaselt

karistusregistrisse ning isikule suulise hoiatuse kohaldamist ei arvestata väärteo korduvuse

kindlakstegemisel, on suulise hoiatuse tegemine mitmeski aspektis võrdsustatav lõpliku süüdimõistva

lahendiga. Suulise hoiatuse kohaldamine on võimalik juhtudel, kui on tuvastatud isiku poolt väärteo

toimepanemine ning ei esine asjaolusid, mis tingivad väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 ja

§ 30 alusel. Suulise hoiatuse tegemine on eeltoodust tulenevalt takistuseks ka sama teo suhtes uue

menetluse läbiviimisel, samuti menetluse uuendamisel. Väärteomenetlus, mis lõpeb suulise hoiatuse

tegemisega, kajastub kohtuvälise menetleja väärteomenetluse registris. Praegusel juhul on kassaatori

toimepandud väärtegu ja selle eest kohaldatud vahend - suuline hoiatus - fikseeritud politsei

andmekogus POLIS.

16. Isik, kelle suhtes kohaldatakse väärteomenetluses suulist hoiatust, on menetlusaluseks isikuks

VTMS § 18 lg 1 tähenduses. Samas ei saa VTMS §-st 4 tulenevalt teda VTMS § 18 lg 2 mõttes

käsitada süüdlasena. Menetlusaluse isiku õigused sätestab VTMS § 19. Nimetatud säte ei sisalda

nende isikute õiguste piiranguid, kelle suhtes on väärteoasja lahendamisel piirdutud suulise

hoiatusega. Sõnaselged piirangud ei tulene ka VTMS §-st 53.

VTMS § 19 lg 1 p 7 kohaselt on menetlusalusel isikul õigus vaidlustada kohtuvälise menetleja või

kohtu menetlustoiming või lahend väärteomenetluse seadustikus sätestatud korras. VTMS § 114 lg 1,

mis sätestab maakohtule kaebuse esitamise õiguse, ei näe ette kaebuse esitamist hoiatusmenetluses

tehtud kohtuvälise menetleja otsuste peale. Väärteomenetluse seadustik ei välista aga kaebuste

esitamist kohtuvälise menetleja tegevuse peale VTMS §-des 76-80 sätestatud korras ka sellise

menetlusaluse isiku poolt, kelle suhtes viiakse läbi hoiatusmenetlust. Samas ei ole otsustus teha

suuline hoiatus menetlustoiminguks eelnimetatud sätete tähenduses. Kohtud on käesolevas asjas

tõlgendanud VTMS § 114 viisil, mis välistab kaebuse esitamise suulise hoiatuse peale. Kuigi VTMS

§ 114 lg 2 välistab selgesõnaliselt kaebuse esitamise üksnes väärteomenetluse seadustiku § 54

kohaselt tehtud hoiatamisotsuse peale, ei saa sellest tuletada isiku kaebeõigust suulise hoiatuse peale.

Erikogu möönab, et suulise hoiatuse tegemine VTMS § 53 lg 2 alusel ei ole samastatav sama

seadustiku §-s 54 sätestatud hoiatusotsusega. Samas järeldub VTMS § 53 lg-st 2 ja § 54 lg-st 1, et

suuline hoiatamine on leebem vahend, mis asendab hoiatamisotsusega määratavat hoiatustrahvi. Nn

suulise hoiatamise menetlust ei saa käsitada iseseisva hoiatamismenetluse liigina. Väärteomenetluse

seadustik näeb ette ühtse hoiatamismenetluse, mis menetluse lõpetamist välistavate asjaolude

puudumisel võib päädida kas hoiatustrahvi või suulise hoiatusega. Seetõttu on põhjendatud ka VTMS

§ 114 tõlgendamisel järeldada, et seadusandja on menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt

välistanud kaebuse esitamise mitte üksnes hoiatamisotsusele, vaid ka suulisele hoiatusele.

17. Kaebeõiguse puudumise hoiatamisotsusele kompenseerib isiku õiguslik võimalus mitte tasuda

hoiatustrahvi. Sellisel juhul kohtuväline menetleja saab asja menetluse uuendada kiir- või

üldmenetluses. Nimetatud menetlustes tehtavate otsuste peale saab menetlusalune isik kaevata VTMS

§ 114 lg 1 alusel ja sel viisil lõppastmes kasutada kaitseõigust. Suulise hoiatuse tegemine aga välistab

kehtiva õiguse pinnalt igasuguse võimaluse pöörduda selle otsustuse vaidlustamiseks kohtusse.

18. Hoiatusmenetluses menetlusaluste isikute erinev kohtlemine sõltuvalt nende suhtes kohaldatavast

mõjutusvahendist ja kaebeõiguse välistamine suulise hoiatuse korral riivab isiku PS § 15 sätestatud

põhiõigust pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Isikute põhiõigust

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse ei saa välistada ainuüksi menetlusökonoomia põhimõttest

lähtuvalt. Sisulised argumendid hoiatusmenetluses suulise hoiatuse tegemise korral kaebeõiguse

välistamise õiguspärasuse kasuks võivad seonduda põhiliselt kahe asjaoluga: 1) isiku teadva

nõustumisega kaebeõigust välistava menetlusega, kusjuures isikule on selgitatud tema õigusi (õigust

keelduda hoiatamismenetlusest ja hoiatamismenetluse korda) ning 2) suulise hoiatamise korral isikute

teiste õiguste ja vabaduste riive puudumise või selle ebaolulise ulatusega.

Esimeses aspektis erikogu möönab, et väärteomenetluse alustamisel hoiatusmenetluse vormis ei pea

kohtuvälisel menetlejal olema selge, milline on menetluse tulemus: menetluse lõpetamine,

hoiatamisotsuse tegemine või suuline hoiatamine. Erinevate mõjutusvahendite valik saab tugineda

menetluse käigus väljaselgitatavate rikkumise asjaolude ja menetlusaluse isiku eripära arvestamisele.

Seetõttu ei saa ka menetlusalune isik eeldada, et hoiatusmenetluse tulemuseks on suuline hoiatus, mis

välistab kaebeõiguse. Kuivõrd isikul ei ole hoiatusmenetlusega soostumisel kaebeõiguse kaotamine

ilmselge, ei saa hoiatusmenetlusega nõustumist käsitada kaebeõiguse välistamise piisava alusena.

Selles asjas ei teavitanud kohtuvälise menetleja ametnik L. Ruusi eelnevalt sellest, et

hoiatusmenetluse tulemiks on suulise hoiatuse tegemine, millele L. Ruus ei saa esitada kaebust.

Eeltoodud asjaoludel ei ole L. Ruus ka teadvalt loobunud kaebeõigusest.

Sisulist hinnangut vajab argument, et suulise hoiatusega ei riivata isiku teisi õigusi ja vabadusi.

Erikogu nendib, et suuline hoiatus ei ole karistus formaalses ega materiaalses tähenduses. Suuline

hoiatus ei koorma vahetult isikut ning ei kitsenda vahetult tema õigusi ja vabadusi, tema eesmärgiks

ei ole repressioon. Ebatõenäolised ja õiguslikku alust mitteomavad on suulise hoiatuse faktilised

mõjud võimalikele järgnevatele sama isiku suhtes menetletavatele süüteoasjadele. Samal ajal

tähendab isikule suulise hoiatuse tegemine selle isiku poolt väärteo toimepanemise lõplikku

fikseerimist. Suulises hoiatuses sisalduv avaliku võimu väide, et isik on toime pannud väärteo, et ta

on selles süüdi, võib hüpoteetiliselt riivata isiku PS §-s 17 sätestatud õigust aule ja heale nimele.

Kohtuvälise menetleja poolt hoiatusmenetluses tuvastatud süüteo toimepanemise fakti

ümberlükkamiseks rehabiliteerivatel kaalutlustel võib isikul seega olla põhjendatud huvi. Oluline on

märkida lisaks seda, et kehtivas õiguses võib õiguserikkumine olla asjaoluks, mis välistab mitmete

eriõiguste omandamise või kasutamise. Eeltoodust tulenevalt võib kaebeõiguse välistamine

väärteomenetluses suulise hoiatuse kohaldamisel olla vastuolus PS § 15 lg-ga 1 juhul, kui suulise

hoiatuse kohaldamine toob kaasa olulise sekkumise isiku õigustesse ja vabadustesse.

19. Selles kohtuasjas ei ole kassaator osundanud neile põhiõigustele ja vabadustele, mida

väärteomenetluses suulise hoiatuse tegemine rikub. Kohus ei saa konkreetse haldusasja lahendamisel

väljuda toimingu või akti mõju hindamisel kaebuse asjaolude piiridest ka uurimispõhimõtet

kohaldades. Asja materjalidest ei nähtu, et suulise hoiatusega on oluliselt sekkutud L. Ruusi

õigustesse või vabadustesse. Seetõttu puuduvad erikogu arvates ka alused kontrollida, kas

hoiatusmenetluses kohaldatud suulise hoiatuse peale kaebeõiguse välistamine on põhiseaduspärane

või mitte.

20. Eeltoodu alusel jääb kassatsioonkaebus rahuldamata. Kohus jätab jõusse Tallinna

Ringkonnakohtu 7. novembri 2006. a otsuse haldusasjas nr 3-05-587.

Märt Rask, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Indrek Koolmeister, Jüri Põld