3-3-1-80-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-80-07

Otsuse kuupäev

17. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

K. R. kaebus Eesti Haigekassa Harju osakonna 8. septembri

2006. a korralduse nr 1-14/1564-K õigusvastasuse tuvastamiseks

ja Eesti Haigekassa kohustamiseks ravikindlustushüvitise taotlus

uuesti läbi vaadata

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus

haldusasjas nr 3-06-1986

Menetluse alus Riigikohtus

K. R. kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2007. a otsus ning Tallinna Ringkonnakohtu

17. septembri 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-1986.

Teha asjas uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a

korraldus nr 1-14/1564-K. Kohustada Eesti Haigekassat uuesti läbi vaatama K. R. taotlust

ajutise töövõimetuse hüvitise määramiseks.

Tagastada kautsjon.

Mõista Eesti Haigekassalt K. R. kasuks välja menetluskulud 2660 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 26. juulil 2006 toimus Lääne-Virumaal Kuie külas liiklusõnnetus, mille tagajärjel sai vigastada

sõiduautot juhtinud K. R.. Kiirabi toimetas K. R. AS Rakvere Haigla erakorralise meditsiini

osakonda. Patsiendikaardile märgiti, et pärast haiglasse saabumist mõõdeti K. R. veres

alkoholisisaldust ja tulemuseks saadi 0,96?. Välise vaatluse põhjal kiirabi joobetunnuseid ei

tuvastanud. 23. augustil 2006 esitas AS Rakvere Haigla haigekassale 26. juuli 2006. a raviasutuse

arsti allkirjastatud teatise "Liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumisest" nr 147, milles

kannatanu K. R. kohta oli lahtrisse "joobe tunnus" märgitud "jah".

2. 1. septembril 2006 esitas K. R. haigekassale töövõimetuslehe nr 18419 ajavahemiku 26. juuli -

25. august 2006 kohta. Töövõimetuslehel oli tööst vabastamise põhjusena märgitud liiklusvigastus.

3. Eesti Haigekassa Harju osakonna 8. septembri 2006. a korraldusega nr 1-14/1564-K keelduti

hüvitise määramisest ja maksmisest töövõimetuslehe nr 18419 ja selle järglehtede alusel. Keeldumist

põhjendati Ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 60 lg 1 p-ga 2, mille kohaselt ei ole kindlustatud isikul

õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitust, kui kindlustatud isiku haigestumine või vigastus on

tingitud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist.

4. Haigekassa keeldumise hüvitise määramisest ja maksmisest vaidlustas K. R. Tallinna

Halduskohtus. Kaebaja taotles Eesti Haigekassa Harju osakonna 8. septembri 2006. a korralduse nr 1-

14/1564-K tühistamist. Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2006. a määruse täitmiseks muutis kaebaja

nõuet ja taotles eelnimetatud korralduse kui haldustoimingu õigusvastasuse tuvastamist ning

vastustaja kohustamist K. R. ravikindlustushüvitise taotluse uueks läbivaatamiseks.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on K. R. joobeseisund tuvastamata. Olemasoleva meditsiinilise

dokumentatsiooni hulgas pole ühtegi dokumenti, millest nähtuks K. R. joobeseisundi tuvastamine

Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120 kehtestatud Joobeseisundi tuvastamise ja

joobeastme määramise otsuse vaidlustamise korra (Kord) § 18 kohaselt.

5. Haigekassa kirjalikus seletuses leitakse, et kaebus on põhjendamatu. Vastustaja selgitab, et K. R.

patsiendikaardile on diagnoos pandud vereuuringust tulenevalt vastavalt proovile nr 214. RaKS § 60

lg 1 p 2 kohaselt võib joobeseisund olla tuvastatud mitte üksnes Liiklusseaduse alusel, vaid ka arsti

tehtud ekspertiisiga. Seletusest nähtub, et vaadeldaval juhul oli tegemist joobe tuvastamisega arsti

tehtud ekspertiisi kaudu.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule taotluse viia läbi DNA-ekspertiis, millega tuvastada, kas AS

Rakvere Haiglas 26. juulil 2006 võetud veri, mis oli paigutatud anumasse markeeringuga nr 214, oli

võetud K. R.-lt. Kaebaja seletas täiendavalt, et ta ei olnud enne liiklusõnnetust alkoholi tarbinud. Küll

aga oli alkoholi tarbinud üks sõidukis viibinud kaasreisijatest. Kaebaja arvates võis patsientide veri

minna vahetusse.

Nimetatud taotluse osas leidis haigekassa, et taotlus on põhjendamatu ning seda ei tuleks rahuldada.

AS Rakvere Haigla 22. veebruari 2007. a vastuses kohtunõudele eitatakse võimalust analüüside

vahetamiseks. Samas selgitatakse, et analüüsitavat verd säilitatakse sügavkülmas -20° C juures ning

utiliseeritakse vastavalt jäätmete hävitamise eeskirjadele kuu aja möödudes. Seega pole raviasutusel

säilinud 26. juulil 2006 analüüsideks võetud verd.

Eeltoodust tulenevalt jättis Tallinna Halduskohus 27. veebruari 2007. a määrusega haldusasjas nr 3-

06-1980 K. R. taotluse rahuldamata.

7. Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse

põhjenduste kohaselt pole joobeseisundi tuvastamine seotud üksnes Liiklusseaduse alusel tehtava

ekspertiisiga. RaKS § 60 lg 1 p 2 annab võimaluse tuvastada joobeseisund ka arsti tehtud

ekspertiisiga. Kohus järeldas, et eelnimetatud sätte kohaselt saab töövõimetushüvitise maksmisest

keelduda mis tahes arsti tehtud joobeekspertiisi positiivsete tulemuste esinemisel. Seejuures ei sea

Ravikindlustusseadus arsti tehtud ekspertiisile tingimusi.

Asja materjalidele tuginedes kohus järeldas, et olemasolevad tõendid kinnitavad üheselt, et kaebaja

oli 26. juulil 2006 liiklusõnnetuse hetkel joobes.

8. Tallinna Halduskohtu otsuse peale esitas K. R. apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse

põhjenduste kohaselt ei ole K. R. joovet tuvastatud kumbagi menetluslikku võimalust - kas

Liiklusseaduses sätestatud korda või arsti läbiviidud ekspertiisi korda - kasutades. Apellant nõustub

halduskohtu väitega, et arsti läbiviidava ekspertiisi kord puudub. Samas ei selgu, millal ja mil moel

arstlik ekspertiis läbi viidi ning kuidas on ekspertiisi tulemused fikseeritud. Igasugune ekspertiisi

läbiviimine peab olema täpselt reglementeeritud ning nimetatu tuleb dokumenteerida nii, et

ekspertiisi läbiviimise õigust ja nõuetele vastavust peab olema hiljem võimalik kontrollida, seda ka

kaebeõiguse realiseerimise läbi. Kui reegleid pole kehtestatud, siis puudub ka võimalus

vastavasisulist ekspertiisi läbi viia. Tõendid, mis kohtu arvates kinnitavad apellandi joobe olemasolu,

ei asenda arstlikku ekspertiisi, milleks kohustab RaKS § 60 lg 1 p 2. Apellant leiab, et kohtu

põhjendustes toodud dokumendid ei kinnita joobe olemasolu.

9. Eesti Haigekassa palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Haigekassa leiab, et K. R. joobeseisund on arsti poolt tuvastatud. RaKS § 60 lg 1 p 2 mõttes on

eksperdiks arst. Üldjuhul on eksperdil õigus valida ekspertiisi läbiviimiseks sobivad meetodid. Arst

teeb sõltumatu otsuse vastavalt isiku terviseseisundile ja oma teadmistele. Haigekassa leiab samas, et

kohus peaks kaaluma, kas siis, kui joove ei ole antud juhul tuvastatud arsti ekspertiisiga, on

kohaldatav Korra § 18, mis näeb ette joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise vältimatu arstiabi

osutamise käigus.

10. Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsusega jäeti K. R. apellatsioonkaebus

rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus tõendeid õigesti hinnanud. Kohus möönab,

et arstliku ekspertiisi tegemise kord võiks olla täpsemalt reguleeritud, kuid käesolevas asjas ei jäta

eelnimetatud tõendid ruumi kahtluseks, et arst tuvastas kaebajal joobe. Kaebaja joobeseisund on

vastavalt RaKS § 60 lg 1 p 2 tuvastatud arsti tehtud ekspertiisiga.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RIIGIKOHTUS

11. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas K. R. kassatsioonkaebuse. Selle kohaselt on

ringkonnakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning rikkunud oluliselt kohtumenetluse

normi, mis on viinud ebaõige lahendi tegemisele. Kassaator leiab, et K. R. joobeseisund pole

tuvastatud ei Liiklusseadusest tulenevas korras ega ka arstliku ekspertiisi teel. Tõendid, mis kohtu

arvates kaevatavas kohtuotsuses kinnitavad K. R. joovet, ei asenda arstlikku ekspertiisi, milleks

kohustab RaKS § 60 lg 1 p 2. Kaebaja väitel on vastava regulatsiooni puudumine arstliku ekspertiisi

osas võtnud talt Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse. Kassaator leiab, et joobe tuvastamine

peab vastama haldusakti nõuetele Haldusmenetluse seaduse mõttes, see tõend käesolevas asjas aga

puudub.

Kassaatori arvates ei nähtu kohtuotsusest ka need põhjused, miks kohus on eelistanud joovet

tõendava dokumendi (tl 89, tl 103) üht kuju teisele. Kohus peab hindama tõendeid nende kogumis ja

vastastikuses seoses.

12. Eesti Haigekassa vastuses leitakse, et vaidlustatud kohtulahendi tühistamiseks alused puuduvad.

Haigekassa on seisukohal, et käesoleval juhul on isiku joobeseisund tuvastatud arsti ekspertiisiga nii

välise vaatluse põhjal kui ka arsti saatekirja alusel võetud vereanalüüsiga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 p 2 kohaselt ei ole kindlustatud isikul õigust saada ajutise

töövõimetuse hüvitist, kui isiku haigestumine või vigastus on tingitud Liiklusseaduse alusel

kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud joobeseisundist. Käesoleva kohtuasja

lahendamisel on esmase tähtsusega küsimus sellest, kas K. R. joove on nõuetekohaselt tuvastatud

Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga.

Liikluses osalenud isiku joobeseisund tuleb sunnivahendi kohaldamiseks või süüteomenetluse

läbiviimiseks tuvastada Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras. Joobeseisundi tuvastamise ja

joobeastme määramise ning joobeastme määramise otsuse vaidlustamise kord on vastavalt

Liiklusseaduse § 20 lg-le 6 kehtestatud Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2001. a määrusega nr 120.

Ravikindlustuse seaduse kohaselt on joobeseisundi tuvastamine, mis välistab õiguse töövõimetuse

hüvitisele, alternatiivselt võimalik ka arsti tehtud ekspertiisiga. Vastustaja ning kohtud on leidnud, et

K. R. joove on tuvastatud arsti tehtud ekspertiisiga.

14. Kolleegium nendib, et RaKS § 60 lg 1 p 2 kohast arsti tehtava ekspertiisi täpsemat korda ei ole

õiguslikult sätestatud, määratlemata on joobeseisundi hindamise metoodika valiku põhimõtted,

järeldusotsuse sisu ja järeldusotsuste liigid. Kuid asjakohase regulatsiooni puudumine või ebapiisavus

ei ole iseendast asjaoluks, mis välistaks sellise ekspertiisi läbiviimise või muudaks teostatava

ekspertiisi õigusvastaseks. Asjakohase regulatsiooni puudumisel peab arsti ekspertiis vastama

ekspertiisile tavapäraselt esitatavatele õiguslikele nõuetele. Oluline on arvestada seda, et

joobeseisundi tuvastamine arsti tehtava ekspertiisiga RakS § 60 lg 1 p 2 tähenduses ei ole käsitatav

raviteenuse alaliigina või toiminguna raviteenuse osutamisel ning selline ekspertiis pole vahetult

taandatav üksnes laboratoorsete uuringute tulemustele. Arsti ekspertiis joobeseisundi tuvastamiseks

peab vastama haldusmenetluses ekspertiisile esitatavatele põhinõuetele. Kolleegiumil puudub

mõistlik alus arvata, et RaKS § 60 lg 1 p-s 2 nimetatud ekspertiisi tuleks mõista õiguslikes

menetlustes teostatavatest ekspertiisidest erinevas tähenduses.

15. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt mõõdeti vältimatu abi korras raviasutusse toimetatud K. R.-l

alkoholisisaldust veres, mille tulemus kajastub arsti allkirjastatud patsiendikaardil. Tervishoiuasutus

väljastas haigekassale ka arsti allkirjastatud teatise liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku

saabumisest. Sellise teatise väljastamise aluseks on Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2001. a määruse

nr 68 "Liiklusõnnetusest teatamise, asjaolude väljaselgitamise, vormistamise, registreerimise ja

arvestuse korra" § 14. Nimetatud teatise kohaselt esinevad K. R.-l joobe tunnused. Nimetatud teatis

on asja materjalidest nähtuvalt olnud selleks tõendiks, millele tuginedes haigekassa keeldus ajutise

töövõimetuse hüvitise määramisest ja maksmisest.

Järgnevalt hindab kolleegium, kas selline teatis on käsitatav haldusmenetluses nõutava

ekspertiisiaktina ning kas teatis sisaldab eksperdiarvamust. Õiguslikes menetlustes läbiviidavad

ekspertiisid peavad kajastuma ekspertiisiaktides. Viimased peavad sisaldama läbiviidud uuringute

kirjeldust, uuringute hindamise andmeid ning uuringutele tuginevat põhjendatud eksperdiarvamust.

Vaadeldavast teatisest ei nähtu, milline on olnud eksperdi kasutatud metoodika, millised uuringud on

läbi viidud ning millised on nende uuringute tulemused. Seega ei nähtu teatisest ka need asjaolud,

millel saab põhineda teatisele alla kirjutanud arsti veendumus joobeseisundi kohta. Nimetatud teatise

eesmärgiks on informeerida konkreetsel juhul haigekassat liiklusõnnetuses kannatanust. Nimetatud

teatis ei pea täitma ega täidagi halduspraktikas ekspertiisiaktina mõistetava dokumendi funktsiooni.

Kolleegiumi arvates ei puudu asjas mitte üksnes ekspertiisiakt, vaid tegemata on ka haldusmenetluse

nõuetele vastav ekspertiis RaKS § 60 lg 1 p 2 tähenduses.

16. Vastustaja on viidanud võimalusele lugeda joobeseisund tuvastatuks joobeseisundi tuvastamise ja

joobeastme määramise ning joobeastme määramise vaidlustamise korra § 18 alusel, s.o vältimatu

arstiabi osutamise käigus. Osundatud sätte kohaselt tuleb isiku toimetamisel vältimatu arstiabi

saamiseks tervishoiuasutusse fikseerida ravidokumentides joobeseisund või selle puudumine.

Joobeseisundi tuvastamisel tuleb arstliku läbivaatuse tulemustes fikseerida tunnused, mille alusel

joobeseisund on tuvastatud. Teatise joobeseisundi kohta võib arst väljastada isikule, politseile,

prokuratuurile või kohtule viimaste nõudmisel. Eelnimetatud isikute nõudmisel väljastatakse neile ka

joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt või bioloogiliste vedelike uuringu akt.

Kolleegium leiab, et selles asjas ei ole joobeseisundi tuvastamine toimunud ka kooskõlas Korra § 18

nõuetega. Puudub arstliku läbivaatuse akt, joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt või ka

bioloogiliste vedelike uurimise akt. Määramata on alkoholijoobe raskusaste. Kuigi laboratoorse

uuringu tulemusena on määratud alkoholisisaldus veres, pole hinnatud alkoholist tulenevat

võimalikku kehaliste või psüühiliste funktsioonide ja reaktsioonide häirumist või muutumist.

Kolleegium juhib tähelepanu ka asjaolule, et Korra § 18 alusel koostatud teatist või ka joobeseisundi

tuvastamise akti ei saa väljastada haigekassale, kuivõrd Korra § 18 lg 3 sisaldab ammendava loetelu

isikutest, kellel on õigus taotleda selle dokumendi esitamist.

17. K. R. on vaidlustanud haigekassa keeldumise ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest ja

maksmisest, mis on vormistatud Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korraldusega nr 1-14/1564-

K. Korraldust põhjendati asjaoluga, et Ravikindlustuse seaduse § 60 lg 1 punkti 2 kohaselt ei ole

kindlustatud isikul õigust saada ajutise töövõimetuse hüvitist, kui kindlustatud isiku haigestumine või

vigastus on tingitud Liiklusseaduse alusel kehtestatud korras või arsti tehtud ekspertiisiga tuvastatud

joobeseisundist. Eesti Haigekassa loeb joobeseisundi tuvastatuks tervishoiuasutuse teatisega.

Kolleegium rõhutab, et RaKS § 60 lg 1 p 2 kohaselt tuleb joobeseisund tuvastada arsti ekspertiisiga.

Puuduvad tõendid, et selline ekspertiis oleks läbi viidud.

Olukorras, kus RakS § 60 lg 1 p 2 kehtestab joobeseisundi tuvastamise nõude arsti ekspertiisi kaudu

ning seda nõuet ei ole järgitud, puuduvad haigekassal alused ajutise töövõimetuse hüvitise

määramisest keeldumiseks. Eeltoodust lähtuvalt on Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korraldus

nr 1-14/1564 õigusvastane.

18. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel võib ajutise töövõimetuse

hüvitise määramisest keelduda, kui haigestumine või vigastus oli tingitud joobeseisundist. Sellisest

regulatsioonist tulenevalt peab haigekassa hüvitise määramisel hindama ka seda, kas haigestumise

või vigastuse ja joobeseisundi vahel oli põhjuslik seos. Vaidlustatud korralduse põhistustes seda

aspekti ei ole käsitletud ning hüvitise määramisest keeldumise akt on õigusvastane ka sellel põhjusel.

Kolleegium juhib tähelepanu ka Tallinna Halduskohtu ekslikule seisukohale, mille kohaselt ajutise

töövõime hüvitise määramisest keeldumine, mis on vormistatud Eesti Haigekassa 8. septembri

2006. a korraldusega, on haldustoiming. Ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumine

RaKS § 60 lg 1 p 2 alusel eeldab haldusakti andmist ning eelnimetatud korraldus on haldusakt.

K. R. muutis Tallinna Halduskohtu 24. oktoobri 2006. a määruse alusel oma kaebuse nõuet ning

taotles ajutise töövõimetuse hüvitise määramisest keeldumise kui toimingu õigusvastaseks

tunnistamist. Viimast nõuet K. R. hilisema menetluse käigus pole muutnud, mistõttu kolleegiumil

puuduvad võimalused tühistamisnõude hindamiseks.

19. Kuivõrd eeltoodud asjaoludel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada, ei käsitle kolleegium kaebaja

neid väiteid, mis seonduvad võimalike eksimustega laboratoorsete uuringute läbiviimisel ja nende

tulemuste fikseerimisel, samuti õigusliku regulatsiooni puudustest tuleneva sisulise võimatusega

kontrollida ja vaidlustada joobeseisundi tuvastamise õiguspärasust.

20. Kolleegium rahuldab kassatsioonkaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu 16. märtsi 2007. a otsuse

ning Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-1986 ja teeb uue

otsuse. Kolleegium tunnistab õigusvastaseks Eesti Haigekassa 8. septembri 2006. a korralduse nr 1-

14/1564-K ja kohustab vastustajat uuesti läbi vaatama K. R. taotluse ajutise töövõimetuse hüvitise

määramiseks.

Kautsjon kuulub tagastamisele. Kassaator on ringkonnakohtus kandnud esindajakulusid 2500 krooni

ning on tasunud riigilõivu halduskohtus ja ringkonnakohtus kokku 160 krooni. K. R. menetluskulud

kokku 2660 krooni tuleb tema kasuks Eesti Haigekassalt välja mõista.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld