3-2-1-136-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-136-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 16. jaanuar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Lea Laarmaa ja Jaak Luik

Kohtuasi

Vitali Þdanovi hagi OÜ ESTCONDE-E vastu palga ning palga

maksmisega viivitamise ja lõpparve kinnipidamise eest

hüvitise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-1055

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Vitali Þdanovi kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Vitali Þdanov (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Valentina Manjuk

Kostja OÜ ESTCONDE-E (registrikood xxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

17. detsember 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. juuni 2007. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Vitali Þdanovile kassatsioonkaebuselt 26. augustil 2007. a tasutud kautsjon 600

(kuussada) krooni 41 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vitali Þdanov esitas 1. aprillil 2005. a OÜ ESTCONDE-E vastu hagi palga ning palga maksmisega

viivitamise ja lõpparve kinnipidamise eest hüvitise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötas hageja 31. detsembril 1997. a sõlmitud töölepingu alusel kostja juures

puusepana. Alates 2002. aasta märtsist maksis kostja hagejale töötasu järgnevalt: 5. juulil 2002. a

2085 krooni, 10. septembril 2002. a 2280 krooni, 11. oktoobril 2002. a 3953 krooni (sh puhkuseraha),

20. detsembril 2002. a 2100 krooni ja 7. oktoobril 2003. a 2009 krooni. Ülejäänud kuudel rikkus

kostja töölepingu seaduse (TLS) § 49 p 1 ja 2, sest ei kindlustanud hagejat kokkulepitud tööga, ei

andnud töökorraldusi ega maksnud töötasu. Hageja korduvaid suulisi nõudmisi töö võimaldamise

kohta tööandja ignoreeris. 13. jaanuaril 2005. a esitas hageja kostjale kirjaliku nõude töö

võimaldamise kohta, mida viimane eiras.

31. jaanuaril 2005. a esitas hageja kostjale avalduse töölepingu lõpetamiseks TLS § 82 alusel.

Lepingu lõpetamise põhjuseks märkis hageja asjaolu, et kostja ei kindlustanud teda tööga ja ei

maksnud palka. Kostja lõpetas 7. veebruaril 2005. a hagejaga töölepingu TLS § 82 alusel. Hagejale

maksti välja hüvitis kasutamata puhkuse eest 2436 krooni 90 senti ja TLS § 82 lg-s 2 ettenähtud

hüvitis 4134 krooni 50 senti. Hageja palus TLS § 49 p-de 1 ja 2, § 119 lg 2 ning palgaseaduse (PalS)

§-de 32, 34 ja 35 alusel kostjalt välja mõista maksmata töötasu ajavahemiku eest märtsist 2002. a

kuni 7. veebruarini 2005. a 63 300 krooni, viivise töötasu maksmisega viivitamise eest ajavahemikul

märtsist 2002. a kuni 7. veebruarini 2005. a 138 118 krooni 25 senti ja hüvitise lõpparve

kinnipidamise eest 2690 krooni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja palus kohaldada aegumist, sest töösuhetest tulenevate õiguste

tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg on individuaalse töövaidluse

lahendamise seaduse (ITLS) § 6 lg 1 järgi neli kuud. Tööleping lõpetati hagejaga 8. veebruarist

2005. a TLS § 82 lg 1 alusel ning hagejale maksti hüvitist kahe kuu keskmise palga ulatuses ja

kasutamata puhkuse eest. Kostja ei rikkunud TLS § 49 p 1 ja 2, sest hageja ise ei ilmunud tööle

vaatamata talle saadetud kutsetele. Hageja ei ole töö saamiseks kostja poole pöördunud. Hagejal oli

võimalus pöörduda töövaidlusorganisse juba 2002. aastal. PalS § 2 lg-st 1 ja ITLS § 6 lg-st 3 ei

tulene, et töötaja võib nõuda kuni kolm aastat tagantjärele palka juhul, kui ta ise ei ole väljendanud

soovi tööl käia ja tööandjalt tööd nõudnud. PalS §-s 35 ettenähtud viivise maksmise kohustus tekib

juhul, kui tööandja ei ole õigel ajal maksnud töötajale tööõigussuhtest tulenevaid summasid. Kuna

hageja enda näidatud ajavahemikul ei töötanud ja töölt puudutud aja jooksul ei teavitanud tööandjat

oma puudumise põhjustest, ei olnud kostjal alust maksta hagejale töötasu ja viivist. Viivis, mis ületab

palgasummat, ei ole mõistlik.

3. Harju Maakohus rahuldas 7. veebruari 2007. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 1408 krooni 99 senti.

Maakohus tuvastas, et enne 13. jaanuari 2005. a oli poolte vahel olukord, kus kostja hagejat tööga ei

kindlustanud, kuid hageja omakorda ei nõudnud töö andmist ega tulnud ka tööle. Samas 2004. aastal

hagejaga töölepingut ei lõpetatud. Tõendatud ei ole, et tegemist oleks olnud tööseisakuga TLS § 66

lg 1 mõttes. Hageja nõuab kostjalt saamata jäänud töötasu 2002. aasta märtsi, aprilli, mai, juuni ja

augusti eest; 2003. aasta jaanuari!augusti ning oktoobri ja novembri eest; 2004. aasta jaanuari-

detsembri eest ning 2005. aasta jaanuari eest. Kuna TLS §-st 1, § 49 p-st 2 ja PalS §-st 2 tuleneb, et

töötajal on õigus saada töötasu tehtud töö eest, tuleb jätta rahuldamata hageja palganõue 2002. aasta

märtsi, aprilli, mai, juuni ja augusti eest; 2003. aasta jaanuari!augusti ning oktoobri ja novembri

eest; 2004. aasta ning 1. jaanuari!13. jaanuari 2005. a eest. Tõendatud ei ole, et hageja on enne 13.

jaanuari 2005. a pöördunud kostja poole töö nõudmiseks. Hageja nõue 2002. aasta märtsi palga

saamiseks on aegunud. Põhjendatud on hageja palganõue ajavahemiku eest 17. jaanuarist kuni

31. jaanuarini 2005. a, kuna hageja nõudis tööd, aga kostja seda ei võimaldanud ning hagejale tööd ei

pakkunud. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja palgaks oli alampalga suurus, mis tõusis vastavalt

palga alammäära suurusele. 2005. aastal oli palga alammääraks 2690 krooni. Jaanuaris töötas hageja

11 päeva. Seega tuleb kostjal hagejale tasuda 1408 krooni 99 senti.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

osas, millega kohus jättis rahuldamata tema nõude palga saamiseks.

5. Kostja leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendamatu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. juuni 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. Maakohtu

otsuse põhjendustega nõustumise tõttu ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks neid kooskõlas

TsMS § 654 lg-ga 6 korrata.

Ringkonnakohus nõustus kostja seisukohaga, et poolte töösuhted olid faktiliselt lõppenud, kuid

lõpetamine jäi vormistamata. Nii ka pooled 2002. aasta märtsist kuni 2005. aastani käitusid. Töötajal

on õigus saada palka tegelikult tehtud töö eest. Vaidlusalusel ajavahemikul hageja kostja juures tööd

ei teinud. Töölepingu lõpetamine TLS § 82 lg 1 alusel ei too iseenesest tööandjale kaasa kohustust

maksta palka pika aja eest, mil hageja faktiliselt ei töötanud kostja juures. Kostja on TLS § 82 lg 2

alusel täitnud kohustuse maksta hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitisena kahe kuu keskmine palk.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti

rahuldamata hageja nõue palga saamiseks ajavahemike eest aprillist 2002. a kuni 17. jaanuarini

2005. a ja 31. jaanuarist 2005. a kuni 7. veebruarini 2005. a, ning teha selles osas uue otsuse, millega

hagi rahuldada.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on kohtud valesti leidnud, et olukorras, kus töötajat tööga ei kindlustata,

on palganõude eelduseks töötaja poolt töö nõudmine. Vale on ka ringkonnakohtu seisukoht, et

töösuhted olid lõppenud juba enne 7. veebruari 2005. a. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu

faktilist lõppemist.

8. Kostja ei ole kassatsioonkaebusele nõuetekohaselt vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 p 1 alusel tühistada materiaalõiguse

normi väära kohaldamise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale

ringkonnakohtule.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas kostja juures töölepingu alusel ning tema palgaks oli

alampalk. Samuti ei ole vaidlust selles, et hageja tööleping lõpetati 7. veebruaril 2005. a TLS § 82

alusel kostja kohustuste rikkumiste tõttu. Maakohus tuvastas, et kostja ei kindlustanud hagejat

vaidlusalusel ajal, s.o enne 13. jaanuari 2005. a tööga ning ei kutsunud hagejat tööle. Tegemist ei

olnud tööseisakuga TLS § 66 lg 1 mõttes.

11. Kolleegium märgib esmalt, et töölepingu lõppemise alused ja kord on sätestatud töölepingu

seaduse 5. peatükis. Töölepingu seadus ei näe ette töölepingu faktilist lõppemist ilma aluseta ning

lepingu lõpetamist vormistamata. TLS § 71 järgi lõpeb tööleping poolte kokkuleppel, tähtaja

möödumisel, töötaja algatusel, tööandja algatusel, kolmandate isikute nõudmisel või pooltest

sõltumatutel asjaoludel. Kooskõlas TLS §-ga 72 on tööandja ja töötaja kohustatud töölepingu

lõpetamisest teineteisele ette teatama kirjalikult, kui kirjalikust teatisest ei ole teise poole nõusolekul

loobutud. Töölepingu lõpetamise vormistamise kohustus on TLS § 73 järgi tööandjal.

12. Seadusel ei põhine ringkonnakohtu seisukoht, et ajavahemikul aprillist 2002. a kuni 13. jaanuarini

2005. a oli hagejal õigus saada palka üksnes tegelikult tehtud töö eest.

Tööleping on TLS § 1 järgi töötaja ja tööandja kokkulepe, mille kohaselt töötaja kohustub tegema

tööandjale tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile, tööandja aga kohustub maksma töötajale töö

eest tasu ning kindlustama talle poolte kokkuleppe, kollektiivlepingu, seaduse või haldusaktiga

ettenähtud töötingimused. TLS § 49 p-de 1 ja 2 järgi on tööandja kohustatud kindlustama töötaja

kokkulepitud tööga, andma selgelt ja õigeaegselt vajalikke korraldusi ning maksma töö eest tasu

ettenähtud ajal ja suuruses. Nendest sätetest tulenevalt on tööandja peamisteks kohustusteks

kindlustada töötaja lepingus kokkulepitud tööga ning maksta töö eest palka.

Tööülesannete täitmata jätmise korral reguleerib palga maksmist PalS § 18. Selle paragrahvi 1. lõike

järgi, kui töötaja ei täida tööülesannet oma süül, makstakse talle tasu vastavalt tehtud tööle.

Ajapalgalisel töötajal, kes ei tööta normeeritud tööülesannete alusel, ei vähendata ajapalgamäära

tööülesande täitmata jätmise eest tingimusel, et ta on täitnud tööaja normi.

Kuna kohtud tuvastasid, et kostja ei kindlustanud hagejat tööga, kohalduks asjas PalS § 18 lg 2, mis

sätestab töö eest tasu maksmise, kui töötaja ei saa täita tööülesandeid temast olenemata asjaoludel.

Sel juhul maksab tööandja väljateenitud palgale juurde ulatuses, millega palgaarvestusaja jooksul tööl

oldud aja eest oleks tagatud töölepingus kokkulepitud palgamäär. Seega pidi kostja tagama hagejale

töölepingus kokkulepitud palga maksmise ka ajal, mil ta hagejat tegelikult tööga ei kindlustanud.

Vastupidist tõlgendust ei võimalda ka TLS § 49 p 2, mille järgi on tööandja kohustuseks maksta töö

eest tasu ettenähtud ajal ja suuruses, ning PalS § 2 lg 1, millest tulenevalt palk on tasu, mida tööandja

maksab töötajale töö eest. Töölepingu seadus ega palgaseadus ei kohusta töötajat nõudma tööandjalt

tööd. Tööandjal oleks õigus keelduda palga maksmisest juhul, kui ta tõendab, et tal oleks olnud

töötajale tööd anda, kui töötaja oleks tööle tulnud.

13. Kooskõlas TsMS § 693 lg-ga 2 peab ringkonnakohus eeltoodut arvesse võttes tegema asja uuel

läbivaatamisel kindlaks, milliste ajavahemike eest on hagejal õigus nõuda kostjalt saamata jäänud

palka ja hüvitisi.

Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik