3-1-1-88-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-88-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 14. jaanuar 2008

Kohtukoosseis

Eesistuja Ott Järvesaar, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Väärteoasi S.M. karistamises tolliseaduse § 73 lg 1 järgi ja OAO A vara

konfiskeerimises tolliseaduse § 94 lg 4 alusel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsus väärteoasjas

nr 4-07-1718

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

12. detsember 2007

Istungil osalenud isikud

Maksu- ja Tolliameti esindaja Piret Valner ja OAO A esindaja vandeadvokaat

Jaan Lindmäe

RESOLUTSIOON

Anda väärteoasi arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 7. oktoobril 2006 koostas Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus S.M. suhtes väärteoprotokolli seoses järgmise

teoga.

S.M., kes juhtis marsruudil Kiiev-Tallinn sõitvat liinibussi (Volvo B10M55), sisenes bussiga Luhamaa tollipunkti kaudu Vene

Föderatsioonist Eesti Vabariiki. Tollikontrolli käigus avastati bussi pagasiruumide vahel tagumise silla kohal reisijateruumi all

peidik, millest leiti kokku 100 000 sigaretti. Lisaks avastati tehase paigaldatud kütusepaagi peal asuvad kaks täiendavat

mahutit, mis sisaldasid 191,5 kilogrammi ehk 228 liitrit diiselkütust. Nimetatud sigarettide ja diiselkütuse ühendusevälisest

riigist Eestisse toimetamisega rikkus S.M. väärteoprotokolli kohaselt alkoholi-, tubaka- ja kütuseaktsiisi seaduse § 57 lg 1 ja

§ 69 nõudeid.

2. Kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsusega karistati S.M. eelmises punktis nimetatud teo eest tolliseaduse (TS) § 73

lg 1 järgi rahatrahviga 190 trahviühikut ehk 11 400 krooni ja konfiskeeriti TS § 94 lg 3 alusel 100 000 sigaretti ning 228 liitrit

diiselkütust. Kohtuvälise menetleja sama otsusega konfiskeeriti TS § 94 lg 4 alusel ka Ukrainas registreeritud avatud

aktsiaseltsile (OAO) A kuuluv buss Volvo B10M55.

Kohtuväline menetleja asus muu hulgas seisukohale, et sigaretid ja liigse kütusekoguse toimetas Eestisse S.M. ja mitte keegi

teine. Kuna S.M. ei ole OAO-s A organi liige ega juhtivtöötaja, on juriidilise isiku vastutus väärteo toimepanemise eest

tulenevalt KarS § 14 lg-st 1 välistatud. S.M-le karistuse määramisel tõi kohtuväline menetleja muu hulgas esile asjaolu, et S.M.

kasutas väärteo toimepanemisel tööandja poolt talle kasutamiseks usaldatud töövahendit ning talle tööandja antud võimalust

teostada rahvusvahelisi reisijate liinivedusid.

Põhistades bussi konfiskeerimist, asus Maksu- ja Tolliamet seisukohale, et kohtuväline menetleja on TS § 94 lg 4 alusel

õigustatud konfiskeerima tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud transpordivahendi, millega või mille abil

pandi toime tollieeskirjade rikkumine, ka isikult, kes ei ole selle transpordivahendi omanik, kuid kes kasutas seda

tollieeskirjade rikkumiseks. Erinevalt TS § 94 lg-st 3 ei tee sama paragrahvi lõige 4 viidet KarS §-le 83. Seega on TS § 94 lg 4

KarS § 83 suhtes erinorm. Vastavalt VTMS § 74 lg 1 p-le 12 märgitakse konfiskeerimise otsustus kohtuvälise menetleja

otsuses. Kohtuväline menetleja leidis, et kuna ei ole välistatud tollieeskirjade rikkumise eesmärgil eriliselt ümberehitatud bussi

Volvo edaspidine kasutamine tollieeskirjade rikkumiseks, tuleb buss konfiskeerida.

3. Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse otsuse peale esitas kaebuse OAO A esindaja vandeadvokaat Jaan

Lindmäe, kes taotles kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist osas, millega konfiskeeriti buss Volvo.

Menetlusalune isik S.M. ega tema kaitsja kohtuvälise menetleja otsust ei vaidlustanud.

4. Tartu Maakohtu 9. augusti 2007. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus bussi Volvo konfiskeerimise osas ja buss

tagastati OAO-le A.

4.1 Kohus nõustus kohtuvälise menetleja seisukohaga, et tulenevalt VTMS § 114 lg 1 p-st 2 ja § 118 lg 2 p-st 2 ei ole OAO-l A

kui menetlusvälisel isikul õigust kohtuvälise menetleja otsust vaidlustada. Samas oleks OAO-l A olnud vastavalt VTMS § 193

lg-le 2 võimalik konfiskeerimisotsustus vaidlustada, kui kohtuväline menetleja oleks konfiskeerimise otsustanud määruse ja

mitte lõppotsusega. Konfiskeerides OAO-le A kuuluva bussi väärteoasjas tehtava otsusega ja mitte määrusega, võttis

kohtuväline menetleja OAO-le A võimaluse tema õigusi piirava otsuse vaidlustamiseks. Selline olukord on aga vastuolus PS §-

ga 15. Seetõttu leidis maakohus, et kohtuväline menetleja otsustas konfiskeerimise küsimuse vääras vormis ja oleks pidanud

seda tegema VTMS §-s 67 sätestatud korras, mis võimaldanuks kaebuse esitamist.

4.2 Ühtlasi asus maakohus seisukohale, et kohtuväline menetleja on ebaõigesti kohaldanud TS § 94 lg-t 4, jättes arvestamata

KarS § 83 lg 3 p-s 1 sätestatu, mille kohaselt võib erandina konfiskeerida süüteo toimepanemise vahendi, aine või eseme, kui

see kuulub otsuse või määruse tegemise ajal kolmandale isikule ja kui ta on vähemalt kergemeelsusega kaasa aidanud vahendi,

aine või eseme kasutamisele süüteo toimepanemisel või ettevalmistamisel. Kohtuvälise menetleja otsuses ei ole käsitletud

mingeid tõendeid, mis kinnitaksid, et reisijateveofirma OAO A oleks mingil viisil vähemalt kergemeelsusest kaasa aidanud

bussi Volvo kasutamisele S.M. poolt süüteo toimepanemiseks.

4.3 Lisaks eeltoodule leidis kohus, et isegi kui nõustuda sellega, et TS § 94 lg-t 4 võib kohaldada sõltumatule KarS §-st 83,

tuleb silmas pidada, et TS § 94 lg 4 kohaselt ei ole konfiskeerimine kohustuslik. Käesoleval juhul on lähtudes

proportsionaalsuse põhimõttest bussi konfiskeerimine OAO A suhtes põhjendamatu ja ülemääraselt range, sest pole andmeid,

nagu oleks nimetatud firmal olnud varem piiri ületamisel probleeme.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Maksu- ja Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskus, kes taotleb maakohtu

otsuse tühistamist ja kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist. Alternatiivselt taotletakse kassatsioonis Riigikohtult uue otsuse

tegemist või väärteoasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised.

5.1 Kassaator on seisukohal, et OAO-l A ei olnud tulenevalt VTMS § 114 lg-st 1 õigust kohtuvälise menetleja otsuse peale

kaebust esitada, kuna OAO A näol ei ole tegemist VTMS §-s 16 nimetatud menetlusosalisega. Käesolevas asjas ei ole

menetlusaluseks isikuks mitte OAO A, vaid S.M.. Järelikult ei saa ka OAO A kaitsjat vaadelda menetlusaluse isiku kaitsjana.

Seega oleks maakohus pidanud jätma OAO A esindaja kaebuse VTMS § 118 lg 2 p 2 alusel määrusega läbi vaatamata ja

tagastama selle esitajale. Riigikohtu 22. juuni 2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-71-04 on leitud, et väärteoasja arutamine

kaebemenetluses maa- või linnakohtus ilma menetlusosalise kaebuseta on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS

§ 150 lg 2 tähenduses, mis toob vastavalt VTMS § 175 p-le 2 kaasa kohtuotsuse tühistamise.

5.2 Maakohus on VTMS § 114 lg 1 p-s 2 ja § 118 lg 2 p-s 2 sätestatu mittearvestamist ekslikult põhjendanud viitega VTMS

§ 193 lg-le 2. Väärteomenetluse seadustiku 16. peatükis toodud määruskaebemenetluse kord on ette nähtud üksnes

kohtumääruste, mitte aga kohtuvälise menetleja tegevuse vaidlustamiseks. Menetlusvälise isiku ainukene võimalus kohtuvälise

menetleja tegevuse vaidlustamiseks on ette nähtud VTMS §-des 76-80. Nendest sätetest tulenevalt saab menetlusväline isik

esitada kaebuse kohtuvälise menetleja tegevuse peale üksnes kuni asjas kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni. Kohtuvälise

menetleja otsuse peale kaebuse esitamise võimalust menetlusvälisele isikule ette nähtud ei ole.

5.3 Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kohtuväline menetleja pidanuks konfiskeerimise otsustama VTMS § 67 alusel

määrusega, et isikul tekkinuks võimalus kaebuse esitamiseks. Väärteomenetluse seadustiku §-d 66-67, mis reguleerivad

konfiskeerimise otsustamist väärteomenetluse käigus, on kohaldatavad üksnes väärteo toimepanemise vahetu objekti

konfiskeerimisel ja sedagi üksnes juhul, kui konfiskeeritava vara seaduslikku valdajat ei ole suudetud tuvastada. Käesolevas

asjas konfiskeeritud buss Volvo ei ole aga väärteo toimepanemise vahetu objekt, vaid väärteo toimepanemise vahend, mistõttu

ei saanud seda ka VTMS §-s 67 sätestatud korras konfiskeerida. Samuti oli teada nii bussi omanik (OAO A) kui ka seaduslik

valdaja. Samuti märgib kassaator, et VTMS § 67 lg 3 võimaldab vaidlustada üksnes kohtu konfiskeerimismäärust, mitte aga

kohtuvälise menetleja tegevust. Kassaatori hinnangul konfiskeeriti buss Volvo täpses vastavuses VTMS § 74 lg 1 p-ga 12,

mille kohaselt märgitakse konfiskeerimise otsustus kohtuvälise menetleja otsuses.

5.4 Erinevalt maakohtust on kassaator seisukohal, et TS § 94 lg 4 kohaldamisel ei ole vaja arvestada KarS §-s 83 sätestatut,

kuna TS § 94 lg 4 on KarS § 83 suhtes erinorm. Seda järeldust kinnitab asjaolu, et erinevalt sama paragrahvi kolmandast

lõikest ei tee TS § 94 lg 4 viidet KarS §-le 83.

6. Kassatsioonivastuses leiab OAO A esindaja, et kassatsioon pole põhjendatud, ja vaidleb sellele vastu, nõustudes maakohtu

seisukohtadega.

7. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil toetas kohtuvälise menetleja esindaja esitatud kassatsiooni ja palus selle rahuldada,

OAO A esindaja leidis, et maakohtu otsuse muutmiseks alust ei ole.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et väärteomenetluse seadustik ei anna OAO-le A õigust

kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2007. a otsust kohtus vaidlustada. Lähtudes VTMS § 114 lg 1 p-st 2 on õigus esitada

maakohtule kaebus kohtuvälise menetleja üldmenetluse otsuse peale ainult menetlusosalisel. Vastavalt VTMS §-le 16 on

väärteomenetluses menetlusosaline üksnes menetlusalune isik ja tema kaitsja. OAO A ei ole aga käesolevas asjas

menetlusalune isik ega mõistetavalt ka mitte menetlusaluse isiku kaitsja, mistõttu pole tegemist menetlusosalisega.

Menetlusväline isik saab VTMS § 76 lg 1 kohaselt kuni kohtuvälise menetleja otsuse tegemiseni küll vaidlustada kohtuvälise

menetleja tegevust, kuid ei saa VTMS § 114 lg-st 1 tulenevalt vaidlustada kohtuvälise menetleja otsust (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2006. a määrus asjas nr 3-1-1-156-05 - RT III 2006, 8, 68, p 10). OAO A kaebeõigust ei

ole võimalik tuletada ka maakohtu viidatud VTMS §-st 67, kuna see säte - nagu kassaator õigesti märgib - reguleerib üksnes

väärteo vahetu objekti konfiskeerimist ja sedagi üksnes olukorras, kus konfiskeeritava asja seaduslikku valdajat ei ole suudetud

tuvastada. Konfiskeeritud buss Volvo on aga käesoleval juhul käsitatav väärteo toimepanemise vahendina, mitte vahetu

objektina, samuti oli menetlejale teada konfiskeeritava vara omaniku ja seadusliku valdaja isik. Seega on ekslik maakohtu

seisukoht, et kohtuväline menetleja pidanuks käesoleval juhul konfiskeerimise otsustama VTMS § 67 lg-s 4 sätestatud korras,

millisel juhul oleks tagatud OAO-le A konfiskeerimise kohtus vaidlustamise võimalus.

9. Väärteomenetluses ei ole kohaldatavad 1. veebruaril 2007 jõustunud KrMS § 16 lg 2 ja § 401 lg 1, mille kohaselt võib

kriminaalmenetlusse menetlusosalisena kaasata ka kolmanda isiku, kui kriminaalasja lahendamisel või erimenetluses võidakse

otsustada tema seadusega kaitstud õiguste ja vabaduste üle. Nimelt tuleneb VTMS §-st 2, et kriminaalmenetluse sätteid

kohaldatakse väärteomenetluses üksnes juhul, kui väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisti. Menetlusosaliste ringi

osas on aga VTMS §-s 16 sätestatud sõnaselgelt eriregulatsioon võrreldes KrMS § 16 lg-ga 2.

10. Väärteomenetluse seadustiku § 118 lg 2 p 2 näeb ette, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale on kaebuse esitanud isik,

kellel VTMS § 114 lg 1 järgi ei ole õigust kaebust esitada, teeb maakohtunik kaebuse läbi vaatamata jätmise kohta määruse ja

saadab määruse koopia ning tagastab kaebuse selle esitanud isikule. Seda, et tulenevalt VTMS § 114 lg-st 1 puudus OAO-l A

õigus kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustamiseks, möönis ka maakohus. Vaatamata sellele lahendas kohus OAO A kaebuse

sisuliselt, põhjendades seda muu hulgas sellega, et olukord, kus OAO-l A puudub võimalus bussi konfiskeerimist kohtus

vaidlustada, oleks vastuolus PS §-ga 15. Sisuliselt jättis maakohus seega OAO A kaebeõigust välistavad väärteomenetluse

seadustiku sätted põhiseaduslikele argumentidele tuginedes kohaldamata, neid sätteid samas põhiseadusevastaseks

tunnistamata. Tulenevalt põhiseaduse § 15 lg-st 2, §-st 152 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg-

st 1, saab esimese või teise astme kohus jätta õigustloova akti asjassepuutuva normi kohaldamata üksnes juhul, kui ta koos

kohtuasja lahendamisega tunnistab selle normi põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohaldamisele kuuluva õigustloova akti sätte

põhiseadusevastaseks tunnistamine peab kajastuma maa- või ringkonnakohtu lahendi resolutiivosas ja selline kohtulahend

tuleb edastada põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks Riigikohtule. Seega kui Tartu Maakohus leidis, et

OAO A kaebuse menetlemist takistavad väärteomenetluse seadustiku sätted ei ole põhiseadusega kooskõlas, tulnuks tal

tunnistada need otsuse resolutiivosas põhiseadusega vastuolus olevaks ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus.

11. Vaatamata eeltoodule leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et maakohtu poolt väärteoasja arutamine ilma VTMS §-s 16

nimetatud menetlusosalise kaebuseta tingib käesolevas asjas kohtuotsuse tühistamise üksnes juhul, kui OAO A

kohtukaebeõigust

välistavad

väärteomenetluse

seadustiku

normid

on

põhiseadusega

kooskõlas.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium kontrollibki järgnevalt, kas väärteoasja asjaolude pinnalt võib tekkida kahtlus nimetatud normide

põhiseaduspärasuses.

12. Tulenevalt PS § 15 lg 1 esimesest lausest ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lg 2

esimesest lausest saab konkreetse normikontrolli raames kontrollida üksnes kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva sätte või

sätte osa põhiseadusepärasust. Vaidlusaluses väärteoasjas vaidlustab OAO A kohtuvälise menetleja 28. märtsi 2008. a otsust

bussi Volvo TS § 94 lg 4 alusel konfiskeerimise osas. Vaieldamatult riivab bussi konfiskeerimine OAO A kui bussi omaniku

omandipõhiõigust (PS § 32). Seega soovib OAO A vaidlustada kohtuvälise menetleja sellist otsust, millega otsustatakse tema

õiguste ja vabaduste üle. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on OAO A kohtukaebeõiguse välistamisel otsustava tähtsusega ja

seega ka konkreetses asjas asjassepuutuv VTMS § 16 osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses menetlusosaliseks isikut,

kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada kohtuvälise menetleja

otsusega. Just see, et VTMS § 16 ei võimalda käsitada OAO-d A menetlusosalisena, võtab nimetatud isikult võimaluse

vaidlustada VTMS § 114 lg 1 p 2 alusel kohtus oma õigusi piiravat kohtuvälise menetleja otsust, jättes OAO A ühtlasi ilma

kohtumenetluse

poole

(VTMS

§

17)

staatusest

kohtuvälise

menetleja

otsuse

vaidlustamise

protsessis

(sh

kassatsioonimenetluses). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei oleks õige käsitada antud juhul asjassepuutuva sättena kitsalt

VTMS § 114 lg 1 p 2 osas, milles see säte ei näe ette menetlusvälise isiku õigust vaidlustada tema seaduslikke õigusi piiravat

kohtuvälise menetleja otsust. Esiteks hõlmaks selline lähenemine üksnes kaebuse esitamise õiguse piirangut, kuid jätaks

vaatluse alt välja väärteomenetluse seadustikust tulenevad kitsendused, mis ei võimalda OAO-l A kohtumenetluses oma

kaebuse eest seista (menetlusest aktiivselt osa võtta). Teiseks ei riiva norm, mis reserveerib kohtule kaebuse esitamise õiguse

üksnes menetlusosalistele, iseenesest isiku õigusi, kui menetlusosaliste ring on määratletud nii, et isik on sellesse haaratud.

13. Põhiseaduse § 15 lg 1 esimese lause kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kohtusse. Riigikohtu üldkogu on korduvalt rõhutanud kohtusse pöördumise õiguse lünkadeta kaitset, märkides ühtlasi, et

Põhiseaduse §-dest 13, 14 ja 15 tuleneb õigus tõhusale menetlusele enda kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu 22. detsembri 2000. a

määrus asjas nr 3-3-1-38-00 - RT III 2001, 2, 14, p-d 15 ja 19 ning 17. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003,

10, 95, p 17). Viidates Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale on üldkogu leidnud, et kui isik esitab väite, et talle

konventsiooniga antud õigusi on rikutud, siis peab tal olema õiguskaitsevahend siseriikliku asutuse ees nii selleks, et tehtaks

otsus tema kaebuse kohta, kui ka vajaduse korral hüvituse saamiseks. Sellise õiguse eeltingimuseks ei saa olla konventsiooni

tegelik rikkumine. Tõhus õiguskaitse tuleb tagada igaühele, kes kaebab, et tema õigusi ja vabadusi on rikutud. (Vt Riigikohtu

üldkogu 22. detsembri 2000. a määrus asjas nr 3-3-1-38-00 - RT III 2001, 2, 14, p 19.) Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium on märkinud, et PS §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust

esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane

kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 9; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 - RT III

2007, 3, 20, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT III 2007, 15, 114, p 6; 17. mai 2007. a määrus asjas nr 3-4-

1-11-07 - RT III 2007, 21, 170, p 4).

14. Käesoleva määruse punktides 8-9 esitatud põhjustel ei luba väärteomenetluse seadustik VTMS §-s 16 nimetamata isikul,

kelle õiguste ja vabaduste üle kohtuvälise menetleja otsusega otsustatakse, (nt kellele kuuluv vara VTMS § 74 lg 1 p-s 12

ettenähtud korras konfiskeeritakse) oma õiguste piiramist (nt vara konfiskeerimist) väärteomenetluse raames kohtus

vaidlustada. Samas puudub VTMS §-s 16 nimetamata isikul võimalus taotleda tema õigusi piirava kohtuvälise menetleja

otsuse osa kohtulikku kontrolli väljaspool väärteomenetlust mõnes teises kohtumenetluses. Vastavalt VTMS §-le 200 on

kohtuvälise menetleja jõustunud otsust ja määrust kohustatud täitma kõik isikud Eesti Vabariigi territooriumil. Kohtuvälises

menetluses tehtud otsus aga jõustub, kui selle peale ei ole kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud (VTMS

§ 199 lg 1). Seega puuduvad väärteomenetluse-välised abinõud kohtuvälise menetleja otsuse kohtulikuks järelevalveks.

Näiteks pole VTMS §-s 16 nimetamata isikul, kelle vara on kohtuvälise menetleja otsusega konfiskeeritud, võimalik taotleda

konfiskeerimisotsuse tühistamist või vara tagastamist haldus- või tsiviilkohtumenetluse raames. Sellises olukorras tekib

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul kahtlus, kas VTMS § 16 on osas, milles see säte ei loe väärteomenetluses

menetlusosaliseks isikut, kes ei ole menetlusalune isik ega tema kaitsja, kuid kelle õiguste ja vabaduste üle võidakse otsustada

kohtuvälise menetleja otsusega, kooskõlas PS §-dega 13, 14 ja § 15 lg-ga 1.

15. Lisaks PS §-de 13, 14 ja § 15 lg 1 rikkumisele võib vaadeldaval juhul kõne alla tulla ka õigusloome võrduse põhimõtte (PS

§ 12 lg 1 lause 1) rikkumine, sest menetlusalune isik saab kohtuvälise menetleja otsust talle kuuluva vara konfiskeerimist

puudutavas osas kohtus vaidlustada, menetlusaluseks isikuks mitteolev vara omanik - kelle seotus väärteo toimepanemisega on

väiksem või sootuks olematu - aga ei saa.

16. Väärteomenetluse seadustiku § 169 lg 2 sätestab, et väärteoasi antakse asja läbivaatava kohtukoosseisu poolt Riigikohtu

üldkogule arutamiseks, kui väärteoasja lahendamine eeldab põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse alusel

läbivaadatava küsimuse lahendamist. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seadustiku § 3 lg 3 teise lause kohaselt

lahendab üldkogu Riigikohtu haldus-, tsiviil- või kriminaalkolleegiumi või erikogu üleantud asja, kui kolleegiumil või erikogul

tekib põhjendatud kahtlus kohtuasja lahendamisel asjassepuutuva õigustloova akti, selle andmata jätmise või välislepingu

põhiseadusele vastavuses. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes VTMS § 169 lg-st 2, annab Riigikohtu kriminaalkolleegium

käesoleva väärteoasja arutamiseks Riigikohtu üldkogule.

17. Kui Riigikohtu üldkogu peaks tunnustama OAO A kohtukaebeõigust, saab ta ka võtta seisukoha TS § 94 lg 4 kohaldamise

küsimuses. OAO A kaebeõiguse mittetunnustamisel kohtuvälise menetleja konfiskeerimisotsustuse sisuline põhjendatus

väärteoasjas päevakorda ei tõuse. Seetõttu ei pea kriminaalkolleegium ka õigeks käesolevas määruses sellel teemal peatuda.

Ott Järvesaar, Jüri Ilvest, Lea Kivi