3-2-1-124-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-124-07

Otsuse kuupäev

9. jaanuar 2008. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

AS Devistar ja OÜ Oilex hagi AS Jetoil vastu sundtäitmise

lubamatuks tunnistamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-21044

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Jetoil kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Devistar (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Tambet Mullari

Hageja OÜ Oilex (registrikood xxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Aivar Ennok

Kostja AS Jetoil (registrikood xxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Veli Kraavi

Asja läbivaatamise kuupäev

10. detsember 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 29. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21044 ja saata

asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-ile Jetoil kassatsioonkaebuselt 18. juulil 2007. a tasutud kautsjon 400

(nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AS Devistar (edaspidi hageja I) ja OÜ Oilex (edaspidi hageja II) esitasid 8. augustil 2006 Harju

Maakohtule hagi AS Jetoil (edaspidi kostja) vastu täitedokumendi - ühishüpoteegi seadmise lepingu

alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjades nr 022/2006/5115 ja 022/2006/511.

Hagiavalduse kohaselt esitas Harju tööpiirkonna kohtutäitur E. Vilippus 3. augustil 2006 hagejatele

kostja avalduse alusel tulenevalt täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p-st 19 täitmiseks

nõude 1 710 369 krooni 40 senti (seisuga 2. august 2006) ja andis hagejatele vabatahtliku täitmise

tähtajaks 10 päeva.

Täitmisele suunatud nõue tulenes Õliekspress Grupp OÜ (edaspidi osaühing) ja hageja I vahel

25. jaanuaril 2005 sõlmitud naftasaaduste müügilepingust nr 250105 (edaspidi leping I) ja kostja ning

hageja II vahel 12. septembril 2005 sõlmitud vedelkütuste müügilepingust nr 12092005 (edaspidi

leping II). 14. septembril 2005 sõlmisid pooled ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu,

millega tagati ühishüpoteegiga kostja nõuded hageja II vastu, mis tulenevad lepingust II ja selle

võimalikest lisadest, ning kostja nõuded hageja I vastu, mis tulenevad lepingust I, tingimusel et

osaühing loovutab sellest lepingust tulenevad nõuded kostjale. Osaühing, hagejad ja kostja sõlmisid

12. septembril 2005 lepingu I lisana kokkuleppe (edaspidi kokkulepe), mille kohaselt fikseeriti

osaühingu lepingust I tulenevate nõuete suuruseks 2 445 534 krooni 10 senti ja selle täitmise

tähtajaks lepingu II kehtivuse tähtaeg (12. september 2005 kuni 12. september 2007). Osaühing

loovutas lepingust I tulenevad nõuded kostjale 31. juulil 2006. Hageja II on lepingust II tulenevad

kohustused täitnud.

Hagejad väitsid, et kokkuleppe järgi puudusid hagejal I kokkuleppe sõlmimise ajal täitmata

kohustused osaühingu vastu. Kokkuleppes nimetatud kohustused tekkisid kokkuleppe sõlmimisega

(tasaarvestusest ja leppetrahvi nõudest loobumisega). Osaühingul puudus õigus nõuda hagejalt I

lepingu II kehtivuse ajal lepingust I tuleneva kohustuse täitmist, s.o 2 445 534 krooni 10 sendi

maksmist. Hageja I täitis kogu osaühingu nõude ajavahemikul 21. november 2005 kuni 5. juuni 2006.

Osaühingu ja kostja vahel 31. juulil 2006 sõlmitud nõude loovutamise leping (edaspidi nõude

loovutamise leping) on tühine vorminõuete rikkumise tõttu, sest olles suunatud kinnisasjadele seatud

hüpoteegi realiseerimisele, vajas see leping notariaalset tõestamist. Samuti ei nähtu nõude

loovutamise lepingust, millisest täitmata kohustusest tulenevat nõuet loovutatakse.

Hageja II vaidles vastu lepingust II tulenevale nõudele. Ta väitis, et tal puuduvad kostja vastu

täitmata kohustused. Samuti puudub kostjal õigus nõuda temalt viivist tulenevalt kütusetarne arvetest,

kuna arvetele on märgitud, et nõue on loovutatud AS-ile Hansa Liising Eesti (edaspidi liisinguandja).

2. Kostja ei tunnistanud hagi. Tema vastuväidete kohaselt jäi hageja I lepingust I tulenevalt seisuga

31. juuni 2006 osaühingule võlgu 1 687 516 krooni 44 senti (1 556 749 krooni 48 senti põhisumma ja

130 766 krooni 96 senti viivis). Lepingu I p 4.5 kohaselt leppisid pooled kokku viivise määras 0,15%

kauba tasumata maksumusest päevas kuni võlgnevuse täieliku kustutamiseni. Sama lepingu p 4.10

kohaselt arvestatakse võlgnevuse tasumisel esimeses järjekorras võlgnevusest maha ostja tasutud

viivis, teisena leppetrahv ja lõpuks põhivõlg 31. juulil 2006 saatis osaühing hagejale I lepingu

ülesütlemisavalduse, samuti teatas ta lepingujärgse nõude loovutamisest kostjale.

Lepingust II tulenevalt jäi hageja II kostjale seisuga 31. juuli 2006 võlgu 22 852 krooni 96 senti

(16 953 krooni 23 senti põhisumma ja 5899 krooni 73 senti viivis). Lepingu II p 5.4 kohaselt leppisid

pooled kokku viivise määras 0,15% kauba tasumata maksumusest päevas, kuni võlgnevuse täieliku

kustutamiseni. Lepingu II p 5.9 kohaselt arvestatakse võlgnevuse tasumisel esimeses järjekorras

võlgnevusest maha viivis, teisena leppetrahv ja lõpuks põhivõlg 31. juulil 2006 saatis kostja hagejale

II lepingu ülesütlemisavalduse ja palus kustutada võlgnevuse 4. augustiks 2006.

Lepinguga II samal päeval sõlmitud kokkuleppes määrati kindlaks, et hageja I võlgneb osaühingule

lepingu I järgi 2 445 534 krooni 10 senti. Täitmise tagamiseks seati hagejate kinnistute mõttelistele

osadele ühishüpoteek kostja kasuks.

Hageja II rikkus kokkulepet. Ta pidi kokkuleppe kohaselt kustutama hageja I võlgnevuse 30 päeva

jooksul ühishüpoteegi seadmisest, s.o 14. oktoobriks 2005. Seda hageja II ei teinud. Kokkuleppes

määratud kohustuse täitis hageja II üheksakuulise hilinemisega ning teisel viisil - rahaülekannetega

osaühingule, mitte kostjalt kaupa tellides, nagu nägi ette kokkuleppe punkt 1.2. Pooled said

kokkuleppe p 1.6 kohaselt lähtuda kokkuleppe tingimustest üksnes juhul, kui lepingut II täidetakse

nõuetekohaselt. 11. novembrist 2005 kuni 10. detsembrini 2005 tasuti osaühingule 432 300 krooni,

mida on oluliselt vähem kokkulepitust. Hageja II ei teinud ühtegi makset ettenähtud tähtajal.

Kokkulepe ei lõpetanud lepingut I. Leping I kehtis kuni selle ülesütlemiseni ja nimetatud hetkeni tuli

arvestada viivist hilinenud laekumiste pealt. Osaühing ei ole loobunud viivise, põhisumma või viivise

tulevasest nõudeõigusest. Kui kokkulepet ei täidetud, taastus endine olukord ja osaühing võis võlga

nõuda hagejalt I lepingus I ette nähtud suuruses, sest leping I kehtis ja kokkulepe käsitles vaid ühe

konkreetse lepingust tuleneva võla tasumise küsimust. Ka pärast lepingute ülesütlemist arvestatakse

edasi lepingutes kokkulepitud viivist. Maksedistsipliini rikkumine võib oluliselt mõjutada kostja

rahavoogusid ja maksevõimet oma tarnijatele. Hagejad on pahatahtlikud.

Nõude loovutamise leping vastab seaduse nõuetele ja kehtib. See leping ei pidanud olema

notariaalselt tõestatud, sest leping I sõlmiti lihtkirjalikus vormis. Nõude loovutamise leping sõlmiti

samas vormis.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. veebruari 2007 otsusega hagi, tunnistades lubamatuks sundtäitmise

ning jättes menetluskulud kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib TMS § 221 lg 1

kohaselt võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks

tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi

rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

Maakohus, tõlgendades kokkulepet koos selles märgitud asjaoludega, arvestades kokkuleppe olemust

ja eesmärki ning poolte eelnevat käitumist, leidis, et kokkuleppe p-s 1.1 lepiti kokku hageja I

koguvõlgnevus (põhivõlg ja viivis) osaühingule kokkuleppe sõlmimise seisuga (2 445 534 krooni 10

senti), mis tulenes lepingu I mittenõuetekohasest täitmisest, ning määrati ära võlgnevuse tasumise

kord. Puudub vaidlus, et kokkuleppe täitmiseks tasuti osaühingule ajavahemikul 21. november 2005 -

5. juuni 2006 kokku 2 551 800 krooni. Kostja seisukoht kokkuleppe rikkumise tagajärgede kohta

(kostja arvestas võlgnevust ja viivist seisuga 12. september 2005 jätkuvalt lepingu I alusel) on

meelevaldne ega tulene poolte kokkuleppest ega seadusest. Kostja tõlgendus, et kokkuleppes

fikseeriti üksnes osa hagejate võlgnevusest, ei haaku teiste esitatud tõenditega ning on vastuolus

kokkuleppe sõlmimise olemuse ja eesmärgiga. Hagejad leidsid õigesti, et kuna kokkuleppest tulenev

võlgnevus tasuti lepingu II kehtivuse ajal, tasuti võlgnevus nõuetekohaselt. Võlgnevust ei tasutud

kokkuleppe p-s 1.2 kokkulepitud viisil, kuivõrd hageja II ei saanud kostjalt kaupa 2 445 534 krooni

10 sendi eest osta ning seetõttu lähtuti võlgnevuse tasumisel lepingu II täitmise tähtajast.

Kokkuleppe p-des 1.1 ja 1.2 leppisid pooled kokku võlgnevuse tasumise korras. See kord erineb

lepingu II lisa nr 1 p-s 1.3 kokkulepitust. Kokkuleppe p 1.1 kohaselt toimub 2 445 534 krooni 10

sendi tasumine kostja ning hageja II vahel lepingu II kehtivuse ajal kokkuleppe p-des 1.2-1.3

kokkulepitud tähtaegadel ning viisil. Kokkuleppe p 1.2 kohaselt maksab hageja II lepingu II

kehtivuse ajal hageja I võlgnevuse osaühingule kostjalt kauba vastuvõtmisele eelneval päeval hageja

I eest summa, mis vastab hageja II igakordse tellimuse maksumusele lepingu II järgi kuni hageja I

võlgnevuse (2 445 534 krooni 10 sendi) täieliku tasumiseni. Kokkuleppe p-s 1.3 märkisid pooled, et

hageja I võlgnevuse tasumine hageja II poolt ei ole käsitatav kohustuse ülevõtmisena VÕS § 175

tähenduses.

Hagejad leidsid, et kuna võlgnevus tasuti lepingu II kehtivuse ajal, tasuti see nõuetekohaselt.

Võlgnevust ei tasutud kokkuleppe p-s 1.2 kokkulepitud viisil, kuna hageja II ei saanud kostjalt

kaupa 2 445 534 krooni 10 sendi väärtuses osta, mistõttu lähtuti võlgnevuse tasumisel vaid lepingu II

kehtivusest. Kostja leidis, et kuna kokkulepet ei täidetud nõuetekohaselt (hageja II rikkus lepingu II

lisas nr 1 sätestatud kohustust osta 30 päeva jooksul hüpoteegi kinnistusraamatusse kandmisest

vedelkütust vähemalt 2 500 000 krooni eest ning kokkuleppe p 1.1.-1.3), siis kokkuleppe p 1.6 alusel

taastus kokkuleppe sõlmimise eelne olukord. Kostja seisukoht kokkuleppe rikkumise tagajärgede

kohta (arvestati tegelikku võlgnevust ja viivist seisuga 12. september 2005 lepingu I järgi) on

meelevaldne ega tulene poolte kokkuleppest ega seadusest.

Asjaolu, et hageja II rikkus lepingu II lisa nr 1 p 1.8 kohustust ning kokkuleppe p-s 1.2 määratud

võlgnevuse 2 445 534 krooni 10 sendi maksmise korda (kostjalt kauba vastuvõtmisele eelneval

päeval tuli osaühingule maksta igakordse tellimuse maksumus), ei andnud osaühingule õiguslikku

alust taastada kokkuleppe-eelset olukorda ning jätkata sealt hageja I põhivõla ja viivise arvestamist.

Hageja I ei olnud lepingu II pooleks, mistõttu ei saanud hageja II poolt lepingu II lisa nr 1 p 1.8

rikkumine tuua hageja I jaoks kaasa sanktsioone.

Nõue hageja II ja kokkuleppe p 1.6 alusel hageja I vastu sai maakohtu arvetes tuleneda üksnes

võlgnevuse 2 445 534 krooni 10 sendi mittenõuetekohasest tasumisest (hageja II pidi lepingu II

kehtivuse ajal osaühingule tasuma kostjalt kauba vastuvõtmisele eelneval päeval hageja I eest

summa, mis vastab hageja II igakordse tellimuse maksumusele kuni hageja I võlgnevuse 2 445 534

krooni 10 sendi täieliku tasumiseni) ning hageja I uutest võlgnevustest, mis tekkisid pärast

kokkuleppe sõlmimist. Kostja sai osaühingult nõude loovutamise lepinguga omandada üksnes

eelnimetatud kohustusest tuleneva põhivõla ja viivise. VÕS § 170 ei välista võlgniku vastuväidet

selle kohta, et nõude loovutamine ei kehti. Leping I on lihtkirjalik, mistõttu võis nõude loovutamise

leping olla sõlmitud lihtkirjalikus vormis.

Maakohus luges esitatud tõenditega tuvastatuks, et võlgnevus on tasutud. Kuna tarneid lepingu I

alusel pärast 12. septembrit 2005 ei tehtud, siis pärast seda ei saanud hagejal I tekkida võlgnevusi

osaühingule. Lepingu II lisa nr 1 rikkumise kõrvaldamiseks saab kostja rakendada hageja II suhtes

seadusest tulenevaid ja lepingus II kokkulepitud õiguskaitsevahendeid, kuid täitmisele suunatud

nõuet ei esitatud sellel alusel. Seega puudub kostjal lepingust I tulenev täitmisnõue hageja I vastu.

Maakohus tuvastas, et kostja poolt hagejale II esitatud arvetest nähtub, et kostja loovutas lepingust II

tulenevad rahalised nõuded liisinguandjale. 6. veebruari 2006 tagasiloovutamise teatisest nr R02/102

nähtub, et liisinguandja loovutas kostjale tagasi üksnes hagejale II esitatud arvetest nr 7623 ja 7631

tulenevad põhinõuded. Hageja II on kõik arved tasunud liisinguandjale, mistõttu ei saa kostja

arvestada hagejale II nendes arvetes märgitud summadelt maksetähtaja ületamise eest viivist.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata ning mõista hagejatelt välja menetluskulud.

Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga kokkuleppele omistatud tähenduse osas. Ta leidis, et

kokkulepe vastab VÕS §-s 30 sätestatud konstitutiivsele võlatunnistusele, mis ei asenda täitmist.

Täitedokument (ühishüpoteegi seadmise leping) tagab kõiki lepingust I tulenevaid nõudeid.

Kokkulepe ei lõpetanud lepingu I kehtivust ja sellega ei loobunud osaühing lepingust I tuleneva osa

põhinõudest ja viivisenõudest. Lepingust I tuleneva hageja I kohustuse täitmiseks esitas osaühing

hageja I vastu pankrotiavalduse ning selle alusel algatati pankrotimenetlus. Vältimaks pankroti

väljakuulutamist, pöördus hageja I osaühingu poole ettepanekuga sõlmida kokkulepe. Osaühingul

puudus vajadus loobuda osast põhivõlast ja viivisest. Kokkuleppe p 1.6 rikkumisel hageja II poolt

taastus kokkuleppe-eelne õiguslik olukord ning osaühingul tekkis õigus nõuda hagejalt I lepingu I

alusel allesjäänud põhivõlgnevuse osa ja viivise tasumist. Lepingust I tuleneva nõude sundtäitmise

lubatavuse otsustamisel on määrava tähtsusega kokkuleppe tõlgendamine. Maakohus keeldus

tunnistajana üle kuulamast Keith-Neal Saluveeri, kes oli kokkuleppe pooleks oleva osaühingu

seaduslik esindaja ja osales kokkuleppe sõlmimise läbirääkimistel. Maakohus hindas ekslikult ka

arvete tagasiloovutamise küsimust puudutavaid tõendeid. Kuna hageja II ei olnud faktooringulepingu

pooleks, sai faktooringulepingus viivise nõude kohta kokkulepitu omada tähendust üksnes

liisinguandja ja kostja vahelistes suhetes. VÕS § 167 lg 1 alusel läks pärast arvetest nr 7623 ja 7631

tulenevate nõuete kostjale tagasiloovutamist viivise (nii enne loovutamist tekkinud viivise kui ka

pärast loovutamist tekkiva viivise) nõudmise õigus üle kostjale.

5. Hagejad ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palusid jätta selle rahuldamata ning

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. juuni 2007 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohtu otsuse kohaselt tõlgendas maakohus õigesti kokkulepet, arvestades sealjuures poolte

eelnevaid suhteid, kokkuleppe eesmärki ja poolte käitumist enne kokkuleppe sõlmimist ning pärast

seda. Kokkuleppes lepiti kokku hageja I koguvõlgnevus osaühingule 12. septembri 2005 seisuga ja

kokkuleppe p-de 1.1 ja 1.2 järgi pidi kokkulepitud võla 2 445 534 krooni 10 senti tasuma hageja II

kostjaga sõlmitud lepingu II kehtivuse ajal. Seega ei saanud lepingu II kehtivuse ajal osaühing esitada

nõuet hageja I vastu. Asjaolule, et kokku lepiti kogu hageja I võla suuruses, viitab samal kuupäeval

kostja ja hageja II vahel sõlmitud lepingu II lisa nr 1, mille p 1.2 kohaselt kinnitasid pooled, et

lepingust I tulenevaks võlaks on 2 445 534 krooni 10 senti ja p 1.8 järgi seab hageja II just selle võla

ja krediidilimiidi tasumise tagamiseks enda kinnistutele hüpoteegi.

Kokkuleppest ei tulene, et selles ei lepitud kokku hageja I lepingust I tulenevas koguvõlas ja et osa

võlga tuli hagejal I tasuda vastavalt lepingule I. Väidet, et kokkulepe ei hõlmanud kõiki lepingust I

tulenevaid hageja I võlgasid, ei kinnitanud ka ringkonnakohtu istungil tunnistajana üle kuulatud

osaühingu juhatuse liige Keith-Neal Saluveer. Asjaolu, et 23. mail 2005 oli osaühing esitanud

hagejale I viivise kohta arve, ei tähenda, et pärast arve esitamist võisid pooled kokku leppida

tasumisele kuuluvas summas ilma viiviseta. Tähtsust ei ole ka asjaolul, et juba esitatud viivisearve

kohta ei ole esitatud kreeditarvet, sest kreeditarve on võlausaldaja koostatud

raamatupidamisdokument, mis ei loo ega lõpeta tsiviilkohustusi.

Kostja väide, et lepingust I tulenev hageja I põhikohustus taastus kokkuleppe p 1.6 järgi, on ebaõige.

Kokkuleppe p-s 1.6 lepiti kokku, et lepingu II kehtivuse ajal ei ole osaühingul õigust nõuda

võlgnevuse summas 2 445 534 krooni 10 sendi tasumist hagejalt I, kui hageja II täidab

nõuetekohaselt kokkuleppest tulenevaid kohustusi. Vaidlust ei ole selles, et hageja II on kokkulepitud

võla tasunud ositimaksetena ja viimane makse on tehtud 2006 juunis. Kokkuleppe p 1.1 kohaselt on

kokkuleppe tähtaeg seotud lepingu II kehtivuse ajaga, mis lepingu II lisa nr 1 p 1.7 järgi on kaks

aastat. Lepingu II lisa nr 1 p 1.8 kohaselt pidi hageja II ostma kostjalt kütust 2 500 000 krooni eest 30

päeva jooksul pärast ühishüpoteegi kandmist kinnistusraamatusse. Ühishüpoteek kanti

kinnistusraamatusse 3. novembril 2005, millest 30 päeva jooksul tuli hagejal II täita kohustus hageja I

eest. Hageja II ei ostnud 30 päeva jooksul kokkulepitud koguses kütust ning seetõttu ei tasutud

kokkuleppest tulenevat võlga mitte kokkulepitud viisil ja tähtajal, vaid rahaülekannetega osaühingu

arvele. Kuid ka pärast 3. detsembrit 2005 on osaühing võtnud hagejalt II vastu raha hageja I

kohustuse täitmiseks ega ole pöördunud hageja I poole võlanõudega kokkuleppe p-st 1.6 tulenevalt.

Ühishüpoteegiga tagati lepingust I tulenevate nõuete täitmine. Kokkuleppele viitamine

ühishüpoteegilepingus ei olnud vajalik. Kokkuleppes lepiti kokku lepingust I tuleneva võla suuruses

kokkuleppe sõlmimise seisuga (12. september 2005) ja selle maksmise viisis, kuid ei muudetud ega

lõpetanud lepingut I. Kuigi pooled ja osaühing olid kokku leppinud lepingust I tuleneva võla suuruses

12. septembri 2005 seisuga, ei välistanud see lepingu I poolte võimalust edaspidiste müügitehingute

tegemiseks. Pooled ja osaühing on kokkuleppes rõhutanud, et hageja II ei ole võtnud VÕS § 175 järgi

üle hageja I kohustust. Kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus VÕS § 30 järgi. Põhikohustusega

on konstitutiivne kohustis seotud täitmise kaudu ja konstitutiivse kohustuse täitmisega loetakse

täidetuks ka põhikohustus.

Kuna hageja II oli osaühingu lepingust I tuleneva nõude hageja I vastu täitnud, siis rahuldas

maakohus hagejate I ja II hagi tuvastades õigesti, et kostja poolt sundtäitmiseks esitatud nõue hageja I

vastu on lõppenud.

Kostja nõue hageja II vastu tulenes lepingust II. 16. aprilli 2005 faktooringulepinguga on kostja ja

liisinguandja kokku leppinud, et faktooringu klient (kostja) loovutab faktoorile (liisinguandja)

müügilepingutest tulenevad nõuded faktooringuvõlgnike vastu. Kostja poolt hagejale II väljastatud

arvetel on kostja teatanud hagejale II nõuete loovutamisest ja arve tasumise kohustusest

liisinguandjale. Faktooringulepingu p 9.1 kohaselt oli pärast nõude loovutamist liisinguandjal õigus

nõuda võlgnikult (hageja II) müügilepingujärgset viivist. VÕS § 167 lg 3 järgi läheb uuele

võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigus saada intressi ja leppetrahvi. Kostja ei ole väitnud, et

ta oleks loovutanud nõuded liisinguandjale osaliselt, mis annaks VÕS § 167 lg 5 alusel õiguse nõude

loovutamata osas nõuda täitmist senisel võlausaldajal, s.o temal endal. Järelikult oli loovutatud

nõuete osas õigustatud nõudma viivist liisinguandja. Liisinguandja ei ole loovutanud viivise

nõudeõigust tagasi kostjale. Liisinguandja 6. veebruari 2006 tagasiloovutamise teatise nr R027102

kohaselt on kostjale loovutatud tagasi arve nr 7623 alusel nõutav summa 152 440 krooni (arve

tasumise tähtaeg 7. jaanuar 2006) ja arve nr 7631 alusel nõutav summa 64 955 krooni maksetähtajaga

29. detsember 2005. Hageja II tasus nende arvete alusel võlgnetavad summad liisinguandjale, kuna

talle ei teatatud nõude tagasiloovutamisest. Kostjal oli õigus arvestada viivist nõuetelt, mis talle tagasi

loovutati, kuid sellist nõuet kostja esitanud ei ole. Viivise ja võla arvestuse (kohtutoimiku II kd, lk

279) järgi on kostja arvestanud põhivõla ja viivise tasumata jätmist nii, nagu ta ei oleks nõudeid

loovutanud ja kostjal endal oleks kogu lepingu kehtivuse aja vältel olnud õigus viivise ja põhivõla

tasumist nõuda. Maakohus tuvastas seega õigesti, et kostja ei ole tõendanud, et tal oleks hageja II

vastu lepingust II tulenevaid nõudeid.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu ostus

tühistada ning jätta hagi rahuldamata ja mõista hagejatelt kostja kasuks välja menetluskulud.

Kostja on nõus, et kokkulepe on konstitutiivne võlatunnistus. Ta vaidleb aga vastu ringkonnakohtu

seisukohale, mille kohaselt täitsid hagejad kokkuleppe nõuetekohaselt ning selle rikkumine ei too

kaasa kogu lepingust I tuleneva võlgnevuse tasumist. Kokkuleppe tingimuste täitmata jätmine hageja

II poolt andis osaühingule õiguse nõuda hagejalt I lepingust I tuleneva võlgnevuse tasumist.

Konstitutiivse võlatunnistuse kohaselt jääb põhikohustus kehtima. Kuna hagejad ei täitnud

võlatunnistust nõuetekohaselt, siis on kostjal õigus nõuda lepingu I alusel põhisumma jäägi ja viivise

tasumist.

VÕS § 167 lg-st 1 tulenevalt läks pärast arvetest nr 7623 ja 7631 tulenevate nõuete kostjale

tagasiloovutamist viivise nõudmise õigus uuesti üle kostjale. See, et kostja ja liisinguandja vahel

sõlmitud faktooringulepingu p 9.1 kohaselt oli viivise arvestamise õigus liisinguandjal, ei saa

mõjutada kostja nõuet hageja II vastu.

8. Hageja I kirjalike vastuväidete kohaselt on ringkonnakohtu otsus õiguslikult põhjendatud. Hageja I

ja osaühingu vaheline kokkulepe ei olnud kohustuse ülevõtmine VÕS § 175 tähenduses ning seega jäi

hageja I ka pärast kokkuleppe sõlmimist kohustatud isikuks osaühingu ees. Hageja I oli oma

kohustuse osaühingule täitnud 5. juuniks 2006.

9. Hageja II kirjalike vastuväidete kohaselt puudub õiguslik alus kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmiseks. Asjaolu, et kostja nõude täitis hageja I, ei oma tähtsust, kuna kostja ei ole nõude täitmisele

vastu vaielnud või raha tagastanud. Kui ka hageja II rikkus lepingu II järgset kohustust, ei taastanud

see siiski kokkuleppe-eelset olukorda. Faktooringulepingu kohaselt olid kõik lepingust II tulenevad

nõuded loovutatud liisinguandjale, mistõttu puudus kostjal viivisenõude esitamise õigus.

TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks

samale ringkonnakohtule.

11. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli õigus nõuda lepingu I täitmist ja arvestada viivist selle

lepingu alusel pärast kokkuleppe sõlmimist. Ringkonnakohus leidis, et maakohus hindas õigesti

kokkulepet konstitutiivse võlatunnistusena VÕS § 30 järgi, mille täitmisega tuleb lugeda täidetuks ka

lepingust I tulenev kostja nõue hageja I vastu. Ringkonnakohus luges tuvastatuks, et kokkuleppes

fikseeritud võlgnevus tasuti ositi, viimane makse tehti 2006. a juunis, ning sellega täideti ka lepingust

I tulenenud nõue.

Ringkonnakohus tõlgendas VÕS § 30 vääralt, sest selle sätte järgi ei lõpeta võlatunnistus

olemasolevat võlasuhet ega muuda seda. Seetõttu juhul, kui hageja I võlgnes kokkuleppe sõlmimise

ajal kostjale müügilepingust tulenevalt põhinõude ja viivise osas rohkem, kui lepiti kokku

kokkuleppes, siis vaatamata kokkuleppes kokku lepitud rahasumma tasumisele võis hageja I jääda

kostjale võlgu lepingu I järgi. Selleks, et hageja I võiks lepingust I tuleneva põhinõude ja viivise osas

tugineda kokkuleppes kokku lepitud summale, peab kostja olema loobunud VÕS § 207 lg 1 järgi

võlasummade vahe nõudest. Nõudest loobumine võib toimuda muu hulgas kompromissilepingu

tagajärjel VÕS § 578 lg 2 järgi. Hageja I ei ole väitnud ja kohtud ei ole tuvastanud, et kostja loobus

osast põhinõudest ja viivisest lepingu I järgi või et pooled sõlmisid kompromissilepingu, mille

tagajärjel vähendati lepingust I tulenevat põhinõuet ja viivist (nõudest osaline loobumine). Seega

leidis ringkonnakohus ebaõigesti, et kokkuleppes kokku lepitud summa tasumisega täideti igal juhul

kõik hageja I lepingust I tulenevad kohustused.

12. Kolleegium märgib, et kohtud jätsid põhjendamata, miks nad ei arvesta kostja vastuväitega, et

hageja I lepingust I tulenevate kohustuste kokkuleppes kokku lepitud viisil täitamata jätmise tõttu

hageja II poolt pidi hageja I täitma lepingust I tulenevaid kohustusi selles lepingus kokku lepitud

viisil. Kohtud lugesid tuvastatuks, et kokkuleppega muudeti lepingu I täitmise tähtaega ja lepiti

kokku lepingu I täitmises lepingu II kehtivuse ajal. Samas väitis kostja vastu, et kokkuleppe p-s 1.1

oli lisaks viitele lepingu II kehtivuse ajale märgitud veel, et tuleb kinni pidada ka kokkuleppe p-

des 1.2 ja 1.3 kokku lepitud tähtaegadest ja viisist.

Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II ei täitnud hageja I kohustust kokkuleppe p-des 1.2 ja 1.3

nimetatud viisil. Seega ei saabunud kokkuleppe p-s 1.6 nimetatud tingimust, mille kohaselt kostjal

polnud õigust esitada lepingust I tulenevaid nõudeid lepingu II kehtivuse ajal hageja I vastu, kui

hageja II täidab kokkuleppe tingimusi. Kohtud jätsid põhjendamata, miks kaotas kostja sellises

olukorras õiguse nõuda hagejalt I lepingu I täitmist.

Asjakohane ei ole maakohtu põhjendus, et kuna hageja I ei olnud lepingu II pooleks, siis ei saanud

hageja II poolt lepingu II lisa nr 1 p 1.8 rikkumine tuua hageja I jaoks kaasa sanktsioone. Maakohus

jättis tähelepanuta, et hageja I oli siiski pooleks kokkuleppes, milles osaühing, kostja ja hagejad

leppisid kokku hageja I kohustuse täitmise tingimustes. Kuna kokkuleppe tingimusi ei täidetud, ei saa

ka hageja I väita, et see ei mõju tema õigustele ja kohustustele kostja kui osaühingu eriõigusjärglase

suhtes. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tuvastama, kas ja mis tingimustel loobus kostja

nõuetest hageja I vastu ja kas need tingimused saabusid.

13. Ebaselgeks jääb ringkonnakohtu seisukoht, et hagi tuleb rahuldada selle tõttu, et osaühing võttis

pärast müügilepingu II lisa 1 p-st 1.8 tuleneva tähtaja möödumist hagejalt II vastu makseid hageja I

võla tasumiseks ning ei pöördunud hageja I poole nõudega kokkuleppe p-st 1.6 tulenevalt.

Kolleegium selgitab, et VÕS § 78 lg 1 järgi võib teise isiku kohustuse täita ka kolmas isik. VÕS § 78

lg 2 järgi võib võlausaldaja keelduda kolmandalt isikult täitmist vastu võtmast eelkõige siis, kui

võlgnik vaidleb sellele vastu, et kohustuse täidab tema eest kolmas isik. Kuna kohtud pole

tuvastanud, et hageja I oleks olnud vastu kõnealuste maksete tegemisele, siis võisid hageja II tehtud

maksed kujutada endast hageja I sooritusi kostjale lepingu I täitmiseks. Maksetega hilinemise korral

ei vastuta viivituse eest mitte hageja II, vaid hageja I. Osaühingu poolt viivisenõude esitamata

jätmine enne seda, kui ta loovutas lepingust I tulenevad nõuded kostjale, ei välista seaduse kohaselt

viivisenõude üleminekut koos põhinõudega VÕS § 167 lg 1 järgi.

14. Kolleegium ei nõustu kohtute seisukohaga, et kuna kostja oli liisinguandjale loovutanud kõik

lepingust II tulenevad nõuded hageja II vastu ja liisinguandja ei loovutanud kostjale tagasi lepingu II

rikkumisest tulenevat viivisenõuet, siis on üksnes liisinguandjal õigus nõuda hagejalt II lepingu II

alusel viivist nõude tagasiloovutamisele eelneva aja eest.

VÕS § 167 lg 1 kohaselt lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale ka nõudega seotud

tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused. Kõrvalkohustuste hulka kuulub ka viivise

maksmise kohustus. Kui liisinguandja loovutas kostjale tagasi põhinõude, läksid koos põhinõudega

kostjale üle ka kõik viivisenõuded, mida hageja II ei olnud nõude tagasiloovutamise hetkeks tasunud

liisinguandjale, välja arvatud juhul, kui kostja ja liisinguandja ei leppinud kokku teisiti. Kohtud ei

tuvastanud, et liisinguandja ja kostja oleksid kokku leppinud VÕS § 167 lg 1 kohaldamata jätmises.

Kolleegium märgib, et liisinguandja tagasiloovutamise teatis võib olla iseenesest tõendiks, mille

alusel saab hinnata nõude loovutamise lepingu sisu.

15. Kohtukulude jaotus poolte vahel otsustatakse asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemusest.

Ants Kull, Henn Jõks, Tambet Tampuu