3-3-1-74-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-74-07

Otsuse kuupäev

20. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Vladimir Makarchevi kaebus siseministri 16. veebruari 2006. a

käskkirja nr 74 tühistamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-552

Menetluse alus Riigikohtus

Vladimir Makarchevi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Vladimir Makarchevi kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-552 ja saata asi

uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vladimir Makarchev sündis 10. oktoobril 1957. a Venemaal ja on Vene Föderatsiooni kodanik.

1970. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses teenis ta sõjaväelasena Tartus. 1995. a liitus

V. Makarchev Ameerika Ühendriikide abiprogrammiga, mille raames sai ta koos perekonnaga

elamispinna Vene Föderatsioonis Kaliningradi oblastis. Tema abielu Olga Makarchevaga lahutati

2001. a. Alates 23. jaanuarist 2002 on ta abielus Eesti kodanik Maiga Kripsoniga.

2. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tunnistas 2000. a V. Makarchevi Eesti kodaniku passi

kehtetuks, sest ta esitas passi taotlemisel valeandmeid. V. Makarchev esitas 2001. a Välismaalaste

seaduse (VMS) § 12 lg 1 p 5 alusel taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks. Siseministri 7. novembri

2001. a käskkirjaga nr 480 keelduti tähtajalise elamisloa andmisest.

3. V. Makarchev esitas 6. veebruaril 2002. a tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks Eestis

alaliselt elava Eesti kodanikust abikaasa M. Kripsoni juurde. Siseministri 3. märtsi 2003. a

käskkirjaga nr 90 keelduti elamisloa andmisest põhjusel, et ta on teeninud kaadrisõjaväelasena endise

NSV Liidu ja Vene Föderatsiooni relvajõududes; ta sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu

elamispinna välismaal; kuigi tal on alaealine poeg eelmisest abielust ja Eesti kodanikust abikaasa, ei

ole see piisav erandi tegemiseks, kuna abielu on kestnud lühikest aega, puuduvad ühised lapsed ja

abikaasade vahel puudub tihe majanduslik side; ta esitas 1998. a Eesti kodaniku passi saamiseks

valeandmeid.

4. V. Makarchevi kaebuses halduskohtule paluti käskkiri nr 90 tühistada ja teha ettekirjutus taotluse

uueks läbivaatamiseks. Käskkiri ei ole piisavalt motiveeritud. Ta täitis kohustused abiprogrammi

raames, lahkus Eestist 1995. a ja saabus uuesti Eestisse 1998. a kui tsiviilisik; abikaasad elavad koos,

neil on ühine majapidamine, nad on teineteisest tihedas majanduslikus ja psühholoogilises sõltuvuses;

ta on Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel 26. juulil 1994. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene

Föderatsiooni vahelise kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete

tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" (Kokkulepe) subjekt, kellele võib elamisloa

andmisest keelduda ainult seoses ohuga Eesti riigi julgeolekule.

Tallinna Halduskohtu 9. detsembri 2003. a otsusega haldusasjas nr 3-1170/2003 kaebus rahuldati,

käskkiri tühistati ja tehti ettekirjutus tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks ning uue

otsuse tegemiseks. Keeldumist ei ole piisavalt põhjendatud; lahendamata on küsimus, kas kaebaja on

Kokkuleppe subjekt; ei ole tuvastatud, kas ja millal ta tegelikult lahkus Eestist ja saabus tagasi;

puuduvad põhjendused, milliseid konkreetseid asjaolusid on kaalutud ja jõutud järeldusele, et abielu

sõlmiti Eesti kodanikuga selleks, et saada Eestis elamisluba.

Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2005. a otsusega haldusasjas nr 2-3/61/2005 jäeti siseministri

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Otsuses märgiti, et kohtule ei ole

esitatud ühtegi veenvat argumenti, mis kinnitaks kahtlusi abielu ehtsuses või püsivuses. Sellisena ei

ole vaadeldavad väidetavad ebakõlad seletustes abikaasade kooselu täpse algusaja kohta ja kaebaja

eelmises elamisloa taotluse menetluses väidetu, et ta püüab lahutatud abikaasaga abielu taastada ning

toetab teda ja poega. Pole mõistlikku põhjust kahelda kaebaja selgitustes, et tema ja abikaasa vahel

oli elamisloa taotlemise ning otsustamise ajal ja on ka praegu tihe majanduslik ning psühholoogiline

sõltuvus ja perekond on püsiv, et valdava aja elab abikaasade juures ka kaebaja poeg.

5. KMA esitas V. Makarchevi tähtajalise elamisloa taotluse läbivaatamiseks asjatundjate komisjonile,

viimane tegi KMA-le ettepaneku täiendavalt kontrollida V. Makarchevi pereelu.

6. Siseministri 16. veebruari 2006. a käskkirjaga nr 74 keelduti V. Makarchevile tähtajalise

elamisloa andmisest Vabariigi Valitsuse seaduse § 50 lg 1, VMS § 12 lg 4 p-de 2 ja 7, lg 9 p 3,

Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364 ning Vabariigi Valitsuse 23. novembri

1999. a määruse nr 362 alusel. Keeldumist põhjendati järgmiselt:

1) V. Makarchev saabus Eestisse 1983. a seoses sõjaväeteenistusega. Väljakirjutuse Eestist vormistas

1994. a, Vene Föderatsiooni asus elama alles 1997. a lõpus, Eestisse tagasi saabus juba 25. märtsil

1998. a võltsitud dokumentide alusel vormistatud Eesti kodaniku passiga. KMA tunnistas passi

2000. a kehtetuks;

2) V. Makarchev arvati endise NSVL relvajõududest erru 5. novembril 1993. a ja kanti Kokkuleppe

art 2 p-s 3 nimetatud nimekirja. Vene Föderatsiooni suursaatkond teatas 30. detsembril 1996. a

noodiga nr 171-n Eesti Vabariigi välisministeeriumile muudatustest Kokkuleppejärgses nimekirjas ja

edastas nimekirja sõjaväepensionäridest, kes on perioodil jaanuar - detsember 1996. a Eestist

lahkunud või surnud. Selles nimekirjas on V. Makarchev isik, kes on Eestist lahkunud. 1998. aastal

kanti ta Vene suursaatkonna poolt Eesti välisministeeriumile esitatud nimekirja kui sõjaväepensionär,

kes on Eesti kodanikuna kolinud Vene Föderatsioonist Eestisse;

3) V. Makarchev liitus abiprogrammiga vabatahtlikult ning avalduses kinnitas, et elamispinna

saamisel lahkub koos perega Baltikumist ja ei püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. Ta sai koos

perekonnaga elamispinna Vene Föderatsioonis;

4) V. Makarchev on kaotanud Kokkuleppejärgse subjekti staatuse, sest lahkus vabatahtlikult Eesti

Vabariigist, mille tulemusena arvati välja nimekirjast. Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg 2

kohaselt mõistab Eesti Vabariik sõjaväepensionäride nimekirja iga-aastast täpsustamist kui aasta

jooksul Eestist lahkunud või surnud isikute väljaarvamist nimekirjast, mistõttu 1998. aastal esitatud

nimekirja kanne ei taasta tema Kokkuleppejärgse subjekti staatust. Ta on küll Vene Föderatsiooni

sõjaväepensionär, kuid tema suhtes kohaldub VMS § 12 lg 4 p 7;

5) erandi mittetegemisel arvestati, et tema suhtes tuvastati ka VMS § 12 lg 4 p-s 2 nimetatud asjaolu,

st tegemist on välismaalasega, kes ei järgi põhiseaduslikku korda ja ei täida Eesti seadusi. Ta esitas

Eesti kodaniku passi saamiseks valeandmeid. VMS § 12 lg 6 kohaselt käsitatakse nimetatud asjaolu

ohuna Eesti riigi julgeolekule;

6) asjaolu, et ta on 23. jaanuarist 2002. a abielus Eesti kodanik M. Kripsoniga, ei ole piisav alus

erandi tegemiseks. V. Makarchev ei vasta VMS § 121 lg-s 1 sätestatud tingimustele.

7. V. Makarchev esitas 17. märtsil 2006. a kaebuse Tallinna Halduskohtule, milles taotles

siseministri 16. veebruari 2006. a käskkirja nr 74 tühistamist. Ta väitis järgmist:

1) ta on Kokkuleppe subjekt art 1 p 1 ja Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 1 p 1 mõttes, sest Vene

Föderatsiooni suursaatkond esitas Eesti Vabariigi välisministeeriumile nimekirja, kus ta oli märgitud

sõjaväepensionärina. Nimekirja vastuvõtmisega aktsepteeriti seda asjaolu. Vastavalt Kokkuleppe § 2

p-le 1 võib kaebajale keelduda tähtajalise elamisloa andmisest üksnes seoses ohuga riigi julgeolekule;

2) ta ei kujuta endast ohtu Eesti riigi julgeolekule VMS § 12 lg 4 p 2 mõttes. Käskkirjas puudub teave

selle kohta, et ta esitas elamisloa taotlemisel valeandmeid;

3) ta vastab VMS § 121 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Käskkiri rajaneb protokollitud

lühikokkuvõtetel vestlustest V. Makarchevi, tema abikaasa M. Kripsoni ja tema ema L. Mõttusega.

Lühikokkuvõtetest tehti järeldus, et tähtajalise elamisloa taotlus ei ole põhjendatud. Lühikokkuvõtted

ei saa olla aluseks sellise järelduse tegemisel. Abikaasade vahel on side, mis on kujundanud nende

perekonnaelu. Ei arvestatud asjaoluga, et ta on abielus teist korda. Esimesest abielust on poeg, kes

elab isaga ühes korteris. Ei arvestatud ka KMA komisjonile antud kirjalikke pöördumisi kümnelt

isikult, kes kinnitavad perekonnaelu olemasolu. Ei antud hinnangut asjaolule, et endine abikaasa ostis

eraldi korteri ja kavatseb sinna elama asuda.

8. Tallinna Halduskohtu 26. septembri 2006. a otsusega asjas nr 3-06-552 rahuldati V. Makarchevi

kaebus, tühistati siseministri 16. veebruari 2006. a käskkiri nr 74 ja tehti ettekirjutus V. Makarchevi

tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbivaatamiseks ning uue otsuse tegemiseks. Otsuse põhjendused:

1) õige on siseministri seisukoht, et V. Makarchev ei ole Kokkuleppe subjekt. Ta ei ole

sõjaväepensionär Kokkuleppe tähenduses, temale ei laiene Kokkuleppega kehtestatud tagatised. Vene

Föderatsiooni suursaatkond teatas 30. detsembri 1996. a noodiga nr 171-n Eesti Vabariigi

välisministeeriumile, et V. Makarchev on perioodil jaanuar - detsember 1996. a Eestist lahkunud.

Pole oluline, et 1998. a kanti ta Vene Föderatsiooni suursaatkonna poolt taas Kokkuleppejärgsesse

nimekirja kui sõjaväepensionär, kes on Eesti kodanikuna Vene Föderatsioonist kolinud Eestisse.

Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg 2 kohaselt kaotas kaebaja oma sõjaväepensionäri staatuse

Kokkuleppe tähenduses Eestist lahkumisega ja nimekirjast väljaarvamisega;

2) V. Makarchevi abielu vastab VMS § 121 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Tõendid kogumis

kinnitavad, et V. Makarchevi ja M. Kripsoni vahel on tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus,

perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne. L. Mõttuse ütlused tütre abielu kohta on vastuolulised ja

seetõttu ebausaldusväärsed. M. Kripson ütles kohtule, et tema ema on vana, nende suhted ei ole kõige

paremad. Eeltoodu võib selgitada L. Mõttuse vastuolulisi ütlusi;

3) VMS § 12 lg 4 p 2 kohaselt ei anta ega pikendata elamisluba välismaalasele, kes ei järgi

põhiseaduslikku korda ja ei täida Eesti seadusi. Tuvastatud on, et V. Makarchev esitas Eesti kodaniku

passi saamiseks valeandmeid, rikkudes nii seadust ja avaldades lugupidamatust Eesti Vabariigi

põhiseadusliku korra suhtes.

9. Siseministri apellatsioonkaebuses paluti halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega

jätta V. Makarchevi kaebus rahuldamata. V. Makarchevi abielu ei vasta VMS § 121 lg-s 1 sätestatud

tingimustele. Halduskohus hindas tõendeid ebaõigesti.

10. Tallinna Ringkonnakohus vaatas apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses ning

tühistas 20. juuni 2007. a otsusega halduskohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis V. Makarchevi

kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

1) õige on halduskohtu seisukoht, et V. Makarchev ei kuulu isikute hulka, kellele saab Kokkuleppest

tulenevalt keelduda elamisloa andmisest Vabariigi Valitsuse otsusega ohu tõttu riigi julgeolekule ja et

käskkirjas tugineti põhjendatult VMS § 12 lg 4 p-le 2;

2) V. Makarchev liitus abiprogrammiga ja sai korteri Vene Föderatsioonis. Avalduses ta kinnitas, et

lahkub koos perega Baltikumist ning ei püüa jääda Baltikumi alaliselt elama. VMS § 12 lg 9 p 3

kohaselt tuleb elamisloa andmisest keelduda isikule, kes on võtnud kohustuse Eesti Vabariigist

lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või saanud Eestist

lahkumiseks toetust;

3) V. Makarchev ja M. Kripson ei ela koos, nende pereelu ei vasta VMS § 121 lg-s 1 nimetatud

tunnustele, nende vahel puudub tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus. Seda järeldust

põhjendati väljavõtetega vestlustest, mis toimusid KMA ametnike poolt V. Makarchevi perekonna

ning M. Kripsoni ja viimase ema L. Mõttuse külastamisel. Ringkonnakohus analüüsis tõendeid

(protokollitud vestluste lühikokkuvõtted 27. ja 28. aprillist, 27. maist ja 27. juulist 2005) ja jõudis

järeldusele, et M. Kripson ja V. Makarchev on andnud vastuolulisi ütlusi. Tuvastatud ei ole

asjaolusid, mis annaksid aluse eeldada tihedat majanduslikku sidet ja psühholoogilist sõltuvust

abikaasade vahel.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

11. V. Makarchevi kassatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused

ning teha uus otsus, millega tunnustada siseministri 16. veebruari 2006. a käskkirja nr 74 tühisust.

Alternatiivina palutakse tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks arutamiseks

ringkonnakohtule. Kassaator leiab, et oluliselt on rikutud HKMS sätteid (§ 60 lg 1 p 1) ja vääralt

kohaldatud materiaalõiguse normi. Väited on järgmised:

1) Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli 2005. a otsuses tuvastati, et ringkonnakohtul pole mõistlikku

põhjust kahelda V. Makarchevi selgitustes, et tema ja abikaasa M. Kripsoni vahel oli elamisloa

taotlemise ja otsustamise ajal ning on ka praegu olemas tihe majanduslik side ning psühholoogiline

sõltuvus ja perekond on püsiv. Seega lasus siseministril kohustus tõendada ringkonnakohtu

seisukohale vastupidist. Pooled otsustavad, milliseid tõendeid nad kohtule esitavad. Poolel on õigus

kutsuda kohtusse tunnistajaid oma väidete tõendamiseks. Siseminister ei soovinud kohtus

tunnistajatena üle kuulata isikuid, keda oli küsitletud kohtueelses haldusmenetluses, mistõttu ta ei

suutnud protsessuaalselt lubatavate tõenditega kummutada ringkonnakohtu seisukohta abielu

tegelikkusest. Ringkonnakohus käsitles siseministri apellatsiooni alusel tõenditena dokumente, millel

puudub TsMS § 229 lg 2 mõttes tõendi tähendus. Ringkonnakohus luges tunnistaja ütlusteks

L. Mõttusega peetud vestluse alusel KMA ametniku poolt vormistatud kokkuvõtet (otsuse p 10, viide

tl 157). Ekslik on ringkonnakohtu seisukoht, et KMA ametniku kontrollimatut tõlgendust ja

kokkuvõtet tunnistajaga peetud vestlusest TsMS 27. peatüki mõttes on võimalik samastada tunnistaja

ütlustega. L. Mõttus ei ole tunnistaja ütlusele vastavat tõendit selles kohtumenetluses andnud.

Kohtueelses haldusmenetluses antud tunnistaja ütlused või KMA ametniku kokkuvõtted tunnistajaga

peetud vestlusest võivad anda kohtule aluse kahelda tunnistaja ütluste tõepärasuses, kuid nad ei

asenda tunnistaja ütlusi kohtus. L. Mõttus ei osalenud kohtumenetluses. Seetõttu ei ole kohtu

järeldused L. Mõttuse kui tunnistaja ütluste kohta veenvad. Ringkonnakohus tuvastas haldusasja

lahendamisel olulist tähtsust omava faktilise asjaolu seadusevastaselt. Tegemist on olulise

menetlusliku rikkumisega, mida ei ole võimalik Riigikohtus kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks

arutamiseks ringkonnakohtule;

2) ringkonnakohus asus seisukohale, et V. Makarchev ei ole sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes.

Kokkuleppe subjektidele võib elamisloa andmisest või pikendamisest keelduda üksnes Vabariigi

Valitsuse otsusega, kuid V. Makarchevi elamisloa taotlust ei lahendanud Vabariigi Valitsus. Juhul, kui

ta osutub Kokkuleppe subjektiks, on siseministri käskkiri HKMS § 63 alusel tühine. Riigikohus on

korduvalt analüüsinud, millised isikud on Kokkuleppe subjektiks ning ta ei ole näinud Kokkuleppe

nimekirjas olemise või sealt puudumise ja Kokkuleppe subjektiks olemise vahel õiguslikku seost.

V. Makarchev vastab Kokkuleppe art 1 p-s 7 ja Kokkuleppe ratifitseerimise seaduse § 4 lg-s 1

sätestatud sõjaväepensionäri tunnustele ja ta on Kokkuleppe mõttes sõjaväepensionär. V. Makarchevi

elamisloa taotluse lahendas mittepädev haldusorgan ja seetõttu on siseministri käskkiri on tühine.

12. Siseministri vastuses kassatsioonkaebusele leitakse, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks ei ole alust.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kassatsioonkaebuses väidetakse, et V. Makarchev on Kokkuleppe mõttes sõjaväepensionär ja

seetõttu võib tema elamisloa taotluse andmisest keelduda üksnes Vabariigi Valitsuse otsusega, mitte

aga siseministri käskkirjaga.

Kolleegium ei nõustu selle väitega ja leiab, et kohtud on antud asjas õigesti leidnud, et V. Makarchev

ei ole Kokkuleppe subjekt. Ta on küll Vene Föderatsiooni sõjaväepensionär, kuid ta ei ole

sõjaväepensionär Kokkuleppe mõttes ja temale ei laiene Kokkuleppega kehtestatud tagatised,

eelkõige Eesti Vabariigi kohustus anda elamisluba. Asjas on tuvastatud, et Vene Föderatsiooni

suursaatkond teatas 30. detsembri 1996. a noodiga nr 171-n Eesti Vabariigi Välisministeeriumile, et

V. Makarchev on perioodil jaanuar - detsember 1996. a lahkunud Eestist. Tuvastatud on, et ta lahkus

vabatahtlikult Vene Föderatsiooni, kuhu perekond sai abiprogrammi raames korteri. Seetõttu ei ole

oluline, et 1998. a kanti V. Makarchev Vene Föderatsiooni suursaatkonna poolt taas

Kokkuleppejärgsesse nimekirja kui sõjaväepensionär, kes on asunud Vene Föderatsioonist Eestisse.

V. Makarchev kaotas sõjaväepensionäri staatuse Kokkuleppe tähenduses Eestist lahkumisega ja

nimekirjast väljaarvamisega. Kokkuleppejärgne nimekiri on tehniline vahend, kuid selle nimekirja

abil saab teada, kas ja kes Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridest on Eestist lahkunud või Eestisse

elama asunud. Kokkuleppe preambula kohaselt oli Kokkuleppe sõlmimise eesmärgiks vajadus

kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõududele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil.

Tagada tuli nende isikute õigused, kes otsustasid jääda elama Eesti Vabariigi territooriumile, või

abistada isikuid ümberasumisel Vene Föderatsiooni. Kokkuleppe tekstist ega mõttest ei tulene

eesmärki kindlustada sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil sõjaväepensionäridele, kes on

otsustanud Eestist lahkuda ja tegelikult lahkusidki. Lahkudes Eesti Vabariigist ja asudes elama Vene

Föderatsiooni loobus V. Makarchev Kokkuleppega talle garanteeritud tagatistest ning seetõttu ei saa

teda käsitada Kokkuleppejärgse sõjaväepensionärina. Seega kohaldub tema suhtes VMS § 12 lg 4 p 7.

Kuna V. Makarchevi suhtes ei kohaldu Kokkulepe, siis oli pädevus anda käskkirja tema elamisloa

taotluse kohta siseministril.

14. VMS § 121 lg 1 sätestas vaidlusaluse käskkirja andmise ajal, et tähtajalise elamisloa võib anda

välismaalasele elama asumiseks Eestis püsivalt elava Eesti kodanikust abikaasa või alalise elamisloa

alusel ja vähemalt viis aastat Eestis elanud välismaalasest abikaasa juurde, kui abikaasade vahel on

olemas tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus, perekond on püsiv ja abielu ei ole fiktiivne ning

elamisloa taotlus on põhjendatud. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt keeldutakse elamisloa andmisest

elama asumiseks Eestis seaduslikult elava abikaasa juurde, kui Eestis elav abikaasa või elamisluba

taotlenud välismaalane ei vasta seaduses sätestatud tingimustele või ei ole täidetud muu elamisloa

tingimus või elamisloa taotlus ei ole põhjendatud või esineb muu elamisloa andmisest keeldumise

aluseks olev asjaolu.

15. Siseminister keeldus 16. veebruari 2006. a käskkirjaga nr 74 tähtajalise elamisloa andmisest

V. Makarchevile, sest leidis, et taotlus ei ole põhjendatud, kuna abielu M. Kripsoniga ei vasta VMS

§ 121 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Siseministri arvates ei ole abielu tegelik, vaid fiktiivne, ning on

sõlmitud eesmärgiga saada elamisluba Eestis ja asuda elama Eestisse.

V. Makarchev abiellus Eesti kodanik M. Kripsoniga 23. jaanuaril 2001 ja 6. veebruaril 2002 esitas ta

tähtajalise elamisloa taotluse elama asumiseks abikaasa juurde. Siseministri 3. märtsi 2003. a

käskkirjaga nr 90 keelduti elamisloa andmisest, kusjuures keeldumise üheks põhjenduseks oli asjaolu,

et abielu on kestnud lühikest aega ja abikaasade vahel puudub tihe majanduslik side. Tallinna

Halduskohus tühistas 9. detsembril 2003 selle käskkirja, kuna leidis, et see ei ole piisavalt

põhjendatud. Puudusid põhjendused, milliseid konkreetseid asjaolusid kaaluti ja kuidas jõuti

järeldusele, et abielu sõlmiti vaid selleks, et saada Eestis elamisluba. Ei olnud esitatud tõendeid,

millest nähtuks vastavate asjaolude kontrollimine ja tuvastamine. Tallinna Ringkonnakohtu 6. aprilli

2005. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata. Otsuses leiti, et kohtule ei ole esitatud ühtegi

veenvat argumenti, mis kinnitaks kahtlusi abielu ehtsuses või püsivuses. Ringkonnakohtu arvates ei

olnud mõistlikku põhjust kahelda kaebaja selgitustes, et tema ja abikaasa vahel oli elamisloa

taotlemise ja otsustamise ajal ning on ka praegu olemas tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus

ning perekond on püsiv.

Seejärel kontrollisid KMA ametnikud täiendavalt V. Makarchevi pereelu. KMA ametnikud külastasid

perekonda alates 27. aprillist 2005. a korduvalt, mille kohta koostasid protokollid ja lühikokkuvõtted.

Lähtudes KMA ametnike koostatud kokkuvõtetest jõudis siseminister käskkirjas nr 74 järeldusele, et

V. Makarchevi ja M. Kripsoni vahel puudub pere- ja kooselu. Tallinna Halduskohtus leidis

V. Makarchev, et KMA ametnike koostatud lühikokkuvõtted ei saa olla aluseks sellise järelduse

tegemiseks, mistõttu ta taotles mitme tunnistaja kohtus ülekuulamist. Halduskohus kuulas

tunnistajatena üle M. Kripsoni ja J. Sekrecka. Siseminister ei esitanud kohtule omapoolset taotlust

tunnistajate ülekuulamiseks. Halduskohus jõudis tõendeid, sh tunnistajate ütlusi analüüsides

järeldusele, et V. Makarchevi abielu vastab VMS § 121 lg-s 1 sätestatud tingimustele. Tallinna

Ringkonnakohus vaatas siseministri apellatsioonkaebuse läbi kirjalikus menetluses ilma

menetlusosalisi kaasamata ja tunnistajaid üle kuulamata. Seejuures hindas ringkonnakohus tõendeid

teisiti kui halduskohus, sealhulgas ka L. Mõttuse ütlusi, millised olid kajastatud KMA ametnike

koostatud kokkuvõtetes. Ringkonnakohus jõudis tõendeid hinnates halduskohtuga vastupidisele

järeldusele, et abikaasade vahel puudub pidev kooselu, tihe majanduslik ja psühholoogiline sõltuvus.

16. Kassaator on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse põhjusel, et ringkonnakohus rikkus oluliselt

kohtumenetluse seaduse sätteid, kui tuvastas, et abikaasade vahel puudub tihe majanduslik ja

psühholoogiline sõltuvus ja abielu on fiktiivne.

HKMS § 64 lg 2 kohaselt Riigikohus ei tuvasta kaebuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid, vaid

Riigikohtu otsus põhineb alama astme kohtu otsusega tuvastatud faktilistel asjaoludel.

HKMS § 16 lg 1 kohaselt on halduskohtumenetluses tõenditeks kõik tsiviilasja hagimenetluses

lubatud tõendid. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt peab menetlusosaline halduskohtumenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti. Sama

paragrahvi lg 3 kohaselt ei ole halduskohtu jaoks ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Kohus

hindab kõiki tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses. Sama paragrahvi lg 4 kohaselt

kuulatakse tunnistajad üle tsiviilkohtumenetluse sätete kohaselt. HKMS § 19 lg 5 kohaselt uurib

halduskohus tõendeid vahetult. TsMS § 229 lg 2 kohaselt võib tõendiks olla tunnistaja ütlus ja § 251

lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust

omavad asjaolud.

18. Kolleegium leiab, et praeguses asjas on V. Makarchevi perekonnaelu tegelikkuse või fiktiivsuse

tuvastamisel määrav tähtsus L. Mõttuse ütlustel ja nõustub kassaatoriga selles, et ringkonnakohus

rikkus oluliselt kohtumenetluse seaduse sätteid ja uurimispõhimõtet, lugedes tunnistaja ütlusteks

L. Mõttusega peetud vestluse alusel KMA ametniku vormistatud kokkuvõtet (ringkonnakohtu otsuse

p 10). Kuigi KMA ametnikud protokollisid L. Mõttusega peetud vestlust kohtueelses menetluses ja

tegid vestlustest kokkuvõtteid, ei saa kokkuvõtet käsitada tunnistaja ütlusena kohtumenetluslikus

mõttes. L. Mõttus oleks tulnud praegusel juhtumil kutsuda kohtusse tunnistajana ja sellisena üle

kuulata. Seetõttu ei ole kohtu põhjendused L. Mõttuse ütluste kohta asjakohased.

Halduskohtumenetluses on tõendiks ka dokumentaalne tõend (TsMS 29. ptk). Kohtutoimikust

puudub selline dokumentaalne tõend, mis kinnitaks, et KMA ametnike koostatud protokollid ja

kokkuvõtted kajastavad õigesti L. Mõttuse vastuseid ja selgitusi.

Kuna ringkonnakohus tuvastas käesoleva haldusasja lahendamisel määravat tähtsust omava faktilise

asjaolu seadusevastaselt ilma L. Mõttust tunnistajana kohtusse kutsumata, siis on tegemist olulise

menetlusliku rikkumisega, mistõttu tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada.

19. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kolleegium V. Makarchevi kassatsioonkaebuse, tühistab Tallinna

Ringkonnakohtu 20. juuni 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-552 ja saadab asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann