3-2-1-121-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-121-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Vabariigi hagi OÜ Baltic Armaments vastu leppetrahvi

ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-15284

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Baltic Armaments kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Vabariik, esindaja vandeadvokaat Jaanus Mody

Kostja OÜ Baltic Armaments (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Vahur Krinal

Asja läbivaatamise kuupäev

26. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le Baltic Armaments kassatsioonkaebuselt 28. juunil 2007 tasutud kautsjon

2056 (kaks tuhat viiskümmend kuus) krooni 90 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 4. juulil 2003 müügilepingu (edaspidi leping) relvade

ostmiseks. Kostja kohustus hiljemalt kahe kuu jooksul lepingu allakirjutamisest andma hagejale üle

77 kumminuia, 50 teleskoopnuia, 30 gaasiballooni, 15 gaasigranaati, 30 heligranaati,

15 suitsugranaati ja 13 pumppüssi. Kostja andis tähtaegselt üle üksnes külmrelvad ja gaasirelvad.

Pürotehnika andis kostja hagejale üle 26. novembril 2003. Siiani ei ole kostja üle andnud tulirelvi

(pumppüssid).

Hageja väitis, et kostja rikkus lepingut sellega, et ei suutnud õigel ajal hankida pürotehnika ja

tulirelvade tarnimiseks vajalikke lõppkasutaja sertifikaate. Kostja taotlusel väljastas hageja

pürotehnika ja tulirelvade tarnimiseks lõppkasutaja sertifikaadid vastavalt kostja antud vormidele.

Tulirelvade kohta väljastatud sertifikaat osutus puudulikuks ning kostja esitas 15. augustil 2003

hagejale taotluse väljastada uus lõppkasutaja sertifikaat. Kuna strateegilise kauba sisse- ja väljaveo

ning transiidi seaduse (StrKVS) § 3 lg 1 ja § 4 lg 3 kohaselt väljastas Eestis lõppkasutaja sertifikaate

strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi kontrolli komisjon, siis puudus hagejal õigus

nimetatud sertifikaati väljastada. Sellekohase teate edastas hageja 31. oktoobril 2003 kostjale, paludes

kostjal pöörduda lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks eelnimetatud komisjoni poole.

Hageja leidis, et tulenevalt lepingu p-st 3.3 oli relvade importimine Eestisse kostja kohustus. Hagejal

ei olnud lepingust tulenevalt kohustust taotleda komisjonilt lõppkasutaja sertifikaati ega ise

vormistada samasisulist deklaratsiooni. Kuna kostja ei suutnud täita lepingulisi kohustusi, esitas

hageja 9. detsembril 2003 kostjale lepingust osalise taganemise avalduse ja 155 822 krooni 80 sendi

suuruse leppetrahvi nõude. Lepingu p 7.2 järgi on kostja kohustatud maksma viivist 1% tarnimata

relvade maksumusest iga viivitatud päeva eest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt saab

viivist rakendada vaid rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel. Muude kohustuste täitmisega

viivitamise juhtudeks võivad pooled lepingus ette näha leppetrahvi (VÕS § 158). Seega on 155 822

krooni 80 sendi nõue leppetrahvi nõue. Leppetrahvi tasumise tähtaeg oli hageja esitatud arve järgi

23. detsember 2004 ning alates järgmisest päevast tuleb arvestada viivist VÕS § 113 lg 1 alusel.

Hageja palus kostjalt välja mõista leppetrahvi 155 822 krooni 80 senti ajavahemiku 5. september

2003 kuni 23. detsember 2003 eest ja leppetrahvi tasumata jätmise tõttu viivise 35 068 krooni

ajavahemiku 24. detsember 2003 kuni 19. juuni 2006 (hagi esitamine) eest ning 39 krooni 49 senti

iga päeva eest alates 20. juunist 2006 kuni leppetrahvi tasumiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et on oma kohustuse täitmiseks kõik endast oleneva teinud.

Tarne jäi toimumata lõppkasutaja sertifikaadi puudumise tõttu, mitte sellepärast, et kostjal oleks

puudunud strateegilise kauba sisseveo luba. Hagejalt küsiti alates 2003. aasta juulist sertifikaati, mida

oli vaja Saksamaa ekspordi, impordi ja transiidi kontrolli komisjoni (edaspidi komisjon) jaoks. Selle

sertifikaadi alusel oleks Saksa tarnija saanud relvade väljaveo loa ning alles seejärel oleks kostja

saanud pöörduda kauba Eesti Vabariiki importimiseks strateegilise kauba sisseveo komisjoni poole.

Hageja ei suutnud 21. oktoobrini 2003 vormistada ühel leheküljel etteantud teksti, mistõttu tarne

katkes. Hageja käitumine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. VÕS § 23 lg 2 ja § 24 lg 3 p 5 järgi

pidi hageja tegema kostjaga koostööd, mis oli kostjale vajalik oma kohustuse täitmiseks. Isegi kui

leida, et kostjal jäi kohustus täitmata, ei saa viivist arvestada edasi alates 9. detsembrist 2003, mil

hageja taganes osaliselt lepingust. Kuna leping oli vastavas osas lõppenud, ei saa kohustise täitmata

jätmise tõttu viivise nõue jätkuda, sest kostja ei saaks lõpetatud lepingut täita.

3. Harju Maakohus rahuldas 2. märtsi 2007 otsusega hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks

leppetrahvi 155 822 krooni 80 senti ja viivise hageja taotletud ajavahemiku eest 35 068 krooni ja

20. juunist 2006 viivise 39 krooni 49 senti iga päeva eest kuni kostja kohustuse kohase täitmiseni.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. Kuna viivist saab nõuda üksnes

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral, on kokkulepped, mille sisuks on rahasumma

maksmine mitterahalise kohustise rikkumisel, käsitatavad leppetrahvina VÕS § 158 lg 1 mõttes,

olenemata sellest, millisel viisil nad on lepingus väljendatud.

Maakohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et lepingu täitmine oli takistatud selle tõttu, et hageja

jättis kohustuse täitmata. Maakohus juhindus StrKVS § 4 lg 3 p-st 2, § 4 lg-st 6, Vabariigi Valitsuse

28. septembri 1999. a määrusega nr 281 kinnitatud dokumendi "Strateegiliste kaupade sisse- ja

väljaveo ning transiidiga seonduvate dokumentide taotlemise, väljaandmise, pikendamise ja

kehtetuks tunnistamise kord, taotluste menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri

toimetamise kord" p-dest 3 ja 17 (edaspidi kord). Kord kehtis vaidlusaluse müügilepingu sõlmimise

ajal. Kuigi Justiitsministeerium väljastas eelnevalt kostjale sertifikaadi, mis ei osutunud sobilikuks, ei

olnud ministeeriumil sellise dokumendi väljastamiseks seaduslikku alust. Hagejal ei olnud

müügilepingu alusel kohustust hankida komisjonilt relvade tarneks vajalikku dokumentatsiooni.

Hageja keeldus vormistamast dokumenti, mida tal seaduse kohaselt ei olnud õigus vormistada.

Seetõttu ei saa hageja käitumist lugeda vastuolus olevaks hea usu põhimõttega. Korra järgi pidi

lõppsertifikaadi taotluse esitama kauba importija, s.o kostja.

Kuivõrd kostja tegeles relvade tarnimisega 2000. aastast, pidi ta lepingu sõlmimisel teadma, millised

dokumendid on vajalikud müügilepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kellelt tuleb need taotleda.

Leppetrahvi kohustus lõpeb koos lepingust taganemisega, kuid leppetrahv, mis muutus

sissenõutavaks enne lepingu lõppemist, on sissenõutav ka pärast lepingust taganemist. Leppetrahvi

nõude esitas hageja kostjale koos lepingust taganemise teatega ning selleks ajaks oli leppetrahv

muutunud sissenõutavaks. Tulenevalt VÕS § 188 lg-s 2 sätestatust ei mõjuta lepingust taganemine

enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust. Leppetrahvi suurusele ja viivise arvestusele

kostja vastu ei vaielnud.

Kostja seisukoht, et viivist ei saa nõuda pärast lepingust taganemist, on põhjendamata. Lähtuvalt

VÕS § 187 lg-st 1 lõpevad kohustuse lõppemisel ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustised.

Praegusel juhul on viivise nõue leppetrahvi tasumise kohustuse kõrvalnõudeks. Kuna leppetrahv on

sissenõutav ka pärast lepingust taganemist, siis on pärast lepingust taganemist sissenõutav ka viivis

leppetrahvi maksmisega viivitatud aja eest.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväited. Lepingu p-s 7.1 on

tegemist viivisega, mida hageja oleks saanud kohaldada kuni lepingust taganemiseni. Pumppüsside

osas osutus lepingu täitmine võimatuks kostjast sõltumatutel põhjustel. Lepingu täitmise käigus

keeldus hageja kauba Saksamaalt väljaveoks vajaliku formulari täitmisest, tuginedes strateegilise

kauba sisseveo õigusaktidele. Selle kauba sissevedu pidi toimuma mitte strateegilise kauba sisseveo

normide, vaid relvaseaduse (RelvS) järgi välja antava Politseiameti loa alusel. Kui selle alusel ei

oleks saanud pumppüsse sisse vedada, oleks tulnud pöörduda strateegilise kauba komisjoni poole loa

saamiseks. Kuna kostjast sõltumatute asjaolude tõttu ei olnud võimalik kaup Saksamaalt välja

vedada, on põhjendamatu osundada sisseveo regulatsioonile. Maakohus jättis põhjendamatult

kohaldamata ka VÕS § 159 lg 2.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 18. juuni 2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata. Tulenevalt

TsMS § 654 lg-st 6 ei pidanud ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu otsuse põhjendusi.

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja ei täitnud lepingut nõuetekohaselt. Lepingu p-s 7.2 sätestatu on

käsitatav leppetrahvi kokkuleppena VÕS § 158 lg 1 tähenduses ning kostja on kohustatud selle

VÕS § 76 lg 1 ja § 161 lg 1 alusel koos VÕS § 113 lg 1 järgse viivisega hagejale tasuma. Maakohus

leidis põhjendatult, et hageja ei põhjustanud lepingu täitmata jätmist ega rikkunud hea usu põhimõtet.

Maakohus kohaldas õigesti StrKVS-i ja korda. Pumppüssid, mida hageja soovis osta

Justiitsministeeriumi relvastatud üksusele, on RelvS § 3 lg 2 tähenduses teenistusrelvad (relv, mis on

ette nähtud avalikku võimu teostavale valitsusasutusele teenistusülesannete täitmise tagamiseks) ja

neile relvaseadust ei kohaldata, kui sama seadus ei sätesta teisiti (§ 2 p 7). Seega on ekslik kostja

seisukoht, nagu oleks pidanud vaidlusalused tulirelvad üle tollipiiri toimetatama relvaseaduses

sätestatud korras (RelvS § 59 lg 3 jt). Kuna tegemist oli teenistusrelvadega, millele RelvS-t ei

kohaldata ja sama seadus ei sätesta selles küsimuses erandit (vt § 2 p 7), oli tulenevalt RelvS § 59 lg-

s 2 sätestatust ainuvõimalik kohaldada StrKVS-i koos selle seaduse alusel vastu võetud korraga. Seda

ei muuda ka asjaolu, et sisseveo dokumentide vormistamiseni ei jõutud, sest lõppkasutaja sertifikaat

on dokument, mis väljastatakse väljaveo loa taotlemisel välisriigi asjaomase asutuse nõudmisel, seega

enne sisseveo dokumentide vormistamist.

Asja materjali kohaselt nõudis kostja hagejalt lõppkasutaja sertifikaadi vormistamist. StrKVS § 4 lg 3

p 2 järgi on lõppkasutaja sertifikaat dokument, mis sisaldab Eesti füüsilisest või juriidilisest isikust

importija kinnitust, et ta kohustub kauba näidatud väärtuses ja koguses Eestisse sisse vedama,

kasutama seda ainult näidatud otstarbel ning seda mitte ümber adresseerima ega taas välja vedama

sellekohase litsentsi või kirjaliku loata, ja komisjoni kinnitust selle kohta, et Eestis tagatakse kauba

kasutuse järelevalve. Kord sätestab lõppkasutaja sertifikaadi taotlemise, väljastamise, pikendamise ja

kehtetuks tunnistamise korra, taotluse menetlemise tähtajad ning strateegilise kauba üle tollipiiri

toimetamise korra. Korra p-de 3 ja 17 järgi väljastab strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning

transiidi kontrolli komisjon kauba lähteriigi asjaomasele asutusele edastamiseks muu hulgas

lõppkasutaja sertifikaate kauba importija taotluse alusel. Kauba importijaks oli kostja. Seega oli tema

seadusest tulenev kohustus esitada komisjonile taotlus lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks. Lepingu

täitmiseks vajaliku lõppkasutaja sertifikaadi taotlemine sõltus kostjast. Tulenevalt seadusest ja

lepingust ei olnud hageja õigustatud sellist dokumenti välja andma, nagu leidis õigesti ka maakohus.

VÕS § 23 lg-s 2 on sätestatud lepingupoole kohustus teha teise lepingupoolega koostööd, mis on

teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks. See aga ei tähenda, et üks lepingupool võib nõuda

teiselt seadusega vastuolus oleva toimingu tegemist ning lugeda sellest keeldumist koostöökohustuse

rikkumiseks. Kuna kostja lepingust tuleneva kohustuse täitmine ei sõltunud hageja tegevusest, on

asjakohatu kostja viide VÕS § 24 lg 3 p-le 5, samuti ei kohaldu VÕS § 101 lg 3.

31. jaanuaril 2007 toimunud maakohtu kohtuistungil esitas kostja kirjalikult oma vastuse täpsustuse,

mille kohaselt ei olnud lepingu täitmise takistuseks lõppkasutaja sertifikaadi puudumine, vaid puudus

muu sertifikaat, mille hageja oleks pidanud väidetavalt vormistama ja mis oli vaja esitada Saksamaa

ekspordi, impordi ja transiidi kontrolli komisjonile. Mingi muu dokumendi kui lõppkasutaja

sertifikaadi puudumisele kostja lepingu kehtivuse ajal ei viidanud ega nõudnud hagejalt selle

esitamist. Dokumendi, mille esitamist kostja hagejalt ei taotlenud, esitamata jätmist ei saa hinnata

hagejapoolse lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu põhimõtte rikkumisena.

Ebaõige on kostja seisukoht, et hageja kaotas VÕS § 159 lg 2 alusel õiguse leppetrahvi nõuda, kuna

ta ei teatanud kostjale viivitamatult leppetrahvi nõudest. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja esitas

kostjale leppetrahvi nõude koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega viivitamatult. Õige ei

ole ka kostja seisukoht, nagu oleks hagejale pidanud juba 5. septembril 2003 olema selge, et kostja

lepingut ei täida. Asja materjali kohaselt soovisid mõlemad lepingupooled ka pärast nimetatud

kuupäeva lepingut täita, mida tõendab poolte kirjavahetus ning asjaolu, et ka pürotehnika andis kostja

hagejale üle pärast lepingus kokkulepitud aega, mille üle pooled ei vaidle. Kostja ei vaidlustanud

asjaolu, et VÕS § 188 lg 1 järgi lõppes leping 9. detsembril 2003 hageja taganemisavalduse

tegemisega kostjale.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada kohtute otsused ning lõpetada asjas

menetlus. Ringkonnakohus rikkus otsuse tegemisel oluliselt TsMS § 436 lg-t 1, § 438 lg-t 1 ning

§ 442 lg-t 5. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kõik kostja olulised vastuväited.

Kostja leiab, et leppetrahvi nõue on aegunud. Hagejale pidi olema 5. septembril 2003, mil oli lepingu

tähtaeg, selge, et kostja rikub lepingu tingimusi, kuid ometi hageja 3 kuu jooksul rikkumise

avastamisest ei teatanud, et ta soovib nõuda leppetrahvi. Selline viivitus ei saa olla viivitamatu

teatamine. Vastuses apellatsioonkaebusele teatas hageja, et andis kostjale täiendava tähtaja lepingu

täitmiseks. Leppetrahvi ei saa nõuda aja eest, mil lepingu tähtaega oli pikendatud.

7. Kohtud on ebaõigesti tuginenud strateegilise kauba sisseveo õigusaktidele. Need on

asjassepuutumatud. Sisseveodokumentide vormistamiseni lepingu eseme hanke juures ei jõutudki.

Kui relvaseaduse kohaselt väljaantava Politseiameti loa alusel ei oleks saadud pumppüsse sisse

vedada, alles siis oleks pidanud pöörduma komisjoni poole loa saamiseks.

Kostja ei ole kunagi hagejalt taotlenud StrKVS-i kohaseid dokumente. Tegemist oli sisseveo

eeldokumendiga, mida oli vaja tarnijale vajaminevate dokumentide vormistamiseks Saksamaal, mitte

kauba sisseveo vormistamiseks Eestisse. Kuna hagejast sõltuvate asjaolude tõttu ei olnud võimalik

kaup Saksamaalt välja vedada, on põhjendamatu osundata sisseveo regulatsioonile.

8. Kohtud on tähelepanuta jätnud kostja viited VÕS § 6 lg-le 1 ja § 101 lg-le 3, samuti TsÜS § 138

lg-le 2. VÕS § 23 lg 2 ja § 24 lg 3 p 5 kohaselt pidi hageja tegema kostjaga koostööd, mis oli kostjale

vajalik oma kohustuse täitmiseks. Hageja jättis selle kohustuse täitmata. Seetõttu ei ole tal õigust

nõuda õiguskaitsevahendi kohaldamist.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et VÕS § 159 lg 2 kohaldamiseks puudub

alus. Kohtud on õigesti tuvastanud, et pärast 5. septembrit 2003 pidasid pooled läbirääkimisi lepingu

täitmise üle ning osaliselt täitis kostja oma lepingust tuleneva kohustuse pürotehnika üleandmiseks

26. novembril 2003. Seega ei ole hageja viivitanud leppetrahvi nõude esitamisega.

Ebaõige on kostja viide, justkui oleks müügilepingu tähtaega kostja kohustuse täitmiseks pikendatud.

Kostja ajab tähtaja pikendamise segamini täiendava tähtaja andmisega. Täiendava tähtaja andmine on

võlausaldaja õigus (VÕS § 114 lg 1) ja teatud õiguskaitsevahendite kasutamise eelduseks, kuid ei

tähenda seda, et lepinguga kokku lepitud võlgniku kohustuse täitmise tähtaega oleks pikendatud.

Kohtud on kohaldanud õigesti StrKVS-i. Kuna müügilepingu objektiks olid teenistusrelvad RelvS § 3

lg 2 mõttes, siis ei saanud nimetatud teenistusrelvi üle piiri toimetada relvaseaduses sätestatud korras.

Strateegilise kauba sisse- ja väljaveo ning transiidi seaduse ja selle alusel vastu võetud korra järgi oli

kostja kohustatud esitama komisjonile taotluse lõppkasutaja sertifikaadi saamiseks. Teistsugust

kokkulepet pooltel ei olnud.

Kohtud leidsid põhjendatult, et hageja ei rikkunud oma kohustusi kostja vastu. Õige on

ringkonnakohtu seisukoht, et dokumendi, mille esitamist kostja hagejalt ei taotlenud, esitamata

jätmist ei saa käsitada lepingulise kohustuse, koostöökohustuse või hea usu põhimõtte rikkumisena.

Kassatsioonkaebuses pole märgitud, et ringkonnakohus tuvastas protsessiõiguse norme rikkudes

selle, et mingi muu sertifikaadi nõudmisele tugines kostja esimest korda alles maakohtu 31. jaanuari

2007. a istungil. Toimiku materjalide kohaselt tugines kostja järjekindlalt sellele, et hageja pole

temale väljastanud lõppkasutaja sertifikaati.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb

TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Kohtud leidsid ebaõigesti, et hageja esitas leppetrahvi nõude VÕS § 152 lg 2 järgi viivitamatult,

sest ta nõudis leppetrahvi, taganedes samal ajal osaliselt lepingust. Enne 27. detsembrit 2003 kehtis

VÕS § 159 lg 2 järgmises sõnastuses: "Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta

viivitamatult pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi

nõuab". Lepingust nähtub, et kostja pidi lepingu täitma 4. septembriks 2003. Hageja esitas

leppetrahvi nõude 9. detsembril 2003 koos lepingust osalise taganemise avaldusega, seega kolm kuud

pärast kohustuse rikkumise avastamist. Kuivõrd lepingust tulenevalt võis hageja nõuda leppetrahvi

kostjalt alates kohustuse rikkumisest ning sõltumata sellest, kas hageja taganeb lepingust, siis ei ole

õige lugeda leppetrahvi nõue esitatuks viivitamatult enne 27. detsembrit 2003 kehtinud VÕS § 159

lg 2 mõttes üksnes selle tõttu, et hageja nõudis leppetrahvi samal ajal, kui taganes lepingust.

12. Ringkonnakohus põhjendas leppetrahvi nõude esitamise õigeaegsust veel sellega, et poolte

kirjavahetus tõendab poolte soovi täita lepingut pärast 4. septembrit 2005. Selline põhjendus ei ole

kolleegiumi arvates õiguslikult korrektne, sest ringkonnakohus jättis selgitamata, missugused on

poolte kirjavahetuse õiguslikud tagajärjed leppetrahvi nõude jaoks. Üksnes kirjavahetuse pidamisega

ei saa põhjendada leppetrahvi nõude esitamata jätmist.

Kohtud jätsid tähelepanuta kostja väite, et pooled pikendasid kokkuleppel kostja kohustuse täitmise

tähtaega. Kostja väite õigsuse korral algas leppetrahvi nõudmise tähtaeg VÕS § 159 lg 2 järgi mitte

varem, kui oli möödas kohustuse täitmiseks kokku lepitud uus tähtaeg. Sellisel juhul ei ole hagejal

õigus nõuda leppetrahvi aja eest, mille võrra lepingu täitmise aega pikendati.

13. Hageja tugines muu hulgas sellele, et ta andis kostjale täiendava tähtaja lepingu täitmiseks ehk

rikkumise heastamiseks ning et gaasirelvade tarnimisega heastas võlgnik rikkumise osaliselt. Ta

leidis, et sellises olukorras tuleb rikkumise avastamise ajaks VÕS § 159 lg 2 järgi lugeda aeg, mil

selgus heastamise ebaõnnestumine. Kohtud on jätnud hageja selle väite tähelepanuta.

Kolleegium selgitab, et kui kostja rikkus lepingut ja hageja andis talle kohustuse täitmiseks

VÕS § 114 lg 1 järgi täiendava tähtaja, ei kaotanud hageja VÕS § 152 lg 2 enne 27. detsembrit 2003

kehtinud redaktsiooni järgi leppetrahvi nõuet, kui ta nõudis leppetrahvi viivitamatult pärast täiendava

tähtaja möödumist. Kuna VÕS § 114 lg 2 sätestab, et täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku

vastutusest kohustuse rikkumise eest, siis on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi kogu aja eest,

millal täitmist ei toimunud, sh ka kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest.

14. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja leppetrahvi ajavahemiku 5. september 2003 kuni

23. detsember 2003 eest. Ringkonnakohus jättis tähelepanuta kostja apellatsioonkaebuse väite, et

hagejal oli õigus nõuda lepetrahvi üksnes aja eest kuni lepingust osalise taganemiseni.

Hageja taganes lepingust osaliselt 9. detsembril 2003. VÕS § 188 lg 2 esimese lause järgi vabastab

lepingust taganemine lepingu pooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Leppetrahvi näol on

tegemist lepingu kõrvalkohustusega. See ilmneb leppetrahvi sätete (VÕS §-d 158 - 163) paiknemisest

VÕS-i 8. peatüki (Kõrvalkohustused) 3. jaos. Järelikult vabanes kostja leppetrahvi tasumisest alates

lepingust osalise taganemise hetkest ning hagejal ei ole kostja vastu leppetrahvi nõuet ajavahemiku

10. detsember 2003 kuni 23. detsember 2003 eest. Leppetrahvi ebaõige arvestamise tõttu ei ole õige

ka leppetrahvilt arvestatud viivis.

Hageja seisukoht, et tal oli õigus pärast lepingust osaliselt taganemist nõuda leppetrahvi selle tõttu, et

ta oli kostjale koos lepingust taganemisega andnud leppetrahvi tasumise tähtaja kuni 23. detsembrini

2004, ei ole õiguslikult põhjendatud. Hageja antud tähtaeg leppetrahvi tasumiseks saab VÕS § 188

lg-s 2 sätestatu tõttu olla oluline üksnes viivise arvestamise seisukohalt.

15. Kohtud rikkusid TsMS § 442 lg-s 7 ja TsMS § 654 lg-s 5 sätestatud poolte kõikidele väidetele

hinnangu andmise kohustust sellega, et nad jätsid põhjendamatult hindamata kostja vastuväited, mille

kohaselt kostja ei ole kunagi küsinud hagejalt strateegilise kauba sisseveo õigusaktide alusel

väljaantavaid dokumente, kuid nõudis hageja käest tagajärjetult kauba sisseveo eeldokumenti, mis oli

vajalik tarnijale vajaminevate dokumentide vormistamiseks Saksamaal, mitte aga kauba sisseveo

vormistamiseks Eestisse.

Nimelt teatas kostja maakohtus 31. jaanuaril 2007 toimunud eelistungil, et nad vaidlevad hagejaga

erinevate sertifikaatide üle. Hageja leidis, et lõppkasutaja sertifikaadi all tuli lepingu täitmise ajal

kehtinud õigusruumis mõista StrKVS § 4 lg 3 p-s 2 nimetatud sertifikaati, mida sama seaduse § 3 lg 1

alusel sai väljastada vaid komisjon. Kostja väitis aga, et tal puudus vajadus pöörduda komisjoni

poole, kuivõrd ta soovis kõigepealt saada hagejalt sertifikaati, milles hageja kinnitanuks, et neid relvi

ei müüda edasi kolmandatesse riikidesse. Sellise kinnituse alusel oleks Saksa tootja saanud anda

relvade väljaveo loa.

TsMS § 392 lg 1 p-de 3 ja 4 järgi peab kohus eelmenetluses välja selgitama muu hulgas poolte

faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised

esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. Hageja väide, et

kostja ei esitanud kõnealuseid vastuväited hagiavalduse vastuses, ei ole asjakohane, kuivõrd eelistung

on TsMS § 398 lg 1 järgi osa eelmenetlusest. Kohtud ei ole kostja kõnealuseid vastuväiteid jätnud

arvestamata TsMS § 331 lg 1 järgi, mille kohaselt, kui menetlusosaline pärast selleks ettenähtud

tähtaja möödumist esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite, menetleb kohus seda üksnes juhul,

kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või

menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

16. Kohtud rikkusid veel TsMS § 232 lõigetest 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-st 8 tulenevat kohustust

analüüsida otsuses kõiki asjas esitatud tõendeid ja mõne tõendiga arvestamata jätmisel seda otsuses

põhjendada. Kohtutoimikus on kostja 12. novembri 2003 kiri hagejale (lk 14), milles kostja märgib:

"Kuna need relvad on valmistatud konkreetselt politsei ja erinevate erigruppide jaoks, nõuab

eksportija riigi vastav ametkond konkreetse lõppkasutaja poolt lõppkasutaja sertifikaati, mille alusel

see ametkond annab loa vedada need riigist välja. Lõppkasutaja sertifikaati on võimalik vormistada

kahel viisil. Esimesel juhul (mis rahuldab tootjat) vormistab vastav ametkond, Justiitsministeerium,

oma blanketi peal vastavalt lisatud vormile selle sertifikaadi, millega vastav ametkond kinnitab

mitteväljavedu kolmandatesse riikidesse, ning selle väljastab minister või kantsler". Kohtud jätsid

selle kirja kui dokumentaalse tõendi põhjendamatult tähelepanuta.

17. Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata kõiki poolte esitatud väiteid ja tõendeid

ning tuvastada, millist sertifikaati pidasid pooled silmas oma kirjavahetuse käigus. Kui asjaoludest

ilmneb, et kostja nõudis lepingu kehtivuse ajal hagejalt sertifikaati, mille olemust ta kirjeldas

31. jaanuari 2007 eelistungil, siis tuleb ringkonnakohtul hinnata ka kostja väidet, et hageja ei ole

teinud temaga koostööd, mis oli vajalik kostjale oma kohustuse täitmiseks VÕS § 23 lg 2 järgi.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu