3-2-1-117-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-117-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Mereteh hagi Netaman Ships Repair OÜ vastu põhivõla

114 279 krooni 53 sendi ja viivise 527 331 krooni saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

06-6486

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Netaman Ships Repair OÜ kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Mereteh (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Eva Tibar

Kostja Netaman Ships Repair OÜ (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Ain Alvin

Asja läbivaatamise kuupäev

19. november 2007. a

Istungil osalenud isikud

Kostja esindaja Ain Alvin. Istungit protokollis Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 25. mai 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Netaman Ships Repair OÜ-le kassatsioonkaebuselt 22. juunil 2007. a tasutud

kautsjon 1142 (üks tuhat ükssada nelikümmend kaks) krooni 80 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Mereteh esitas Netaman Ships Repair OÜ vastu 24. märtsil 2006. a hagi 114 279 krooni

53 sendi suuruse põhivõla ja 527 331 krooni suuruse viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 23. aprillist 12. oktoobrini 2004. a viis töövõtulepingut, mille

kohaselt hageja kohustus osutama kostjale tasu eest laevaremonditeenust. Lepingute alusel esitatud

arvete eest on kostjal tasumata kokku 110 719 krooni 53 senti. Samuti ei ole kostja tasunud

7. detsembril 2004. a koostatud vara üleandmise-vastuvõtmise akti alusel esitatud 3186-kroonist arvet

ega 13. jaanuaril 2005. a kett-tali rentimise eest esitatud 354-kroonist arvet.

10. veebruaril 2005. a esitas hageja kostjale saldoteatise, milles palus kostjal kinnitada, et ta võlgneb

hagejale 157 514 krooni 68 senti. 28. veebruari 2005. a saldokinnitusega kinnitas kostja, et on hageja

ees võlgu. 12. detsembril 2005. a esitas hageja kostjale taas saldoteatise, milles palus kostjal

kinnitada, et ta võlgneb hagejale 114 279 krooni 53 senti. Kostja ei vastanud saldoteatisele.

16. detsembril 2005. a esitas hageja kostjale pretensiooni, milles palus kostjal vabatahtlikult tasuda

hagejale põhivõlg 114 279 krooni 53 senti hiljemalt 29. detsembril 2005. a ning esitada oma kirjalik

seisukoht ja ettepanek võlasumma ning viivise tasumiseks. 16. detsembri 2005. a seisuga oli viivis

kokku 460 707 krooni 80 senti. Kostja esindaja esitas 22. detsembril 2005. a pretensioonile kirjaliku

vastuse, milles teatas, et hageja esitatud pretensioon ei ole põhjendatud, sest 6. aprillil 2005. a

protokollis omandi jagamise kohta võttis Jevgeni Aksjonov, kes on ühtlasi hageja juhatuse liige,

kostja kohustuse üle võlaõigusseaduse (VÕS) § 175 lg 1 järgi ning kostja ei ole enam hageja võlgnik.

Hageja ei nõustunud kostjaga ja leidis, et pooled ei ole sõlminud VÕS § 175 lg-tes 1 ja 2 sätestatud

nõuete kohast lepingut kostja kohustuse ülevõtmiseks ning puudub hageja kui võlausaldaja

nõuetekohases vormis nõusolek võlgniku kohustuse ülevõtmiseks.

Kostja jättis esitatud arvete järgi hagejale tasumata kokku 114 279 krooni 53 senti. 28. veebruari

2006. a seisuga on võlgnevuselt arvestatud viivis 527 331 krooni.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta väitis, et J. Aksjonov võttis poolte

sõlmitud lepingutest tulenevad kostja kohustused 6. aprillil 2005. a protokollina vormistatud

kokkuleppega (edaspidi kokkulepe) üle. Kuna J. Aksjonov oli hageja juhatuse liige, oli kohustuse

üleminekuks olemas ka hageja kui võlausaldaja nõusolek. Kostja vabanes kohustusest ning uueks

võlgnikuks on J. Aksjonov, kes kokkuleppe allkirjastas. Samuti asusid pooled kokkulepet täitma.

Juhul kui kohus leiab, et kostja võlgneb hagis nõutud summad, tuleb VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1

alusel vähendada viivist, sest see on ebamõistlikult suur. Hageja ei ole põhjendanud, et tal tekkis

kahju, mis õigustab põhinõuet viis korda ületava viivise väljamõistmist.

3. Harju Maakohus rahuldas 9. veebruari 2007. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 114 279 krooni 53 senti põhivõla katteks ning 114 279 krooni 53 senti viivist.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hageja nõue kostja vastu põhineb

poolte sõlmitud töövõtulepingutel. Kostja ei vaidlustanud hageja põhivõlanõude suurust ega

viivisenõude arvestust. Kostja esitas hagile vastuväite, et tal puudub kohustus hageja vastu, kuna

J. Aksjonov võttis kohustuse VÕS § 175 lg 1 järgi üle.

Kokkuleppe kohta vormistatud protokollist nähtub, et J. Aksjonov kohustub likvideerima kostja

võlgnevuse hageja ees, mis 1. aprilli 2005. a seisuga on 114 000 krooni. Protokollist ei nähtu, et

hageja andis nõusoleku selle kohta, et J. Aksjonov võtab kostja kohustuse üle. Kokkulepe sõlmiti ja

protokoll vormistati 6. aprillil 2005. a kostja äriruumides toimunud istungil, kus osalesid

A. Aleksandrov, I. Maksimov, A. Montðenko ning J. Aksjonov. Istungi päevakorras oli OÜ Amerling

Laevaremont võlgnevuse osadeks jagamine selle osaühingu omanike A. Aleksandrovi ja J. Aksjonovi

vahel. Samal istungil võeti vastavad otsused ühehäälselt vastu ning kõnealuse protokolli allkirjastasid

kõik istungil osalejad. Protokollist ilmneb veenvalt, et kahe äriühingu juhatuse liikmed otsustasid

jagada OÜ Amerling Laevaremont võlgnevuse selle osaühingu omanike A. Aleksandrovi ja

J. Aksjonovi vahel. Samal istungil võeti vastu otsused ning muu hulgas kohustus J. Aksjonov tasuma

kostjale OÜ Amerling Laevaremont võlgnevuse 211 000 krooni Ehitustööriist OÜ-le ja Enimor OÜ-

le juhul, kui nimetatud võlad tuleb tasuda kostjal. Protokolli p 2.3 järgi kohustus J. Aksjonov

likvideerima kostja võlgnevuse hagejale, mis 1. aprilli 2005. a seisuga oli 114 000 krooni.

J. Aksjonov selgitas hageja juhatuse liikmena maakohtule, et OÜ Amerling Laevaremont võlgade

jagamine puudutas teda kui füüsilist isikut, kuna tal oli selles äriühingus isiklik osalus.

Kostja seisukoht, et 6. aprilli 2005. a koosoleku protokoll on käsitatav kirjaliku lepinguna, on

kooskõlas seadusega, sest lepingu osalised on oma tahteavaldusi kinnitanud allkirjadega. Protokolli

sõlmimisel osalenud isikud ei ole protokolli kui lepingut seaduses sätestatud korras vaidlustanud.

Kostja kohustuse ülevõtmisel pidanuks põhilepinguga samas, s.o kirjalikus vormis olema sõlmitud ka

kohustuse ülevõtmise leping hageja kui võlausaldaja ja hageja seadusliku esindaja J. Aksjonovi

vahel, samuti leping võlgniku kohustuse ülevõtmise kohta J. Aksjonovi ning võlgniku (kostja) vahel.

Lepinguosalised ei ole põhilepingus kokku leppinud, et kirjalik vorminõue ei laiene kokkulepetele

kohustuse ülevõtmise kohta. Seega ei ole veenvalt tõendatud kohustuse üleminek VÕS § 175 lg 2

järgi.

Hagejal on kostja vastu põhivõla nõue 114 279 krooni. Viivisenõue on põhjendatud põhivõla

ulatuses, sest hageja ei ole hagi esitamisega viivitamist mõistlikult põhjendanud. Hagi esitamisega

viivitamise tõttu on viivisenõue 527 331 krooni, mis on ebamõistlikult suur, ning kostja taotlus viivist

vähendada tuleb VÕS § 113 lg 8 ning § 162 lg 1 alusel rahuldada.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et kohustuse ülevõtmiseks oleks pidanud olema ka eraldi

kirjalikus vormis leping võlausaldaja ja võla ülevõtja vahel ning lisaks sellele ka eraldi kirjalik leping

võlgniku ja võla ülevõtja vahel. Kohustuse ülevõtmine on VÕS § 175 lg 2 kohaselt võimalik ka

kolmanda isiku ja võlgniku vahel sõlmitud lepinguga. Kohustuse üleminekuks piisab võlausaldaja

nõusolekust. Kokkuleppe allkirjastasid nii J. Aksjonov kui ka kostja juhatuse liikmed. Seega on

erinevalt maakohtu järeldatust kirjalik leping kohustuse ülevõtmiseks kolmanda isiku ja võlgniku

(kostja) vahel sõlmitud ja kostja vabanes kohustusest. Kokkuleppe sõlmimise ajal oli hageja

ainukeseks juhatuse liikmeks J. Aksjonov, kes kohustus kokkuleppes võtma kostja kohustuse

füüsilise isikuna üle. Samas andis J. Aksjonov hageja seadusliku esindajana nõusoleku selleks, et

kostja asemel võib võla tasuda J. Aksjonov.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata,

kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus, et 6. aprilli 2005. a kokkulepe on kirjalik leping, mille on sõlminud

lepingus nimetatud isikud. Pooled ei vaidle selle üle, et nimetatud kokkuleppega jagati OÜ Amerling

Laevaremont võlad osadeks. Maakohus leidis õigesti, et kokkuleppe sõlmimisel ei osalenud hageja

ega kostja. Kaebuses toodud vastupidised väited on paljasõnalised ja tõendamata. Seega puudub

kohustuse üleminekuks vajalik hageja kui võlausaldaja nõusolek. J. Aksjonov eitas kohustuse

üleminekut nimetatud kokkuleppe alusel. Nõusoleku võib anda ka tegevusega, kuid asjas ei ole

tõendatud, et hageja oleks andnud oma tegevusega nõusoleku nõue loovutada. Kaebusest ei nähtu,

millist hageja tegevust kostja silmas peab. Kokkuleppe p 2.3 ei oleks olnud tühine, kui sellele oleks

järgnenud senise võlgniku (kostja) kirjalik taotlus võlausaldajalt (hagejalt) nõusoleku saamiseks, et

võla võib üle kanda (VÕS § 175 lg 3).

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata, sest ringkonnakohus kohaldas asja lahendamisel vääralt VÕS § 175 ja

TsÜS § 31 ja § 34.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus valesti maakohtu seisukohaga, et

kohustuse ülevõtmiseks oleks pidanud olema eraldi kirjalikus vormis leping võlausaldaja ja võla

ülevõtja vahel ning lisaks sellele ka eraldi kirjalik lepingu võlgniku ja võla ülevõtja vahel. VÕS §-

s 175 on nimetatud kohustuse ülevõtmise viisid alternatiivselt, mitte kumulatiivselt.

Väär on ka ringkonnakohtu otsusest tuletatav seisukoht, et kohustuse ülevõtmise kokkulepe on ilma

võlausaldaja nõusolekuta tühine. Kohustuse ülevõtmise juures tuleb eristada kohustus- ja

käsutustehingut. Võlausaldaja nõusolekul on tähendus üksnes käsutustehingu jaoks ja kui nõusolekut

ei anta, võlgnik ei vahetu. Kohustustehingu kehtivust võlausaldaja nõusoleku olemasolu või

puudumine ei mõjuta.

Kohtud leidsid vääralt, et J. Aksjonov ei kirjutanud kokkuleppele alla hageja seadusliku esindajana.

Hageja ainukeseks seaduslikuks esindajaks oli ja on J. Aksjonov. Seega oli ainult temal võimalus teha

hageja nimel tehinguid. Seadusest ei tulene, et juriidilise isiku esindaja allkirjastatud tehing kehtib

tema suhtes üksnes siis, kui ta lisab allkirjale märke, et ta esindab juriidilist isikut. Oluline on asjaolu,

et isik on allkirjastamise hetkel juriidilise isiku seaduslik esindaja. Kohtute seisukoht, et J. Aksjonov

tegutses kokkulepet allkirjastades füüsilise isikuna, on vastuolus kohtute seisukohaga, et teised

kokkuleppe allkirjastanud isikud osalesid kokkuleppes kahes või kolmes rollis, sh äriühingu juhatuse

liikmena. Kokkuleppe pooltel ei olnud hea usu põhimõttest tulenevalt alust eeldada, et J. Aksjonov ei

soovi kokkulepet allkirjastades olla samal ajal hageja juhatuse liige ning kallutab teisi sõlmima

lepingut, mida ta ei kavatse täita.

Maakohus toimis vastuoluliselt, kui tuvastas, et hagejal ei ole puutumust vaidlusaluse kokkuleppega,

sest kokkulepet ei sõlminud J. Aksjonov hageja seadusliku esindajana. Samas andis J. Aksjonov

kokkuleppe kohta maakohtule selgitusi hageja seadusliku esindajana. Kolmanda isikuna teda

menetlusse ei kaasatud, samuti ei kuulatud teda üle tunnistajana.

VÕS § 175 lg-s 2 sätestatud nõusoleku saamise mõte on selles, et kohustust ei saaks üle anda ilma, et

võlausaldajat sellest ei teavitataks ega küsitaks tema arvamust uue võlgniku kohta. Hageja kui

nõusoleku andja oli kokkuleppe pool ja allkirjastas selle. Seega on väär kohtute seisukoht, et hageja

kui võlausaldaja nõusolek võlgniku asendamiseks puudus.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ta leidis, et kohtud ei

kohaldanud vääralt materiaalõiguse norme ning leidsid kokkulepet tõlgendades õigesti, et kostja

kohustus ei ole üle läinud, mistõttu tuleb kostjalt võlgnevus välja mõista.

9. Riigikohtu istungil jäi kostja esindaja kassatsioonkaebuses esitatud väidete juurde. Kostja esindaja

nõustus, et kui Riigikohus ei saa asjas ise uut otsust teha, võib asja saata ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks. Hageja esindaja kohtuistungil ei osalenud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks.

11. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingutest tulenev kostja kohustus tasuda hagejale 114 279 krooni

53 senti on senini täitmata. Nad vaidlevad selle üle, kas nimetatud kohustuse peab täitma kostja või

J. Aksjonov.

Kostja väidab, et J. Aksjonov võttis kostja kohustused VÕS § 175 järgi üle 6. aprilli 2005. a

kokkuleppega. Kokkulepe sisaldub samal päeval koostatud omandi jagamise protokollis, mille

allkirjastasid A. Aleksandrov, I. Maksimov, A. Montðenko ja J. Aksjonov. Protokolli p 2.3 järgi

kohustus J. Aksjonov likvideerima kostja võlgnevuse hageja ees, mis 1. aprilli 2005. a seisuga oli

114 000 krooni.

12. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et maakohus tõlgendas vääralt VÕS § 175, leides, et

kohustuse üleminekuks on vaja sõlmida lepingud nii kolmanda isiku ja võlausaldaja kui ka kolmanda

isiku ja võlgniku vahel.

Tsiviilõigused ja -kohustused võivad TsÜS § 6 lg 1 järgi ühelt isikult teisele üle minna (õigusjärglus),

kui need ei ole seadusest tulenevalt isikuga lahutamatult seotud. Õigused ja kohustused antakse TsÜS

§ 6 lg 3 järgi üle üleandmise tehinguga (käsutustehing).

VÕS § 175 lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku

kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sellisel juhul toimub kohustuse üleminek

võlausaldaja ja kolmanda isiku kahepoolse kohustus- ja käsutustehingu alusel. Kohustuse

üleminekuks ei ole sellisel juhul vaja võlgniku tahteavaldust.

VÕS § 175 lg 2 järgi võib kolmas isik võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu

alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub. Seega võib

kohustus kolmandale isikule üle minna ka võlgniku ja kolmanda isiku kohustus- ja käsutustehingu

alusel, kuid üksnes tingimusel, et võlausaldaja on kohustuse üleminekuga kui käsutusega nõus, sest

võlgnikul puudub õigus kohustust iseseisvalt käsutada. Ka TsÜS § 114 lg 1 järgi on õigustamata isiku

käsutus kehtiv, kui selleks on õigustatud isiku eelnev nõusolek. Kui õigustamata isikul ei olnud

eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub eseme käsutamine TsÜS § 114 lg 2

järgi kehtivaks siis, kui õigustatud isik kiidab kohustuse ülemineku kui käsutuse heaks. Seega, kui

puudub võlausaldaja eelnev nõusolek või hilisem heakskiit kohustuse ülemineku kui käsutuse kohta,

ei ole kohustus kolmandale isikule VÕS § 175 lg 2 järgi üle läinud ja võlausaldaja ees vastutab

kohustuse täitmise eest endiselt võlgnik.

Võlausaldaja nõusoleku andmine kohustuse üleminekuks (VÕS § 175 lg 2 ja TsÜS § 114 lg 1) või

kohustuse ülevõtmise heakskiitmine (VÕS § 175 lg 2 ja TsÜS § 114 lg 2) ei pea olema tehtud samas

vormis, milles võlgnik ja kolmas isik lepivad kokku kohustuse üleminekus. VÕS § 11 lg 3 järgi peab

kokkulepe lepingust tuleneva kohustuse ülemineku kohta olema sõlmitud lepinguga samas vormis,

kui leping tuli sõlmida teatud vormis ja kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Seega tuleb

kohustuse ülevõtmine, sh võlausaldaja nõusolek kohustuse ülevõtmiseks anda või kohustuse

ülevõtmine heaks kiita reeglina lepinguga samas vormis üksnes juhul, kui seadusest või poolte

kokkuleppest tulenevalt oli lepingu enda sõlmimiseks kehtestatud vorminõue. Kui kohustuslikku

vorminõuet ei ole, võib võlausaldaja nõusolek või heakskiit olla väljendatud ka suuliselt või kaudselt.

TsÜS § 68 lg 2 järgi väljendub kaudne tahteavaldus teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa

õiguslik tagajärg. Kui kohustuse üleminek on vormistatud kirjalikult, võivad võlgniku, võlausaldaja

ja kolmanda isiku VÕS § 175 lg-te 1 või 2 järgi vajalikud tahteavaldused nähtuda ka ühest

lepingudokumendist.

13. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ja ebaselge, sest nõustudes maakohtu otsuse kõikide

põhjendustega, läksid tema põhjendused maakohtu põhjendustega vastuollu.

Maakohus leidis, et kostja ei tõendanud kohustuse üleminekut, kuivõrd kohustuse ülevõtmiseks oleks

pidanud 6. aprilli 2005. a protokolli kirjalikust vormist tulenevalt olema kirjalikus vormis sõlmitud

lepingud hageja kui võlausaldaja ja J. Aksjonovi kui kohustuse ülevõtja vahel (VÕS § 175 lg 1) ning

kirjalik leping ka J. Aksjonovi ja kostja kui võlgniku vahel (VÕS § 175 lg 2). Kuna selliseid

lepinguid ei esitatud, ei olnud kohustuse ülevõtmine maakohtu arvates tõendatud. Nagu käesoleva

otsuse p-s 12 selgitatud, tõlgendas maakohus VÕS § 175 valesti. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

põhjendustega, kuid leidis samas, et kohustus ei läinud VÕS § 175 lg 2 järgi üle, kuivõrd selleks

puudus hageja kui võlausaldaja nõusolek. Seega ringkonnakohus ei põhjendanud hagi rahuldamist

sama moodi nagu seda tegi maakohus.

Kohtuotsus peab TsMS § 436 lg 1 kohaselt olema seaduslik ja põhjendatud. Öeldu kehtib

TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja

põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt ka Riigikohtu 25. septembri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20 ja 27. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-07,

p 12).

14. Asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kes kirjutasid alla 6. aprilli 2005. a protokollile. See, et

J. Aksjonov andis protokollile vaid ühe allkirja ning protokollis ei märgitud, et ta esindab hagejat, ei

välista hageja esindamist ning hageja esindajana kohustuse ülemineku kokkuleppele allakirjutamist

VÕS § 175 lg 1 järgi või kohustuse ülemineku kokkuleppega nõustumist VÕS § 175 lg 2 järgi

kirjalikus või muus vormis.

TsÜS § 115 lg 1 järgi võib tehingu teha esindaja kaudu. Esindaja tehtud tehing kehtib esindatava

suhtes, kui esindaja tegi tehingu esindatava nimel ja esindajal oli tehingu tegemiseks esindusõigus.

Kolleegiumi arvates võib esindaja tegutseda esindatava nimel ka siis, kui ta ei tee esindatava nimel

sõnaselgelt tahteavaldust. Öeldu tuleneb TsÜS § 116 lg-st 1, mille järgi võib esindaja teha tehingu

otseselt esindatava nimel, samuti võib tehingu tegemine esindatava nimel tuleneda tehingu

tegemisega seotud asjaoludest.

Kui J. Aksjonov kirjutas kõnealusele protokollile alla ühtlasi hageja seadusliku esindajana, tuleb

protokollist nähtuvat kokkulepet tõlgendades selgitada, milline on J. Aksjonovi kui hageja seadusliku

esindaja tahteavalduse sisu, st kas selles tahteavalduses sisaldus hageja kui võlausaldaja tahe sõlmida

kohustuse ülemineku kokkulepe (VÕS § 175 lg 1) või nõusolek kohustuse üleminekuks (VÕS § 175

lg 2).

Kõnealune kokkulepe on mitmepoolne tehing, mida ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel

tõlgendama. TsÜS § 75 lg 1 järgi tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt

tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui

tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb

tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel

asjaoludel mõistma pidi. Kokkuleppe tõlgendamisel tuleb muu hulgas arvestada VÕS §-s 29

sätestatud lepingu tõlgendamise reeglitega. Pole välistatud, et kokku ei lepitud mitte kohustuse

ülevõtmises, vaid kohustusega ühinemises VÕS § 178 järgi.

15. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohtu väide: "Kokkuleppe p 2.3

ei ole tühine, kui sellele oleks järgnenud senise võlgniku (kostja) kirjalik taotlus võlausaldajalt

(hagejalt) nõusoleku saamiseks võla ülekandmiseks (VÕS § 175 lg 3)" on arusaamatu ega ole

kooskõlas kehtiva õigusega. Nimetatud lausest saab järeldada, et ringkonnakohtu arvates on

kokkuleppe p 2.3 tühine, sest kostja kui võlgnik ei teinud hagejale kui võlausaldajale ettepanekut

nõusoleku andmiseks. Ringkonnakohtu selline tõlgendus on ekslik.

Käesoleva otsuse p-s 12 toodud põhjenduste kohaselt tuleb kohustuse ülemineku juures eristada

kohustuse ülemineku aluseks olevat kohustustehingut ja käsutustehingut. Kui kohustuse ülemineku

aluseks on võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe (VÕS § 175 lg 2), siis ei mõjuta võlgniku ja

kolmanda isiku kokkuleppe kui kohustustehingu kehtivust asjaolu, et võlgnik või kolmas isik ei

küsinud võlausaldajalt nõusolekut, ega ka see, et võlausaldaja ei andnud kohustuse ülevõtmisele oma

nõusolekut. Võlausaldaja nõusoleku saamisest ei sõltu mitte võlgniku ja kolmanda isiku

kohustustehingu, vaid kohustuse ülevõtmise käsutustehingu kehtivus. Kuni puudub võlausaldaja

heakskiit, on käsutustehing hõljuvalt kehtetu. Võlgniku ja kolmanda isiku kokkuleppe kehtivust

kinnitab ka VÕS § 175 lg 4 esimene lause, mille kohaselt eeldatakse, et võlgnikul on õigus nõuda

kohustuse ülevõtjalt, et see täidaks õigeaegselt võlausaldaja nõude, kui võlausaldaja ei ole veel

nõusolekut andnud või keeldub selle andmisest.

Kui võlgnik on sõlminud kolmanda isikuga lepingu kohustuse ülevõtmiseks, võib võlgnik või kolmas

isik VÕS § 175 lg 3 järgi teha võlausaldajale ettepaneku, et võlausaldaja teataks määratud tähtaja

jooksul, kas ta annab nõusoleku. Kui võlausaldaja ei anna nõusolekut selle tähtaja jooksul, loetakse ta

sama sätte järgi nõusoleku andmisest keeldunuks. Ka VÕS § 175 lg-st 3 ei tulene, et võlausaldajalt

nõusolekut küsimata sõlmitud võlgniku ja kolmanda isiku kokkulepe kohustuse ülevõtmise kohta on

tühine. Kuna kostja ei tuginenud asjaolule, et ta tegi pärast kokkuleppe sõlmimist hagejale ettepaneku

nõusoleku andmiseks, ei ole asjakohane ringkonnakohtu viide VÕS § 175 lg-le 3.

Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu