3-2-1-115-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-115-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 19. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ Kaubamax (pankrotis) hagi AS Vallox Invest vastu

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-15440

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Vallox Invest kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ Kaubamax (pankrotis, registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Andres Past

Kostja AS Vallox Invest (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Heia Vuchmann

Asja läbivaatamise kuupäev

12. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. juuni 2007. a otsus ja Tartu Maakohtu 5. oktoobri

2006. a otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada AS-le Vallox Invest kassatsioonkaebuselt 4. juulil 2007. a tasutud kautsjon 991

(üheksasada üheksakümmend üks) krooni 60 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Kaubamax (pankrotis, hageja) esitas 21. juulil 2005. a maakohtule hagiavalduse, milles palus

pankrotiseaduse (PankrS) § 109, § 110 lg 1 p 2, lg-te 2, 3 ja § 113 alusel kostjalt välja mõista

pankrotivarasse täidetud rahaline kohustus 99 161 krooni 15 senti.

Hagiavalduse kohaselt algatas Tartu Maakohus 25. novembril 2004. a hageja pankrotimenetluse ja

kuulutas 8. veebruari 2005. a otsusega välja hageja pankroti. 22. septembril 2004. a tasus hageja

likvideerija Ove Tikk juhatuse liikme Kalvi Kaasi 21. septembri 2004. a avalduse alusel AS-le Vallox

Invest (kostja) 99 161 krooni 15 senti. Seisuga 22. september 2004. a ei olnud kostjal hageja vastu

nõudeid. Kohustuse täitmine kostjale tulenes laenulepingust, mille alusel kostja andis K. Kaasile

19. detsembril 2003. a laenu 49 580 krooni 15 senti, ning Ülar Tiku võlast kostjale 49 581 krooni.

O. Tikk on alates 27. detsembrist 2004. a kostja nõukogu liige ning oli ka hageja likvideerija. Ü. Tikk

on hageja osanik ja O. Tiku vend. Pooltel on ühine oluline majanduslik huvi, ühed ja samad isikud on

vahetanud kohti ühingute juhtorganites ning on alust eeldada, et nad on kursis teise ühingu

majandusliku olukorraga. Pooled on lähikondsed pankrotiseaduse tähenduses.

Hageja leidis, et kuna võlgnik on pankrotistunud ja lähikondsele täideti vähem kui kaks kuud enne

pankrotimenetluse algatamist rahaline kohustus, millega kahjustati võlausaldajate huve, esineb alus

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmiseks. K. Kaas tasus hageja kontole 19. detsembril 2003. a ja

14. jaanuaril 2004. a kokku 300 000 krooni selgitusega osakapitali sissemaks ning K. Kaasil on nõue

hageja vastu. K. Kaasi nõue ei oma praegusel juhul tähtsust, sest tal on võimalus esitada enda nõue

pankrotimenetluses. Raha on üle kantud kostjale. Hageja poolt kostjale tasutud rahasumma on

käsitatav käsutustehinguna. Seda tehingut vaidlustatud ei ole ja seega oli poolte vahel õigussuhe, mis

on kvalifitseeritav rahalise kohustuse täitmisena PankrS § 113 tähenduses.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja juhatuse liige K. Kaas maksis 2003. a lõpus hageja kontole

sularahas 300 000 krooni osaühingu põhikapitali suurendamise eesmärgil. Osakapitali suurendamine

jäi vormistamata, mistõttu tekkis K. Kaasil hageja vastu nõue. 22. septembril 2004. a tasus hageja

K. Kaasile osa nõudest. K. Kaas soovis väljamakstava summaga kustutada oma võlgu kolmandatele

isikutele ning tema avalduse alusel tasuti raha kostja kontole. Raha saajaks ei olnud kostja, vaid

K. Kaas, kellel oli nõue hageja vastu. K. Kaas kui õigustatud isik võttis kohustuse täitmise vastu

viisil, et palus oma kohustuse täita kostjale. Võlaõiguslikud suhted on K. Kaasi ja hageja vahel ning

K. Kaasi ja kostja vahel, mitte aga hageja ja kostja vahel. Sellest tulenevalt ei ole AS Vallox Invest

õige kostja, vaid kostjaks on K. Kaas.

3. Tartu Maakohus jättis 5. oktoobri 2006. a otsusega hagi rahuldamata. Maakohus leidis, et

vaidlusalust makset tehes täitis hageja oma rahalist kohustust K. Kaasi, mitte kostja vastu. Tähtsust ei

ole asjaolul, kelle kontole makse tehti. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 79 lg 1 näeb ette, et kui kohustus

on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud

täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise

vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis

sellele isikule täitmise hiljem heaks. Seega ei ole kostja isikuks, kelle vastu saab esitada

tagasivõitmise hagi. Kuna kostja ei ole isikuks, kelle vastu on põhjendatud esitada tagasivõitmise

hagi, ei võtnud maakohus seisukohta teiste PankrS §-des 110 ja 113 sätestatud tagasivõitmise eelduste

kohta.

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja

teha uus otsus, millega hagi rahuldada.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaldamisel sisulise tähendusega küsimus,

kas tegu on või ei ole võlgniku lähikondsega. Selle asjaolu tuvastamata jätmisega on maakohus

rikkunud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg-s 1 sätestatut.

Abstraktsioonipõhimõtte ja kehtiva tehinguõpetuse kohaselt eristatakse kohustus- ja

käsutustehinguid. Praegusel juhul tekkis raha maksmisest käsutustehing. PankrS § 109, mis sätestab

tagasivõitmise mõiste, räägib üldterminist - tehingust. Sättest ei nähtu, et silmas oleks peetud üksnes

kohustustehingut. PankrS § 109 lg-s 3 on otseselt nimetatud, et ka eseme käsutamine täitemenetluses

on tagasivõitmisel tehinguks. Sellest tuleneb üheselt, et PankrS § 109 lg 1 (ja muude tagasivõitmise

aluseid sätestavate normide) tähenduses on tehinguks ka käsutustehing. Tagasivõitmisel on kohustus-

ja käsutustehingute samaväärne käsitlemine ka eesmärgipärane ning kooskõlas tagasivõitmise

olemusega, kuna võlausaldajate huve võivad kahjustada mõlemat liiki tehingud. Pooltevaheliste

võlasuhete kujundamine ühel või teisel viisil ei tohiks pankrotiseaduse mõtte kohaselt anda võimalust

tagasivõitmise välistamiseks. Pooltevahelised võlaõiguslikud suhted on tulenevalt PankrS §-st 109

väheolulised asjaolud. Maakohtu viide VÕS § 79 lg-le 1 on asjakohatu, kuna antud säte reguleerib

küsimust, kas täitmine kolmandale isikule saab olla kohustuse kohaseks täitmiseks. Maakohus on

kohaldanud ebaõigesti PankrS § 110 ja 113 ning jätnud alusetult kohaldamata PankrS § 109.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja ei olnud

hageja võlausaldaja, kelle vastu saab esitada tagasivõitmise hagi. PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel saab

hagi rahuldada üksnes juhul, kui hagi on esitatud tehingu teise poole vastu. Asjaolu, et hageja täitis

oma kohustuse K. Kaasi vastu selliselt, et tasus raha kostja pangaarvele, ei muutnud kostjat hageja ja

K. Kaasi vahelise õigussuhte pooleks, sh ka mitte käsutustehingu pooleks. Samuti on õige maakohtu

viide VÕS § 79 lg-le 1.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 4. juuni 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse ja tühistas maakohtu

otsuse materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega tunnistas

poolte 22. septembril 2004. a tehtud käsutustehingu, millega kanti kostjale üle 99 161 krooni 15 senti,

kehtetuks ja mõistis kostjalt tehingu järgi saadu tagasi hageja pankrotivarasse.

Ringkonnakohus leidis, et hageja on esitanud kostja vastu tagasivõitmise nõude alternatiivselt kahel

õiguslikul alusel, s.o PankrS § 113 lg 1 p 2 järgi, mis reguleerib erisättena rahalise kohustuse

tagasivõitmist võlausaldajalt, ja § 110 lg 1 p 2 järgi, mis sätestab üldalusena tehingu tagasivõitmise

tehingu teiselt poolelt. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et hagi ei saa rahuldada PankrS § 113

järgi, kuivõrd see säte reguleerib rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist üksnes võlausaldajalt, s.o

isikult, kellega pankrotivõlgnik on võlasuhtes. Nimetatud sättest tuleneva tagasivõitmise nõude saaks

hageja esitada üksnes K. Kaasi vastu. Samas on maakohus ebaõigesti leidnud, et puudub alus

rahuldada hagi tagasivõitmise üldalusel, s.o PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi. Nimetatud sätted laienevad

ka juhtudele, kus võlgnik on tasunud teise isiku võla, täites samal ajal oma võlakohustust selle teise

isiku vastu, nagu see on toimunud praegusel juhul. PankrS § 110 võimaldab tagasi võita muu hulgas

ka käsutustehinguid (sh pankrotivõlgniku poolt raha maksmist), mis on tehtud pankrotivõlgniku ja

kolmanda isiku vahel ilma, et nende endi vahel oleks võlasuhet. Taoline tõlgendus on kooskõlas

tagasivõitmise üldise eesmärgi ja olemusega, kuivõrd võlausaldajate huve võivad kahjustada nii

kohustus- kui ka käsutustehingud, mistõttu mõlemad tehinguliigid peavad olema samaväärselt

tagasivõidetavad. Maakohtu viited VÕS §-dele 79, 164 ja 175 ei ole praeguses vaidluses asjakohased,

kuivõrd nimetatud sätted ei reguleeri küsimust, millised tehingud on pankrotiseaduse kui eriseaduse

tähenduses tagasivõidetavad.

Täidetud on kõik PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi nõutavad tingimused selleks, et tunnistada

pooltevaheline käsutus kehtetuks ja nõuda kostjalt tehingu järgi saadud 99 161 krooni 15 senti tagasi

hageja pankrotivarasse. Vaidlustatud tehing on tehtud ühe aasta jooksul enne hageja suhtes

pankrotimenetluse algatamist ja sellega on ka kahjustatud võlausaldajate huve, kuna väljamaksega on

eelistatud üht võlausaldajat, K. Kaasi, teiste võlausaldajate ees, samuti on pankrotivara kostjale

täidetud kohustuse arvel vähenenud. Vaidlusalune tehing on tehtud kuue kuu jooksul enne

pankrotimenetluse algatamist, seega saab tulenevalt PankrS § 110 lg-st 2 eeldada, et kostja

käsutustehingu teise poolena teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

Toimiku materjalid annavad aluse käsitada kostjat PankrS § 117 lg 3 tähenduses hageja lähikondsena,

mistõttu saab kostja teadlikkust võlausaldajate huvide kahjustamisest eeldada ka PankrS § 110 lg 3

järgi. Vastustaja ei ole esitanud omapoolseid väiteid ja tõendeid selle kohta, et PankrS § 110

lõigetes 2 ja 3 toodud eeldus ei saa praegusel juhul kostja suhtes kehtida.

7. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Kostja palub ringkonnakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata

või kui see ei osutu võimalikuks, siis saata asi ringkonnakohtule uueks arutamiseks.

Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme ja väljus haginõude piiridest seda põhjendamata. Hageja on

palunud kostjalt välja mõista rahasumma pankrotivarasse. Ringkonnakohus tegi asjas otsuse, millega

tunnistas kehtetuks käsutustehingu. Hageja ei nõudnud ühegi tehingu kehtetuks tunnistamist.

Ringkonnakohus ei vastanud kostja vastavale väitele apellatsioonkaebuse vastuses, kus kostja väitis,

et tegemist ei ole alternatiivsetel alustel esitatud nõudega, kuna alternatiivse nõude esitamiseks ei

piisa erinevate seadusesätete loetlemisest.

Ringkonnakohus on vääralt sisustanud käsutustehingu mõiste. Sooritust ei saa käsitada kui

tahteavaldust ja sooritus ei ole tehing. Sooritust ei saa tühistada, välja arvatud seadusest tulenevatel

erijuhtudel, nagu PankrS § 113. Ringkonnakohus ei ole arvestanud üld- (PankrS § 110) ja erinormi

(PankrS § 113) vahekorraga. Ka tagasivõitmisel kehtib põhimõte, et erinormi olemasolul ei saa

kohaldada tagasivõitmise üldnormi. Ringkonnakohus on jätnud arvestamata Riigikohtu seisukohad

õiguse tõlgendamise küsimuses ja ebaõigesti sisustanud mõiste "võlausaldajate huvide kahjustamine".

Tuvastatud asjaoludele on ringkonnakohus andnud väära õigusliku hinnangu. Ringkonnakohus leidis

erinevalt maakohtust, et soorituse sisuks oli K. Kaasi kohustuse täitmine kostja vastu. Kohus väljus

tuvastatud asjaolule uue õigusliku hinnangu andmisel apellatsioonkaebuse piiridest ja eksis K. Kaasi

tahteavalduse tõlgendamisel tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 sätete vastu. K. Kaas tahtis,

et hageja kustutaks enda võla K. Kaasile. Alles pärast raha ülekandmist kostja pangakontole andis

K. Kaas kostjale korralduse, mida selle rahaga edasi teha.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Tagasivõitmise instituudi juures ei ole kesksel kohal

mitte tehinguõpetus, vaid võlgniku konkreetsete tegude tagajärg võlausaldajate kahjustamise näol,

mistõttu tuleb asja lahendamisel arvestada tagasivõitmise eesmärke. Tagasi saab võita ka

käsutustehinguid, mitte üksnes kohustustehinguid. Kostja kasutab kaebuses eksitavalt terminit

sooritus, jättes kõrvale varem kasutatud termini käsutustehing. Erinormi kohaldamatuse korral tuleb

kohaldada üldnormi. Hageja on esitanud alternatiivse nõude nii PankrS § 110 kui ka § 113 alusel.

Kostja väited K. Kaasi tahteavalduse kohta on sellisel kujul esitatud alles kassatsioonkaebuses ning

seega ei saa nendega arvestada. Kui kostja esitatud väited K. Kaasi tahte kohta vastavad

tegelikkusele, näitab see, et raha tasuti eesmärgiga toimetada äriühingu vara äriühingust välja enne

pankroti väljakuulutamist ning olukorrale üritati seaduslik vorm anda tagantjärele. Ringkonnakohus

ei ole väljunud hagi raamidest, kuna pooltele on olnud arusaadav, et tegemist on tagasivõitmise

hagiga. Kohus ei ole otsuse resolutsioonis seotud hagiavalduse sõnastusega, vaid selle sisuga.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

11. Pooltel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle: 1) 25. novembril 2004. a algatati hageja

pankrotimenetlus; 2) hageja on 22. septembril 2004. a, s.o 2 kuud ja 3 päeva enne pankrotimenetluse

algatamist tasunud kostjale 99 161 krooni 15 senti, seejuures puudusid poolte endi vahel võlasuhted;

3) Kalvi Kaas tasus 19. detsembril 2003. a ja 14. jaanuaril 2004. a hageja kontole kokku 300 000

krooni osaühingu põhikapitali suurendamiseks, mis jäi vormistamata, mistõttu K. Kaasil on hageja

vastu nõue nimetatud summa tagastamiseks; 4) K. Kaas teatas 21. septembri 2004. a avalduses hageja

likvideerijale, et hageja võlgneb talle 300 000 krooni, ning palus nimetatud võla osaliseks

kustutamiseks tasuda kostjale 99 161 krooni 15 senti; 5) 21. septembri 2004. a avalduses kostjale

palus K. Kaas hageja poolt kostjale tasutud summa arvel kustutada oma võla 49 580 krooni 15 senti

ja Ülar Tiku võla 49 581 krooni; 6) kostja on hageja lähikondne PankrS § 117 lg 3 tähenduses.

Pooled vaidlevad selle üle, kas pankrotiseaduse tagasivõitmist reguleerivad sätted, sh PankrS §-d 110

ja 113 võimaldavad tagasi võita pankrotivõlgniku poolt kolmandale isikule tehtud makset. Hageja

käsitab kostjale rahasumma maksmist käsutustehinguna, millega pankrotivõlgnik täitis oma

võlausaldaja (K. Kaas) maksekäsundit maksta võlausaldajale võlgnetav summa osaliselt kolmandale

isikule (kostjale), kellega pankrotivõlgnikul puudus iseseisev võlasuhe.

12. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja leidis, et hageja täitis vaidlusalust makset tehes oma rahalist

kohustust K. Kaasi, mitte kostja vastu. Tehingu teiseks pooleks oli K. Kaas. Ringkonnakohus

tuvastas, et hageja, tasudes kostjale K. Kaasi võla, täitis samal ajal oma võlakohustust K. Kaasi vastu.

Ringkonnakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte käsutustehinguna ja leidis, et sellist tehingut

on võimalik tagasivõita PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 113 alusel jättis ringkonnakohus

sarnaselt maakohtuga hagi rahuldamata.

13. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus pankrotiseaduse §-des 110 - 114 sätestatud alustel

kehtetuks võlgniku tehingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab

võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud

ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et

tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. TsÜS § 6 lg 3 kohaselt on käsutustehinguks tehing,

millega antakse üle õigused ja kohustused. Käsutuse aluseks on kohustav tehing. Hagiavaldusest ei

nähtu, millise võlaõigusliku tehingu alusel oli hageja kohustatud kostja kasuks käsutust tegema.

Ringkonnakohus on tuvastanud, et K. Kaas andis hagejale korralduse maksta temale võlgnetav

summa välja kolmandale isikule, st kostjale. Tehingut, millega üks isik (käsundiandja) käsundab teist

isikut (käsundisaaja) maksma või üle andma käsundiandja arvel kolmandale isikule (maksekäsundi

järgi soodustatud isik) raha ning soodustatud isikule antakse õigus täitmine vastu võtta,

kvalifitseeritakse maksekäsundiks (VÕS § 703 lg 1). Tegemist on võlaõigusliku lepinguga.

Kolleegium leiab, et hageja andis kostjale raha üle maksekäsundi alusel, kusjuures hageja oli

käsundisaaja ja K. Kaas käsundiandja. Hageja tegi maksmisega soorituse K. Kaasile ja kostja oli

üksnes täitmise vastuvõtja maksekäsundi järgi.

Kolleegium märgib, et soorituse (teo tegemine) eesmärk on sageli lepingu või muu tehingu täitmine,

sh makse tegemine. Sooritus ei ole tehing ning seetõttu ei ole võimalik ega vajalik sooritust tühistada.

Just PankrS § 113 näeb pankrotimenetluses erandina ette rahalise kohustuse tagasitäitmiseks

võlausaldajale rahalise kohustuse täitmise tühistamise võimalused raha pankrotivarasse tagasisaamise

eesmärgil ilma kohustust ennast kehtetuks tunnistamata. PankrS § 113 alusel hagi rahuldamine eeldab

üldjuhul tagasivõidetava rahalise kohustuse täitmist hageja võlausaldajale. Olemasolevast suhtest

tulenevalt võib hageja esitada hagi PankrS § 113 järgi maksmise tagasivõitmiseks K. Kaasi vastu kui

esinevad vastavad alused. Maakohtu viide hagi rahuldamata jätmisel VÕS § 79 lg-le 1 ei olnud

asjakohatu, kuna nimetatud säte reguleeribki olukorda, kus kohustus on täidetud isikule, kes ei ole

võlausaldaja. Kui kohustus sellisele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku

nõusolekul, siis loetakse kohustus täidetuks.

Kolleegium märgib, et ka alusetu rikastumise üldsätted (VÕS 52. ptk) ei võimalda võlausaldaja

korraldusel kolmandale isikule kohustuse täitmise korras üleantu tagastamist nõuda kolmandalt

isikult (VÕS § 1029). Üksnes juhul, kui kolmas isik täitmist vastu võttes teadis või pidi teadma

asjaolust, et sooritus K. Kaasile võidakse tunnistada kehtetuks PankrS § 113 alusel, võib hageja hea

usu põhimõttest tulenevalt (VÕS § 6 lg 2) nõuda üleantu tagastamist kostjalt.

Ringkonnakohus on leidnud ebaõigesti, et pankrotivõlgniku poolt raha maksmine on käsutustehing,

mida saab tehinguna tagasivõita. Kassatsioonkaebus on selles osas põhjendatud.

14. Hagiavalduses tugines hageja asjaolule, et hageja likvideerija täitis kostjale rahalise kohustuse

K. Kaasi ja Ü. Tikku vastu likvideerimismenetluse ajal ja vähem kui kolm kuud enne hageja

pankrotimenetluse algatamist. Rahalise kohustuse täitmisega lähikondsele kahjustas hageja

võlausaldajate huve. Ka apellatsioonkaebuses käsitles hageja hagetavat sooritust võlausaldajaid

kahjustava õigusliku konstruktsioonina (lk 81).

Kolleegium leiab, et hagis esitatud asjaolud ei välista tagasivõitmise hagi rahuldamist ka

maksekäsundi järgi täitmise vastu võtnud isiku vastu. TsMS § 438 kohaselt peab kohus tuvastatud

asjaolude alusel ise otsustama millist õigusakti tuleb asjas kohaldada. Kohtud rikkusid kohtuotsuse

seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1) sellega, et ei andnud hinnangut hageja

nõudele ja kostja poolt täitmise vastuvõtmisele hea usu põhimõttest lähtuvalt.

Kolleegium märgib, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on takistada õiguste kuritarvitamist.

Lepingust või seadusest tulenevate õiguste teostamist loetakse alati õiguse kuritarvitamiseks siis, kui

õigusi teostatakse vastuolus hea usu põhimõttega. (vt selles osas ka tsiviilkolleegiumi 7. novembri

2007. a otsus nr 3-2-1-102-07). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Käsundi andmine kohustuse

täitmiseks lähikondsest kolmandale isikule eesmärgiga vabaneda võlgniku pankroti korral soorituse

tagasivõitmise võimalusest võib olla oma õiguste kuritarvitamine, mis on hea usu põhimõttest

tulenevalt vastuvõtmatu.

15. Kolleegium rõhutab, et tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks on ka PankrS § 113 järgi

PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamine. Praegusel juhul on

see asjaolu jäänud kohtute poolt tuvastamata. Ringkonnakohus jättis tuvastamata, kas makse

tegemine kahjustab võlausaldajate huve. Ainuüksi asjaolu, et makse tehti lähikondsele, ei anna veel

alust järelduseks, et tehing kahjustas võlausaldajate huve. Ringkonnakohtu järeldused on seejuures

vastuolus ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi varasema praktikaga. Kolleegium on 9. mai 2007. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-43-07 leidnud, et PankrS § 110 lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide

kahjustamise eeldust. Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine

on asjaoluna kindlaks tehtud. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.

16. Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et pidas hagi esitatuks vale kostja vastu. Maakohus ei

võtnud seepärast seisukohta kõigi PankrS § 113 sätestatud tagasivõitmise eelduste kohta. Ka

ringkonnakohus ei ole nimetatud asjaolusid tuvastanud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-test 4 ja 5 puudub

Riigikohtul pädevus hagi aluseks olevaid asjaolusid ise tuvastada. Kolleegium leiab, et kõigi

asjaolude igakülgseks väljaselgitamiseks tuleb asi saata tagasi maakohtusse. Asja uuel arutamisel

peab maakohus kõigepealt tuvastama, kas asjas on tõendatud võlausaldajalt K. Kaasilt PankrS § 113

alusel soorituse tagasivõitmise eelduste olemasolu, sh kas vaidlustatud sooritus kahjustas

võlausaldajate huve. Kui PankrS § 113 alusel tagasivõitmise aluste olemasolu leiab asja uuel

läbivaatamisel tõendamist, peab maakohus hindama, kas kostja kolmanda isikuna täitmise

vastuvõtmise ajal teadis või pidi teadma PankrS § 113 alusel tagasivõitmise aluste olemasolust

K. Kaasi vastu ja kas üle antut saab hea usu põhimõttele tuginedes tagasivõita ka maksekäsundi järgi

täitmise vastuvõtnud isikult (vt p 13).

17. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus ei ole asja otsustamisel arvestanud

üldnormi (PankrS § 110) ja erinormi (PankrS § 113) vahekorraga, märgib kolleegium järgmist.

PankrS § 109 lg 1 on tagasivõitmise mõiste osas ebatäpne. PankrS § 113 alusel tagasivõitmiseks ei

pea kohus tunnistama kehtetuks mitte tehingut, vaid sooritust, s.o rahalise kohustuse täitmist. Seega

on PankrS § 110 küll üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113, sest nimetatud säte ei

reguleeri tehingu tagasivõitmist. Seetõttu on võimalik rahalise kohustuse täitmist tagasi võita PankrS

§ 113 alusel, täitmise aluseks olevat tehingut aga ka PankrS § 110 alusel. Kolleegium on

23. septembri 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-05 asunud seisukohale, et kohtud saavad

kaaluda erinevate pankrotiseaduse tagasivõitmise aluste kohaldamist üksnes siis, kui hageja esitatud

asjaolud seda võimaldavad. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Hageja esitas oma nõude kahel

alternatiivsel alusel. Seega on väär kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus ei oleks tohtinud

kaaluda hagi rahuldamist PankrS §110 alusel pärast seda, kui kohus leidis, et PankrS § 113 alusel ei

ole võimalik hagi rahuldada.

18. Kuigi hageja ei ole sõnaselgelt taotlenud hagis käsutustehingu kehtetuks tunnistamist, ei ole

ringkonnakohus hagi rahuldades ületanud hagi piire. Hagiavaldusest ja hageja esindajate avaldustest

kohtuistungitel oli võimalik üheselt aru saada, et tegemist on tagasivõitmise hagiga PankrS §-de 113

ja 110 alusel. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsustab kohus otsust tehes ise, mis asjaolud on tuvastatud ja

millist õigusakti tuleb kohaldada. PankrS § 110 alusel hagi rahuldamine eeldab, et kohus võtab

seisukoha vaidlusaluse tehingu kehtivuse kohta, mistõttu kohtu sellekohane otsustus ei saanud kostjat

üllatada.

19. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus asja lahendamiseks olulist tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamise tagamiseks juhinduma TsMS §-dest 348 ja 351. TsMS § 230 lg 2 teise lause järgi

võib kohus vajadusel teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb kostjale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

tasutud kassatsioonikautsjon.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu