3-1-1-85-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-85-07

Otsuse kuupäev

18. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Eerik Kergandberg ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi S.R. süüdistuses KarS § 121 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus nr 1-06-14633

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Sirje Hunt, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

21. november 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsus ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks samale kohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2007. a otsusega mõisteti S.R. KarS § 121 järgi süüdi selles, et ta ööl vastu 31. juulit 2004 lõi

Pärnumaal X vallas Y restorani juures asuva Alexela bensiinijaama lähedal mitmel korral rusikate ja jalgadega V.M. pea ja

keha piirkonda, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustusi. Maakohus mõistis S.R-le karistuseks üks aasta ja kuus kuud

vangistust, millest määras kohesele ärakandmisele kolm kuud vangistust. Ülejäänud osa mõistetud karistusest jäeti KarS § 74

lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi täitmisele pööramata, kui S.R. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ja

täidab kriminaalhooldaja järelevalve all temale katseajaks pandud nõudeid.

2. Maakohus leidis, et S.R. süü on tõendatud kannatanu ning tunnistajate V.S. ja A.K. ütlustega. Tunnistajate O.R., M.R. ja

J.M. ütlusi selle kohta, et süüdistatav viibis ööl vastu 31. juulit 2004 koos nendega Pärnus, ei pidanud kohus usaldusväärseks.

3. Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2007. a otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Rünno Roosmaa,

kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ning S.R. õigeksmõistmist KarS § 121 järgi. Apellant leidis, et maakohus on rikkunud

KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatut. Kannatanu on kohtule öelnud, et tema ei näinud, kes teda selja tagant lõi. Tunnistajad O.R.,

M.R. ja J.M. kinnitavad, et süüdistatav oli süüdistuses märgitud ajal koos nendega Pärnus. Seega ei saanud S.R. olla

kannatanut peksnud nelja isiku hulgas. Lisaks märkis apellant, et tunnistaja V.S. ütlused selle kohta, et ta nägi, kuidas S.R.

kannatanut peksis, on ebausaldusväärsed.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2007. a otsus täies ulatuses ja

mõisteti S.R. talle esitatud süüdistuses õigeks.

4.1 Ringkonnakohus osundas, et maakohtu otsuses esitatud kannatanu ja tunnistajate ütlustes sisalduv teave ei ole vastavuses

kohtuistungi protokollis kajastatuga, mistõttu on tõendite analüüs ja hindamine viinud põhjendamatu kohtuotsuse tegemiseni.

4.2 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei näinud kannatanu isikut, kes teda peksis. Ka tunnistaja A.K. ei näinud, et süüdistatav

oleks kannatanut peksnud. Üksnes tunnistaja V.S. on kohtuistungil kinnitanud, et ta nägi, kuidas S.R. V.M-le järele jooksis ning

teda rusikate ja jalgadega lõi. Ringkonnakohus ei nõustunud maakohtu seisukohaga, et V.S. ütlused on usaldusväärsed, kuna

tunnistaja näol on tegemist õiguskorda kaitsma volitatud politseiametnikuga, kelle suhtes ei ole menetluses esitatud andmeid,

mis võimaldaksid seada tema ütluste objektiivsust kahtluse alla. Ringkonnakohus märkis, et õiguskorda kaitsma volitatud

politseiametnik teeb kuritegu tõkestades kõik endast oleneva, et kuriteo toimepanijad oleksid kriminaalmenetluse käigus

eksimatult tuvastatavad ega aja neid midagi täpsustamata sündmuskohalt minema. V.S. ütluste täpsust ja tõepärasust varjutavad

ringkonnakohtu hinnangul ka teatud vastuolud tema erinevates menetlusstaadiumides antud ütlustes.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud ka maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei saa tunnistajate O.R., M.R. ja J.M. ütlusi pidada

usaldusväärseks, vaid märkis järgmist. Isikul ei ole võimalik enda viibimist koos lähedastega tõendada talle võõraste isikute

ütluste abil. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et enda süüd mittetundev isik ei pruugi koheselt kaitseversioone esitada, vaid ta

võib loota menetluse objektiivsusele. Seetõttu ei olnud tunnistajate O.R., M.R. ja J.M. ütluste arvestamata jätmine

põhjendatud.

4.4 Eelneva pinnalt leidis ringkonnakohus, et tõendite kogum ei võimalda S.R. süüküsimust lahendada ning tekkinud kahtlused

ei ole kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg 3 kohaselt tuleb kõik kõrvaldamata kahtlused tõlgendada

süüdistatava kasuks. Ühtlasi viitas ringkonnakohus Riigikohtu lahenditele nr-d 3-1-1-89-03, 3-1-1-78-05 ja 3-1-1-24-06 ning

rõhutas, et juhul kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjas

sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel teha otsus süüdistatava kasuks.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni Lääne Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Sirje Hunt, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja S.R. süüdimõistmist KarS § 121 järgi.

Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle

inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite

analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-137-03 ja

nr 3-1-1-77-05). Ringkonnakohus ei ole seda nõuet täitnud ning on jätnud välja toomata vead, mille maakohus tõendite

hindamisel tegi.

5.2 Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse tõendite ebaõige hindamise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.

Samas ei nähtu ringkonnakohtu otsusest, milles seisnes materiaalõiguse ebaõige kohaldamine maakohtu poolt.

Ringkonnakohus on otsuse tegemisel juhindunud üksnes menetlusõigusnormist (KrMS § 7 lg 3). Ühtlasi märgib kassaator, et

tõendite ebaõige hindamine ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Kohtuotsuse tühistamise aluseks on KrMS § 338 p 1

kohaselt kohtuliku uurimise ühekülgsus ja puudulikkus ning tõendite ebaõige hindamine on selle sättega hõlmatud ainult

sellisel juhul, kui maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt või puudulikult.

5.3 Õige on maakohtu seisukoht, millega loeti süüdistatava viibimine kuriteo toimepanemise ajal ja kohas tuvastatuks

tunnistajate V.S. ja A.K. ütlustega. Nimetatud tunnistajate ütlustele vastanduvad süüdistatava ema, venna ja tuttava ütlused,

mille kohaselt viibis süüdistatav kuriteo toimepanemise ajal Pärnus. Oma alibi esitas süüdistatav alles kohtuistungil, mistõttu ei

olnud tunnistajate ütluste usaldusväärsust võimalik kontrollida kohtueelses menetluses. Süüdistatava alibit on kinnitanud

üksnes tema lähedased, kes on huvitatud süüdistatava õigeksmõistmisest. Seega ei ole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes

tekkinud kahtlustest, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Maakohus on motiveerinud, miks ta omistas V.S. ja A.K.

ütlustele suurema kaalu kui kolme süüdistatava lähedase ütlustele. Ringkonnakohus on aga kaalunud süüstavaid ja süüd

välistavaid ütlusi mehaaniliselt ning leidnud, et kuivõrd süüd välistavaid ütlusi andis rohkem tunnistajaid, siis ei saa

süüdistatavat talle esitatud süüdistuses kõrvaldamata kahtluste tõttu süüdi tunnistada.

6. Vastuses kassatsioonile leiab süüdistatava kaitsja, et ringkonnakohus on lisaks omapoolsele tõendite analüüsile toonud välja

maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead. Ringkonnakohus on hinnanud kõiki tõendeid kogumis ning jõudnud õigesti

järeldusele, et esinevad kõrvaldamata kahtlused süüdistatava süüdiolekus, mistõttu tuli süüdistatav KrMS § 7 lg-st 3 lähtudes

õigeks mõista.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kohaselt lasub tõendite esmase hindamise

kohustus esimese astme kohtul. Nii realiseeruvad esimese astme kohtus asetleidval üldmenetlusel täielikult KrMS § 15 lg-s 1

sätestatud kohtuliku arutamise vahetuse ja suulisuse põhimõtted, mis muuhulgas tähendab tunnistaja ja kannatanu vahetut

ülekuulamist kohtuistungil ja nende kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise erandlikkust. Kuigi kriminaalasja

arutamisel apellatsiooni korras on ringkonnakohus KrMS § 15 lg 1 ja § 335 lg 1 kohaselt õigustatud tõendeid uurima ja

hindama põhimõtteliselt samas mahus kui maakohus, mis tähendab, et välistatud ei ole sealhulgas ka isikuliste tõendiallikate

vahetu ülekuulamine apellatsioonimenetluses, lubab KrMS § 15 lg 2 ringkonnakohtul erinevalt maakohtust oma lahendi rajada

ka üksnes maakohtus uuritud ja teise astme kohtumenetluses avaldatud tõenditele. Seega ei pruugi kohtuliku arutamise

vahetuse ja suulisuse printsiip tõendite uurimisse puutuvalt apellatsioonimenetluses täies ulatuses realiseeruda.

7.1 Vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist

muutmist ringkonnakohtu poolt, on Riigikohtu praktikas asutud seisukohale, et kui ringkonnakohus soovib süüdistatava

süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust eriti

põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vigade ära näitamata jätmine tähendab ringkonnakohtu otsuses motiivide

puudumist (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas 3-1-1-16-04 - RT III 2004, 10, 119; 13. oktoobri

2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-89-06 - RT III 2006, 38, 322).

8. Käsitletavas kriminaalasjas jõudis maakohus tõendeid hinnates järeldusele, et S.R. on süüdi kannatanu V.M. peksmises.

Ringkonnakohus jõudis samu tõendeid hinnates aga järeldusele, et tõendikogum ei võimalda S.R. süüküsimust lahendada ning

tekkinud kahtlused ei ole kõrvaldatavad. Kriminaalmenetluse seadustiku § 7 lg-s 3 sätestatust lähtudes tõlgendas

ringkonnakohus tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks. Kuna samade tõendite alusel on maakohus mõistnud S.R. süüdi,

ringkonnakohus aga õigeks, peab Riigikohtu kriminaalkolleegium hindama, kas ringkonnakohus on veenvalt põhjendanud,

miks ta jõudis samu tõendeid hinnates teistsugustele järeldustele ja kas ringkonnakohtu otsuses on põhistatult näidatud,

milliseid vigu tegi tõendite hindamisel maakohus.

8.1 Ringkonnakohus on otsuses märkinud, et maakohtu otsuses esitatud kannatanu ja tunnistajate A.K. ja V.S. ütluses sisalduv

teave ei ole vastavuses kohtuistungi protokollis kajastatuga (ringkonnakohtu otsuse lk 3, tl 108). Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub selle seisukohaga osaliselt. Maakohtu otsuse ja kohtuistungi protokolli võrdlemisel selgub

tõepoolest, et maakohus on otsuses ebaõigesti kajastanud kannatanu V.M. ja tunnistaja A.K. poolt kohtuistungil antud ütluste

sisu. Küll aga jääb Riigikohtu kriminaalkolleegiumile arusaamatuks, millist eksimust heidab ringkonnakohus maakohtule ette

tunnistaja V.S. ütluste kajastamisel. Tunnistaja V.S. kohtuistungil antud ütlused ning maakohtu otsuses kirjeldatud ütlused

langevad Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul kokku, mistõttu ei ole ringkonnakohtu etteheide maakohtule selles osas

põhjendatud.

8.2 Maakohtu istungi protokolli kontrollides jõudis ringkonnakohus järeldusele, et kannatanu V.M. ei näinud, kes talle

31. juulil 2004 kallale tungis. Samuti tuvastas ringkonnakohus, et tunnistaja A.K. maakohtu istungil antud ütlustest ei nähtu, et

tunnistaja oleks näinud, kes kannatanut tankla lähedal peksis. Tunnistaja V.S. poolt kohtus antud ütlused selle kohta, et ta nägi,

kuidas süüdistatav kannatanut peksis, hindas ringkonnakohus ebausaldusväärseks (ringkonnakohtu otsuse lk 4, tl-d 108-109).

8.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et käsitletavas kriminaalasjas kogutud tõenditest

nähtub, et kannatanu ega tunnistaja A.K. ei näinud, kes kannatanut 31. juulil 2004 peksis. Kuid Riigikohus ei nõustu sellega, et

kannatanu ja tunnistaja A.K. ütlused tuleb täielikult kõrvale jätta kui kuriteosündmuse tõendamise seisukohalt väärtusetud

tõendid. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tema suhtes pandi 31. juulil 2004 toime kuritegu. Tunnistaja A.K. ütlustest

nähtub, et süüdistatav viibis 31. juulil 2004 Pärnumaal X vallas Y restoranis, mitte Pärnus aadressil B asuvas korteris, nagu

väidab süüdistatav.

8.4 Hinnates tunnistaja V.S. ütlused ebausaldusväärseks olukorras, kus maakohus ei kahelnud tunnistajate ütluste

usaldusväärsuses, oleks ringkonnakohus pidanud eriti hoolikalt põhjendama, millise vea tegi maakohus tunnistaja ütluste

hindamisel. Ringkonnakohus on tunnistaja V.S. ütluste hindamisel märkinud üksnes seda, et tunnistaja, olles politseiametnik, ei

käitunud sündmuskohal adekvaatselt ning et tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahandab ka asjaolu, et esinevad vastuolud

tunnistaja poolt erinevates menetlusstaadiumides antud ütluste vahel (ringkonnakohtu otsuse lk 5, tl 110). Arusaamatuks jääb

asjaolu, miks ei saa tunnistaja käitumist sündmuskohal - peksmise tõkestamist ja politseisse helistamist - pidada piisavaks,

arvestades asjaolu, et tunnistaja ei täitnud parasjagu ametikohustusi. Ühtlasi ei selgu ringkonnakohtu otsusest, millised on

vastuolud tunnistaja poolt erinevates menetlusstaadiumides antud ütluste vahel, mis annavad aluse seada kahtluse alla

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse tervikuna. Jättes näitamata vead, mida maakohus tegi tunnistaja V.S. ütluste hindamisel, on

ringkonnakohus rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

9. Puutuvalt sellesse, et ringkonnakohus pidas usaldusväärseks süüdistatava alibit kinnitava kolme tunnistaja - süüdistatava

venna O.R., süüdistatava ema M.R. ja süüdistatava hõimlase J.M. ütlusi, peab kriminaalkolleegium vajalikuks märkida

järgmist.

9.1 Riigikohus on korduvalt selgitanud, et juhul, mil süüdistatav otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta ise esitama tõendid oma

väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end

aktiivselt kaitsev süüdistatav jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete

kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 1999. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-112-99 - RT III 2000, 2, 20; 24 oktoobri

2005. a otsus nr 3-1-1-104-05 - RT III 2005, 36, 350).

9.2 Kriminaalmenetluse seadustikust ega Riigikohtu praktikast ei tulene süüdistatava kohustust nimetada alibit kinnitavaid

tunnistajaid juba kohtueelses menetluses. Süüdistatav ja tema kaitsja võivad lähtudes kaitsetaktikast või muudest kaalutlustest

esitada sellise tunnistaja andmed vahetult kohtule KrMS § 227 lg 1 sätestatud korras. Samuti võib süüdistatav või tema kaitsja

taotleda alibit kinnitava tunnistaja kohtusse kutsumist ja ülekuulamist KrMS § 284 lg 2 või § 297 alusel. Siinkohal peab aga

kriminaalkolleegium käesoleva kriminaalasja väliselt vajalikuks märkida, et kui süüdistatava või tema kaitsja poolt KrMS

§ 227 lg 1 alusel esitatavate tõendite uurimiseks on kohus kohustatud, siis kohtuliku arutamise käigus esitatud tõendi kogumise

taotluse näol on tegemist taotlusega täiendava tõendi kogumiseks KrMS § 276 lg 1 mõttes, mille rahuldamisest võib kohus

nimetatud sätte punktides 1-3 sätestatud alustel keelduda.

9.3 Samas tuleb arvestada, et kui süüdistatav esitab tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks, peab nende tõendite põhjal

olema menetlejal reaalne võimalus alibi olemasolu kontrollida. Riigikohus on pidanud loomulikuks, et kohus kontrollib eriti

põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumisel

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. novembri 1996. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-94-96 - RT III 1997, 4, 31). Kui

süüdistatav otsustab alibit kinnitavate tunnistajate nimed avaldada menetlejale alles mitu aastat pärast kuriteosündmuse

asetleidmist, võib nimetatud tunnistajate ütluste põhjal olla võimatu välja selgitada alibi paikapidavust. Nimelt on

ebatõenäoline, et tunnistaja mäletab sellisel juhul üksikasju alibiks olulisel ajavahemikul toimunud sündmuste kohta.

Tunnistaja ütluste usaldusväärsuse üks olulisi kriteeriumeid on aga see, kas tunnistaja ütlused on eluliselt usutavad. Järelikult

puudub menetlejal olukorras, kus tunnistaja väidab, et ei mäleta sündmusest midagi muud peale selle, et ta viibis

süüdistatavaga koos, reaalne võimalus kontrollida tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Ühtlasi võib tunnistaja ütluste

usaldusväärsuse kahtluse alla seada asjaolu, et tunnistaja väidab end mäletavat täpselt, et viibis süüdistuses märgitud kuupäeval

süüdistatavaga koos, kuid ei mäleta midagi kõne all olevale kuupäevale eelnenud ega järgnenud perioodi kohta.

9.4 Riigikohus on seisukohal, et ringkonnakohus on süüdistatava alibit kinnitavate tunnistajate ütluste usaldusväärsuse

hindamisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. Maakohus hindas tunnistajate O.R.,

M.R. ja J.M. ütlused ebausaldusväärseks. Seejuures põhjendas maakohus oma seisukohta piisava põhjalikkusega (maakohtu

otsuse lk 6, tl 82). Ringkonnakohus on seevastu leidnud, et süüdistatava alibit kinnitava kolme tunnistaja ütlused on

usaldusväärsed, kusjuures ringkonnakohtu otsuses puudub viide vigadele, mille maakohus tegi tunnistajate ütluste hindamisel.

10. Eelnevast lähtudes tuleb ringkonnakohtu otsus KrMS § 362 p-s 2 sätestatud alusel tühistada. Samas ei vasta seadusele

prokuröri taotlus jõustada Pärnu Maakohtu 15. veebruari 2007. a otsus. Tulenevalt KrMS § 361 p-st 5 võib Riigikohus

tühistada ringkonnakohtu otsuse ja jõustada maakohtu otsuse üksnes juhul, kui see ei raskenda süüdimõistetu olukorda.

Seejuures tuleb KrMS § 361 p 5 mõttes olukorrana, mida ei tohi raskendada, vaadelda olukorda, millesse on isik asetatud

kasseeritud kohtuotsusega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. juuni 2004. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-71-04 - RT

III 2004, 21, 236, p 9; 28. novembri 2005. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-119-05 - RT III 2005, 42, 413, p 11;

2. veebruari 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-153-05 - RT III 2006, 6, 47). Käesoleval juhul tähendaks aga maakohtu

süüdimõistva otsuse jõustamine S.R. olukorra raskendamist võrreldes ringkonnakohtu 18. juuni 2007. a õigeksmõistva

otsusega. Seetõttu saadab Riigikohus kriminaalasja KrMS § 361 p 6 alusel uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Lea Kivi, Eerik Kergandberg, Priit Pikamäe