3-3-1-89-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-89-07

Otsuse kuupäev

14. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Alar Kaljuranna (Kaljurand) kaebus Pärnu Vangla 19. mai

2006. a käskkirja nr 48 tühistamiseks ja mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

06-1369

Menetluse alus Riigikohtus

Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Jätta jõusse Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-1369, muutes

otsuse motiive vastavalt käesoleva otsuse motiividele.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnu Vangla direktori 19. mai 2006. a käskkirjaga nr 48 karistati kinnipeetavat Alar Kaljuranda

Pärnu Vangla kodukorra punktides 6.1.5 ja 6.3.3 sätestatud nõuete rikkumise eest kartserisse

paigutamisega 25 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt väljendus distsipliinirikkumine selles, et Alar

Kaljurand käitus 8. märtsil 2006 I elukorpuse kambri nr 3 ukse juures valvurite suhtes vääritult,

solvas neid ebatsensuursete sõnadega ja näitas üles agressiivsust.

2. A. Kaljurand esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Pärnu Vangla 19. mai 2006. a

käskkirja nr 48 tühistamist ja õigusvastase kartserisse paigutamisega tekitatud kahju hüvitamiseks

16 250 krooni väljamõistmist.

3. Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Halduskohus

leidis, et karistuse määramisel ei ole kaebajat koheldud teiste kinnipeetavatega võrreldes

diskrimineerivalt. Distsiplinaarmenetluse protokollis ja vanglaametnike ettekannetes märgitud

kaebaja väljend on igasuguse kahtluseta ebatsensuurne ja solvav ning solvava väljendi kasutamine on

tõendatud. Õiguserikkumine toimus 8. märtsil 2006. Vanglaametnike ettekanded on koostatud samal

päeval, seletus võeti A. Kaljurannalt 17. mail 2006, distsiplinaarmenetluse protokoll koostati ja tehti

kaebajale teatavaks 19. mail 2006 ning samal päeval määrati karistus. Ajavahemikus 7. aprill 2006

kuni 5. mai 2006 viibis kaebaja Tartu Vanglas. Vastustajal oli piisavalt võimalusi Vangistusseaduse

(VangS) § 64 lg 2 rakendamiseks enne kaebaja Tartu Vanglasse üleviimist ning kaebaja

informeerimist ja seletuse võtmist alles 17. mail 2006 ei saa lugeda koheseks informeerimiseks.

Samas, hinnates kaebaja seletust ning vaides ja kaebuses kirjeldatut, oli kaebajale piisavalt täpselt

teada ja ka meeles asjaolud, mille kohta tuli seletusi anda. Seega ei saanud rikkumisest 17. mail 2006

informeerimine VangS § 64 lõikest 2 tulenevat ärakuulamisõigust rikkuda. Vangistusseaduses ei ole

sätestatud tähtaega, mille jooksul tuleb määrata distsiplinaarkaristus. Kaebajale määrati karistus 2

kuud ja 11 päeva pärast rikkumist, kaebaja ühekuulist Tartu Vanglas viibimist arvestades menetles

Pärnu Vangla rikkumist üks kuu ja 11 päeva. Isegi kui menetlus on läbi viidud pikema aja jooksul kui

see oleks otstarbekas, tuleb arvestada HMS §-s 58 sätestatud menetlus- ja vorminõuete rikkumise

tagajärgedega. Haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud

rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kaebaja pole esitanud ühtegi väidet ega põhjendust

selle kohta, et rikkumise menetlemise aeg võis mingil moel mõjutada asja otsustamist.

4. A. Kaljurand esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 31. mai 2007. a otsusega rahuldati A. Kaljuranna kaebus osaliselt. Pärnu

Vangla 19. mai 2006. a käskkiri nr 48 tühistati ja A. Kaljuranna kasuks mõisteti mittevaralise kahju

hüvitamiseks välja 2000 krooni. Ringkonnakohus leidis, et süüteo toimepanek on tõendatud ning

karistus selle eest ei ole ülemääraselt karm. Kuid karistus süüteo eest on määratud liiga hilja.

Vangistusseaduse kuni 1. veebruarini 2007 kehtinud redaktsioon ei sätestanud, millise tähtaja jooksul

võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määrata. Olukorras, kus eriseadus ei sätesta

distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega, tuleb karistuse määramiseks mõistliku aja sisustamisel

juhinduda lähedasi õigussuhteid reguleerivatest õigusnormidest. Tulenevalt Avaliku teenistuse

seaduse (ATS) §-st 87 ja Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (TDVS) §-st 6 võib

distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul, arvates süüteo toimepanemise päevast, kuid

seejuures hiljemalt ühe kuu jooksul arvates päevast, mil süüteost sai teada mis tahes isik, kellele

süüdlane tööalaselt allub. Süüteost teadasaamisest arvutatav ühekuuline tähtaeg on piisav aeg ka

kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramiseks. Ringkonnakohus osutas, et käesoleval ajal

sätestab Vangistusseadus sama tähtaja: VangS § 64 lg 41 näeb ette, et distsiplinaarkaristuse võib

määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu

jooksul rikkumisest teadasaamise päevast arvates, kusjuures tähtaja hulka ei arvata aega, kui

kinnipeetav viibib arestimajas või haiglas. Käesolevas asjas määrati kaebajale distsiplinaarkaristus,

isegi kui teises vanglas viibitud aeg välja arvata, ajal, mil süüteost teadasaamisest ja selle kohta

ettekannete esitamisest oli möödunud rohkem kui üks kuu. Nõustuda ei saa seisukohaga, mida on

aktsepteerinud ka halduskohus, et tegemist on asja otsustamist mittemõjutava menetlusveaga, mille

tuvastamise korral HMS §-st 58 tulenevalt haldusakti ei tühistata. Karistuse määramine aegunud

süüteo eest ei ole asja otsustamist mittemõjutav menetlus- või vormiviga. Süüteo aegumise korral

tuleb distsiplinaarmenetlus lõpetada. Olukorras, kus süütegu on küll tõendatud, kuid karistus

määratud tähtaja möödumisega, on käskkirja tühistamine vältimatu, sest aegunud süüteo eest isiku

karistamine on materiaalselt õigusvastane. Kaebajale määrati distsiplinaarkaristus pärast selleks

ettenähtud tähtaja möödumist ning seetõttu tuleb Pärnu Vangla 19. mai 2006 käskkiri nr 48 tühistada.

Kaebaja õigusvastase kartserisse paigutamisega on süüliselt alandatud kaebaja väärikust ning piiratud

tema vabadust (Riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lg 1). Vangistuses viibiva isiku vabaduse

täiendav piiramine õigusvastase kartserisse paigutamisega on hõlmatud RVastS § 9 lõikes 1 märgitud

mittevaralise kahju hüvitamise aluse - vabaduse võtmisega. RVastS § 9 lõikest 2 lähtudes hindab

ringkonnakohus hüvitise kohaseks suuruseks 2000 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebuses palutakse Tallinna Ringkonnakohtu otsus tühistada.

Kassatsioonkaebuses leitakse, et ringkonnakohus omistas 1. veebruaril 2007 jõustunud VangS § 64

lg-le 41 tagasiulatuva jõu, mis on lubamatu. Varasemas Vangistusseaduse redaktsioonis ei olnud

lünka, mille täitmiseks oleks tulnud kasutada Avaliku teenistuse seaduse analoogiat. Vanglas viibiva

kinnipeetava või vahistatu suhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimine erineb oluliselt tavapärasest

tööõigussuhtes distsiplinaarmenetluse läbiviimisest ning oli ebamõistlik sätestada seaduses kindlat

tähtaega just valdkonna erisuse tõttu. Sageli on distsipliinirikkumisega seotud mitmeid

kaaskinnipeetavaid ning tunnistajatena erinevaid ametnikke. Enamik ametnikke töötab aga

vahetustega, st nad ei viibi iga päev vanglas. Samuti paigutatakse kinnipeetavaid sageli ümber, mis

raskendab selgituste võtmist ja asjas tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamist. Vanglates on

personaliprobleem, kuna komplekteerimata ametikohti on aastaid olnud ca 20 protsenti. Sellest

tulenevalt ei sätestatud seaduses distsiplinaarmenetluse läbiviimise tähtaega ning lähtuti üldisest

haldusmenetluse põhimõttest (HMS § 5 lg 2), et menetlus tuleb läbi viia nii kiirelt ja efektiivselt, kui

see on asjaolusid arvestades võimalik. Samas ei saa ega tohi menetluse kiirus olla omaette

eesmärgiks. Peamiseks eesmärgiks on distsiplinaarsüüteo asjaolude väljaselgitamine ning

distsipliinirikkujale õiglase karistuse määramine. Kohtu järeldus, et õigusvastane on

distsiplinaarkaristuse määramine üks kuu ja 11 päeva pärast rikkumist, on põhjendamatu, kuna

konkreetset tähtaega seadus ei sätestanud ning lähtuti üldistest haldusmenetluse põhimõtetest.

1. veebruaril 2007, kui jõustus VangS § 64 lg 41, oli olukord vanglates sedavõrd paranenud, et

distsiplinaarmenetlusi on võimalik ühe kuu jooksul nõuetekohaselt läbi viia.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kassatsiooniastmes on vaidluse all kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg

olukorras, kus Vangistusseadus seda ei reguleerinud.

Riigikohtu halduskolleegiumi hinnangul ei saanud distsiplinaarkaristuse määramise tähtaja

sisustamisel lähtuda ATS §-st 87 ja TDVS § 6 lg-st 1, millest tulenevalt ei saa distsiplinaarkaristust

ametnikule või töötajale määrata hiljem kui üks kuu süüteost teadasaamisest. Need sätted

reguleerivad distsiplinaarkaristuse määramise tähtaega ametnikule ja töötajale, mitte aga

distsiplinaarkaristuse määramist kinnipeetavale. Kolleegiumi hinnangul on ametniku või töötaja ning

kinnipeetava õiguslikud positsioonid niivõrd erinevad, et kinnipeetava puhul ei ole võimalik

analoogia alusel kohaldada ATS § 87 ning TDVS § 6 lg-t 1. Tegemist ei ole sarnaseid õigussuhteid

reguleerivate õigusnormidega. Lähtuda ei saa ka alates 1. veebruarist 2007 kehtivast VangS § 64 lg-

st 41, kuna nimetatud säte ei kehtinud A. Kaljuranna poolt toime pandud distsiplinaarrikkumise ajal.

8. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et distsiplinaarkaristuse määramine kinnipeetavatele pidi

ka enne 1. veebruari 2007 toimuma mõistliku aja jooksul. Mõistliku aja kindlakstegemisel ei saa

lähtuda üksnes ühekuulisest tähtajast TDVS § 6 lg 1 eeskujul, vaid see oleneb konkreetsetest

faktilistest asjaoludest.

9. Selles asjas toimus õiguserikkumine 8. märtsil 2006 ning samal päeval koostati selle kohta ka

vanglaametnike ettekanded. Distsiplinaarkaristus määrati A. Kaljurannale 19. mail 2006, seega

rohkem kui kaks kuud hiljem.

Kolleegiumi arvates on sellise hilinemisega distsiplinaarkaristuse määramine ületanud mõistliku aja

piiri. Vastustaja ei ole välja toonud mõjuvaid põhjuseid, mis sellise hilinemise A. Kaljuranna puhul

põhjustasid. Asjaolu, et ajavahemikul 7. aprill 2006 kuni 5. mai 2006 viibis A. Kaljurand teises

vanglas, võib distsiplinaarkaristuse määramise menetluse läbiviimist küll raskendada, ent seda ei saa

siiski pidada karistuse määramist takistavaks asjaoluks. Ei ole esitatud argumente selle kohta, mis

takistanuks A. Kaljurannale distsiplinaarkaristuse määramist Pärnu Vangla poolt ja karistuse

täideviimist Tartu Vangla poolt. Asja materjalidest ei nähtu, et enne A. Kaljuranna Tartu Vanglasse

saatmist oleks Pärnu Vangla üldse alustanud distsiplinaarkaristuse määramise menetlusega või võtnud

A. Kaljurannalt juhtunu kohta seletuse. Kassatsioonkaebuses toodud väited kinnipeetava

distsiplinaarmenetluse keerukusest ning vangla personaliprobleemidest võisid küll A. Kaljurannale

distsiplinaarkaristuse määramise menetluse läbiviimist raskendada, ent ei õigusta kolleegiumi

hinnangul distsiplinaarkaristuse määramisega viivitamist 19. maini 2006.

10. Justiitsministeeriumi kassatsioonkaebus jääb rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

motiive tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse motiividele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld