3-1-1-30-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-30-07

Otsuse kuupäev

14. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi H. S. süüdistuses KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-30

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. S. kaitsjad vandeadvokaat Oleg Nišajev ja vandeadvokaadi abi Urmas

Simon, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

14. november 2007

Istungil osalenud isikud

H. S. kaitsja vandeadvokaat Oleg Nišajev ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri

ringkonnaprokurör Õnne Neare-Vaarmann

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a ja Harju Maakohtu 20. oktoobri 2006. a otsused

1.1 H. S. KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi süüditunnistamise ja karistamise osas;

1.2 H. S.-lt 594 000 krooni TÜ M kasuks; 82 533 krooni R. V.-i kasuks; 120 000 krooni E. V.-i

kasuks; 91 000 krooni Er. V.-i kasuks ja 295 000 krooni A. J.-i kasuks väljamõistmise osas;

1.3 H. S.-lt riigi kasuks kriminaalmenetluse kuluna 37 765 krooni 90 sendi kaitsjatasu ja 218

krooni 82 sendi tunnistaja sõidukulu väljamõistmise osas;

1.4 H. S. kohtuotsuse jõustumise hetkest vahi alla võtmise osas.

2. Lõpetada H. S. suhtes KrMS § 361 p 4 ja § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu kriminaalmenetlus

aastatel 1994-1996 toime pandud tegude osas.

3. Tunnistada H. S. süüdi KrK § 143 lg 1 - § 15 lg 2 järgi ja karistada teda vangistusega kuueks kuuks.

Karistusaja algust lugeda H. S. vanglasse saabumise päevast.

4. TÜ M, R. V.-i, E. V.-i, Er. V.-i ja A. J.-i tsiviilhagid jätta läbi vaatamata. Selgitada kannatanutele, et neil

on õigus esitada hagi H. S. vastu tsiviilkohtumenetluse korras.

5. Mõista H. S.-lt menetluskuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 6000 (kuus tuhat) krooni määratud kaitsja

tasu katteks. Kriminaalmenetluse kulud summas 31 984 krooni ja 72 senti jätta riigi kanda.

6. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.

7. Kassatsioonid rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 20. oktoobri 2006. a otsusega tunnistati H. S. süüdi KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi ning teda karistati

vangistusega kolmeks aastaks. Karistusseadustiku § 73 lg 2 alusel määras kohus, et mõistetud vangistusest tuleb kohe ära

kanda üks aasta. Ülejäänud vangistuse jättis maakohus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele

pööramata. Kohtuotsuse täitmise tagamiseks otsustas kohus H. S. suhtes kohaldatud tõkendi - elukohast lahkumise keelu -

muuta kohtuotsuse jõustumise hetkest tõkendiks vahistamine. Maakohus mõistis H. S.-lt välja 594 000 krooni tulundusühistu

(TÜ) M, 82 533 krooni R. V.-i, 120 000 krooni E. V.-i, 91 000 krooni Er. V.-i, 295 000 krooni A. J.-i ja 153 000 krooni A. S.-i

kasuks. Kriminaalmenetluse kuluna mõisteti H. S.-lt lisaks sundrahale summas 4500 krooni riigi kasuks välja 37 765 krooni 90

senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja 217 krooni 82 senti tunnistaja V. I. sõidukulude katteks.

2. H. S. tunnistati süüdi kuue lõpuleviidud kelmuse ja ühe kelmuse katse toimepanemises.

2.1 Lõpuleviidud kelmused leidsid aset kokkuvõtlikult järgmistel asjaoludel. Ajavahemikus 17. novembrist 1994

kuni 11. jaanuarini 1996 sõlmis H. S. enda või AS-i H. A. nimel kuue erineva isikuga kokku kuus laenulepingut. Kõigi

lepingute sisu seisnes selles, et H. S. või AS H. A. laenas teisele poolele raha, kusjuures laenutähtaeg ulatus erinevate lepingute

lõikes kolmest kuust ühe aastani. Raha tagastamise asukohaks määrati lepingus laenusaaja asukoht. Kõigil kuuel juhul sõlmisid

lepingupooled H. S. nõudmisel laenulepingu tagamiseks notariaalse ostu-müügilepingu, millega laenusaaja müüs laenuandjale

endale kuuluva ehitise, rajatise või korteri. Seejuures oli vara müügihind võrdne laenusummaga või laenusumma ja intresside

kogusummaga, kuid madalam müügieseme tegelikust väärtusest. Võõrandatud vara eest laenusaajad, vaatamata ostu-

müügilepingus märgitule, eraldi raha ei saanud - kätte saadi üksnes laenusumma. Lisaks laenulepingule ja notariaalsele ostu-

müügilepingule allkirjastasid pooled laenulepingu lisana lihtkirjaliku tingimusliku ostu-müügilepingu. Viimati nimetatud

lepinguga kohustus H. S. või AS H. A. talle laenusaaja poolt võõrandatud ehitise, rajatise või korteri ühe krooni eest tagasi

müüma, kui laenusaaja on täitnud laenulepingust tulenevad kohustused. Tegelikult ei olnud H. S.-l algusest peale kavatsust

vara laenusaajale tagasi müüa ja ta oli teadlik lihtkirjaliku ostu-müügilepingu tühisusest. Lihtkirjaliku ostu-müügilepingu

sõlmimisega lõi H. S. laenusaajale viimase kergeusklikkust ära kasutades pettekujutuse, nagu oleks laenusaajal võimalik

temale kuulunud vara ühe krooni eest tagasi osta. Sellest tulenevalt nõustus laenusaaja sõlmima vara notariaalse ostu-

müügilepingu. Järgnevalt vältis H. S. ettekavatsetult kontakte laenusaajaga, muutes laenusaaja jaoks laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmise tahtlikult võimatuks. Laenu tagasimaksed võttis H. S. vastu hilinemisega või jättis vastu võtmata. Ühtlasi

keeldus H. S. laenusaajale viimase poolt võõrandatud vara ühe krooni eest tagasi müümast, omastades sel viisil pettuslikult

laenusaaja ehitise, rajatise või korteri. Mõnel juhul võõrandas H. S. laenusaajalt omandatud vara juba enne laenu tagastamise

tähtaja lõppu. Maakohtu hinnangul oli H. S. eelkirjeldatud käitumine teo toimepanemise ajal karistatav KrK § 143 lg 2 p-de 11

ja 2 ning alates 1. septembrist 2002. a KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi.

2.2 Kelmuse katse seisnes järgnevas. H. S., olles teadlik, et tema poolt üüritavasse majja on sisse murtud,

sõlmis 5. märtsil 1999. a AS-iga P kodukindlustuse lepingu. Lepingujärgne kindlustussumma oli 98 000 krooni ja

kindlustusperiood hõlmas ajavahemikku 6. märtsist 1999. a kuni 5. märtsini 2000. a. 9. märtsil 1999. a esitas H. S. AS-ile P

kahjuavalduse

kindlustushüvituse

saamiseks

summas

krooni,

märkides

avalduses

kindlustusjuhtumi

kuupäevaks 8. märtsi 1999. a. Sel viisil püüdis H. S. saada AS-ilt P kindlustushüvitist. AS P avastas pettuse ning

kindlustushüvitist välja ei maksnud, mistõttu kuritegu jäi lõpule viimata H. S. tahtest olenemata põhjustel. Maakohus leidis, et

tegu, mille H. S. AS P vastu toime pani, oli toimepanemise ajal karistatav KrK § 143 lg 2 p-s 2 kirjeldatud kuriteo katsena ja

alates 1. septembrist 2002. a KarS § 212 lg 1 järgi.

3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. S., kes taotles maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist.

4. Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a otsusega tühistati Harju Maakohtu otsus osas, millega H. S.-lt mõisteti A. S.-i

kasuks välja 153 000 krooni. Ringkonnakohus jättis A. S.-i tsiviilhagi rahuldamata. Muus osas apellatsioonikohus maakohtu

otsust ei muutnud. Ringkonnakohtu hinnangul jõudis maakohus motiveeritult õigele järeldusele, et süüdistataval puudus juba

enne lepingute sõlmimist kavatsus nendes sisalduvaid tingimusi täita ning et H. S. tegevuse eesmärk oli saada kannatanutes

väärkujutluse loomise teel varalist kasu. Samuti on maakohus põhjalikult ja veenvalt põhistanud H. S. süüditunnistamist

kindlustuskelmuse katses.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid H. S. kaitsjad vandeadvokaat Oleg Nišajev ja vandeadvokaadi

abi Urmas Simon.

6. O. Nišajevi kassatsioonis palutakse tühistada nii ringkonnakohtu otsus (v.a A. S.-i tsiviilhagi rahuldamata jätmise osas) kui

ka maakohtu otsus ja taotletakse H. S. õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus on rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud vääralt materiaalõigust. Lisaks sellele jõustus pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist

KarS § 81 uus redaktsioon, millest tulenevalt on H. S. väidetavad kuriteod, mis leidsid süüdistuse kohaselt aset aastatel 1994-

1996, aegunud. Seetõttu tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused nimetatud osas KrMS § 361 p 4 alusel tühistada sõltumata

teistest kaebuse väidetest.

7. U. Simoni kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist täies ulatuses ja H. S. suhtes õigeksmõistva otsuse

tegemist. Kassaator märgib, et kohtud on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaobjektiivselt ning ringkonnakohus on jätnud

põhjendamatult arvestamata süüdistatava taotluse aegumise kohaldamiseks.

8. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Diana Helila, et ringkonnakohtu otsus on

seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

9. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil 22. augustil 2007. a avaldas H. S., et ta soovib KrMS § 274 lg 2 p 1 alusel

kriminaalmenetluse jätkamist sõltumata kohtu seisukohast aegumise küsimuses. H. S. kaitsja O. Nišajev taotles oma

kassatsiooni rahuldamist, vaidlustatud kohtuotsuste tühistamist ja H. S. õigeksmõistmist. Prokurör leidis, et kassatsioonide

rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub. Seoses osade H. S.-le süüksarvatavate kuritegude

võimaliku aegumisega, palus prokurör Riigikohtul endal toimiku materjalide põhjal kontrollida, kas käesolevas asjas esineb

KarS § 81 lg 7 p-s 1 sätestatud alus süüteo aegumise peatumiseks.

10. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2007. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

11. 1. novembril 2007. a esitas H. S. Riigikohtule avalduse, milles palus mitte arvestada eelmisel kohtuistungil esitatud taotlust

kriminaalmenetluse jätkamiseks. H. S. teatas, et ei soovi rehabiliteerimist ega kriminaalmenetluse jätkamist ning palus selle

aegumise tõttu lõpetada.

12. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu istungil 14. novembril 2007. a taotles H. S. kaitsja kuue lõpuleviidud kelmuse

osas kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu, loobudes nõudest jätkata kriminaalmenetlust H. S. rehabiliteerimise

eesmärgil. AS-i P vastu suunatud kelmuse katses palus kaitsja H. S. õigeks mõista. Prokurör leidis jätkuvalt, et kassatsioonide

rahuldamiseks ja ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks alus puudub.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Esmalt kontrollib kolleegium kassatsioonides esitatud väidet, et osad H. S.le süüksarvatud teod on käesolevaks ajaks

kuriteona aegunud.

13.1 Maakohus ja ringkonnakohus tunnistasid H. S. süüdi kuues lõpuleviidud kelmuses, mis puudutavad korterite, ehitiste ja

rajatiste notariaalsete ostu-müügilepingute sõlmimist pettuse teel ja mis süüdistuse kohaselt leidsid aset 17. novembrist 1994. a

kuni 11. jaanuarini 1996. a. Need teod on süüdistuses ja kohtuotsustes kvalifitseeritud KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2 järgi, s.o

teise astme kuritegudena. Kriminaalkoodeksi § 53 lg 1 p 2 ja KarS § 81 lg 1 p 2 kohaselt on teise astme kuriteo aegumistähtaeg

viis aastat kuriteo toimepanemisest. Samas nägi nii KrK § 53 lg 2 kui ka 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 81 lg 5 redaktsioon

ette, et enne kuriteo aegumistähtaja möödumist uue kuriteo toimepanemine katkestab kuriteo aegumise. Käesolevas asjas pani

H. S. süüdistuse ja kohtuotsuste kohaselt ostu-müügilepingute sõlmimisega seotud kelmuste aegumistähtaja jooksul -

5. märtsil 1999. a - toime uue kuriteo. Seega hakkas kõigi H. S.-le süüksarvatavate tegude osas viieaastane aegumistähtaeg

uuesti kulgema 5. märtsist 1999. a.

13.2 Kriminaalkoodeksi kehtivusajal arvestati kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega alates kuriteo toimepanemisest

kuni süüdistatava kohtu alla andmise päevani (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. märtsi 1996. a otsus asjas nr 3-1-1-

32-96; 11. augusti 1998. a otsus asjas nr 3-1-1-83-98 - RT III 1998, 25, 243; 22. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-114-

02 - RT III 2002, 34, 370). Kuna H. S. anti käesolevas kriminaalasjas kohtu alla 4. märtsil 2004. a (VIII kd, tl 220-223), s.o

enne viie aasta möödumist 5. märtsist 1999, siis ükski talle süüksarvatav tegu kriminaalkoodeksi järgi ei aegunud.

13.3 1. septembril 2002. a jõustunud KarS § 81 lg 1 kohaselt hakati kuriteo aegumistähtaja kulgu arvestama kuni kohtuotsuse

jõustumiseni. Samas sätestas 14. märtsini 2007 kehtinud KarS § 81 lg 5 redaktsiooni esimese lause esimene alternatiiv, et

kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega. Tulenevalt KarS § 81 lg 5 kolmandast

lausest võis menetlustoimingu tegemine pikendada teise astme kuriteo aegumistähtaega kuni kümne aastani. Kuna H. S. suhtes

tehti nii enne kui ka pärast 5. märtsi 2004. a (s.o viie aasta möödumist 5. märtsist 1999. a) aegumist katkestavaid

menetlustoiminguid, ei aegunud ükski talle süüksarvatavatest tegudest ka karistusseadustiku 14. märtsini 2007. a kehtinud

redaktsiooni järgi. Karistusseadustiku kõnealune redaktsioon kehtis ka ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal.

13.4 15. märtsil 2007. a, s.o 10 päeva pärast ringkonnakohtu otsuse tegemist käesolevas kriminaalasjas, kuid enne selle otsuse

jõustumist, hakkas kehtima karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadus (RT I 2007, 13, 69).

Selle seaduse § 9 punktidega 3 ja 4 muudeti oluliselt KarS §-s 81 sätestatud süüteo aegumise tingimusi. Muu hulgas ei ole

alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 81 redaktsiooni kohaselt uue kuriteo toimepanemine enam kuriteo aegumistähtaja

katkemise aluseks. Karistusseadustiku § 81 lg 6 sätestab, et kui kuriteo aegumine on katkenud, algab aegumine uuesti sama

paragrahvi lõikes 5 sätestatud menetlustoimingu tegemisest. Isikut ei tohi kuriteo toimepanemises siiski süüdi mõista ega

karistada, kui selle toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust viie aasta võrra pikem aeg. Seega ei ole lähtudes KarS § 81 kehtivast redaktsioonist 5. märtsil 1999. a AS-i P vastu

toime pandud kelmuse katsel enam H. S. varasemate tegude suhtes aegumist katkestavat toimet. Kuna süüdistuses kirjeldatud

kelmuste, mis leidsid aset ajavahemikus 17. novembrist 1994. a kuni 11. jaanuarini 1996. a, toimepanemisest on möödunud

KarS § 81 lg 1 p-s 2 märgitust viie aasta võrra pikem aeg, on need kuus kuritegu kehtiva KarS § 81 lg 6 teise lause kohaselt

alates 11. jaanuarist 2006. a aegunud.

13.5 Vastuseks prokuröri poolt Riigikohtu istungil väidetule märgib kolleegium, et kriminaalasja materjalidest ei nähtu

andmeid, mille alusel saaks tõsikindlalt järeldada, et H. S. hoidis kohtueelsest menetlusest või kohtust kõrvale, ja mis

välistaksid süüdistuse kohaselt aastatel 1994 -1996 toime pandud tegude aegumise tulenevalt aegumistähtaja peatumisest KarS

§ 81 lg 7 p 1 alusel.

13.6 Kuna süüdistatav ei taotle KrMS § 274 lg 2 p 1 alusel kriminaalmenetluse jätkamist, tuleb Riigikohtul kriminaalmenetlus

maa- ja ringkonnakohtu otsuste kohaselt H. S. poolt aastatel 1994-1996 toime pandud tegude osas KrMS § 361 p 4 ja § 199

lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu lõpetada, andmata hinnangut kohtute järelduste sisulisele õigsusele.

14. Samas puudub alus rahuldada taotlus mõista H. S. õigeks kelmuse katses. Kriminaalkolleegium märgib, et 5. märtsi 1999. a

kelmuse katset käsitlevas osas on maakohtu otsuses põhjalikult põhistatud nii hinnangut, mille kohus andis kriminaalasjas

kogutud erinevate tõendite usaldusväärsusele, kui ka järeldusi, milleni nende tõendite alusel jõuti. Kohtuotsuse põhistused on

veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Maakohtu seisukohtadega nõustus ka ringkonnakohus, lisades

täiendavad põhistused. Seega puudub alus väita, nagu oleksid kohtud faktiliste asjaolude tuvastamisel rikkunud KrMS § 339

lg 1 p 7 nõudeid, jättes oma otsused põhistamata. Samuti ei ole kohtud eksinud H. S. käitumisele karistusõigusliku hinnangu

andmisel. Ükski kassatsioonides esitatud väidetest ei anna alust tühistada vaidlustatud kohtuotsuseid kriminaalmenetlusõiguse

olulise

rikkumise

või

materiaalõiguse

väära

kohaldamise

tõttu.

Seega

jätab

kolleegium

H.

S. süüditunnistamise 5. märtsi 1999. a kelmuse katses muutmata, kuid arvestades kriminaalmenetluse osalist lõpetamist, tuleb H.

S. käitumine ümber kvalifitseerida KrK § 143 lg 1 - § 15 lg 2 järgi. Praegu on H. S.-le süüksarvatav tegu kuriteona karistatav

KarS § 212 järgi.

15. Kriminaalkolleegium nõustub kohtute põhistustega, mis puudutavad H. S.-le karistuse mõistmist. Pidades aga silmas, et

osade kuritegude aegumise tõttu väheneb oluliselt süüdistuse maht ja muutub ka H. S. teo kvalifikatsioon, tuleb kolleegiumil

mõista H. S.-le uus karistus. Riigikohus mõistab H. S.le KrK § 143 lg 1 - § 15 lg 2 järgi karistuseks kuuekuulise vangistuse. H.

S. süü suuruse hindamisel arvestab kriminaalkolleegium muu hulgas seda, et kelmuse katse toimepanemise asjaolud annavad

tunnistust H. S. tegevuse küünilisusest. H. S. asus varakindlustuse lepingut sõlmima alles pärast seda, kui kahju oli tekkinud ja

H. S. sellest teada saanud, sõites toimunu kindlustusandja eest varjamiseks lepingut sõlmima teises Eesti piirkonnas asuvasse

kontorisse. Kuriteokatse hukkamõistetavust suurendab seegi, et H. S. kasutas teo toimepanemisel ära oma tutvust

kindlustusandja esindajaga, tuginedes kuritahtlikult tutvusest tulenevale usaldusele. Lisaks võib teoebaõigust iseloomustava

asjaoluna esile tuua tõiga, et kuna H. S.-l ei jätkunud algselt raha kindlustusmakse tegemiseks, püüdis ta pettuslikult sõlmitud

kindlustuslepingu jõustamiseks vajaliku makse tegemiseks pantida kindlustusandja esindajale oma peileri. Nendel põhjustel

leiab kriminaalkolleegium, et H. S. süü suurus eeldab tema karistamist vangistusega. Samuti arvestab kolleegium H. S.-le

vangistuse mõistmisel asjaoluga, et kohtutel ei õnnestunud aastaid kestnud menetluse vältel teada saada süüdistatava tegelikku

elukohta ja sissetulekute allikat, s.t legaalse sissetuleku olemasolu. Sellises olukorras ei pea kriminaalkolleegium H. S.-le

rahalise karistuse mõistmist õigeks. Kuna seoses aegumisega on H. S.-le süüdistuses inkrimineeritud tegude enamik ära

langenud, tuleb ka mõistetava karistuse määra võrreldes vaidlustatud kohtuotsustega oluliselt vähendada. Ühtlasi on

kolleegium seisukohal, et puuduvad alused H. S. suhtes KarS §-de 73 või 74 kohaldamiseks. Seega tuleb H. S.-l Riigikohtu

mõistetav vangistus reaalselt ära kanda.

16. Kohtud mõistsid kannatanute tsiviilhagide alusel seoses aastatel 1994-1996 toime pandud tegudega H. S.-lt välja 594 000

krooni TÜ M, 82 533 krooni R. V.-i, 120 000 krooni E. V.-i, 91 000 krooni Er. V.-i, ja 295 000 krooni A. J.-i kasuks. Kuna

käesoleva otsuse punktis 13 toodud põhjustel tuleb tsiviilhagide aluseks olevate tegude osas kriminaalmenetlus H. S. suhtes

aegumise tõttu lõpetada, ei saa kriminaalkolleegium kontrollida, kas kohtud on tuvastanud hagide aluseks olevad asjaolud

menetlusnorme järgides. Sel põhjusel ja pidades silmas KrMS § 310 lg-tes 2 ja 3 ning § 274 lg-s 4 sätestatut, jätab

kriminaalkolleegium kannatanute hagid läbi vaatamata, mis aga ei välista nende hagide uuesti esitamist tsiviilkohtupidamise

korras.

17. Kriminaalmenetluse seadustiku § 183 sätestab, et kriminaalmenetluse lõpetamise korral hüvitab menetluskulud riik, kui

samas seadustikus ei ole sätestatud teisiti. H. S.-lt on kriminaalmenetluse kuluna riigi kasuks välja mõistetud sundraha

summas 4500 krooni, 37 765 krooni 90 senti määratud kaitsjale makstud tasu katteks ja 217 krooni 82 senti tunnistaja V. I.

sõidukulude katteks. Kuna 5. märtsil 1999. a toime pandud teos jätab kriminaalkolleegium H. S. süüditunnistamise muutmata,

ei mõjuta kriminaalmenetluse osaline lõpetamine H. S.-lt sundraha väljamõistmist. Samas tuleb vähendada H. S.-lt määratud

kaitsja tasu katteks välja mõistetavat summat, kuna see hõlmab ka tasu H. S. kaitsmise eest 1994-1996 toime pandud tegudes.

H. S. peab riigile hüvitama määratud kaitsjale makstud tasu üksnes osas, mis puudutab kaitseülesannete täitmist

seoses 5. märtsi 1999. a kuriteoga. Arvestades 5. märtsi 1999. a süüdistusepisoodi mahu suhet süüdistuse kogumahtu, hindab

kolleegium H. S. poolt hüvitamisele kuuluva kaitsjatasu suuruseks 6000 krooni. Ülejäänud osas, s.o summas 31 765 krooni 90

senti jääb määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Samuti jääb riigi kanda tunnistaja V. I. sõidukulu summas 217 krooni 82

senti, kuna nimetatud tunnistaja kuulati kohtus üle seoses tegudega, mille osas tuleb kriminaalmenetlus lõpetada.

18. Maakohtu otsuse kohaselt tuleb H. S. suhtes kohaldatud tõkend - elukohast lahkumise keeld - kohtuotsuse jõustumisel

kohtuotsuse täitmise tagamiseks muuta tõkendiks vahistamine. Ringkonnakohus selles osas maakohtu otsust ei muutnud.

Riigikohtu kriminaalkolleegium märgib, et sellisel viisil isiku vahi alla võtmise küsimuse otsustamiseks puudus maakohtul

kriminaalmenetlusõiguslik alus.

18.1 Süüdistatava ja süüdimõistetu vahistamist pärast kohtueelse menetluse lõppu reguleerivad eeskätt KrMS § 130 lg-d 4 ja 5.

Esimene neist sätetest näeb ette, et kohtu alla antud ja vabaduses viibiva süüdistatava võib vahistada maa- või ringkonnakohtu

määruse alusel, kui ta ei ole kohtu kutsel ilmunud ja võib kohtumenetlusest jätkuvalt kõrvale hoiduda. Viidatud normist ei saa

tuletada õiguslikku alust Harju Maakohtu otsustusele võtta H. S. vahi alla kohtuotsuse jõustumise hetkest, kuna kohtuotsuse

jõustumisel pole H. S. enam süüdistatav, vaid süüdimõistetu (KrMS § 35 lg 3), samuti pole pärast kohtuotsuse jõustumist enam

võimalik kohtumenetlusest kõrvale hoiduda. Lisaks on maakohus ise märkinud, et vahistamist kohaldatakse kohtuotsuse

täitmise tagamiseks (aga mitte kohtumenetluse tagamiseks). Tulenevalt KrMS § 130 lg-st 4 võinuks maakohus H. S. kohe vahi

alla võtta esimese astme kohtu menetluse kestel, kohtuotsuse kuulutamisel. Samuti saanuks süüdistatava kohese vahistamise

kuni oma otsuse kuulutamiseni (viimane kaasa arvatud) otsustada ringkonnakohus.

18.2 Vastavalt KrMS § 130 lg-le 5 võib kohus vabaduses viibiva süüdimõistetu vahistada süüdimõistva kohtuotsuse täitmise

tagamiseks KrMS §-s 429 sätestatud korras. Kriminaalmenetluse seadustiku § 429 lg 1 sätestab, et vanglaametniku,

kriminaalhooldusametniku või kohtutäituri taotlusel võib täitmiskohtunik vahistada vabaduses viibiva süüdimõistetu, kui see

hoidub või võib hoiduda kõrvale süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest ning kohtul on piisav alus eeldada, et 1) tingimisi

mõistetud karistus pööratakse täitmisele; 2) tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamisel kandmata jäänud karistuse osa

pööratakse täitmisele; 3) üldkasuliku tööga asendatud vangistus pööratakse täitmisele; 4) rahaline karistus asendatakse aresti,

vangistuse või üldkasuliku tööga või 5) varaline karistus asendatakse vangistusega. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et

süüdimõistetu vahistamisel järgitakse KrMS §-de 131-136 sätteid.

18.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et isikut ei saa KrMS § 130 lg 5 ja § 429 alusel vahi alla võtta

tingimuslikult, nagu tegi seda maakohus käesolevas kriminaalasjas, seades H. S. vahistamise sõltuvusse kohtuotsuse

jõustumisest. Ühtlasi kordab kolleegium oma varasemat seisukohta, et vahistamine KrMS § 130 lg 5 ja § 429 alusel toimub

kohtuotsuse

täitmise

staadiumis

ja

täitmiskohtuniku

vahistusmääruse

alusel

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-59-06 - RT III 2006, 27, 243, p 7). Otsustuse süüdimõistetu

vahistamise kohta KrMS § 130 lg 5 ja § 429 alusel saab kohus (täitmiskohtunik) teha alles pärast kohtuotsuse jõustumist, s.o

siis kui süüdistatavast on saanud süüdimõistetu. Seega ei saa süüdimõistetu vahistamist (tingimuslikult) ette ära otsustada

kriminaalasja lahendav kohus, kes saab süüdistatava vahistada üksnes viimase kohtumenetlusest kõrvalehoidumise vältimiseks

(KrMS § 130 lg 4), mitte aga kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Ka KrMS § 306 lg 1 p-st 9 ja § 313 lg 1 p-st 8 tuleneb üksnes

vangistusega karistatud isiku kohese vahistamise menetlusõiguslik võimalus, mitte alus isiku vahistamiseks n-ö edasilükkava

tingimusega. Olukorras, kus kohus kriminaalasjas otsuse tegemisel leiab, et puudub vajadus kohaldada isiku suhtes KrMS

§ 306 lg 1 p-s 9 sätestatud korras tõkendit vahistamine, oleks alusetu eeldada, et tulevikus, kohtuotsuse jõustumise hetkest

tekivad automaatselt ka isiku vahistamise alused, mida varem ei olnud.

18.4 Lisaks eelmärgitule ei ole süüdimõistetu vahistamine kohtuotsuse täitmise tagamiseks tulenevalt KrMS § 429 lg-st 1

võimalik kohtu enda initsiatiivil, vaid eeldab vanglaametniku, kriminaalhooldusametniku või kohtutäituri taotluse olemasolu.

Käesolevas asjas sellist taotlust esitatud ei ole. Samuti on süüdimõistetu vahistamine võimalik üksnes ühe või mitme KrMS

§ 429 lg 1 p-des 1-5 sätestatud alusel olemasolul. Harju Maakohtu otsusest ei nähtu, millisel KrMS § 429 lg 1 p-des 1-5

nimetatud alusel otsustati H. S. kohtuotsuse jõustumise hetkest vahi alla võtta. Riigikohus on selgitanud, et KrMS § 130 lg-s 5

on sätestatud sellise süüdimõistetu vahistamise võimalus, kellele ei mõistetud karistuseks kohe ärakandmisele kuuluvat

vangistust ja kes seetõttu viibib vabaduses, kuid on hoidunud või võib hoiduda kõrvale kohtuotsuse täitmisest ning kui on

olemas üks KrMS § 429 lg-s 1 loetletud tingimustest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. juuni 2006. a otsus asjas nr 3-1-

1-59-06, p 7). Maakohus mõistis H. S.-le aga karistuseks kolmeaastase vangistuse, määrates, et sellest tuleb üks aasta kohe ära

kanda. Järelikult ei saa rääkida KrMS § 429 lg-s 1 ette nähtud vahistamisaluste olemasolust. Kolleegium märgib, et puuduks

mõte võtta vahi alla isikut, kelle suhtes tehtud kohe ärakandmisele kuuluvat vangistust ettenägev kohtuotsus on jõustunud.

Sellises olukorras tuleb kohtuotsus vastavalt KrMS §-le 414 täitmisele pöörata, mitte isikut vahistada.

18.5 Seega tuleb maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada ka H. S. tingimusliku vahistamise osas.

19. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-dest 4 ja 7 ning §-st 183, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tallinna Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a ja Harju Maakohtu 20. oktoobri 2006. a otsused H. S. KrK § 143 lg 2 p-de 11 ja 2

järgi süüditunnistamises ja karistamises ning osas, millega H. S.-lt mõisteti välja summad kannatanute tsiviilhagide ning

kriminaalmenetluse kulude katteks, samuti osas, millega H. S. suhtes kohaldati tingimuslikult kohtuotsuse jõustumise hetkest

tõkendit vahistamine. Riigikohus lõpetab H. S. suhtes KrMS § 361 p 4 ja § 199 lg 1 p 2 alusel kuriteo aegumise tõttu

kriminaalmenetluse osas, mis puudutab kuue ostu-müügilepingu pettuslikku sõlmimist aastatel 1994-1996; tunnistab H. S.

süüdi KrK § 143 lg 1 - § 15 lg 2 järgi ja mõistab talle karistuseks vangistuse pikkusega kuus kuud ning mõistab H. S.-lt

kriminaalmenetluse kuluna Eesti Vabariigi kasuks välja 6000 krooni määratud kaitsja tasu katteks. Ülejäänud osas - s.o

summas 31 984 krooni ja 72 senti - jätab kolleegium H. S. määratud kaitsjale makstud tasu riigi kanda. Riigi kanda jätab

kolleegium ka tunnistaja V. I. sõidukulud summas 217 krooni 82 senti. Muus osas jätab Riigikohus kohtuotsused muutmata. H.

S. mõlema kaitsja kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar

Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe