3-3-1-73-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-73-07

Otsuse kuupäev

13. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Anzhela Koliushi kaebus Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

kohustamiseks tähtajalise elamisloa pikendamise taotlust läbi

vaatama

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

06-1320

Menetluse alus Riigikohtus

Anzhela Koliushi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

1. november 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Anzhela Koliush ja tema esindaja vandeadvokaat Imbi Seimar

Kodakondsus- ja Migratsiooniameti esindaja Liisa Surva

RESOLUTSIOON

Jätta Anzhela Koliushi kassatsioonkaebus rahuldamata.

Asendada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsuse haldusasjas nr 3-06-1320

põhjendused käesoleva otsuse põhjendustega. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon jätta jõusse.

Arvata kautsjon riigituludesse.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Anzhela Koliush esitas 7. veebruaril 2006 Kodakondsus- ja Migratsiooniametile (KMA) taotluse

tähtajalise elamisloa pikendamiseks. 16. mai 2006. a kirjas nr 15.3-09/22090 teatas KMA taotluse

läbivaatamata jätmisest. A. Koliush esitas vaide, mis jäeti KMA 21. juuni 2006. a vaideotsusega

nr 21-06 rahuldamata.

2. A. Koliush esitas KMA toimingu peale kaebuse halduskohtule. Kaebaja leidis, et toimingu

sooritamisel rikuti diskretsioonireegleid, toiming ei ole põhjendatud ega proportsionaalne. Kaebuse

esitaja taotlus jäeti läbi vaatamata põhjusel, et ta ei esitanud määratud tähtajaks oma abikaasa

kirjalikku selgitust. KMA jättis aga arvestamata mõjuva põhjuse selgituse mitteesitamiseks - 2005. a

oktoobris jäi A. Koliushi abikaasa Vene Föderatsioonis töölähetusel olles teadmata kadunuks.

Vastavalt Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiivile nr 2003/86/EÜ tuleb

liikmesriigil kehtestada sätted, mis tagavad elamisloa andmise eriti raskete asjaolude korral. Kaebaja

hinnangul vastab tema olukord kirjeldatud tingimustele. Kuivõrd kaebaja abikaasa on kadunud, on

kogu perekonna ühine vara kaebaja ülalpidamisel. Kaebaja on Eestiga jätkuvalt tihedalt seotud. KMA

toiming on vastuolus ka Põhiseaduse §-ga 27, mille kohaselt on perekond riigi kaitse all. Kaebaja

taotleb KMA-le ettekirjutuse tegemist, millega KMA-d kohustataks kaebaja taotlust menetlusse

võtma.

3. Tallinna Halduskohtu 10. oktoobri 2006. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1320 rahuldati

A. Koliushi kaebus, tühistati KMA 16. mai 2006. a otsus nr 15.3-09/22090 ning tehti KMA-le

ettekirjutus A. Koliushi tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamiseks. Kohtu hinnangul

on KMA ekslikult leidnud, et taotluse esitaja abikaasa selgituse esitamine on igal juhul kohutuslik

ning selle esitamata jätmisel ei saa taotlust läbi vaadata. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli kaebaja

abikaasa teadmata kadunud, kuid mitte surnuks tunnistatud, seega ei olnud kaebaja abielu temaga

lõppenud ning kaebajal oli õigus Välismaalaste seaduse (VMS) § 12 lg 2 alusel elamisloa

pikendamist taotleda. On ilmselge, et sellises olukorras ei saa taotlejalt nõuda abikaasa kirjaliku

seletuse esitamist, nii nagu ei saaks kirjalikku seletust nõuda ka näiteks raske haiguse tõttu

kontaktivõimetult abikaasalt. Kõik muud dokumendid olid KMA-le tähtaegselt esitatud. Seetõttu

peab KMA kaebaja taotluse läbi vaatama ning kujunenud olukorras kõiki asjaolusid arvestades

otsustama, kas pikendada elamisloa tähtaega või mitte.

4. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustas halduskohtu

otsuse materiaalõigusnormi väära kohaldamise tõttu. A. Koliushi taotluse läbivaatamata jätmine oli

õiguspärane, kuna taotlusele ei olnud lisatud kõiki nõutud dokumente. Kohtu oletuslik järeldus, et

isik on teadmata kadunud ja tal ei ole võimalik selgitusi anda, ei muuda KMA tegevust õigusaktidega

vastuolus olevaks. KMA teavitas A. Koliushi taotluses esinevaist puudustest ning andis tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks. Kohus leidis vääralt, et kui isikult ei saa teatud juhtudel nõuda tõendi

esitamist, tuleb taotlus läbi vaadata ja otsustada elamisloa pikendamine või sellest keeldumine ilma

kõigi asjaolude kohta tõendeid kogumata. Sellises olukorras ei ole võimalik taotluse osas sisulist

otsust teha.

Määrava tähtsusega elamisloa pikendamise üle otsustamisel on abielu vastavus VMS nõuetele.

Kujunenud olukorras ei saa KMA sellist hinnangut kaebaja abielu kohta anda. Isiku seletust abielu

asjaolude kohta ei ole võimalik korvata ka muude tõenditega, kuna tegemist on abikaasa subjektiivse

hinnanguga abielu olemasolu ja VMS-le vastavuse kohta. Kuivõrd ka mitmete muude vajalike

menetlustoimingute (nt abikaasade küsitlemine, abieluga seotud faktiliste asjaolude kontrollimise

jms) läbiviimine oleks kujunenud olukorras võimatu, tuleks lõppjäreldusena ikkagi menetlus

lõpetada. Lisaks ei ole VMS-st tulenevad perekonnaelu kriteeriumid suure tõenäosusega täidetud,

kuna reaalset kooselu abikaasade vahel alates 2005. a oktoobrist ei eksisteeri. Elamisloa

läbivaatamata jätmine ei võta kaebajalt õigust taotleda elamisluba mõnel muul VMS-s sätestatud

alusel.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsusega rahuldati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti

kassatsioonkaebus ning tühistati halduskohtu otsus. Ringkonnakohus leidis, et elamisloa pikendamise

taotluse läbivaatamata jätmine on toiming elamisloa pikendamise taotluse menetluses, mille

tühistamine ei ole võimalik. Kaebaja esitatud kohustamisnõude läbivaatamine eeldab seda, et nõutava

haldusakti andmata või toimingu sooritamata jätmine rikuks kaebuse esitaja õiguseid.

VMS § 12 lg 2 alusel esitatud tähtajalise elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamata jätmine võib

rikkuda isikule nimetatud sättest tulenevat õigust elamisloale. See ei võta isikult aga võimalust ega

õigust esitada elamisloa taotlus muul VMS §-s 12 sätestatud alusel. Kui on ilmne, et isikul puudub

VMS § 12 lg-s 2 sätestatud õigus tähtajalisele elamisloale, ei saa sel alusel esitatud taotluse

läbivaatamata jätmine sellist õigust rikkuda.

Vaatamata kaebaja abielu juriidilisele kehtivusele on tegelikult katkenud tema kooselu abikaasaga

Eestis. Kuna kaebaja võimalus elada koos abikaasaga perekonnaelu ei sõltu tähtajalise elamisloa

pikendamisest, ei saa KMA keeldumine rikkuda Põhiseadusest tulenevaid perekonnaelualaseid

õiguseid ega ka VMS § 12 lg-st 2 tulenevat õigust.

Ringkonnakohus märkis lisaks, et kaebaja viidatud direktiivi nr 2003/86/EÜ Eesti õigusesse

tähtaegselt ülevõtmata jäetud sätete otsekohaldamine eeldaks nende piisavat täpsust. Direktiivi art 15

sõnastusest võib järeldada, et selle lg-st 3 ei tulene isikule vahetut nõudeõigust liikmesriigi suhtes.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Anzhela Koliush esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ning

halduskohtu otsuse jõusse jätta. KMA vaidlustatud toiming on õigusvastane ning rikub otseselt

kaebaja õigusi. Abikaasa kirjalikus seletuses esitatavad andmed on võimalik esitada ka muus vormis

ning seetõttu oli võimalik teha asjas sisuline otsus ning anda taotlusele õiguslik hinnang.

KMA jättis oma 21. juuni 2006. a otsusega nr 21-06 rahuldamata kaebaja vaide. Selle otsuse näol on

tegemist kaebaja õigusi rikkuva haldusaktiga, mille tühistamist ta oma kaebuses taotles ning mille

halduskohus oma otsusega ka tühistas. Ringkonnakohtu otsus, millega see ebaõigeks tunnistati, on

alusetu.

Ringkonnakohus leidis, et elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamata jätmine ei riku kaebaja

õigusi, kuid on samas võtnud taotluse osas sisulise seisukoha, leides, et kaebajal puudub õigus

tähtajalisele elamisloale VMS § 12 lg 2 alusel. Seejuures oli kohtul võimalik seda otsustada ilma

kaebaja abikaasa kirjaliku selgituseta. Erinevalt KMA-st ja ringkonnakohtust pole kaebajal olnud

võimalust omapoolseid sisulisi seisukohti oma taotluse põhjendamiseks esitada, kuna sisulist

menetlust asjas ei ole toimunud.

Kaebaja 21. detsembril 2002 sõlmitud abielu S. Koliushiga ei ole fiktiivne, perekond oli püsiv ning

abikaasade vahel oli tihe majanduslik side ning psühholoogiline sõltuvus. Kaebaja otsib tänaseni

aktiivselt oma abikaasat, nii isiklikult kui õiguskaitseorganite abil. Kassaatoril tekib küsimus,

millisele seisukohale asuks KMA juhul, kui kaebaja abikaasa oleks füüsiliselt olemas, kuid seisundis,

mis teeks tal võimatuks kirjaliku seletuse esitamise.

7. KMA vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta kaebus rahuldamata ning ringkonnakohtu

otsus muutmata. A. Koliush ei esitanud tähtaegselt kõiki nõutavaid dokumente, mistõttu KMA ei

saanud menetlust sisulise otsusega lõpetada. Taotleja abikaasa seletust abielu asjaolude kohta ei ole

võimalik asendada muude tõenditega, tegemist on subjektiivse hinnanguga abielu olemasolu kohta.

Võimatuks osutuks ka menetluse käigus VMS § 151 lg-st 3 tulenevate menetlustoimingute

sooritamine (abikaasade küsitlemine, abielu faktiliste asjaolude kontrollimine jne). Kassaatoril oli

kogu kohtumenetluse käigus võimalik esitada sisulisi seisukohti tähtajalise elamisloa taotluse aluseks

olevate asjaolude selgitamiseks. Asjassepuutumatu on kassatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et

kaebaja teadmata kadunud abikaasat saab võrrelda isikuga, kelle füüsiline seisund ei võimalda

kirjalikku seletust esitada.

Taotluse läbivaatamata jätmine ei riku kaebaja õigusi. Abielu ei lõpe üksnes lahutuse või ühe poole

surmaga, abielu võib lõppenuks pidada ka siis, kui isikutevahelised majanduslikud ja

psühholoogilised sidemed on katkenud. Reaalset kooselu abikaasade vahel ei eksisteeri alates 2005. a

oktoobrist. Kassatsioonkaebuses on esitatud üksnes kaebaja enda subjektiivne hinnang abielu

olemasolu kohta. Haldusorganil ei ole antud asjaoludest lähtuvalt võimalik hinnata abielu vastavust

Välismaalaste seadusele. Taotluse läbivaatamata jätmine ei riku kaebaja õigust taotleda elamisluba

muul alusel.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Käesoleva vaidluse põhjustas KMA keeldumine A. Koliushi elamisloa pikendamise taotluse

läbivaatamisest põhjusel, et taotleja ei lisanud taotlusele oma abikaasa kirjalikku selgitust abielu

asjaolude kohta. Vastava nõude aluseks on Vabariigi Valitsuse 26. novembri 2002. a määruse nr 364

"Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise kord

ja välismaalase Eestist eemalviibimise registreerimise kord" (edaspidi Kord) § 38 lg 3, mille kohaselt

abikaasa, kelle juures elamiseks elamisloa pikendamist taotletakse, esitab kirjaliku selgituse samas

lõikes loetletud asjaolude kohta juhul, kui vastavad asjaolud on muutunud pärast elamisloa taotluse

või eelmise elamisloa pikendamise taotluse esitamist.

Halduskohus leidis, et taotluse läbivaatamisest keeldumine oli õigusvastane, kuna Korra § 38 lg 3

sõnastusest ei saa järeldada, et abikaasa kirjaliku selgituse esitamine on elamisloa pikendamise

taotlemisel igal juhul kohustuslik. Ringkonnakohus aga leidis, et taotluse läbivaatamata jätmine ei

rikkunud kaebaja õigusi.

9. Iseenesest on õige halduskohtu järeldus, et Korra § 38 lg 3 kohaselt ei ole abikaasa kirjaliku

selgituse esitamine alati kohustuslik. Selgitust ei pea esitama juhul, kui samas lõikes loetletud

asjaolud ei ole pärast eelmise elamisloa taotluse või elamisloa pikendamise taotluse esitamist

muutunud. Sellisel juhul tuleb aga Korra § 38 lg 4 kohaselt esitada taotleja ja tema abikaasa ühine

kirjalik kinnitus selle kohta, et nimetatud asjaolud ei ole muutunud. Alus selliste dokumentide

nõudmiseks tuleneb perekonnaelu tunnuste määratlusest Välismaalaste seaduses (vt § 121 lg 1).

Käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole taotleja esitanud ei abikaasa kirjalikku

selgitust ega abikaasade ühist kinnitust.

10. Korra § 7 lg 2 kohaselt jätab KMA taotluse läbi vaatamata, kui taotleja ei esita kõiki nõutavaid

dokumente ega ole nimetatud puudust kõrvaldanud KMA määratud tähtaja jooksul. Eeltoodust

tulenevalt oli elamisloa läbivaatamata jätmine kooskõlas Korras elamisloa pikendamise taotluse

menetlusele esitatavate nõuetega.

II

11. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oli elamisloa pikendamise taotluse läbivaatamata

jätmine õigusvastane põhjusel, et abikaasa kirjalikus selgituses esitatavad andmed on võimalik

esitada ka muus vormis, mistõttu oli KMA-l võimalik sisulise otsuse tegemine. Kolleegiumi

hinnangul ei jäta ülalkirjeldatud regulatsioon KMA-le võimalust abikaasa kirjaliku selgituse või

taotleja ja abikaasa ühise kirjaliku kinnituse puudumisel taotluse sisuliseks menetlemiseks.

Kolleegium on seisukohal, et regulatsiooni jäikus võib teatud asjaolude korral tekitada kahtlusi selle

põhiseaduspärasuses. Järgnevalt analüüsib kolleegium, kas kirjeldatud regulatsiooni kohaldamine viis

käesoleval juhul õiguspärasele tulemusele.

12. Abikaasa juures elamiseks elamisloa andmise ja selle pikendamise regulatsiooni eesmärgiks on

tagada Põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonnaelu puutumatuse kaitse. Põhiseaduse § 27 lg 1

kohaselt on perekond riigi kaitse all.

13. Kaebaja abikaasa asukoha kohta puuduvad andmed alates 2005. aastast. Põhja Politseiprefektuuri

menetluses on tagaotsimistoimik tema teadmata kadumise kohta. 18. detsembrist 2006 on Harju

Maakohtu menetluses Anzhela Koliushi avaldus S. Koliushi teadmata kadunuks tunnistamiseks ja

äraolija varale hoolduse seadmiseks.

Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et kaebaja võimalus elada perekonnaelu koos

abikaasaga ei sõltu eeltoodud asjaoludest tulenevalt tähtajalise elamisloa pikendamisest. Riigikohtu

halduskolleegium leidis 23. oktoobri 2006. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-52-06, et selleks, et

elamisloast keeldumine saaks rikkuda isiku õigust perekonnaelule, peab olema vahetu seos

elamisloast keeldumise ja perekonnaelu elamise võimatuse vahel (p 24). Käesoleval juhul selline

vahetu seos puudub. Eeltoodust tulenevalt ei pea kolleegium abikaasa juurde elama asumiseks antud

elamisloa pikendamise taotluse menetlemise regulatsiooni kohaldamist käesolevas asjas

põhiseadusevastaseks. Seega jääb kaebus rahuldamata.

III

14. Kolleegium peab aga vajalikuks märkida järgmist. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium leidis 5. märtsi 2001. a otsuses asjas nr 3-4-1-2-01, et ehkki Põhiseadus ei anna

välismaalasele põhiõigust elada ja jääda elama Eestisse, võib välismaalasele elamisloa pikendamata

jätmine, millega kaasneb välismaalase kohustus lahkuda riigist, riivata mõnda põhiõigust või

vabadust, mida Põhiseadus kaitseb (p 12). Riigikohtu halduskolleegium leidis 17. märtsi 2003. a

otsuses haldusasjas nr 3-3-1-10-03, et olenevalt olukorrast võib elamisloa pikendamisest keeldumine

riivata kas isiku õigust perekonnaelule või õigust eraelule, mille mõlema kaitse on sätestatud

Põhiseaduse § 26 esimeses lauses (p 33).

15. Juhul, kui A. Koliushil puudub võimalus saada uus elamisluba Välismaalaste seaduses sätestatud

alustel, kaotab ta seadusliku aluse Eestis viibimiseks. Kolleegium on seisukohal, et käesoleva juhtumi

erandlikke asjaolusid arvestades võib olukord, kus A. Koliush jääb elamisloata ning on kohustatud

Eestist lahkuma, kujutada ebaproportsionaalset sekkumist tema eraellu.

Käesoleva asja materjalidest nähtuvalt abiellus A. Koliush 2002. aastal Eesti kodanikuga ning asus

koos abikaasaga Eestisse elama selleks antud elamisloa alusel. Kolleegium leiab, et kaebaja võis

kirjeldatud olukorras põhjendatult eeldada, et omab ka kaugemas tulevikus legaalset alust Eestis

viibimiseks. Sellest eeldusest lähtuvalt võib kaebaja olenevalt asjaoludest olla planeerinud oma elu

veetmist Eestis ning loonud siinse keskkonnaga tugevad isiklikud, varalised ja muud sidemed.

Elamisloa pikendamist takistab aga erandlik ning ootamatu sündmus - kaebaja abikaasa kadumine.

Ettenägematu sündmuse tagajärjel isiku lahtikiskumine keskkonnast, millega tal on tihedad sidemed,

kujutaks endast intensiivset sekkumist eraelu puutumatusse. Välismaalaste seadusest tulenev

elamisloa andmise regulatsioon ei ole sellise olukorra lahendamiseks kohane. Nimelt ei sätesta

Välismaalaste seadus elamisloa andmise alust taolisteks puhkudeks.

16. Oma kaebustes on A. Koliush viidanud Euroopa Liidu Nõukogu 22. septembri 2003. a direktiivile

2003/86/EÜ perekonna taasühinemise õiguse kohta (edaspidi Direktiiv). Direktiivi art 3 p 3 kohaselt

ei kohaldata direktiivi Euroopa Liidu kodanike perekonnaliikmete suhtes. Direktiivi eesmärgiks on

määrata kindlaks perekonna taasühinemise õiguse kasutamise tingimused kolmandate riikide

kodanikele, kes elavad seaduslikult liikmesriikide territooriumil (art 1). Kuivõrd A. Koliushi abikaasa

on Eesti kodanik, ei saa Direktiivi sätteid käesolevale juhtumile kohaldada. Direktiivis sätestatu on

aga siiski asjakohane hindamaks regulatsiooni puudumist Välismaalaste seaduses. Nimelt on

direktiivis reguleeritud käesoleva otsuse eelmises punktis kirjeldatud olukord mittekodanike

pereliikmete suhtes, samal ajal kui Välismaalaste seaduses kirjeldatud olukorrale vastav regulatsioon

Eesti kodanike pereliikmete kohta puudub.

17. Direktiivi preambula p 15 kohaselt tuleks edendada pereliikmete integreerumist. Selleks tuleks

neile asjakohastel tingimustel anda perekonna taasühinemist taotlevast isikust sõltumatu seisund, eriti

kui tegemist on abielu või kooselu lõppemisega, ning juurdepääs üld- ja kutseharidusele ning

tööturule samadel tingimustel isikuga, kellega nad taasühinevad. Direktiivi art 15 lg 3 kohaselt võib

lesestumise, lahutuse, lahuselu või vahetult üleneva või alaneva lähisugulase surma korral

vastavasisulise taotluse esitamisel väljastada eraldi elamisloa isikutele, kes on liikmesriigi

territooriumile sisenenud seoses perekonna taasühinemisega. Liikmesriigid kehtestavad sätted, mis

tagavad eraldi elamisloa andmise eriti raskete asjaolude korral. Artikli 17 kohaselt võtavad

liikmesriigid perekonna taasühinemise taotluste rahuldamata jätmisel või elamislubade tühistamisel

või nende pikendamisest keeldumisel või taasühinemist taotleva isiku või tema pereliikmete riigist

väljasaatmisel asjakohaselt arvesse isiku peresuhete laadi ja kestust ning tema liikmesriigis elamise

kestust, ning samuti pere-, kultuuri- ja ühiskonnasidemete olemasolu tema päritolumaaga.

18. Kolleegiumi hinnangul kinnitavad toodud sätted, et ennast elukohariigiga pikaajaliste plaanidega

sidunud ning ootamatult erandlikel asjaoludel elamisloa saamise aluse kaotanud isikule elamisloa

mitteandmine võib osutuda ebaproportsionaalseks põhiõigusesse sekkumiseks. Direktiiv sätestab

võimaluse anda eraldi elamisluba kolmanda riigi kodaniku abikaasale, kes on kaotanud elamisloa

saamise aluse lesestumise või lahuselu tõttu. Samuti tuleb Direktiivi kohaselt elamisloa andmine

tagada perekonda tabanud eriti raskete asjaolude korral.

Kolleegiumi hinnangul puudub mõistlik põhjus, miks Eesti kodanike pereliikmed peaksid nimetatud

ootamatute või eriti raskete asjaolude esinemisel olema elamisloa saamisel halvemas olukorras, kui

Eestis elamisloa alusel elavate teiste riikide kodanike pereliikmed.

IV

19. Eeltoodust tulenevalt tuleks A. Koliushil Eestisse jäämise soovi korral esitada KMA-le taotlus

elamisloa saamiseks, milles ta selgitab oma olukorda (millal ta abiellus Eesti kodanikuga, kui kaua on

Eestis elanud, millised on tema sidemed Eestiga ning millistel asjaoludel ta jäi ilma senisel alusel

elamisloa pikendamise võimalusest). Juhul, kui KMA keeldub taotluse rahuldamisest vastava aluse

puudumise tõttu, saab A. Koliush pöörduda kaebusega halduskohtusse. Halduskohus saab otsustada

keeldumise õiguspärasuse ning Välismaalaste seaduses asjakohase regulatsiooni puudumise

Põhiseadusele vastavuse üle.

Juhul, kui A. Koliush aga leiab end vastavat mõnele Välismaalaste seaduses reguleeritud elamisloa

taotlemise alusele (nt elamisluba töötamiseks), on tal endiselt võimalik eelkirjeldatud alternatiivse

variandi asemel vastava taotluse esitamine.

20. Kolleegium märgib, et uue elamisloa taotlemise ajaks tuleb A. Koliushile laiendada § 51 lg-t 2,

mille kohaselt välismaalase viibimine Eestis on seaduslik elamisloa taotluse läbivaatamise ajal, kui

taotlus on esitatud elamisloa kehtivuse ajal. Seda põhjusel, et juhul, kui käesolevas otsuses

kirjeldatud erandlikus olukorras elamisloa andmise võimalus oleks Välismaalaste seaduses sätestatud,

oleks A. Koliush saanud vastava taotluse esitada juba abikaasa juurde elama asumiseks antud

elamisloa kehtivuse ajal. VMS § 111 lg 2 p 2 alusel saab A. Koliush Eesti kodaniku abikaasana

esitada uue elamisloa taotluse KMA-s. Nimetatud säte ei piira Eesti kodaniku abikaasa võimalust

taotleda elamisluba KMA-st konkreetsete elamisloa alustega, seega on A. Koliushil võimalik KMA-st

elamisluba taotleda igal võimalikul alusel.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann