3-3-1-72-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-72-07

Otsuse kuupäev

13. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Harri

Salmann

Kohtuasi

Sirje Maasika (Maasikas) kaebus Keila Vallavalitsuse ja Keila

Vallavolikogu haldusaktidega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus ja Tallinna

Halduskohtu 19. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-117

Menetluse alus Riigikohtus

Sirje Maasika kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

15. november 2007

Kohtuistungil osalenud isikud

Kassaator Sirje Maasikas ja kassaatori esindaja vandeadvokaat

Karl Haavasalu

RESOLUTSIOON

Rahuldada Sirje Maasika kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsus ja Tallinna Halduskohtu

19. septembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-04-117 ning saata asi uueks läbivaatamiseks

Tallinna Halduskohtule.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjoni

22. oktoobri 1993. a otsusega nr 1710 tunnistati I. Kuldva Keila vallas asuva maaüksuse Altpere 5

pindalaga 37,84 ha õigustatud subjektiks. I. Kuldva loovutas maa tagastamise nõudeõiguse

10. jaanuari 1994. a avaldusega tütar Sirje Maasikale.

Keila Vallavolikogu 21. septembri 1994. a otsusega nõustuti AS Spordiklubi EGK taotlusega osta

maad Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi alla (p 1) ja otsustati mitte tagastada endistele

omanikele AS Spordiklubi EGK Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi maad 204,64 ha senise

maakasutuse piires (p 2).

Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega nr 217 määrati AS Spordiklubi EGK

Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi alla teenindusmaa suurusega 162,49 ha senise

maakasutuse piires (p 1) ja otsustati viitega maareformi seaduse (MRS) § 10 lg-le 1 mitte tagastada

õigustatud subjektidele teenindusmaad 58,94 ha-l senise maakasutuse piires (p 2).

Keila Vallavolikogu 21. detsembri 1994. a otsusega nr 41/9412 otsustati kinnitada AS Spordiklubi

EGK Niitvälja spordiväljakute ja teenindava baasi teenindusmaa suurusega 162,49 ha (p 1) ja anti

põhimõtteline nõusolek AS-le Spordiklubi EGK teenindusmaa piires maa ostuks (p 2).

Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a korraldusega nr 935-k lubati AS-l Spordiklubi EGK osta

ehitiste alune ja nende teenindamiseks vajalik maa Harju maakonnas Keila vallas Niitvälja külas

(pindala 162,49 ha) (p 1). Korraldusega kohustati keskkonnaministrit või tema poolt volitatud isikut

sõlmima Eesti Vabariigi nimel AS-ga Spordiklubi EGK maa ostu-müügileping ja asjaõigusleping

(p 3). Eesti Vabariigi ja AS Spordiklubi EGK vahel sõlmiti 28. novembril 1995 leping maa

müümiseks. 28. novembri 1995. a avalduse alusel avati 18. märtsil 1996 Tallinna Linnakohtu

kinnistusosakonna Harju jaoskonnas registriosa nr 1043 "Niitvälja spordiväljakud".

Keila Vallavalitsuse 2. septembri 2003. a korraldusega nr 913 tagastati S. Maasikale endisest Altpere

maaüksusest 31,08 ha maad. Ülejäänud maa kohta polnud korralduses midagi märgitud. Keila

Vallavalitsuse 28. oktoobri 2003. a korraldusega nr 1196 täiendati eelviidatud korraldust märkega, et

ülejäänud 6,75 ha maa kompenseerimine lahendatakse maareformi käigus Keila Vallavalitsuse eraldi

korraldustega.

2. S. Maasikas esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Keila Vallavolikogu

21. septembri 1994. a ja 21. detsembri 1994. a otsustega ja Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a

korraldusega tekitatud kahju 9 643 590 krooni hüvitamist. Kaebaja väitel tekitati talle kahju sellega,

et nende haldusaktide tagajärjel jäi talle tagastamata 4,13 ha suurune lahustükk endisest Altpere 5

maaüksusest. Taotletav hüvitis koosnes maa väärtusest (9 416 400 krooni) ning tagastamata jäänud

maal kasvanud ja kaebaja väitel 1992. a. raieloata maha raiutud metsa väärtusest (227 190 krooni).

Kaebuse kohaselt ei asunud tagastamisele kuuluval 4,13 ha suurusel lahustükil 28. novembril 1994

ühtegi AS-le Spordiklubi EGK kuuluvat ehitist; selleks ajaks ei olnud alustatud ehitust ega välja

antud ehitusluba. Ehitise "Niitvälja golfiklubi" projekt kinnitati alles 12. mail 1998, ehitusluba anti

13. mail 1998. Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse nr 217 p 2 on vastuolus MRS

§ 10 lg-ga 1, sest kaebajale ei antud võimalust kokku leppida hoonestusõiguse seadmises või ehitiste

väljaostus, kaebajale lubati lahustüki asemel asendusmaad, kuid vallavalitsus lubadust ei täitnud.

Keila Vallavolikogu 21. detsembri 1994. a otsusega nr 41/9412 kinnitati küll teenindusmaa suurus

162,49 ha, kuid ei määratud teenindusmaa piire, need määrati kindlaks hiljem, 15. aprillil 1995, kui

Keila valla esindajana võttis maakorraldajana piiride määramisest (piiriprotokolli koostamisest) osa

AS Spordiklubi EGK aktsionär Rein Lainevool. Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse

andmist mõjutas asjaolu, et mitmed vallavalitsusega seotud isikud olid samal ajal ka AS Spordiklubi

EGK aktsionärid, seega maa mittetagastamisest huvitatud isikud. Õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra p 49 kohaselt oleks vallavalitsus pidanud maa tagastamise otsustama 6 kuu jooksul

subjektiotsuse kättesaamisest, seega enne 28. novembrit 1994. Keila Vallavolikogu ületas

21. detsembri 1994. a otsusega nr 41/9412 oma pädevust, sest ostueesõigusega erastatava maa,

sealhulgas ehitise teenindamiseks vajaliku maa suuruse kindlaksmääramine kuulus vallavalitsuse

pädevusse. Samuti ületas vallavolikogu pädevust 11. septembri 1994. a otsusega, sest õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise korra p-de 23 ja 49 kohaselt otsustab õigustatud subjektidele vara

tagastamise vallavalitsus.

3. Tallinna Halduskohtu 19. septembri 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Otsuse

põhjendused olid järgmised.

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et kahju ei hüvitata, kui seda oli võimalik vältida

või kõrvaldada õiguskaitsevahendiga. See põhimõte on kohaldatav ka enne selle seaduse jõustumist

tekitatud kahju puhul. Käesolevas asjas pole kaebaja tähtaegselt vaidlustanud ainsatki temale

väidetavalt kahju tekitanud aktidest, kuigi tal oli selleks võimalus ja sel viisil kahju kõrvaldamise

võimalikkus pidi talle olema arusaadav. Kaebaja pidi olema vaidlusalustest haldusaktidest teadlik

hiljemalt 1995. a alguseks.

2. Keila Vallavolikogu pole 11. septembri 1994. a ja 21. detsembri 1994. a otsuste tegemisel oma

pädevust ületanud. Maa kaebajale mittetagastamine pole otsustatud nende aktidega, vaid Keila

Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega nr 217 (p 2). Ka teenindusmaa määramine on

otsustatud Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korraldusega.

3. Asja materjalidest nähtub, et Harju Rajooni Keila küla Rahvasaadikute Nõukogu 28. detsembri

1989. a otsusega anti spordiklubile EGK nõusolek golfiväljaku rajamiseks (kd I, tl 39, 131). Harju

Maakonna Valitsuse 25. septembri 1990. a määrusega nr 202 "Maade äravõtmine ja kasutamiseks

andmine" otsustati võtta ära Vasalemma sovhoosi maast mahaarvamisega 199,2 ha suurune maa-ala

ja anda tähtajata kasutamiseks spordiklubile EGK spordiväljakute rajamiseks vastavalt plaanile (kd I,

tl 40-42, 132-134). Nimetatud määruse alusel koostati 1. detsembril 1990 ja 24. märtsil 1993 maa

looduses eraldamise aktid (kd I, tl 43-44, 46-47, 135-136, 138-139). 3. aprillil 1991 andis Harju

Maakonna Valitsuse arhitektuurinõukogu Spordiklubi EGK Niitvälja golfiväljakute ehitamiseks

kooskõlastuse (kd II, tl 27-28). See kooskõlastus on käsitatav MaaRS § 6 lg-s 3 märgitud ehitise

püstitamiseks välja antud ehitusloana. Sellisele järeldusele lubab tulla kõnealuse kooskõlastuse ajal

kehtinud maakasutuse õiguslik regulatsioon. Kuni 1. detsembrini 1993 kehtinud Eesti NSV

maakoodeksi (MaaK) 3. peatükk nägi ette järgmise maa kasutamiseks andmise korra: 1) esialgne

kooskõlastamine; 2) taotluse esitamine maa kasutusse saamiseks; 3) dokumentatsiooni

ettevalmistamine; 4) kooskõlastamine; 5) maa kasutusse andmise otsustamine; 6) maa eraldamine

looduses ja 7) maakasutamisõigust tõendavate dokumentide väljaandmine. Üheks maa andmise

aluseks oli kohaliku omavalitsuse organi otsus, kusjuures maa eraldamine looduses tähendas selle

otsuse elluviimist (MaaK § 21). Muuhulgas nägi kord ette, et asulates ja ehitiste püstitamiseks

väljaspool asulaid on vajalik kooskõlastada maa andmine arhitektuuriorganitega (MaaK § 30).

Viimasteks olid oma pädevuse piires ka kohalike omavalitsuste arhitektuuriorganid. Kuni

8. novembrini 1994 kehtinud MaaK § 135 lg 2 teise lause kohaselt elamute, kultuur-elukondlike ja

tootmishoonete ning teiste ehitiste püstitamine sellel maal kooskõlastatakse kohaliku omavalitsuse

organiga. Kuni 17. oktoobrini 1993 kehtinud Eesti NSV kohaliku omavalitsuse aluste seaduse § 2

lg 2 kohaselt oli maakond selleaegse kahetasandilise omavalitsussüsteemi teine tasand. Golfiväljakute

rajamiseks loa andnud Harju Maakonna Valitsus oli seega kohaliku omavalitsuse organ (sama

seaduse § 6 lõige 1).

4. S. Maasikas esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi

halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Nõutava hüvitise suurust vähendas S. Maasikas 4 708 200

kroonini.

5. Tallinna Ringkonnakohtu 28. mai 2007. a otsusega jäeti S. Maasika apellatsioonkaebus

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata ning mõisteti S. Maasikalt Keila valla kasuks välja

menetluskulud. Otsuse põhjendused olid järgmised.

1. Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse nr 217 andmise ajal kehtinud MRS § 6 lg 2 p-

st 3 ja § 10 lg-st 1 tulenevalt polnud õigustatud subjektil õigust nõuda sellise maa tagastamist, millel

asusid teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised, ning seda sõltumata sellest, kas ehitusluba nende

hoonete või rajatiste ehitamiseks anti välja enne või pärast maareformi seaduse vastuvõtmist.

Ringkonnakohus peab tõendatuks, et 28. novembri 1994. a korralduse andmise ajal asusid

vaidlusalusel maatükil juriidilisele isikule - AS-le Spordiklubi EGK - kuuluvad ehitised. Maa riigi

omandisse jätmise toimiku lehel 23 asuvast 13. aprilli 1995. a õiendist ehitiste ja rajatiste koosseisu ja

omandiõigusliku kuuluvuse kohta nähtub, et Keila vallas Niitvälja külas asuval 162,49 ha suurusel

maatükil paiknevad AS Spordiklubi EGK töökoda-kontorihoone, laohoone-viilhall, kütusehoidla,

kelder, harjutusväljaku ja golfiväljaku II ehitusjärjekorra 18 raja kuivendus- ja niisutussüsteem ja

seadmed. Sama toimiku lehtedel 31-32 asub AS Spordiklubi EGK poolt 3. mail 1994 Keila

Vallavolikogule esitatud taotlus-põhjendus maa erastamiseks, milles märgitakse, et maakasutusel on

hulgaliselt tehtud kuivendus- ja maaparandustöid, heakorrastatud teeninduskompleksi maa-ala

teenindus- ja kontorihoonega ning "eraldatav on golfi- ja harjutusväljakute ala I ehitusjärjekord

kogupindalaga 79,5 ha", seni teostatud investeeringute maht moodustab ligi 30 miljonit krooni.

1995. a aprillis koostatud ettepanekute ja tingimuste lehel maa ostueesõigusega müügi tehingu

korraldamiseks (maa riigi omandisse jätmise toimiku lehed 27-28) nimetatakse maatükil asuvate

hoonete ja rajatistena muuhulgas golfiväljaku kaheksateistkümne raja ja harjutusväljaku

kuivendussüsteemide torustikke ning kaheksateistkümne raja kastmistorustikke ja -seadmeid.

13. veebruari 1995. a maamüügi taotluses Vabariigi Valitsusele (maa riigi omandisse jätmise toimiku

leht 4) märgitakse, et taotletavale maa-alale on spordiklubi EGK rajanud rahvusvahelistele nõuetele

vastava esindusliku 18-rajalise golfiväljaku koos kaasaegse automaatikaga juhitava

niisutussüsteemiga, käigus on teenindus- ja kontorihoone, laohoone ja hooldustehnika hoiuplats.

Keila Vallavalitsuse 15. novembri 1994. a kirjas kaebajale (I kd tl 36) mainitakse samuti

golfiväljakute väljaehitatust.

Apellant on halduskohtule koos kaebuse täiendusega esitanud joonise, mis kirjeldab AS Spordiklubi

EGK kasutuses oleval alal esimeses järjekorras välja ehitatud golfiväljaku piiri (I kd tl 95). Sellelt

jooniselt ning sama toimiku eelnevatel lehtedel (alates lk 93) asuvate vaidlusaluse lahustüki

(kaebuses ja skeemidel tähistatud kui lahustükk X) asendit kirjeldavalt kaardimaterjalilt nähtub, et

vaidlusalune lahustükk jääb väljaehitatud "A-golfiväljaku" piiresse, sealjuures läbivad seda

lahustükki kolm golfirada (joonisel tähistatud kui rajad 6A, 7A ja 8A. Kaebuses esitatud väide (I kd tl

3), et lahustükil ei asunud 1994. a. ühtki ehitist ning kogu lahustükk oli kaetud kase- ja

männimetsaga, on vastuolus kaebuse hilisemas täienduses (tl 74-78) kahju hüvitamise nõude

põhjenduseks toodud kaebaja enda väitega, et sellel maatükil kasvanud kase- ja männimets "raiuti

ilma raieloata maha 1992. a." Kuna viimatinimetatud maatükk oli juba 1992. a spordiklubi EGK

kasutuses, sai see metsaraie toimuda just golfiväljaku rajamise ettevalmistamise käigus. Ehitise

"Niitvälja golfiklubi" ehitamiseks 13. mail 1998 väljastatud ehitusluba (I kd tl 9-10), millele apellant

viitab, anti hoopis golfiklubi hoone püstitamiseks ning ei ole golfiväljakute rajamise seisukohalt

asjakohane.

Maa riigi omandisse jätmise toimiku lehel 25 asub spordiklubile EGK väljastatud ehitusluba 18-

rajalise golfiväljaku rajamiseks, mille kehtivust on 1. veebruaril 1994 pikendatud, millest võib

järeldada, et ehitusluba on väljastatud juba varem. Ka eeltoodu võimaldab koosmõjus teiste

eelviidatud dokumentidega jõuda järeldusele, et 1994. a. novembriks oli 18-rajalise golfiväljaku

rajamine vaidlusalusel maa-alal vähemalt pooleli. MRS § 6 lg 3 28. novembri 1994. a seisuga

kehtinud redaktsiooni kohaselt käsitati viidatud paragrahvi lg 2 p 3 kohaselt maa tagastamist välistava

hoone või rajatisena ka ehitusloa alusel alustatud ehitist.

Niitvälja golfiklubi Interneti koduleheküljel avaldatud teabe kohaselt avati Niitvälja golfiväljak

üheksa raja ja avarate harjutusväljakutega 1993. aastal ning täismõõtmeline golfiväljak valmis

1994. aastal (vt http://www.egk-golf.ee/index.php?lng=est&main=3). Selles teabes ei ole

ringkonnakohtul põhjust kahelda. Ka viidatud teave kinnitab, et vaidlusalusel maatükil asusid

1994. aastal juba kasutusele võetud golfirajad.

2. Pole usutav, et AS Spordiklubi EGK, kes tegeles nende rajatiste väljaehitamisega tervikliku

spordikompleksina ning soovis saada nendealuse maa omanikuks, oleks olnud valmis apellandiga

kokkuleppele jõudma rajatiste müügi või hoonestusõiguse seadmise suhtes maatüki osas, mille

tagastamise õigustatud subjekt viimane oli. Seepärast ei ole usutav, et maa tagastamata jätmist

võinuks mõjutada kaebuse esitajale võimaluse andmine MaaRS § 10 lg-s 1 nimetatud kokkuleppe

saavutamiseks spordiklubiga.

3. Kaebuse esitaja väited teenindusmaa määramise puuduste kohta 28. novembri 1994. a korraldusega

(teenindusmaa määramisest pole osa võtnud Riigi Maa-amet, korralduses ei ole märgitud, millistele

konkreetsetele ehitistele teenindusmaa määratakse), ei oma määravat tähtsust käesoleva kahjunõude

lahendamise seisukohast juhul, kui tegelikult oleks viidatud puudusteta korraldusega tulnud

teenindusmaa samas ulatuses määrata.

4. Ringkonnakohus on eelnevalt tuvastanud, et vaidlusalusel maatükil, mis kuulus 28. novembri

1994. a korraldusega määratud teenindusmaa hulka, asus kolm golfirada. Tegemist on rajatistega,

millele vaidlusaluse korralduse andmise ajal kehtinud MaaRS § 10 ja Vabariigi Valitsuse 16. juuli

1992. a määrusega nr 208 kinnitatud hoonete ja rajatiste teenindamiseks vajaliku maa määramise

aluste kohaselt tulnuks teenindusmaa määrata. Arvestades golfiradade paiknemist vaidlusalusel

maatükil ning vaidlusaluse maatüki enda paiknemist golfiväljaku keskpaigas (joonis I kd tl 95), on

vaidlusalune maatükk golfiväljaku rajatiste teenindamiseks kahtlemata vajalik.

5. Viidatud Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a määruse p 4 kohaselt on hoonete ja rajatiste

teenindamiseks vajaliku maa määramise aluseks hajaasustuses paiknevate hoonete ja rajatiste puhul

ettevõtte või selle ehitusjärjekorra või hoonete ehitusprojekt, liini-, teede või vesiehituse projekt.

Hoolimata sellest, kas Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu kooskõlastus geodeetilisel

alusplaanil, mis on tähistatud töö nr 9502043 lisana (II kd tl 28-31), millele on kantud golfirajad jm

perspektiivsed rajatised, on käsitatav ehitusloana MaaRS § 6 lg 3 mõttes, on viidatud plaan ise

käsitatav vähemalt Vabariigi Valitsuse eelviidatud määruse p-s 4 viidatud projektdokumentatsioonina.

Ka maa riigi omandisse jätmise toimiku lehel 25 asuvas ehitusloas 18-rajalise golfiväljaku rajamiseks

viidatakse projektile nr 9502043. Sellest järeldab ringkonnakohus, et vaidlusaluse maatüki

määramine golfiväljaku rajatisi teenindava maa hulka vastab ka Vabariigi Valitsuse 16. juuli 1992. a

määruse p-s 4 sätestatud nõuetele.

6. Kuna Keila Vallavalitsuse 28. novembri 1994. a korralduse andmise ajal ei olnud maa tagastamine

apellandile võimalik, ei ole apellandil õigust nõuda vallalt kahjuhüvitist selle eest, et nimetatud

korraldusega otsustati talle jätta maa tagastamata. Maa tagastamata jätmine selle korraldusega oli

sisuliselt õiguspärane.

7. Haldusaktiks, mis viis olukorrani, mis õiguslikult tingis vaidlusaluse maatüki tagastamata jätmise

ning selle ostueesõigusega erastamise AS-le Spordiklubi EGK, oli ehitusluba, mille alusel AS

Spordiklubi EGK rajas vaidlusalusele maatükile ehitised. Selleks ehitusloaks saab

apellatsioonkaebuse väidete kohaselt ja apellatsioonkaebusele lisatud maa riigi omandisse jätmise

toimiku andmetel pidada Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti väljaantud ehitusluba

nr 136/90 (maa riigi omandisse jätmise toimiku leht 25), mis on 13. aprilli 1995. a õiendis märgitud

selles kajastatud ehitiste ja rajatiste rajamise õigusliku alusena. Selle haldusaktiga tekitatud kahju

hüvitamist ei ole apellant käesolevas haldusasjas nõudnud. Seepärast ei ole ringkonnakohtul alust

hinnata selles asjas ka nimetatud haldusakti õiguspärasust. Tuleb ka märkida, et viidatud haldusakt ei

ole omistatav ühelegi Keila valla organile, mistõttu ei saa selle haldusaktiga tekitatud kahju

hüvitamist nõuda Keila valla omavalitsusorganeilt.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. S. Maasikas esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tallinna Ringkonnakohtu ja

Tallinna Halduskohtu otsused ja saata asi uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtusse.

Kassatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

1. MRS § 6 lg 2 p 3 välistab maa tagastamise üksnes siis, kui sellel maal asuvad teisele isikule

kuuluvad ehitised on püstitatud õiguslikul alusel. Kui ehitised on ebaseaduslikud, siis ei takista nende

olemasolu maa tagastamist. MRS § 6 lg 4 järgi käsitatakse hoone või rajatisena ka maareformi

seaduse vastuvõtmise ajaks, st 17. oktoobriks 1991 väljastatud ehitusluba. MRS § 6 lg 2 p-i 3 ja lg-t 3

tuleb vaadelda koosmõjus asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg-tega 1 ja 3.

AÕSRS § 14 lg 3 järgi ei saa seadusliku maakasutusõiguseta või ehitusloata püstitatud ehitis olla

aluseks selle maa suhtes MRS § 6 lg 2 p 3 kohaldamisele. Ka Riigikohtu halduskolleegiumi 13. mai

2002. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-28-02 on rõhutatud, et ebaseaduslikud ehitised ei ole ehitised

MRS §-de 7, 9 ja 10 tähenduses. Ringkonnakohus on jätnud välja selgitamata, kas AS-le Spordiklubi

EGK kuuluvad ehitised olid ehitatud seadusliku maakasutusõiguse alusel ning kas nende ehitiste

püstitamiseks oli väljastatud ehitusluba hiljemalt 17. oktoobriks 1991.

2. Harju Maakonna Valitsuse 25. septembri 1990. a määruse nr 202 p-ga 13 otsustati anda 199,2 ha

suurune maa-ala tähtajata kasutamiseks spordiklubile "EGK" spordiväljakute rajamiseks

(halduskohtu toimiku I köide, lehed 40-41). Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a

otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse rakendamise kohta (jõustunud 9. jaanuaril 1992) p 2 alap 8

järgi kuulusid seoses maa tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele seaduslikus

korras tehtud otsused maa tähtajata kasutamiseks andmise kohta ehitiste püstitamiseks tühistamisele,

kui ehitusluba oli välja antud pärast 17. oktoobrit 1991. Seega kuulus Harju Maakonna Valitsuse

määrusega nr 202 p-ga 19 antud tähtajata maakasutusõigus tühistamisele, kuna oli esitatud taotlus

Altpere 5 maaüksuse lahustüki (X) tagastamiseks. Järelikult puudus AS-l Spordiklubi EGK alates

Ülemnõukogu otsuse jõustumisest 9. jaanuaril 1992 seaduslik maakasutusõigus Altpere 5 maaüksuse

lahustüki (X) suhtes.

3. AS-le Spordiklubi EGK ei olnud seisuga 17. oktoober 1991 väljastatud ehitusluba spordiväljakute

ja teenindava baasi ehitiste teenindamiseks. Ehitusloana 18-rajalise golfiväljaku rajamiseks on

vaadeldav Harju Maakonna Valitsuse Arhitektuuriameti poolt väljastatud luba nr 136/90 (maa riigi

omandisse jätmise toimiku leht 25). See ehitusluba on väljastatud tagantjärele - ehitusloa esialgse

kehtivusaja lõpuna on märgitud 31. detsember 1993, kuid ehitusluba ise on väljastatud 1. veebruaril

1994 ning samaaegselt ehitusloa väljastamisega on pikendatud sama ehitusloa kehtivust kuni

31. detsembrini 1995. Seega on ringkonnakohus ebaõigesti leidnud, nagu ei kuuluks maa, millel

asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, tagastamisele sõltumata sellest, kas nendele ehitistele on

väljastatud ehitusluba enne või pärast maareformi seaduse vastuvõtmist. Käesoleval juhul olid AS

Spordiklubi EGK golfiväljakud ehitatud ilma seadusliku maakasutusõiguseta ja ilma 17. oktoobriks

1991 väljastatud ehitusloata, mistõttu oli tegemist ebaseaduslike ehitistega, mis ei saanud takistada

Altpere 5 maaüksuse lahustüki (X) tagastamist.

4. Ringkonnakohtu otsusest ei ilmne, et 28. novembril 1994 oleksid Altpere 5 maaüksuse lahustükil

(X) paiknenud mingisugused AS-le Spordiklubi EGK kuuluvad ehitised. Ringkonnakohus on

viidanud küll mitmetele toimiku lehekülgedele, kuid mitte ühestki viidatud tõendist ei ilmne, et ehitisi

oleks paiknenud just vaidlusalusel maatükil. Seega on ehitiste olemasolu vaidlusalusel maatükil

tõendamata.

5. Ebaselgeks jääb, millest lähtudes on ringkonnakohus halduskohtu toimiku I köite lehtede 93-95

alusel tuvastanud, et Altpere 5 maaüksuse lahustükil (X) paiknevad golfirajad 6A, 7A ja 8A. Lehel 95

on näidatud ära jooned 6A, 7A ja 8A, mis võivad tähistada golfiradasid, kuid tingmärkide selgitusi ei

ole ning seetõttu on arusaamatu, miks ringkonnakohus leidis, et nii on tähistatud just golfirajad.

Samuti on arusaamatu, miks leiti, et need jooned paiknevad just vaidlusalusel Altpere 5 maaüksuse

lahustükil (X), kuna seda lahustükki ei ole lehel 95 tähistatud.

6. Ringkonnakohus ei ole selgitanud, millest lähtudes on kohus jõudnud järeldusele, et golfiraja näol

on tegemist ehitisega. Asjas ei ole tõendeid selle kohta, mida kujutavad endast golfirajad 6A, 7A ja

8A ning kas ja kui suuri ehitustöid tuli nende rajamiseks teha.

7. MRS § 10 lg 1 kohaldamine ringkonnakohtu poolt polnud asjakohane, sest see säte ei kuulu

kohaldamisele, kui õigusvastaselt võõrandatud maal ei ole teisele isikule kuuluvaid ehitisi või need

on ebaseaduslikud.

8. Kohtuasja menetlemisel on rikutud protsessiõigusnorme. Tähelepanuta on jäetud kassaatori

esindaja seisukohad Tallinna Halduskohtu toimiku I köite lehel 37 oleva dokumendi võltsituse kohta

ja kassaatori esindaja taotlus ekspertiisi teostamiseks selle dokumendi võltsituse kindlakstegemiseks.

Protsessiökonoomia seisukohast olnuks otstarbekas vaadata käesolev haldusasi läbi koos S. Maasika

poolt Vabariigi Valitsuse 31. oktoobri 1995. a korralduse peale esitatud kaebusega, kuna mõlemad on

seotud vaidlusaluse 4,13 ha maatüki tagastamata jätmisega.

7. Keila Vallavalitsuse ja Keila Vallavolikogu kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele palutakse jätta

kassatsioonkaebus rahuldamata. Vastuses leitakse, et Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu

kooskõlastus 3. aprillil 1991 oli selle andmise ajal käsitatav ehitusloana, lisaks oli väljastatud ka

eraldi luba nr 136/90 golfiväljaku rajamiseks. Kassaator leiab ebaõigesti, et asjas on tuvastamata, kas

28. novembri 1994. a seisuga mingeid ehitisi vaidlusalusel lahustükil asus. AS Spordiklubi EGK

poolt esitatud kirjalikes dokumentides (3. mail 1994. a taotlus maa erastamiseks ja 13. veebruari

1995. a taotlus maa ostmiseks) on avaldatud, et nende taotluste koostamise ajal oli kogu

maakasutusel tehtud hulgaliselt kuivendus- ja maaparandustöid, tehtud oli golfi- ja harjutusväljakute

ala I ehitusjärjekord kogupindalaga 79,5 ha, rajatud oli 18-rajaline golfiväljak koos automaatikaga

juhitava niisutussüsteemiga, käigus oli teenindus-kontorihoone, laohoone ja hooldustehnika

kompleks, alustatud oli teise golfiväljaku ehitustöödega, väljakud olid piiratud võrkaiaga.

Kaardimaterjalide kõrvutamisel on võimalik üheselt selgeks teha, kus vaidlusalune lahustükk asus ja

millised golfirajad sellel paiknevad. Golfiradade paiknemine koos tingmärkidega nähtub kinnitatud

golfiväljakute asendiplaanist, millel on Harju Maakonnavalitsuse Arhitektuurinõukogu 3. aprilli

1991. a kooskõlastus. Kassaator ei ole varem esitanud väidet, et tema taotlus ekspertiisi tegemiseks

toimikus oleva dokumendi kohta on jäetud tähelepanuta. Ka ei ole seda kantud protokolli ega esitatud

taotlust protokolli parandamiseks.

RIIGIKOHTU HALDUSKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu kassaatori seisukohaga, et AS-l Spordiklubi EGK puudus

alates Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19. detsembri 1991. a otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse

rakendamise kohta jõustumisest 9. jaanuaril 1992 seaduslik maakasutusõigus.

Ülemnõukogu otsuse p 2 alap 8 kehtestas, et seoses maa tagastamisega endisele omanikule või tema

õigusjärglasele kuuluvad tühistamisele seaduslikus korras tehtud otsused maa tähtajata kasutamiseks

andmise kohta ehitiste püstitamiseks, kui ehitusluba on välja antud pärast 1991. aasta 17. oktoobrit.

Nimetatud säte nägi ette üksnes maakasutusõiguse andmise otsuse tühistamise kohustuse. Sellest

sättest ei tulenenud, et maakasutusõiguse andmise otsused muutuvad automaatselt kehtetuks. Seetõttu

ei saa ka väita, et vaidlusalusele maatükile AS Spordiklubi EGK rajatud ehitised oleksid seadusliku

maakasutusõiguseta ja seetõttu õigusliku aluseta AÕSRS § 14 lg 1 tähenduses. Käesolevas asjas ei

ole ükski haldusorgan AS Spordiklubi EGK maakasutusõiguse andmise otsust tühistanud. Seepärast

ei pea kolleegium vajalikuks käsitleda kassatsioonkaebuse väiteid, mis seonduvad maakasutusõiguse

väidetava puudumisega.

9. Ent kolleegium nõustub kassaatori seisukohaga, et Tallinna Ringkonnakohus pole tuvastanud, kas

vaidlusalusel 4,13 ha suurusel Altpere 5 maaüksuse lahustükil X paiknesid maa mittetagastamise ajal

28. novembril 1994 AS-le Spordiklubi EGK kuuluvad hooned või rajatised. Ringkonnakohtu otsuse

p-s 10 on viidetega maa riigi omandisse jätmise toimiku lehtedele 4, 23, 27-28 ja 31-32 tuvastatud

üksnes see, et AS Spordiklubi EGK kasutuses oleval maa-alal tervikuna olid AS-le Spordiklubi EGK

kuuluvad hooned ja rajatised. Nendele tõenditele tuginedes ei ole tuvastatud seda, et mõni hoone või

rajatis oleks paiknenud vaidlusalusel 4,13 ha suurusel lahustükil.

10. Viitega halduskohtu toimiku I köite lehtedele 93-95 on ringkonnakohus leidnud, et vaidlusalust

maatükki läbis kolm golfirada (joonisel tähistatud kui rajad 6A, 7A ja 8A). Kolleegium nõustub

kassaatoriga, et ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on kohus leidnud, et jooned tähistavad just

golfiradu. Samuti ei nähtu otsusest, millele tuginedes asuti seisukohale, et joonis lehel 95 kajastab

just maa mittetagastamise aja, st 28. novembri 1994. a faktilist olukorda vaidlusalusel lahustükil.

11. Kolleegium leiab, et asjas ei ole piisava kindlusega tuvastatud asjas olulist tähtsust omavad

asjaolud ning seetõttu kuuluvad asjas tehtud kohtuotsused tühistamisele. Asi saadetakse Tallinna

Halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul tuvastada, kas maa

mittetagastamise ajal asus vaidlusalusel 4,13 ha suurusel lahustükil hooneid või rajatisi või oli sinna

antud enne 17. oktoobrit 1991 ehitusluba. Ehitiste olemasolu tuvastamisel tuleb kontrollida ka seda,

kas neil oli õiguslik alus, eeskätt õiguspärane ehitusluba. Kolleegium osundab siinkohal oma

25. oktoobri 2007. a määrusele haldusasjas nr 3-3-1-50-07, kus kolleegium leidis, et kuigi maa

tagastamata jätmise korral on õigustatud subjektile tekitatud kahju maa mittetagastamise

korraldusega, tuleb kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel kontrollida ka nende haldusaktide

õiguspärasust, mis viisid maa mittetagastamiseni, muu hulgas ka haldusakte, mis seadustasid

tagastamisele kuulunud maal asuvad ehitised.

12. Kui leiab tuvastamist, et vaidlusalusel maatükil asusid golfirajad, siis tuleb kohtul golfiraja

tehnilist teostust ning muid olulisi asjaolusid arvestades otsustada, kas tegemist oli maa tagastamist

takistava rajatisega maareformi seaduse mõttes. Asja uuel läbivaatamisel tuleb kohtul arvesse võtta

ka teisi seisukohti, mida kaebaja on menetluse kestel esitanud, kuid mida ei ole kohtuotsustes

käsitletud, sh küsimus ametniku võimalikust erapoolikusest maa tagastamata jätmise ajal. Samuti on

võimalik lahendada uuesti protsessuaalsed küsimused, millele on kassaator kassatsioonkaebuses

viidanud, muuhulgas lahendada küsimus menetluste ühendamise või täiendavate vastustajate

kaasamise kohta.

13. Kuna asi saadetakse uueks läbivaatamiseks Tallinna Halduskohtule, ei võta Riigikohtu

halduskolleegium seisukohta menetluskulude jaotuse kohta. Kautsjon kuulub tagastamisele.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Harri Salmann