3-1-2-4-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-2-4-07

Otsuse kuupäev

12. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi V.B. (V.B.) süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 19. oktoobri 2006. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-06-12558

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V.B. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

31. oktoober 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta V.B. (V.B.) kaitsja avaldus Viru Maakohtu 19. oktoobri 2006. a otsuse teistmiseks läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 19. oktoobri 2006. a kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsusega tunnistati V.B. (V.B.) süüdi KarS § 199

lg 2 p 4 - § 25 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega kolmeks kuuks. Karistusseadustiku § 73 alusel jättis kohus mõistetud

karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata. V.B. tunnistati süüdi selles, et olles varem toime pannud

varguse, võttis ta 22. detsembril 2005 X Konsumi kauplusest alkohoolseid jooke maksumusega kokku 165 krooni ja 70 senti

ning 6. veebruaril 2006 maksumusega kokku 192 krooni ja 90 senti. Mõlemal korral peitis ta kauba oma riiete alla ja püüdis

kauplusest väljuda selle eest tasumata, kuid pärast kassast möödumist pidas turvatöötaja ta kinni. Maakohtu otsus jõustus

27. oktoobril 2006.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2. 14. augustil 2007 esitas V.B. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm Riigikohtule teistmisavaldusena pealkirjastatud avalduse,

milles, tuginedes KrMS § 366 p-le 5 ja KarS § 5 lg-le 2, taotleb kriminaalasja menetluse uuendamist ja saatmist uueks

arutamiseks Viru Maakohtule V.B. olukorra kergendamiseks.

Kaitsja põhjendab kriminaalmenetluse uuendamise taotlust esmalt sellega, et Viru Maakohtu 5. veebruari 2007. a määrusega,

mis jõustus 16. veebruaril 2007, tunnistati V.B. piiratud teovõimega isikuks, kelle üle seati eestkoste. Sellest tulenevalt leiab

kaitsja, et kriminaalasja menetlemisel kokkuleppemenetluses ei ole kohus ega prokuratuur selgitanud piisava põhjalikkusega

välja V.B. tegelikku võimet mõista kokkuleppemenetluse olemust ja selle õiguslikke tagajärgi.

Lisaks eeltoodule märgib kaitsja, et 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste

muutmise seaduse § 9 p-ga 21 muudeti KarS § 218 sõnastust nii, et alates 15. märtsist 2007 ei ole V.B-le süüksarvatud varguse

katsed karistatavad enam kuriteona, vaid väärteona (ja sedagi vaid juhul, kui kohus teeb kindlaks V.B. võime kanda karistust

väärteo eest). Kaitsja leiab, et kuna V.B. on eestkoste all olev piiratud teovõimega isik, kelle sissetulekuks on vaid

invaliidsuspension, tuleb asja uuel arutamisel uuesti läbi vaadata ka kriminaalmenetluse kulude küsimus, arvestades KrMS

§ 180 lg 3 sätteid.

3. Vastuses kaitsja avaldusele märgib Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Deniss Minzatov, et avalduses viidatud

dekriminaliseeriv seadusemuudatus koostoimes KarS § 5 lg-ga 2 on käsitatav uue asjaoluna KrMS § 366 p 5 tähenduses, sest

asja arutamine pärast 15. märtsi 2007 tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse. Maakohtu määrus, millega V.B. tunnistati

piiratud teovõimega isikuks, ei ole aga prokuröri hinnangul vaadeldav uue asjaoluna KrMS § 366 p 5 tähenduses. Kohtueelses

menetluses teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiisi tulemus näitab, et V.B. oli võimeline kohtu ette astuma ja kriminaalkaristust

kandma. Teovõime piiramine ei tähenda iseenesest karistusõigusliku süüvõime puudumist. Konkreetseid asjaolusid arvestades

leiab prokurör, et V.B. tuleb talle Viru Maakohtu 19. oktoobri 2006. a otsusega süüksarvatud kuriteos KarS § 199 lg 2 p 4 -

§ 25 lg 2 järgi õigeks mõista.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

4. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 kohaselt on üheks teistmisaluseks kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu oluline

asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud

asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. Kaitsja leiab, et käesolevas asjas

on selliseks oluliseks asjaoluks V.B. tunnistamine piiratud teovõimega isikuks ja tema üle eestkoste seadmine Viru Maakohtu

5. veebruari 2007. a kohtuotsusega. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kriminaalasjas

otsust tegevale kohtule esitati koos kriminaaltoimiku muude materjalidega ka kohtupsühhiaatriaeksperdi arvamus, milles

käsitleti küsimusi nii V.B. võimest aru saada oma tegude tähendusest ja neid tegusid juhtida, võimest osaleda kohtueelsel

uurimisel ja kohtumenetluses, kui ka tema suhtes meditsiinilise iseloomuga meetmete rakendamise vajalikkusest. Seetõttu ei

saa Viru Maakohtu 5. veebruari 2007. a kohtuotsuse aluseks olnud asjaolud olla kriminaalasjas jõustunud kohtulahendi

teistmise aluseks KrMS § 366 p 5 tähenduses.

5. Tähelepanu väärib aga kaitsja seisukoht selle kohta, et alates 15. märtsist 2007 ei ole V.B.le süüksarvatud varguse katsed

karistatavad enam kuriteona, vaid väärteona, ning prokuröri seisukoht, et selle tõttu tuleb V.B. KarS § 199 lg 2 p 4 - § 25 lg 2

järgi õigeks mõista. Nende väidete osas märgib kriminaalkolleegium esmalt, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast

kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest

karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse

tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

6. Kaitsja leiab, et 15. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatus on käsitatav KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele

vastava

asjaoluna.

Riigikohtu

kriminaalkolleegium

selle

seisukohaga

ei

nõustu

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-07). Seadusemuudatus ei ole käsitatav teistmise

alusena KrMS § 366 p 5 tähenduses, ka on V.B. kaitsja avalduse menetlemine välistatud nii kassatsiooni kui määruskaebe

korras. Seega puudub Riigikohtul sellise avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetluslik alus.

Seoses eeltooduga märgib kriminaalkolleegium, et küsimuse selle kohta, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast

kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431

alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel.

Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud

tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud

seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-

le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.

7. Kolleegiumi hinnangul tagab käesoleva otsuse p-s 6 märgitud menetluskord V.B-le piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste

väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Seega puudub Riigikohtul menetluslik alus V.B. kaitsja avalduse sisuliseks

lahendamiseks, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg