3-3-1-70-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-70-07

Otsuse kuupäev

12. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Aleksandr Nikolajevi kaebus Tallinna Vangla 25. aprilli 2006. a

toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

06-1312

Menetluse alus Riigikohtus

Tallinna Vangla kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tallinna Vangla kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. juuni 2007. a otsus ja jätta jõusse Tallinna Halduskohtu

27. novembri 2006. a otsus haldusasjas nr 3-06-1312, muutes selle põhjendusi vastavalt

käesoleva otsuse põhjendustele.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste enda kanda.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 27. märtsil 2006 teavitas Aleksandr Nikolajev Tallinna Vanglat sellest, et eelvangistushoone

kambris nr 402 ei tööta paanikanupp. 25. aprillil 2006 vastas Tallinna Vangla, et paanikanupu

taaskasutusse võtmine pole olemasolevates tehnilistes tingimustes võimalik. Kaebaja kartus, et

tervise ootamatu halvenemise korral puudub tal vajaminev meditsiiniline abi, on ennatlik, kuna

järelevalveosakonna valvurite töökohustuseks on jälgida pidevalt kambrites valitsevat olukorda ja

vajadusel tagatakse vajaminev abi.

2. A. Nikolajev esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles leidis, et seaduse järgi peab kambris

asuma häirenupp või valjuhääldi. Kaebajal on tervis kehv ja tervise halvenemisel peab olema tagatud

õigeaegselt arsti kutsumine kambrisse. Kaebaja pöördus kambris häirenupu mittetöötamise tõttu

vangla direktori poole, kes ei pidanud häirenupu parandamist vajalikuks. Kaebaja hinnangul tuleb

häirenupp korda teha, sest tema tervis võib ootamatult halveneda ja valvurid pole kogu aeg tema

kambri ukse taga.

3. Tallinna Vangla palus kirjalikus vastuses jätta kaebuse rahuldamata ja leidis, et seadusest ei

tulene kohustust paigaldada kambrisse paanikanupp. Valjuhääldi ei ole samastatav paanikanupuga.

Kaebajal diagnoositud haigused ei eelda vältimatu meditsiinilise abi vajadust. Vangla arst on kaebaja

läbi vaadanud ja vajadusel oleks teda suunatud tervishoiuosakonda. Tervise järsul halvenemisel on

kinnipeetaval võimalus võtta kontakti valvuriga. Vanglaametnikega on võimalik kontakti saada päeva

jooksul korduvalt. Paanikanuppude süsteemi ei kasutata, sest kinnipeetavad vajutasid seda tihti ilma

igasuguse vajaduseta ning tööle hakkasid helisignaalid ja vilkurid, mille sai välja lülitada eraldi

asuvast ruumist. See häiris nii vanglaamentikke kui ka kinnipeetavaid, mistõttu loobuti selle süsteemi

kasutamisest. Paanikanuppude kasutamine kambrites ei täida neile seatud eesmärki ja

kinnipeetavatele on tervisehäire korral abi saamine tagatud vanglaametnikke vähem koormaval viisil.

4. Tallinna Halduskohus jättis 27. novembri 2006. a otsusega A. Nikolajevi kaebuse rahuldamata.

Kohus leidis, et Vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 alusel peab kinnipeetava eluruum vastama

eluruumile kehtestatud ehitustehnilistele, tervisekaitse- ja hügieeninõuetele. Justiitsministri

30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud "Vangla sisekorraeeskirja" (VSE) § 7 lg-s 1 on

toodud toa või kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu, milles ei ole nõutud paanikanupu

(häirenupu) paigaldamist. VSE § 7 lg 1 p 5 kohaselt võib võimaluse korral kambri sisustuses olla

valjuhääldi. Seega seadus ei kohusta valjuhääldi paigaldamist kambrisse: valjuhääldi võib olla, kuid

ei pea olema. Kui eeldada, et VSE § 7 lg 1 p-s 5 märgitud valjuhääldi võib samastada paanikanupuga,

on viidatud sättega antud vanglale võimalus kaaluda paanikanupu paigaldamist. Kuna paanikanupu

paigaldamine ei ole kohustuslik, siis võib vangla kaaluda ka olemasoleva paanikanupu kasutamise

korraldamist. Vastustaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt tekkisid paanikanuppude kasutamisel

olulised häired vangla töös ja seetõttu pole paanikanupu kasutusele võtmine olemasolevates

tehnilistes tingimustes võimalik. Antud väiteid ei ole asjas vaidlustatud.

Ühtegi väidet selle kohta, et kaebajal on tekkinud vältimatu arstiabi vajadus ja ta ei ole saanud

vajalikku abi, asjas esitatud ei ole. VangS § 52 lg 2 kohaselt on arst kohustatud pidevalt jälgima

kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral

suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle lepinguga pandud

ülesandeid. Väiteid kaebajale vajalike tervishoiuteenuste tagamata jätmise kohta ei esitatud. Kohtul ei

ole põhjust kahelda vastustaja selgitustes, et kaebajal diagnoositud haigused vältimatut arstiabi ei

vaja. Vastustaja väiteid kinnitab asjaolu, et kaebaja viibis märgukirja koostamise ja kohtumenetluse

ajal vanglas, mitte haiglas. Ka väljaspool vanglat ei ole haigestumisel reeglina võimalik koheselt arsti

vastuvõtule aega saada (v.a vältimatu abi), vaid alles paari nädala jooksul. Erialaarsti vastuvõtule

saamiseks võib järjekord olla veelgi pikem. Tuvastatud asjaoludest lähtuvalt ei saa paanikanupu

mittetöötamine rikkuda kaebaja õigusi kaebuses toodud asjaoludel.

5. A. Nikolajev esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse

rahuldada. Kaebaja kambrisse ei ole vaja paigaldada uut paanikanuppu, vaid on vaja olemasolev

paanikanupp sisse lülitada. Euroopa vanglareeglistiku p 18.2 sätestab, et kõikides hoonetes, kus

kinnipeetav peab elama, peab olema väljakutsenupp, mis võimaldaks astuda viivitamatult kontakti

vangla töötajatega. Tallinna Vangla väited selle kohta, et kaebajal on võimalik edastada teadet

söögikordade, jalutuskäigu ja rivistuse ajal, arsti ja õe vastuvõtul ning koputades uksele või valvurit

hüüdes, on solvavad ja alandavad. Vastustaja märkis, et süsteem oli 1995. a kasutusel vaid mõne

päeva, sest kinnipeetavad vajutasid paanikanuppu põhjendamatult tihti. Kaebaja leiab, et kuna teised

ei ole paanikanupu tööle rakendamist taotlenud, võiks selle sisse lülitada ainult kaebaja kambris, nagu

seda tehti Murru vanglas. Kaebaja ei pea taluma ebamugavusi ja alandamist kellegi kuritahtlikkuse

tõttu.

6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 4. juuni 2007. a otsusega A. Nikolajevi apellatsioonkaebuse

ja tühistas Tallinna Halduskohtu 27. novembri 2006. a otsuse. Ringkonnakohus tegi asjas uue otsuse,

millega rahuldas A. Nikolajevi kaebuse ja tunnistas õigusvastaseks Tallinna Vangla 25. aprilli 2006. a

keeldumise paanikanupu parandamisest. Samuti mõistis ringkonnakohus HKMS § 92 lg 1 alusel

vastustajalt A. Nikolajevi kasuks välja menetluskulud 10 krooni.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga selles, et VangS § 45 lg-st 1 ega vangla sisekorraeeskirjast ei

tulene paanika(häire)nupu kinnipeetava eluruumi paigaldamise kohustust. Tulenevalt VSE § 7 lg 1 p-

st 5, mille kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse võimaluse korral valjuhääldi, on valjuhääldi ja

paanikanupu (häirenupu) kambrisse paigaldamise ja selle töökorras hoidmise otsus vangla

kaalutlusotsus.

Erinevalt halduskohtust oli ringkonnakohus seisukohal, et Tallinna Vangla keeldumine ei olnud

põhjendatud. Selleks, et üksikkambris viibiv kinnipeetav oleks õigustatud nõudma kambrisse

paanikanuppu, et ootamatu tervisehäire korral abi kutsuda, ei pea ta eelnevalt olema jäänud vajaliku

abita. Arvestades kaebajal diagnoositud tervisehäiret, on tema kartus põhjendatud. Võttes isikult

vabaduse, on riik kohustatud tagama tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Mil viisil seda

tehakse, on vangla otsustada. Käesoleval juhul ei ole abi kutsumise võimalus tagatud. Rivistus ja

söögi jagamine ei taga abi ootamatu tervisehäire korral.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole Tallinna Vanglal takistusi tagamaks kaebajale hädavajaduse korral

vanglaametnikega ühenduse võtmise võimalus. Seda on suure tõenäosusega võimalik teha

olemasoleva paanikanuppude süsteemi abil, rakendades tööle vaid üksikute kinnipeetavate

paanikanupud. Juhul, kui paanikanuppude süsteemi ei ole võimalik taaskasutusele võtta, ei pea

selleks hakkama looma uut süsteemi. Samas ei tohiks kaasajal ühenduse loomiseks vastava juhtme

paigaldamine olla ülemäära keerukas ega ka kulukas. Kuna kaebaja võib ka edaspidi viibida Tallinna

Vanglas, siis on tal põhjendatud huvi paanikanupu parandamisest keeldumise õigusvastaseks

tunnistamiseks. Ringkonnakohus leidis, et Tallinna Vangla keeldus õigusvastaselt kaebaja kambris

paanikanupu parandamisest.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Tallinna Vangla palub kassatsioonkaebuses tühistada Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu otsuse. Kassaator leiab, et ringkonnakohus on oluliselt rikkunud

menetlusnorme, jättes otsuse olulises ulatuses põhjendamata ning esitades vastuolulisi põhjendusi.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et Vangistusseadusest ega Vangla sisekorraeeskirjast ei

tulene paanika(häire)nupu kinnipeetava eluruumi paigaldamise kohustust ning VSE § 7 lg 1 p 5

kohaselt on paanikanupu kambrisse paigaldamine ja selle töökorras hoidmine vangla kaalutlusotsus.

Samuti märkis ringkonnakohus, et vangla peab tagama kinnipeetavate tervise kaitse ja võimaluse

kutsuda abi, kuid on vangla otsustada, mil viisil seda tehakse. Samas pole kohus ise neist järeldustest

lähtunud, tunnistades otsuse resolutsioonis õigusvastaseks Tallinna Vangla keeldumise paanikanupu

parandamisest. Kohus ei arvestanud vangla selgitusi, et olemasolevad tehnilised tingimused ei

võimalda paanikanuppu taaskasutusse võtta. Vangla järelevalveosakonna valvurite üheks

töökohustuseks on jälgida pidevalt kambrites valitsevat olukorda, seega on kinnipeetavatele vajaduse

korral abi garanteeritud. Kinnipeetaval endal on abi võimalik kutsuda ka ilma paanikanuppu

kasutamata, hüüdmise või koputamisega. Samuti on kinnipeetaval päeva jooksul korduvalt kontakte

erinevate vanglaametnikega, võimalik on taotleda väljakutset vanglaametnike vastuvõtule. Kuna abi

kutsumise võimalus on tagatud muul moel, puudub vajadus paanikanupu järele. Ebaõige on

ringkonnakohtu seisukoht, et abi kutsumise võimalus ei ole käesoleval juhul tagatud. Ka paanikanupu

olemasolu korral eeldab abi saabumine, et vanglaametnikud häiret märkavad ja sellele reageerivad.

Kohtuasja materjalide juures olevatest A. Nikolajevi meditsiinilistest andmetest nähtuvalt on kaebajat

korduvalt läbi vaadatud ning pole peetud vajalikuks teda suunata ravile tervishoiuosakonda või

eriarsti vastuvõtule. A. Nikolajevil ei ole diagnoositud tervisehäiret, mis vajaks ootamatut ja kiiret

abi. Arusaamatu on, millistele andmetele tuginevalt leidis ringkonnakohus, et kaebaja kartus abita

jäämise ees on põhjendatud.

Ringkonnakohus leidis oletuslikult, et kaasajal ei tohiks kaebaja kambris paanikanupu süsteemi

taasrakendamiseks vajaliku juhtme paigaldamine olla ülemäära keerukas ega kulukas. Kassaator

märgib, et paanikanuppude süsteemi parandamine kasutuselevõtmiseks nõuaks rahalisi vahendeid

umbes 500 000 krooni ulatuses. Sellist raha vangla käesoleva ega tuleva aasta eelarves ette nähtud ei

ole.

8. Aleksandr Nikolajev vaidleb kirjalikus vastuses kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. A. Nikolajev märgib, et on mitu korda

pöördunud valvurite poole, kui tal on olnud probleeme enesetundega ja raskused hingamisega, kuid

arst tuli alles paari tunni pärast. Kui kaebaja koputas vastu trelle, et saada meditsiinilist abi, siis

kontaktisik ähvardas teda distsiplinaarkaristusega koputamise ja karjumise eest. Kaebajal

diagnoositud tervisehäiret arvestades polekski teda tohtinud sellises kambris kinni pidada, vaid oleks

tulnud saata ravile vanglate haiglasse. Kaebajale jääb arusaamatuks, miks ei ole paanikanuppude

süsteemi kasutamine võimalik Tallinna Vanglas, kui see on kasutusel teistes vanglates.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et Tallinna Vangla kassatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb

rahuldada. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et ringkonnakohtu vaidlustatud otsus on vastuoluline

ning otsuse põhjendavast osast ei selgu piisavalt arusaadavalt, miks ringkonnakohus tunnistas otsuse

resolutsioonis õigusvastaseks Tallinna Vangla 25. aprilli 2006. a keeldumise paanikanupu

parandamisest.

10. Nii halduskohus kui ka ringkonnakohus asusid käesolevas asjas seisukohale, et Vangistusseaduse

ja Vangla sisekorraeeskirja sätetest (VangS § 45 lg 1 ja VSE § 7 lg 1) ei tulene nõuet, et kinnipeetava

kambris peab olema elektrooniline valvuri väljakutsesüsteem (nn häire- või paanikanupp).

Ringkonnakohus nõustus halduskohtuga, et vastavate seadmete kambrisse paigaldamise ja nende

töökorras hoidmise otsus on vangla kaalutlusotsus. Samuti märkis ringkonnakohus, et võttes isikult

vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Mil viisil

seda tehakse, on vangla otsustada. Eelnevast hoolimata pidas ringkonnakohus põhjendamatuks

Tallinna Vangla keeldumist parandada kaebaja kambris paanikanupp ning tunnistas selle

õigusvastaseks.

HKMS § 47 lg 1 näeb ette, et ringkonnakohus lähtub otsuse tegemisel ja vormistamisel HKMS §-

st 28 ja tsiviilkohtumenetluse sätetest. TsMS § 436 lg 1 sätestab, et kohtuotsus peab olema seaduslik

ja põhjendatud. TsMS § 654 lg 4 kohaselt märgitakse ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas

ringkonnakohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu

järeldused, ning seadused, mida ringkonnakohus kohaldas.

Halduskolleegium on seisukohal, et kohtuotsuse põhjendatuse nõude üks element on ka tingimus, et

otsuse resolutsioon ja põhjendused ei või olla vastuolulised. Menetlusosalistele peavad kohtuotsuse

põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud

viisil. Kohtuotsuse põhjendavas osas tuleb esitada faktilised ja õiguslikud põhjendused ning nende

omavahelised seosed. Käesolevas asjas tehtud ringkonnakohtu otsus vastab neile tingimustele üksnes

osaliselt.

11. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et selleks, et üksikkambris viibiv kinnipeetav oleks õigustatud

nõudma kambrisse paanikanuppu, et ootamatu tervisehäire korral abi kutsuda, ei pea ta eelnevalt

olema jäänud vajaliku abita. Kohus järeldas, et paanikanupu puudumise tõttu ei ole kaebajale tagatud

abi kutsumise võimalus ootamatu tervisehäire korral.

Riigikohtu halduskolleegium sedastab, et ringkonnakohus pidas õigusvastaseks eelkõige olukorda,

kus üksikkambris viibival kinnipeetaval puudub tõhus võimalus kutsuda ootamatu tervisehäire korral

abi. Õige on kohtu hinnang, et kinnipeetavate ja vanglaametnike tavapärased igapäevased kontaktid

ei ole piisavad, tagamaks abi kutsumise võimalust ootamatu hädavajaduse korral. Samas ei ole

ringkonnakohus hinnanud, kas kinnipeetavale oleks ootamatu tervisehäire korral olnud Tallinna

Vanglas tagatud võimalus kutsuda viivitamatult abi muul vähemalt sama lihtsal ja tõhusal, kuid

vastustajale vähem koormaval viisil kui elektrooniline väljakutsesüsteem.

12. Olukorras, kus elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamise ja tööshoidmise otsustab vangla

kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus tunnistada sellise süsteemi paigaldamata jätmist või süsteemi

parandamisest keeldumist õigusvastaseks, kui pole tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise

meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et A. Nikolajev ei

ole häirenupu puudumise tõttu jäänud Tallinna Vanglas vajaliku abita. Asjas on sisuliselt vaidluse all

üksnes see, kas kaebajale oli Tallinna Vanglas tagatud piisavalt lihtne ja tõhus võimalus kutsuda

kohale valvur, kes selgitab välja väljakutse põhjuse ning vajadusel korraldab kinnipeetavale

meditsiinilise abi osutamise.

Ringkonnakohus ei ole hinnanud, kas juhul, kui kaebaja kambris häirenuppu ei ole ning ta on

ootamatu tervisehäire korral sunnitud valvurit kutsuma hüüdmise või koputamisega või muul viisil,

esineb põhjendatud kahtlus, et A. Nikolajev võiks jääda vajamineva abita. A. Nikolajevi vastusest

kassatsioonkaebusele ilmneb, et kui ta on arstiabi saamiseks koputanud vastu trelle või valvurit

hüüdnud, siis ei ole valvurid sellele reageerimata jätnud. Sellises olukorras tuleb lähtuda eeldusest, et

vanglaametnikud täidavad oma ülesandeid nõutava hoolsuskohustusega ning reageerivad

kinnipeetava poolt abi kutsumisele õigeaegselt ja adekvaatselt, võttes tarvitusele kohased meetmed

tema probleemi lahendamiseks.

13. Ringkonnakohus märkis õigesti, et võttes isikult vabaduse, on riik kohustatud tagama tema tervise

kaitse, sealhulgas võimaluse kutsuda abi. Sellest tulenevalt on vangla kohustatud pidevalt jälgima

kinnipeetava terviseseisundit, vajadusel korraldades kinnipeetava statsionaarse ravimise

meditsiinitöötajate pideva järelevalve all. Käesolevas asjas ei vaielda selle üle, et vangla

meditsiiniteenistus pole A. Nikolajevi haiglasse paigutamist vajalikuks pidanud.

Riigikohtu halduskolleegium leiab, et asjas kogutud materjalide põhjal tuleb asuda seisukohale, et

A. Nikolajevil oli Tallinna Vanglas võimalik ootamatu tervisehäire korral kutsuda valvur kohale

näiteks hüüdmise või koputamisega, kasutamata häirenuppu. Tuvastatud asjaoludest lähtudes pole

kohtul alust asuda seisukohale, et ainus viis valvuri kutsumiseks oli häirenupu kasutamine. Seetõttu

puudub ka alus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla 25. aprilli 2006. a keeldumine parandada

paanikanupp I eelvangistushoone kambris nr 402.

14. Eeltoodut arvestades tuleb Tallinna Vangla kassatsioonkaebus rahuldada ja Tallinna

Ringkonnakohtu otsus tühistada. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et jõusse on võimalik jätta

Tallinna Halduskohtu otsus, millega kohus jättis rahuldamata A. Nikolajevi kaebuse Tallinna Vangla

25. aprilli 2006. a keeldumise õigusvastaseks tunnistamiseks. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb

siiski muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

Kuna kolleegium teeb ise uue otsuse ilma asja uueks arutamiseks saatmata, tuleb HKMS § 93 lg 4

kohaselt lahendada ka menetluskulude jaotus. Tallinna Vangla menetluskulude väljamõistmist

taotlenud ei ole. Kuna A. Nikolajevi kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud HKMS

§ 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Kautsjon tuleb tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann