3-2-1-116-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-116-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 7. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Merkel Kaubanduse OÜ (pankrotis) hagi AS Trükk

(likvideerimisel) vastu 1 738 130 krooni 75 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-16571

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Trükk (likvideerimisel) kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Merkel Kaubanduse OÜ (pankrotis, registrikood

xxxxxxxx), seaduslik esindaja pankrotihaldur Urmas Tross

Kostja AS Trükk (likvideerimisel, registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Heldur Otti

Kolmas isik Veronika-Virve Hindre (isikukood xxxxxxxxxxx

Asja läbivaatamise kuupäev

12. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2007. a otsuse

resolutsioon muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. septembril 2005. a esitas Merkel Kaubanduse OÜ (pankrotis, edaspidi hageja) hagi AS-i Trükk

(likvideerimisel, edaspidi kostja) vastu 1 738 130 krooni 75 sendi saamiseks. Hagiavaldus on

postitatud 31. augustil 2005. a.

Hagiavalduse kohaselt rentis Veronika-Virve Hindre (edaspidi kolmas isik) Pärnus Ringi 1 asuva

kinnistu omanikuna kostjale 15. aprillil 1999. a kümneks aastaks (1. maist 1999. a 1. maini 2009. a)

kinnistul asuvad mitteeluruumid. 19. märtsil 2003. a sõlmisid hageja ja kostja allrendilepingu, mille

alusel kostja andis osa ruumidest hageja kasutusse tähtajaga 19. märts 2003. a kuni 1. mai 2009. a.

Pooled lõpetasid allrendilepingu 1. märtsil 2005. a. Hageja väidab, et ta on teinud allrendile võetud

ruumides parendusi, ja esitas VÕS § 286 alusel nõude 1 738 130 krooni 75 sendi suuruse hüvitise

saamiseks. Hageja leidis, et kõik tehtud parendused on jäänud üüriobjektile edasi. Enamik parendusi

on kapitaalsed: parandati hoone põhikonstruktsioone, kasutuskõlblikuks muudeti keldripind,

renoveeriti I korrus, loodi uued kommunikatsioonisüsteemid ja kogu hoone ventilatsioonisüsteemi

keskus. Hageja tegi kulutusi vajalikul määral ja mõistlikus suuruses eesmärgiga luua üüritud pinnale

toitlustusasutus.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Allrendilepingu punkti 7.3 kohaselt leppisid pooled kokku, et ruumide

mis tahes parendusi ja ehitus- ning remonttöid on hagejal õigus teha üksnes kostja eelneval kirjalikul

nõusolekul. Lepingu punkt 7.5 kohaselt kohustus hageja tegema kõikvõimalikud parendused ja

ehitus- ning remonttööd täielikult oma kulul ning talle ei tulnud kulutusi hüvitada. Hageja ei ole

tööde tegemiseks küsinud kostja kirjalikku nõusolekut ega teavitanud tööde maksumusest. Hageja ei

ole tõendanud tehtud tööde maksumust ega asjaolu, et asja väärtus oleks kostja nõusolekul tehtud

parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud. Nimetatud tööde hulgas on ka selliseid

parendusi, mida oleks saanud asja kahjustamata ära võtta. Hageja enda tegevuse tarbeks tehtud tööde

kogumaksumuseks on 1 100 148 krooni 50 sendi.

VÕS § 338 lg-st 1 tulenevalt on haginõue aegunud. Allrendilepingu lõpetamise kokkuleppe p 1

kohaselt oli lepingu lõpetamise päevaks 28. veebruar 2005. a. Seega pidi hageja esitama kohtule

nõude hiljemalt 28. augustil 2005. a.

3. Kolmas isik leidis, et hagi ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt tuleb

VÕS § 341 kohaselt rendisuhtele kohaldada üürilepingu sätteid ulatuses, mis ei ole rendilepingu osas

reguleeritud erisätetega. Kuivõrd võlaõigusseaduses ei ole rendilepingust tulenevate nõuete aegumist

eraldi sätestatud, tuleb juhinduda VÕS § 338 lõigetest 1 ja 2, mille kohaselt on üürniku poolt asjale

tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg kuus kuud alates

lepingu lõppemisest. Pooled lõpetasid allrendilepingu kokkuleppel alates 1. märtsist 2005. a.

Kokkuleppe punktis 2 esitatud täpsustuse kohaselt oli lepingu viimaseks kehtivuspäevaks

28. veebruar 2005. a, mis oli veebruari viimane päev. TsÜS § 137 lg 1 kohaselt möödub tähtaeg

tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00. Seega lõppes poolte leping 28. veebruaril 2005. a kell 24.00.

Kohaldades TsÜS § 136 lõiget 3, leidis kohus, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes

arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval. Hageja nõue aegus 28. augustil

2005. a kell 24.00 ehk pooltevahelise lepingu lõppemise päevast möödunud kuuenda kuu vastaval

päeval. Hagiavaldus postitati kohtule edastamiseks 31. augustil 2005. a, seega kolm päeva pärast

nõude aegumistähtaja möödumist.

5. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja

jätta rahuldamata kostja taotlus hagi aegumise kohaldamiseks.

28. veebruaril 2005. a algatas Pärnu Maakohus hageja pankrotimenetluse ja pankrot kuulutati välja

24. märtsil 2005. a. Pankrotihaldur alustas läbirääkimisi kostja esindajatega rendilepingu jätkamiseks.

11. märtsil 2005. a saavutati suuline kokkulepe selles, et hageja jätkab rendipinnal tegevust kuni

30. juunini 2005. a. Tulenevalt kokkuleppest esitas pankrotihaldur hageja võlausaldajate esimesel

koosolekul 19. aprillil 2005. a hagejast võlgniku tervendamiskava, mille alusel jätkas hageja renditud

pinnal tegevust. 28. juunil 2005. a saatis kostja hageja pankrotihaldurile teate, milles palus ruumid

vabastada 1. juuliks 2005. a, ja 11. juulil 2005. a andis pankrotihalduri esindaja renditud pinna

kostjale üle.

Kohus on aegumise kohaldamisel jätnud tähelepanuta TsÜS § 135 lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgemise

alguse ning asjaolu, et veebruarikuus oli 28 kalendripäeva ning 28. kuupäev on käsitatav kuu viimase

päevana, mis annab võimaluse kuudes arvestatava tähtaja määramisel lugeda 6-kuulise tähtaja lõpuks

augustikuu viimase kuupäeva ehk 31. augusti. VÕS § 338 lg 2 näeb ette, et üürniku nõuete aegumise

tähtaeg algab lepingu lõppemisest, seega algab aegumine TsÜS § 135 lõike 1 alusel 1. märtsist

2005. a kella 00.00-st ning 31. augustil 2005. a ei olnud kuuekuuline tähtaeg möödunud. Kuna

ruumid anti üle 11. juulil 2005. a, mitte 1. märtsil 2005. a ei saanud hagi parenduste nõudes

31. augustil 2005. a aeguda. Maakohus on otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta poolte seisukohad

lepingu lõppemise võimalikkuse kohta 1. märtsil 2005. a, samuti asjaolu, et renditud ruumid anti

kostjale tegelikult üle 11. juulil 2005. a. Ajavahemikku 1. märtsist 28. juunini 2005. a tuleb lugeda

ajaks, mis peatas TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõude aegumise.

6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

7. Kolmas isik ei pidanud apellatsioonkaebust õigeks. Hagi on esitatud kolm päeva pärast

aegumistähtaja möödumist.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

8. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis tsiviilasja kooskõlas TsMS § 656 lõikega 2

maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata aegumise tõttu, ei

tuvastanud maakohus asja lahendamiseks olulisi faktilisi asjaolusid ja ringkonnakohtul ei ole

võimalik seetõttu asjas uut otsust teha.

Maakohtu järeldus hagi aegumise kohta ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu

järeldusega, et allrendilepingu kehtivuse viimane päev oli 28. veebruar 2005. a ning leping lõppes sel

päeval kell 24.00. Hageja peab end üürnikuks, kellel on õigus nõuda ruumidele tehtud parenduste

hüvitamist VÕS § 286 lg 1 alusel. Niisuguse nõude aegumine on sätestatud VÕS §-s 338. Tegemist

on kuudes arvutatava tähtajaga. Kuna kuud on erineva pikkusega, võib kuudes arvutatav tähtaeg

olenevalt selle algushetkest tegelikkuses päevade arvult erineda. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab

tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega

määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kuna vaidlusalune leping

lõppes 28. veebruaril kell 24.00, mil ühtlasi lõppes veebruar, ja aegumistähtaja algus on määratud

selle ajahetkega, siis algas aegumistähtaja kulg 1. märtsil kell 00.00 ja kuus kuud lepingu lõppemisest

sai täis 31. augustil 2005. a. TsÜS § 136 lg 3 kohaselt saabub tähtpäev viimase kuu vastaval päeval,

kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes arvutatava tähtajaga. Augusti viimast päeva saab

lugeda osundatud sätte kohaselt veebruari viimasele päevale vastavaks päevaks. Maakohtu poolt

sättele antud tõlgendus ei oleks kooskõlas hea usu põhimõttega, sest ei tuleneks otse õigusnormist ega

oleks seetõttu äratuntav, samas piiraks see võlausaldaja võimalust oma õigusi kohtus kaitsta. Kui

hageja postitas hagi 31. augustil 2005. a, siis esitas ta hagi aegumistähtaja jooksul.

Kuna VÕS § 286 alusel esitatava nõude puhul on muu hulgas oluliseks asjaoluks lepingu lõppemine,

võib hagi aegumine lepingu jätkamise üle läbirääkimiste pidamise ajaks peatuda. Hageja on

apellatsioonkaebuses ja maakohtu eelistungil selgitanud poolte vahel pärast 28. veebruari 2005. a

toimunud läbirääkimisi lepingu jätkamise üle. Apellatsioonikohtu istungil eitas kostja esindaja küll

hagejaga läbirääkimiste pidamist, kuid kinnitas samas, et hageja pöördus kostja poole pärast lepingu

lõpetamise kokkuleppe sõlmimist lepingu jätkamise sooviga. Poolte kirjeldatud asjaolud võivad

viidata läbirääkimistele, mis võivad olla aluseks hagi aegumise peatumisele (TsÜS § 167). Maakohus

ei ole nendele asjaoludele tähelepanu pööranud ega hinnangut andnud. Hagi aegumise kohaldamine

kirjeldatud asjaoludele hinnangut andmata ei olnud põhjendatud.

9. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsioonkaebuse kostja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks

läbivaatamiseks.

Ringkonnakohus kohaldas valesti TsÜS § 136 sätteid ja viitas põhjendamatult TsÜS §-le 167.

TsÜS § 136 lg-te 3 ja 4 kohaldamisel tuleb arvestada, et kui tähtpäeva saabumine on määratud kuudes

arvutatava kuuekuulise tähtajaga, siis ei ole loogiline lugeda veebruari viimasele päevale vastavaks

päevaks augusti viimast päeva. Hageja nõue aegus 28. augustil 2005. a kell 24.00. Kostja ei ole

kunagi tunnistanud hageja nõuet ja ei ole osalenud ühelgi koosolekul, kus oleks arutatud hageja

tervendamiskava või arutatud allrendilepingu jätkamist. Seetõttu on ringkonnakohtu etteheide

maakohtule, et viimane ei ole neid asjaolusid TsÜS § 167 kohaldamise seisukohast kaalunud,

põhjendamatu. Hageja esitas aegumise peatumise vastuväite esimest korda alles

apellatsioonimenetluses. TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2 tulenevalt ei olnud ringkonnakohtul

protsessiõiguslikku alust pöörata aegumise peatumise vastuväitele tähelepanu, sest apellant ei

esitanud nimetatud vastuväite lubatavaks tunnistamiseks ühtki TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud

põhjendust.

11. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu.

12. Kolmas isik ei ole kassatsioonkaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

13. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. TsMS § 692 lg 2 alusel tuleb osaliselt muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi

materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu.

14. Ringkonnakohus nõustus maakohtu tuvastatuga, et pooltevahelise lepingu kehtivuse viimane päev

oli 28. veebruar 2005. a ja alates 1. märtsist 2005. a oli allüürileping lõppenud. Ka pooled ei vaidle

selle asjaolu üle. Hageja nõuab 31. augustil 2005. a. postitatud hagiavalduses üüritud asjale tehtud

kulutuste hüvitamist. Enne 1. jaanuarini 2006. a kehtinud TsMS § 41 lg 5 kohaselt loeti dokument

tähtajal esitatuks, kui see oli sideasutusele edastamiseks üle antud tähtaja viimasel päeval enne kella

24.00.

15. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu TsÜS § 136 lg-le 3 antud tõlgendus on väär. TsÜS § 135

lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse

saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

Nimetatud säte määrab kindlaks tähtaja kulgemise alguse. Kui tähtpäeva saabumine on määratud

kuudes arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev TsÜS § 136 lg 3 kohaselt viimase kuu vastaval päeval.

Kuna asjas on tuvastatud, et leping lõppes 28. veebruaril 2005. a kell 24.00, siis on vastav päev

kuuekuulise tähtaja puhul 28. august 2005. a ja kuuekuuline tähtaeg möödus samal päeval kell 24.00,

mitte 31. augustil, nagu arvas ringkonnakohus.

Kolleegium on kuudes arvutatava tähtaja arvutamise küsimust käsitlenud 23. mai 2002. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02 ja on muu hulgas märkinud, et vastavaks päevaks on aastates, kuudes või

nädalates arvutatava tähtaja puhul sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus.

Kolleegium märkis, et samasugune tähtaegade arvutamise kord on sätestatud ka tsiviilseadustiku

üldosa seaduses. Kuna tähtpäeva saabumise regulatsioon kehtiva TsÜS §-s 136 ei ole võrreldes varem

kehtinud seadusega selles osas muutunud, ei pea kolleegium põhjendatuks oma varasemat seisukohta

muuta.

Iseenesest on õige ringkonnakohtu seisukoht, et kuudes arvutatav tähtaeg võib tegelikkuses päevade

arvult erineda. Samas on põhjendamatud ega põhine seadusel ringkonnakohtu arutlused selle üle, et

maakohtu antud tõlgendus TsÜS § 136 lg-le 3 ei ole kooskõlas seaduse ja hea usu põhimõttega.

16. Ekslik on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohtul ei olnud alust pöörata tähelepanu hageja

apellatsioonkaebuses esitatud hagi aegumise peatumise vastuväitele, kuna hageja ei esitanud

TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud põhjendust. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on asjas õigesti

leidnud, et hagi aegumise kohaldamine, hindamata hagi aegumise peatumise võimalusi hageja poolt

menetluses esitatud asjaolude alusel, ei ole põhjendatud. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt nõue ei aegu

aegumistähtaja jooksul ja nõude aegumine peatub neil juhtudel, kui õigustatud ja kohustatud isik

peavad läbirääkimisi nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Sel juhul nõude aegumine

peatub läbirääkimiste ajaks. Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole hagi aegumise otsustamisel

pööranud tähelepanu asjaolule, et hageja avaldas 6. veebruaril 2006. a (I kd, lk 114) eelistungil

maakohtus, et pooled pidasid pärast allüürilepingu lõpetamist läbirääkimisi lepingu jätkamise üle ja

pankrotimenetluses oli välja töötatud hageja tervendamiskava. Hageja tugines nimetatud asjaolule ka

apellatsioonkaebuses. Kuna maakohus ei ole eelnimetatud asjaoludele hinnangut andnud, on

ringkonnakohus õigesti saatnud asja menetlemiseks maakohtule.

17. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et hageja ei esitanud aegumise peatamise vastuväite

lubatavusele TsMS § 652 lg 3 p-s 2 sätestatud põhjendust, märgib kolleegium, et ringkonnakohus

tugines asja otsustamisel asjaolule (vt otsuse p 16), mille hageja oli esitatud juba maakohtus. Hagejal

puudus vajadus TsMS §-st 652 lg-st 4 tulenevalt põhjendada nimetatud asjaolu esitamise lubatavust

apellatsioonkaebuses.

18. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Henn Jõks, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa