3-1-1-76-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-76-07

Otsuse kuupäev

7. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi R.M. süüdistuses KarS § 114 p-de 2 ja 3, § 404, § 199 lg 2 p-

de 4,7 ja 8 ning § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ja N.V. süüdistuses KarS § 114 p-

de 2 ja 3, § 404, §199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-4298

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso ja R.M. kaitsja

vandeadvokaat Rene Varul, kassatsioonid

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2007

Istungil osalenud isikud

N.V. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Meelis Masso, R.M. kaitsja

vandeadvokaat Rene Varul ja Põhja ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör

Ainar Koik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 7. veebruari 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a kohtuotsused N.V.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 24. septembril 2005 Võrus X ja Y ning

9. oktoobril 2005 Võrus Z toimepandud tegudes ning mõistetud liitkaristuse osas.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 7. veebruari 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a kohtuotsused R.M.

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 24. septembril 2005 Võrus X ja Y ning

9. oktoobril 2005 Võrus Z toimepandud tegudes, samuti tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1

ja 4 järgi ja talle mõistetud liitkaristuse osas.

3. Tühistada Tartu Maakohtu 7. veebruari 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a otsus Juri Paramonovi

süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 8. oktoobril 2005. a Võrus YX toimepandud teos

ja talle mõistetud liitkaristuse osas.

4. Tunnistada N.V. süüdi KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega kaheks kuuks.

5. Tunnistada R.M. süüdi KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistada teda vangistusega kaheks kuuks.

6. Tunnistada J.P. süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega üheks kuuks.

7. Mõista N.V-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistus kaheks aastaks. KarS § 64 lg 1 alusel mõista

N.V-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistus viieks aastaks ja üheksaks kuuks.

Karistusseadustiku § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Võru Maakohtu 25. juuni 2004. a otsusega

mõistetud ärakandmata karistuse, s.o kahekuulise vangistuse võrra ning mõista liitkaristuseks mitme kohtuotsuse järgi

vangistuse viieks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks lugeda N.V. kinnipidamine

12. oktoobril 2005.

8. Mõista R.M-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistus kaheks aastaks ja kaheks kuuks. Mõista

R.M-le KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistus viieks aastaks ja

kümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks lugeda R.M. vahistamine 3. novembril 2005.

9. Mõista J.P-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karisuseks vangistus kaheks aastaks ja neljaks kuuks.

Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõista J.P-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks vangistus

kolmeks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks lugeda J.P. vahistamine 3. novembril 2005.

10. Kaitsjate kassatsioonid jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 7. veebruari 2007 a. otsusega tunnistati N.V. süüdi KarS § 114 p-de 2 ja 3 ja § 404 järgi ning karistati KarS

§ 63 lg 1 alusel KarS § 61 sätteid kohaldades vangistusega viieks aastaks ning KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi vangistusega

kaheks aastaks ja kuueks kuuks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel mõisteti N.V-le liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks ja

KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti talle lõplikuks liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks ja kaheks kuuks.

R.M. tunnistati süüdi KarS § 114 p-de 2 ja 3 ja § 404 järgi ning karistati KarS § 63 lg 1 alusel KarS § 61 sätteid kohaldades

vangistusega viieks aastaks. Samuti tunnistati R.M. süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 ning § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning

karistati vangistusega vastavalt kaheks aastaks ja kaheksaks kuuks ning üheks aastaks. Karistusseadustiku § 64 lg 1 alusel

mõisteti R.M-le liitkaristuseks vangistus kuueks aastaks ja kaheks kuuks.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati J.P. ja J.O., kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud.

2. N.V. ja R.M. tunnistati KarS § 404 järgi süüdi selles, et 7. oktoobri 2005. a õhtul süütasid nad koos J.P. ja J.O-ga Võrus

maja, põhjustades ohu V.P., F.K. ja M.T. elule ning tekitades varalist kahju kokku vähemalt 539 434 krooni.

Karistusseadustiku § 114 p-de 2 ja 3 järgi tunnistati N.V. ja R.M. süüdi selles, et nad koos J.P. ja J.O-ga tapsid eelnimetatud

süütamisega F.K. ja V.P. ning tekitasid M.T-le I ja II astme põletushaavad vasakul labajalal ning vingugaasi mürgituse.

2.1 Maakohtu hinnangul said süüdistatavad aru, et süüdatud majas viibivad isikud on alkoholijoobes. Tuvastatuks loeti ka see,

et maja süütamise mõte oli seotud selles viibivate kodututega ja et maja süüdati kitsas trepikojas kodutute ööbimiskohaks oleva

ruumini viiva ukse juurest. Kohus leidis, et süüdistatavad tegutsesid maja süüdates otsese tahtlusega. Majas viibivate isikute

surma suhtes oli süüdistatavatel aga kaudne tahtlus. Sellele viitab objektiivne sündmustik, millest nähtub, et süüdistatavate

kogu tegevus maja süütamisel oli suunatud selles viibivatele kodututele. Kohus võttis süüdistatavate tahtluse tuvastamisel

arvesse nende isikut, eelkõige alaealisust ja N.V. suhtes täiendavalt ka seda, et kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktist nähtuvalt

esinesid tal käitumishäired ja probleemid seoses kasvatusega. Süüdistatavad said alaealisusest hoolimata aru, et nende

käitumine - hoone süütamine kergestisüttivate vedelike loigu põlema panemise teel - võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi

hoone hävimise ja nii hoones sees kui ligiduses viibivate inimeste suhtes. J.P. ütlustega on tõendatud ka see, et süüdistatavad

möönsid kannatanute surma saabumist tulekahjus, sest nad suhtusid sellisesse tagajärge ükskõikselt.

2.2 Karistuse mõistmisel luges maakohus kõikide süüdistatavate puhul kergendavateks asjaoludeks kuriteo toimepanemise

alaealisena ja puhtsüdamliku kahetsuse ning N.V. puhul ka tema seadusliku esindaja poolt kahjude osalise vabatahtliku

hüvitamise. Karistust raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud.

Kohus märkis, et N.V. on varem varavastaste süütegude eest karistatud nii väärteo- kui ka kriminaalkorras. Samuti on teda

väärteokorras karistatud Alkoholiseaduse (AS) § 71 järgi. Teda on kasvatanud ja mõjutanud õiguskuulekalt käituma nii kodu,

alaealiste komisjon, Puiatu Erikool, kriminaalhooldaja, lastekaitsetöötaja ja pedagoogid, kuid tulemuseta. Olles tingimisi

karistatud ja allutatud käitumiskontrollile, ilmutas N.V. katseajal suurt kuritegelikku aktiivsust, oli mitmete varguste

toimepanemise initsiaatoriks, millest nähtub, et suhtus hoolimatult eelmisse karistusse kui hoiatusse.

R.M. on varem väärteokorras karistatud AS § 70 järgi. Ta pani lühikese aja jooksul toime hulga kuritegusid, olles mitmel juhul

nende initsiaatoriks.

Nendel asjaoludel ja arvestades, et KarS § 199 lg-s 2, §-s 200, § 209 lg-s 2 ja §-s 114 sätestatud kuritegude toimepanemise eest

on ette nähtud ainsa karistusliigina vangistus, ei pidanud maakohus võimalikuks vabastada N.V. ja R.M. karistusest KarS § 87

alusel. Kohtu hinnangul ei olnud süüdistatavate poolt kuritegude toimepanemine juhuslik. Perekond ja kool kui esmased

sotsisaliseerumise mõjutajad pole suutnud hoida neid seaduserikkumistest eemal. N.V. ja R.M. käitusid karistamatult ning

nende õigusvastane tegevus jätkus ka pärast KarS § 404 ja § 114 p-de 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist, mis

oma raske tagajärjega pidanuks neid distsiplineerima. Seetõttu ei pidanud maakohus võimalikuks kohaldada KarS § 74 sätteid.

Arvestades aga, et süüdistatavad olid neile süüksarvatud tegude toimepanemise ajal väljakujunemata isikud, kelle puhul väga

pikaajaline vangistus võib saada takistuseks ühiskondlikul integreerumisel, ning et kannatanute surm põhjustati kaudse

tahtlusega, mis on nõrgim tahtlusvorm, pidas kohus KarS § 61 lg 1 alusel otstarbekaks kohaldada karistust alla alammäära.

Arvestades N.V. ja R.M. kuritegelikku aktiivsust ja kannatanutele vargustega põhjustatud kahju suurust, ei pidanud kohus

õigeks lugeda varguste eest mõistetavat karistust kaetuks raskeima karistusega, mis ei annaks võimalust liitkaristusi iga

süüdistatava suhtes diferentseerida. Ka tekitaks varguste eest mõistetavate karistuste kaetuks lugemine raskeima karistusega

süüdlastel karistamatuse tunde, luues eksliku mulje nii süüdistatavatele kui avalikkusele, et varguste eest süüdistatavaid ei

karistatagi.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni N.V. ja R.M. kaitsjad.

3.1 N.V. kaitsja taotles maakohtu otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kvalifitseerida N.V-le KarS § 114 p-

de 2 ja 3 järgi esitatud süüdistus ümber KarS § 117 järgi, kergendada N.V-le mõistetavat karistust ja jätta see osaliselt tingimisi

kohaldamata. Apellandi hinnangul on maakohus ebaõigesti piiritlenud kaudset tahtlust ettevaatamatusest ja jõudnud

motiveerimata järelduseni, et kannatanute surm põhjustati tahtlikult. Seejuures ei võtnud maakohus nõutaval määral arvesse, et

süüdistatavad olid neile süüksarvatud tegusid toime pannes alaealised ega suutnud seetõttu adekvaatselt eristada lubatut ja

keelatut. Nad ei kujutanud endale ka ette, et võivad süütamisega põhjustada isikute surma. Apellandi arvates on

süüdistatavatele mõistetud liiga raske karistus, mis ei võimalda realiseerida alaealise karistamise eesmärke.

3.2 R.M. kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega R.M. tunnistati süüdi KarS § 114 p-de 2 ja 3 ning § 404

järgi, tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi ja karistamist vangistusega mitte üle sanktsiooni alammäära, lugedes

varguste ja kelmuste eest mõistetavad karistused kaetuks raskeima karistusega. Ühtlasi taotles kaitsja, et R.M-le mõistetud

karistust ei pöörataks KarS § 73 sätetele tuginedes osaliselt täitmisele. Apellandi hinnangul on rikutud R.M. kaitseõigust, sest

süüdistuse kohaselt pani ta tapmise toime otsese tahtlusega, maakohtu otsuse kohaselt tegutses ta aga hoopis kaudse tahtlusega.

Kaitsja leiadis, et R.M. põhjustas kannatanute surma ettevaatamatusega, mitte kaudse tahtlusega. R.M-le karistuse mõistmisel

ei arvestanud maakohus alaealiste karistamise eripärasid, nagu need nähtuvad Riigikohtu varasemast praktikast.

4. Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Kohus

märkis, et apellatsioonides taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist, sellest tulenevalt süüdistatavate

tegevuse ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi ja karistuse kergendamist. Kohtukolleegiumi hinnangul aga ei esitanud

kaitsjad asjaolusid, mis tinginuks maakohtu järelduste ümberhindamist.

4.1 Vastuseks apellatsioonides tõstatatud küsimusele, kas R.M. ja N.V. tegutsesid maja süüdates tahtlusega põhjustada kahe

isiku surm või tuleb nende käitumine kvalifitseerida ettevaatamatusest surma põhjustamisena, leidis ringkonnakohus, et

süüdistatavate tahtlus on tõendatud. Nende areng isiksustena on olnud normaalne ja kuigi nad olid kuriteo toimepanemise ajal

alaealised, olid nad piisavalt elukogenud, et mõista oma tegude tagajärgi. Kohus märkis, et kohtupsühhiaatria eksperdi

arvamuse kohaselt tegutsesid süüdistatavad maja põlemapanemisel sihipäraselt ja teadlikult ning olid võimelised oma tegudest

endale aru andma ja neid juhtima. Asjaolu, et süüdistatavad teadvustasid endale põhjuslikku seost maja süütamise ja sellele

järgneda võiva tagajärje vahel, kinnitavad ka süüdistatava J.P. ütlused. Nende ütluste kohaselt palus ta kaassüüdistatavatel

pärast esmakordset kohtumist kodututega loobuda plaanist maja süüdata, sest seal elasid kodutud. Vaatamata sellele maja

süüdati. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga, et süüdistatavate tuvastatud tegevus viitab üheselt asjaolule, et vaatamata oma

alaealisusele teadsid nad, mida nad teevad, ning kiitsid heaks oma tegevuse tagajärje.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole R.M. ja N.V. tahtluse selgitamise seisukohast oluline, kas süüdistatavad blokeerisid tule

süütamisega otseselt kodute eluruumid või mitte, ega see, kas süüdistatavad said aru kannatanute alkoholijoobest.

4.2 Ringkonnakohus leidis, et R.M-le ja N.V-le karistuse mõistmisel arvestas maakohus kõigi KarS §-s 56 ettenähtud

asjaoludega. Mingeid asjaolusid, mis tingiksid süüdistatavatele mõistetud karistuse kergendamist ringkonnakohtule ei esitatud.

Kohtukolleegium nõustus R.M. kaitsja seisukohaga, et alaealisele vangistuse mõistmine peab olema erandlik, kuid märkis, et

R.M. ja N.V. poolt toimepandud kuriteod, eelkõige aga süütamine ning kahe inimese tapmine üldohtlikul viisil, ongi

erandlikud kuriteod ja nende eest mõistetav karistus saabki olla vaid vangistus. Kohus osutas, et süüdistatavate alaealisust ja

nende isiksuslikku väljakujunematust on karistuse mõistmisel juba arvesse võetud, sest karistus mõisteti KarS § 61 lg-le 1

tuginedes alla sanktsiooni alammäära. Kohus ei nõustunud ka kaitsjate seisukohaga, et R.M. ja N.V. kuriteod olid juhuslikud.

Kuna nii R.M. kui N.V. panid toime palju kuritegusid, siis ei saa väita, et need olid juhuslikud ja puudub alus mõistetud

karistusi sel põhjendusel kergendada.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid R.M. kaitsja vandeadvokaat Rene Varul ja N.V. kaitsja vandeadvokaadi

vanemabi Meelis Masso.

5.1 R.M. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist osas, millega R.M. tunnistati süüdi KarS § 114 p-de 2 ja 3

ja § 404 järgi, tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi, talle karistuse mõistmist mitte üle sanktsiooni alammäära ja

mõistetud karistuse tingimisi täitmisele pööramata jätmist. Kassaator leiab, et R.M-l puudus kaudne tahtlus V. P. ja F. K.

tapmiseks, sest ta ei adunud täielikult põhjuslikku seost oma teo ja selle tagajärje vahel. Samuti lootis R.M., et kannatanute

surma ei saabu. Arvestades R.M. alaealisust ja tema isikut tervikuna oli selline lootus adekvaatne. Seoses R.M-le mõistetud

karistusega märgib kaitsja, et reaalse vangistuse kohaldamine alaealise suhtes peab olema erandlik. Ringkonnakohus pole

piisavalt motiveerinud, mispärast on käesoleval juhul tegemist sellise erandliku olukorraga, kus mõistetav karistus saab olla

vaid reaalne vangistus. R.M-le karistuse mõistmisel pole arvesse võetud alaealise isikut, vaid on keskendutud üksnes tema

toimepandud teole, millega irdutakse alaealiste karistamise põhimõtetest. R.M. alaealisust arvestades oleks pidanud talle

erinevate kuritegude eest mõistetud karistuste liitmisel lugema kergemad karistused kaetuks raskeimaga, mitte neid osaliselt

liitma.

5.2 N.V. kaitsja taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist osas, millega N.V. tunnistati süüdi KarS § 114 p-de 2 ja 3

järgi ning tema teo ümberkvalifitseerimist KarS § 117 järgi. Ühtlasi taotleb kaitsja lugeda N.V-le mõistetud karistus kantuks

kogumis eelmise kohtuotsusega mõistetud karistusega vahi all viibitud ajaga ja ülejäänud vangistus jätta tingimisi täitmisele

pööramata. Kassaator leiab, et N.V-l puudus tahtlus põhjustada süütamisega kannatanute surm. Ta ei adunud oma teo tagajärge

ette ega möönnud seda.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi istungil palusid kaitsjad kassatsioonide rahuldamist neis toodud motiividel. Prokurör

taotles kassatsioonide rahuldamata jätmist. Arvestades aga vahepeal toimunud seadusemuudatusi, taotles prokurör R.M.

õigeksmõistmist KarS § 209 järgi esitatud süüdistuses, samuti N.V-le, R.M-le ja J.P-le inkrimineeritud mitme varguse

ümberkvalifitseerimist KarS § 266 p-de 1 ja 3 järgi.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

7. Kassatsiooni piiridest väljuvalt käsitleb kriminaalkolleegium esmalt N.V., R.M. ja J.P. süüdistusi varguste osas ning R.M.

süüdistust kelmuste osas.

15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatustega tunnistati väheväärtusliku asja vargus ja kelmus väheväärtusliku

vara vastu karistatavaks üksnes väärteona ka siis, kui selline tegu pandi toime korduvalt. Kuna N.V. ja R.M. poolt

24. septembril 2005. a Võrus X ja Y ning 9. oktoobril 2005. a Võrus Z ning J.P. poolt 8. oktoobril 2005. a Võrus YX

toimepandud vargustega tekitatud kahju jäi iga kord alla ühe tuhande krooni, vastavad need teod pärast 15. märtsil 2007. a

jõustunud seadusemuudatusi KarS § 218 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisule. Seega tuleb Tartu Maakohtu 7. veebruari 2007. a

ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a otsused N.V., R.M. ja J.P. süüditunnistamises eelpoolnimetatud kuritegudes tühistada.

Samal põhjusel tuleb tühistada R.M. süüditunnistamine talle inkrimineeritud kelmustes.

8. Samas märgib kriminaalkolleegium, et N.V. ja R.M. poolt 24. septembril 2005. a Võrus X ja Y, 9. oktoobril 2005. a Võrus Z

ning J.P. poolt 8. oktoobril 2005. a Võrus YX toimepandud teod vastavad peale 15. märtsil 2007. a jõustunud

karistusseadustiku muudatusi KarS §-s 266 sätestatud omavolilise sissetungimise koosseisule. N.V. ja R.M. tuleb nendes

tegudes süüdi tunnistada KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 ning J.P. KarS § 266 lg 1 järgi ning nende tegude toimepanemise eest

tuleb süüdistatavaid ka karistada.

II

9. Seoses kassatsioonides väljendatud seisukohtadega, nagu puudunuks süüdistatavatel tahtlus kannatanute tapmiseks ja nagu

oleks kohtud käesolevas asjas süüdistatavatele karistuse mõistmisel eksinud alaealistele karistuse mõistmise põhimõtete vastu,

märgib kriminaalkolleegium järgmist.

10. Ringkonnakohtu otsuses on põhjalikult motiveeritud, miks tuleb käsitada N.V. ja R.M. käitumist Võrus Y asuva hoone

süütamisel selles viibinud isikute surma põhjustamise osas tahtlikuna. Kriminaalkolleegium ei nõustu R.M. kaitsja väitega,

nagu rikkunuks ringkonnakohus kaitseõigust, leides, et tule tegemise täpne asupaik ning süüdistatavate teadmine kannatanute

joobeseisundist pole olulised. Tuleb silmas pidada, et ringkonnakohus käsitles eeltoodut vastusena R.M. kaitsja apellatsioonis

tõstatatud küsimustele. Ringkonnakohus täpsustas maakohtu seisukohti, lisades omapoolseid täiendavaid argumente ja möönis,

et isegi kui tuli ei oleks blokeerinud väljapääsu kannatanute eluruumidest ja isegi kui kannatanud poleks olnud alkoholijoobes,

ei muudaks see hinnangut süüdistatavate käitumisele. Samas on ringkonnakohus sõnaselgelt lugenud tuvastatuks, et Y hoone

süüdati süüdistatavate poolt vahetult kodutute eluruumi lähedal. Samuti on ringkonnakohtu otsuses märgitud järgmist: ?isegi

kui nõustuda apellatsioonides esitatud väitega, et süüdistatavad ei saanud aru kannatanul alkoholijoobe olemasolust, mis

ringkonnakohtu arvates ei ole usutav, said kõik süüdistatavad aru, et vähemalt kaks kannatanut magasid oma eluruumides" (tl

470, kd VI). Seega on paljasõnaline R.M. kaitsja väide, nagu pidanuks ringkonnakohus maakohtu poolt kriminaalasjas

tähendusrikkaks peetud momente ebaoluliseks.

11. Kassaatorid leiavad, et süüdistatavatele karistuse mõistmisel on kohtud käesolevas asjas eiranud alaealistele karistuse

mõistmise sätteid ja vastavat kohtupraktikat ning seetõttu on N.V. ja R.M. ebaõigesti karistatud pikaajalise reaalse

vangistusega. Kriminaalkolleegium kaitsjate seisukohtadega selles osas ei nõustu ja märgib järgmist.

11.1 Süüteo toime pannud isiku karistamise alus on KarS § 56 lg 1 kohaselt tema süü. Karistuse mõistmisel kohtu (või

määramisel kohtuvälise menetleja) poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võib

karistusena mõista vangistuse ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui käesoleva

seadustiku eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid, kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse

mõistmist põhistama. Süü suurusest lähtumise kohustus karistuse liigi ja määra valikul ei tähenda siiski seda, et

karistusseadustik välistaks süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi - alaealisele karistuse mõistmisel

tuleb lisaks süü suurusele eriti tähelepanelikult arvestada ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 - RT III 2007, 8, 65, p 15).

11.2 Kriminaalkolleegium märgib, et kaitsjate poolt viidatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemad otsused ei välista

alaealisele karistusena vangistuse mõistmist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse kriminaalasja nr 3-1-1-43-06 (RT III

2006, 25, 226) p-s 13.1 märgitu, et alaealise poolt toimepandud kuriteo puhul lähtutakse eeldusest, et see on episoodilist,

juhuslikku laadi, ei tähenda, et konkreetse kaasuse puhul ei võiks tõendamist leida vastupidine. Käesolevas kriminaalasjas on

nii maa- kui ka ringkonnakohus, viidates süüdistatavate kuritegelikule aktiivsusele veenvalt põhjendanud, et tegemist ei olnud

juhuslike, vaid süstemaatiliste õigusrikkumistega.

11.3 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varem korduvalt väljendanud seisukohta, et alaealisele vangistuse mõistmine peab

olema pigem erandlik (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-14-06 - RT III 2006, 17,

157, p 7). See aga ei tähenda, et alaealist ei võiks üleüldse vangistusega karistada. Alaealise vangistusega karistamist tuleb eriti

põhjalikult motiveerida, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo toimepanijat edaspidiselt

õiguskuulekusele. Kui kohus leiab siiski, et konkreetsel juhul on vajalik karistada alaealist vangistusega, peab edasiselt

hindama võimalusi mõistetud karistuse tingimuslikuks täitmisele pööramata jätmiseks KarS §-de 73 või 74 sätete alusel. Ka

selles etapis tuleb arvesse võtta alaealiste eelkäsitletud eripära ja vangistus täitmisele pöörata üksnes nendel juhtudel, kus

tõepoolest puudub tõsiseltvõetav prognoos alaealise kurjategija ilma vabaduskaotuseta seaduskuulekale elule juhtimise

võimalikkuse osas. Käesolevas asjas on kohtud kõiki nimetatud nõudeid järgides teinud põhjendatud järelduse, et

süüdistatavate karistamine vangistusega on vältimatu ja puuduvad võimalused vangistuse tervikuna või osaliselt täitmisele

pööramata jätmiseks.

11.4. Arusaam, et alaealisus tingib automaatselt süüdistatavatele mõistetava karistuse kergendamise - ja seda nii karistuse liigi

kui määra osas - on ekslik. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada

süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse

vangistusega, siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või alaealine.

III

12. Eelnevast tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Maakohtu 7. veebruari 2007. a ja Tartu Ringkonnakohtu 22. mai 2007. a otsused N.V. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-

de 4,7 ja 8 järgi 24. septembril 2005 Võrus X ja Y ning 9. oktoobril 2005 Võrus Z toimepandud vargustes, talle KarS § 199

lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse ning mõistetud liitkaristuse osas. Kriminaalkolleegium tühistab maa- ja

ringkonnakohtu otsuse ka R.M. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi 24. septembril 2005 Võrus X ja Y ning

9. oktoobril 2005 Võrus Z toimepandud tegudes ja talle KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse osas, samuti

tema süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p-de 1 ja 4 järgi ning R.M-le mõistetud liitkaristuse osas.

Kriminaalkolleegium tühistab maa- ja ringkonnakohtu otsuse ka J.P. süüditunnistamises KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi

8. oktoobril 2005. a Võrus YX toimepandud varguses, talle KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi mõistetud karistuse ja mõistetud

liitkaristuse osas.

12.1 . Maakohtu otsuses (tl 393-398, kd VI) on veenvalt ja asjakohaselt põhjendatud N.V-le, R.M-le ja J.P-le mõistetava

karistuse liiki ja määra. Ringkonnakohus on neid põhistusi omalt poolt täiendanud (tl 470, kd VI). Kriminaalkolleegium

nõustub kohtuotsustes väljendatud seisukohtadega ja ei pea vajalikuks neid täiendada.

12.2 Kriminaalkolleegium tunnistab R.M. ja N.V. süüdi KarS § 266 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja karistab neid vangistusega kaheks

kuuks. J.P. tunnistab kriminaalkolleegium süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ja karistab teda vangistusega üheks kuuks.

12.3 Kriminaalkolleegium mõistab N.V-le KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistuse kaheks aastaks ja R.M-le

KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 ja 8 järgi karistuseks vangistuse kaheks aastaks ja kaheks kuuks.

12.4 Kriminaalkolleegium mõistab KarS § 64 lg 1 alusel N.V-le üksikkaristustest raskeima suurendamise teel liitkaristuseks

vangistuse viieks aastaks ja üheksaks kuuks. KarS § 65 lg 2 alusel suurendab kolleegium mõistetud karistust Võru Maakohtu

25. juuni 2004. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o kahekuulise vangistuse võrra ning mõistab liitkaristuseks

mitme kohtuotsuse järgi vangistuse viieks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse N.V.

kinnipidamine 12. oktoobril 2005. a. R.M-le mõistab kolleegium liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest

raskeima suurendamise teel vangistuse viieks aastaks ja kümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse R.M.

vahistamine 3. novembril 2005. a. J.P-le mõistab kolleegium liitkaristuseks KarS § 64 lg 1 alusel üksikkaristustest raskeima

suurendamise teel vangistuse kolmeks aastaks ja üheteistkümneks kuuks. Karistuse kandmise algusajaks loetakse J.P.

vahistamine 3. novembril 2005. a.

13. Kaitsjate kassatsioonid jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Lea Kivi