3-1-2-3-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-2-3-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 7. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik

Kergandberg, Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A.A. süüdistuses KrK § 1481 lg 10 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. märtsi 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-689/2000

ja Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2003. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 2-1-256/2003 ning Tartu Maakohtu 17. märtsi 2005. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-190-05

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.A. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta A.A. kaitsja avaldus Tartu Maakohtu 11. märtsi 2003. a, Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2003. a ja Tartu

Maakohtu 17. märtsi 2005. a kohtuotsuste teistmiseks läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2003. a kohtuotsusega mõisteti A.A. süüdi KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda karistati kolme aasta ja

kuuekuulise vangistusega. Arvestades eelvangistuses viibitud aega, määras kohus kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm

aastat viis kuud ja kakskümmend kaks päeva vangistust. Maakohus vabastas A.A. KarS § 74 alusel karistusest tingimisi

kolmeaastase katseajaga ja allutas ta käitumiskontrollile, pannes talle kohustuse tasuda kuni katseaja lõpuni tsiviilhagi katteks

igakuiselt vähemalt 500 krooni. Samuti võttis kohus A.A-lt KarS § 49 alusel kolmeks aastaks õiguse töötada materiaalsete

väärtuste liikumist korraldaval ametikohal. Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2003. a otsusega jäeti maakohtu otsus

muutmata. Riigikohtu 25. veebruari 2004. a määrusega ei võetud kaitsja kassatsiooni menetlusse.

2. Tartu Maakohtu 17. märtsi 2005. a kohtuotsusega tunnistati A.A. kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 356 - § 22 lg 3 järgi ja

teda karistati kuuekuulise vangistusega. Seda karistust suurendati KarS § 65 lg 2 alusel eelmise kohtuotsusega mõistetud

karistuse kandmata osa - kolme aasta viie kuu ja kahekümne kahe päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti A.A-le kolm aastat

üksteist kuud ja kakskümmend kaks päeva vangistust. Arvestades A.A. poolt eelvangistuses viibitud aega, määras maakohus

kandmisele kuuluvaks karistuseks kolm aastat kümme kuud ja kaksteist päeva vangistust. Maakohtu otsuse peale esitas

apellatsiooni A.A. kaitsja, kes palus maakohtu otsuse tühistada ja saata kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Tartu

Ringkonnakohtu 16. mai 2005. a määrusega lõpetati apellatsioonimenetlus seoses apellatsioonist loobumisega. 31. oktoobril

2005 asus A.A. Tartu Vanglas karistust kandma.

3. Jaanuaris 2007 esitas A.A. kaitsja Riigikohtule teistmisavalduse, milles taotles kaitsealusele KrK § 1481 lg 10 järgi

mõistetud karistuse vähendamist kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuseni ja sellest tulenevalt ka Tartu Maakohtu 17. märtsi

2005. a kohtuotsusega mõistetud liitkaristuse vähendamist. Kaitsja märkis, et KrK § 1481 lg 10 nägi karistusena ette vangistuse

pikkusega kuni seitse aastat, samale teole vastab karistusseadustikus aga § 390 lg 1, mis näeb karistusena ette kuni viieaastase

vangistuse. Tulenevalt asjaolust, et A.A. karistati sanktsiooni keskmises määras, s.o kolme ja poole aasta pikkuse vangistusega,

asus kaitsja seisukohale, et A.A. karistust tuleb vähendada KarS § 390 lg-s 1 ettenähtud karistuse keskmise määrani, s.o kahe

ja poole aasta pikkuse vangistuseni ning sellest tulenevalt on vaja vähendada ka A.A-le mõistetud liitkaristust. Riigikohtu

7. veebruari 2007. a määrusega ei võetud kaitsja teistmisavaldust menetlusse.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. 14. mail 2007 esitas A.A. kaitsja vandeadvokaat Leanika Tamm Riigikohtule teistmis-avaldusena pealkirjastatud avalduse,

milles taotleb A.A-le mõistetud liitkaristuse vähendamist kuue kuu võrra.

4.1 Kaitsja leiab, et käesoleval juhul esineb KrMS § 366 p-s 5 märgitud teistmisalus, s.o kriminaalasja õigeks lahendamiseks

muu oluline asjaolu, mis ei olnud kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis tooks kaasa süüdimõistetu olukorra

kergendamise. Selliseks uueks asjaoluks loeb kaitsja 15. märtsi 2007. a seadusemuudatust, mis kergendas karistust A.A-le

süüksarvatud kuriteo eest ja millel KarS § 5 lg-st 2 tulenevalt on tagasiulatuv jõud.

4.2 Kaitsja märgib, et A.A-le süüksarvatud tegu kvalifitseeriti teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 1481 lg 10 järgi ja teda

karistati kolme aasta ja kuuekuulise vangistusega. Pärast karistusseadustiku jõustumist loeti KrK § 1481 lg-le 10 vastavaks

KarS § 390 lg-s 1 kirjeldatud kuriteokoosseis. 15. märtsi 2007. a seadusemuudatustega tunnistati KarS § 390 aga tervikuna

kehtetuks. Kaitsja leiab, et pärast KarS § 390 kehtetuks tunnistamist on A.A. tegu kvalifitseeritav üksnes KarS § 3891 lg 1

järgi, mis näeb karistuse ülemmäärana ette kolm aastat vangistust. Seega ületab A.A-le KrK § 1481 lg 10 järgi mõistetud

karistus 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku redaktsioonis sama teo eest ette nähtud karistuse ülemmäära kuue kuu

võrra. Seetõttu kuulub A.A-le Tartu Maakohtu 11. märtsi 2003. a otsusega KrK § 1481 lg 10 järgi mõistetud ja Tartu

Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2003. a otsusega muutmata jäetud karistus vähendamisele kolmeaastase vangistuseni ning kuue

kuu võrra tuleb vähendada ka Tartu Maakohtu 17. märtsi 2005. a otsusega A.A-le mõistetud liitkaristust.

5. Kassatsioonivastuses leiab Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristiina Laas, et kaitsja taotlus A.A-le

mõistetud karistuse vähendamiseks on põhjendatud ja tuleb rahuldada.

6. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2007. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. A.A. kaitsja avalduses taotletakse Tartu Maakohtu 11. märtsi 2003. a, Tartu Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2003. a ja Tartu

Maakohtu 17. märtsi 2005. a kohtuotsuste teistmist ja tühistamist põhjusel, et vastavalt 15. märtsil 2007 jõustunud

karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusele ei saa käesoleval ajal sellise teo eest, mille

eest A.A. karistati kolme aasta ja kuuekuulise vangistusega, karistada enam kui kolmeaastase vangistusega. Sisuliselt

väidetakse kaitsja avalduses seega, et A.A. karistuse vähendamata jätmine rikuks tema õigust saada osa kergendava

karistusseaduse tagasiulatuvast mõjust (Põhiseaduse § 23 lg 2, KarS § 5 lg 2).

8. 17. märtsi 2003. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et

Põhiseaduse § 23 lg 2 teist lauset - kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse

kergemat karistust - tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26).

Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse täitmisel arvestataks pärast selle tegemist

karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas märgib kriminaalkolleegium, et

seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel tuua küll kaasa isiku vabastamise

kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite leevendamise, ent ei saa anda alust

jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

9. Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, millises menetluses on võimalik kontrollida, kas 15. märtsil 2007 jõustunud

karistusseadustiku muudatused annavad alust A.A. osaliseks või täielikuks vabastamiseks tema suhtes tehtud ja jõustunud

kohtuotsustest tulenevatest karistus-õiguslikest järelmitest.

10. Kaitsja leiab, et 15. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatus on käsitatav KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele

vastava asjaoluna. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-s

366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist kaitsja poolt osutatud KrMS § 366 p-s 5 nimetatud

kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes

kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu.

Selline järeldus tuleneb Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsusest asjas nr 3-1-2-1-98 (RT III 1998, 19, 190). Viidatud

otsuses asuti KrMS § 366 p-s 5 sätestatuga analoogilise teistmise aluse ette näinud apellatsiooni- ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 771 lg 3 p 5 tõlgendamisel seisukohale, et selles sättes tuleb "muu olulise

asjaolu" all mõista faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et üldkogu kõnealune seisukoht on tulenevalt KrMS § 364

lg-st 3 siduv ka kriminaalmenetluse seadustiku kehtivusajal, kuna süüdimõistetut puudutavas osas kattub KrMS § 366 p 5

sõnastus sisuliselt AKKS § 771 lg 3 p 5 sõnastusega. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka 2. aprilli 2007. a määruses

asjas nr 3-1-2-1-07 (RT III 2007, 15, 116). Eeltoodud põhjustel ei ole A.A. kaitsja avalduses toodu käsitatav teistmise alusena,

mistõttu puudub ka võimalus avalduses märgitud kohtuotsuste teistmiseks.

11. A.A. kaitsja avalduse esitamise alus välistab selle menetlemise ka kassatsiooni- või määruskaebe korras. Seega puudub

Riigikohtul A.A. kaitsja avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetluslik alus. Samas saab

Riigikohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil

võimalik kasutada talle Põhiseaduse §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus

asjas nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32;

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III 2005, 11, 104,

p 4; 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 8; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 -

RT III 2007, 3, 20, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT III 2007, 15, 114, p-d 6-7; 17. mai 2007. a määrus

asjas nr 3-4-1-11-07 - RT III 2007, 21, 170, p 4). Seejuures on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korduvalt märkinud,

et Põhiseaduse §-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste

rikkumise korral kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja

tagab isiku õiguste tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-

1-4-06, p 9; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07, p 6; 17. mai

2007. a määrus asjas nr 3-4-1-11-07, p 4). Seega sõltub A.A. kaitsja avalduse läbivaatamine Riigikohtus sellest, kas avaldajal

on mingi muu tõhus võimalus taotleda kohtult oma põhiõiguste väidetava rikkumise kontrollimist.

12. Kolleegium märgib esmalt, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette

nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda tema suhtes tehtud jõustunud kohtuotsusest tulenevate piirangute ülevaatamist

tulenevalt asjaolust, et seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendaks tema olukorda. Sellest ei saa aga

kehtiva kriminaalmenetlusõiguse kontekstis siiski veel järeldada, et kõnealuse menetluskorra puudumine oleks vastuolus

Põhiseaduse § 15 lg-ga 1 koostoimes Põhiseaduse §-dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule

ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid

küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Vastav menetlus on ette nähtud

KrMS §-s 432. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb kriminaalmenetluse seadustiku põhiseaduskonformsel

tõlgendamisel asuda seisukohale, et KrMS §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise

pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja kohustust kontrollida, kas mingi pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud

muudatus mõjutab tulenevalt Põhiseaduse § 23 lg-st 2 ja KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Küsimuse, kas ja kuidas

mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku olukorda kergendav muudatus,

saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras kirjalikus menetluses süüdimõistetu

või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema kaitsja taotlusest prokurörile, kes

võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse

jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka

prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1 esitada määruskaebuse ringkonnakohtule. (Vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a määrust asjas nr 3-1-2-2-07.)

13. Kolleegiumi hinnangul tagab käesoleva otsuse p-s 12 märgitud menetluskord A.A-le piisavalt tõhusa võimaluse

põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks. Seega puudub Riigikohtul menetluslik alus A.A. kaitsja avalduse

sisuliseks lahendamiseks, mistõttu tuleb see jätta läbi vaatamata.

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe