3-1-2-2-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-2-2-07

Määruse tegemise koht ja kuupäev

Tartu, 7. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg,

Lea Kivi ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi P.M. süüdistuses KarS § 372 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsus kriminaalasjas

nr 1-1040/2005

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

P.M. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Aivar Hint, teistmisavaldus

Asja läbivaatamise kuupäev

7. november 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta P.M. kaitsja avaldus Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse teistmiseks läbi vaatamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a kokkuleppemenetluses tehtud otsusega tunnistati P.M. süüdi KarS § 372 lg 1 järgi ja

teda karistati rahalise karistusega 240 miinimumpäevamäära ehk 12 000 krooni. Karistusseadustiku § 73 alusel jättis maakohus

mõistetud karistuse tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata.

P.M. tunnistati süüdi selles, et tema osutas alates 2003. aastast kuni 22. novembrini 2005 talle kuuluvas garaaž-autopesulas

tasulise autopesu teenust, ilma et tal oleks olnud selleks kaubandustegevuse seaduse § 12 lg 1 kohaselt nõutav registreering.

Tartu Maakohtu süüdimõistev otsus jõustus 27. detsembril 2005.

KOHTUMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

2. 24. aprillil 2007 esitas P.M. kaitsja Aivar Hint Riigikohtule teistmisavaldusena pealkirjastatud avalduse, milles taotleb

kriminaalmenetluse uuendamist KrMS § 366 p 5 alusel, Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse tühistamist ja P.M. KarS

§ 372 lg 1 järgi õigeksmõistmist.

Kaitsja põhjendab oma taotlust sellega, et 15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate

seaduste muutmise seaduse § 9 p-ga 59 muudeti KarS § 372 sõnastust nii, et alates 15. märtsist 2007 ei ole registreeringuta

majandustegevus karistatav mitte kuriteona, vaid väärteona. Seega on tegu, mille eest P.M. kannab jõustunud kohtuotsusega

mõistetud karistust, dekriminaliseeritud. Põhiseaduse § 23 lg 2 näeb ette, et kui seadus sätestab pärast õiguserikkumise

toimepanemist kergema karistuse, kohaldatakse kergemat karistust. Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on seadusel, mis

välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud.

3. Vastuses P.M. kaitsja avaldusele märgib Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak, et prokuratuuril ei ole

sellele vastuväiteid.

4. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. septembri 2007. a määrusega anti kriminaalasi KrMS § 354 alusel läbivaatamiseks

kriminaalkolleegiumi täiskogule.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

5. P.M. kaitsja avalduses taotletakse Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse teistmist ja tühistamist põhjusel, et

vastavalt 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku ja selle muutmisega seonduvate seaduste muutmise seadusele ei ole

tegu,

mille

eest

P.M.

karistati,

enam

kuritegu.

Sisuliselt

väidetakse

kaitsja

avalduses

seega,

et

Tartu

Maakohtu 16. detsembri 2005. a otsuse jõussejätmine rikuks P.M. õigust saada osa kergendava karistusseaduse tagasiulatuvast

mõjust (PS § 23 lg 2, KarS § 5 lg 2).

6. 17. märtsi 2003. a otsuses asjas nr 3-1-3-10-02 (RT III 2003, 10, 95) asus Riigikohtu üldkogu seisukohale, et PS § 23 lg 2

teist lauset tuleb tõlgendada nii, et selle kaitseala laieneb ka karistuse kandmise ajale (vt üldkogu otsuse punkti 26).

28. aprilli 2004. a määruses asjas nr 3-3-1-69-03 (RT III 2004, 12, 143) selgitas üldkogu, et ta arvestas 17. märtsi 2003. a

otsuses PS § 23 lg 2 teise lause kaitseala piiritlemisel küll selles vaidluses kaalul olnud põhiõigustega - iseäranis

vabadusekaotusega kaasneva isikuvabaduse piiramisega -, kuid sellest ei tulene, et õigus leebema seaduse tagasiulatuvale

kohaldamisele kehtiks vaid juhul, kui samaaegselt on riivatud isikuvabadust. Mõne teise põhiõiguse intensiivne ja kauakestev

riive võib olla isikule koormavam kui lühiajaline vabaduse võtmine. (Vt üldkogu määruse punkti 26.) Lisaks võib kergendava

karistusseaduse tagasiulatuva jõu mittelaienemine süüdimõistetutele kaasa tuua õigusloome võrdsuse põhimõtte (PS § 12 lg 1

esimene lause) rikkumise, kuna sellisel juhul koheldaks süüdimõistetuid mõistliku põhjuseta erinevalt võrreldes samal ajal

samasuguse kuriteo toime pannud isikutega, kelle suhtes ei ole jõutud seadusemuudatuse jõustumise ajaks kohtuotsust teha (vt

üldkogu 17. märtsi 2003. a otsuse punkte 35-39). Seega võib süüdimõistetul teatud juhtudel olla õigus sellele, et kohtuotsuse

täitmisel arvestataks pärast selle tegemist karistusseaduses tehtud muudatustega, mis kergendavad isiku olukorda. Samas

märgib kriminaalkolleegium, et seadusemuudatus, mis hakkab kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, võib teatud tingimustel

tuua küll kaasa isiku vabastamise kohtuotsusest tulenevatest kestvatest karistusõiguslikest järelmitest või nende järelmite

leevendamise, ent ei saa anda alust jõustumise ajal seadusliku kohtuotsuse tühistamiseks ja isiku õigeksmõistmiseks.

7. Järgnevalt tuleb leida vastus küsimusele, millises menetluses on võimalik kontrollida, kas 15. märtsil 2007 jõustunud

karistusseadustiku muudatused annavad alust P.M. osaliseks või täielikuks vabastamiseks Tartu Maakohtu 16. detsembri

2005. a otsusest tulenevatest karistusõiguslikest järelmitest.

8. Kaitsja leiab, et 15. märtsil 2007 jõustunud seadusemuudatus on käsitatav KrMS § 366 p-s 5 sätestatud teistmise alusele

vastava asjaoluna. Riigikohtu kriminaalkolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Seadusemuudatus ei mahu ühegi KrMS §-

s 366 nimetatud teistmise aluse alla. Muu hulgas ei saa olla tegemist kaitsja poolt osutatud KrMS § 366 p-s 5 nimetatud

kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluga, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes

kohtul teada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p-s 5 nimetatud teistmisalusena saab olla käsitatav üksnes faktiline asjaolu.

Selline järeldus tuleneb Riigikohtu üldkogu 9. aprilli 1998. a otsusest asjas nr 3-1-2-1-98 (RT III 1998, 19, 190). Viidatud

otsuses asuti KrMS § 366 p-s 5 sätestatuga analoogilise teistmise aluse ette näinud apellatsiooni- ja kassatsiooni

kriminaalkohtumenetluse seadustiku (AKKS) § 771 lg 3 p 5 tõlgendamisel seisukohale, et selles sättes tuleb "muu olulise

asjaolu" all mõista faktilisi asjaolusid. Kriminaalkolleegium leiab, et üldkogu kõnealune seisukoht on tulenevalt KrMS § 364

lg-st 3 siduv ka kriminaalmenetluse seadustiku kehtivusajal, kuna süüdimõistetut puudutavas osas kattub KrMS § 366 p 5

sõnastus sisuliselt AKKS § 771 lg 3 p 5 sõnastusega. Samasugusele seisukohale asus kolleegium ka 2. aprilli 2007. a määruses

asjas nr 3-1-2-1-07 (RT III 2007, 15, 116). Eeltoodud põhjustel ei ole P.M. kaitsja avalduses toodu käsitatav teistmise alusena,

mistõttu puudub võimalus Tartu Maakohtu 16. detsembri 2005. a kohtuotsuse teistmiseks.

9. P.M. kaitsja avalduse esitamise alus välistab selle menetlemise ka kassatsiooni- või määruskaebe korras. Seega puudub

Riigikohtul P.M. kaitsja avalduse lahendamiseks kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud menetluslik alus. Samas saab

Riigikohus väljakujunenud kohtupraktika kohaselt jätta isiku kaebuse menetlemata üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil

võimalik kasutada talle PS §-ga 15 tagatud õigust kohtulikule kaitsele (vt Riigikohtu üldkogu 17. märtsi 2003. a otsus asjas

nr 3-1-3-10-02 - RT III 2003, 10, 95, p 17; 6. jaanuari 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-13-03 - RT III 2004, 4, 36, p 32; Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23. märtsi 2005. a määrus asjas nr 3-4-1-6-05 - RT III 2005, 11, 104 , p 4;

9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06 - RT III 2006, 19, 174, p 8; 17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06 - RT III

2007, 3, 20, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07 - RT III 2007, 15, 114 , p-d 6-7; 17. mai 2007. a määrus asjas

nr 3-4-1-11-07 - RT III 2007, 21, 170 , p 4). Seejuures on põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium korduvalt märkinud, et PS

§-des 13, 14 ja 15 ette nähtud õigus kohtulikule kaitsele hõlmab nii isiku õigust esitada õiguste ja vabaduste rikkumise korral

kaebus kohtule kui ka riigi kohustust luua põhiõiguste kaitseks kohane kohtumenetlus, mis on õiglane ja tagab isiku õiguste

tõhusa kaitse (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 9. mai 2006. a määrus asjas nr 3-4-1-4-06, p 9;

17. jaanuari 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-17-06, p 4; 4. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-4-1-8-07, p 6; 17. mai 2007. a määrus

asjas nr 3-4-1-11-07, p 4). Seega sõltub P.M. kaitsja avalduse läbivaatamine Riigikohtus sellest, kas avaldajal on mingi muu

tõhus võimalus taotleda kohtult oma põhiõiguste väidetava rikkumise kontrollimist.

10. Kolleegium märgib esmalt, et kehtiv kriminaalmenetlusõigus ei sätesta eraldiseisvat menetluskorda, mis oleks otseselt ette

nähtud selleks, et süüdimõistetu saaks taotleda enda vabastamist jõustunud kohtuotsusest tulenevatest piirangutest põhjusel, et

seadus, mis hakkas kehtima pärast kohtuotsuse jõustumist, kergendab isiku olukorda. Nende süüdimõistetute suhtes, kes

taotlevad oma olukorra kergendamist lähtuvalt seadusemuudatusest, mis jõustus pärast 1. septembrit 2002, ei ole kohaldatav ka

karistusseadustiku rakendamise seaduse §-des 1, 9, 10 ja 33 sätestatud menetlus, kuna see on ette nähtud üksnes

kriminaalkoodeksi järgi süüdi mõistetud isikute olukorra vastavusse viimiseks karistusseadustiku 1. septembril 2002 jõustunud

redaktsiooniga.

11. Asjaolu, et puudub eraldiseisev menetlus, mille raames saaks kohus hinnata, kas süüdimõistetu olukorda on vaja seaduses

tehtud muudatuse tõttu kergendada, ei tähenda kolleegiumi hinnangul siiski veel vastuolu PS § 15 lg-ga 1 koostoimes PS §-

dega 13 ja 14. Seda seetõttu, et KrMS § 431 annab lahendi teinud kohtule ja kohtulahendit täitmisele pöörava maakohtu

täitmiskohtunikule üldise volituse lahendada kohtulahendi täitmisel tekkivaid küsimusi, mille otsustamiseks ei ole sätestatud

erikorda KrMS §-des 424-428 või §-s 430. Võttes aluseks KrMS § 2 p-s 4 ette nähtud Riigikohtu subsidiaarse õigusloomelise

pädevuse kehtestada menetluslikke reegleid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates,

kuid mis on tõusetunud seaduse kohaldamisel, asub kriminaalkolleegium järgmisele seisukohale. Kriminaalmenetluse

seadustiku §-s 431 ette nähtud kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamise pädevus hõlmab ka kohtu õigust ja

kohustust kontrollida, kas pärast kohtulahendi jõustumist karistusõiguses tehtud muudatus mõjutab tulenevalt PS § 23 lg-st 2 ja

KarS § 5 lg-st 2 kohtulahendi täitmist. Kui täitmiskohtunik leiab, et jõustunud kohtuotsusest tulenevad isikule

karistusõiguslikud piirangud, mida kehtivas õiguses samadel asjaoludel enam kohaldada ei saaks, ning nende piirangute

edasikestmisest tingitud riive isiku põhiõigustele on ebaproportsionaalne võrreldes kollideeruvate väärtustega (õiguskindlus,

õigusrahu ja kohtusüsteemi tõhus toimimine), tuleb täitmiskohtunikul süüdimõistetu piirangutest vabastada või piirangute

ulatust vähendada. Täitmiskohtuniku sellise pädevuse mittetunnustamisel puuduks süüdimõistetutel menetluslik võimalus

taotleda kohtulikku kontrolli küsimuses, kas jõustunud kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike piirangute edasikestmine

endisel kujul või mahus rikub tema PS § 23 lg 2 teisest lausest tulenevat põhiõigust selle koosmõjus konkreetse piiranguga

riivatava põhiõigusega (nt isikuvabadus). Kolleegium arvestab oma seisukoha kujundamisel ka sellega, et täitmiskohtuniku

pädevus kontrollida pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seaduse mõju kohtuotsuse täitmisele ei ole olemuslikus

vastuolus KrMS § 431 ulatusega.

12. Küsimuse, kas ja kuidas mõjutab kohtuotsuse täitmist pärast kohtuotsuse jõustumist karistusseaduses tehtud ning isiku

olukorda kergendav muudatus, saab kohus lahendada KrMS § 431 alusel. See toimub KrMS § 432 lg-s 1 sätestatud korras

kirjalikus menetluses süüdimõistetu või tema kaitsja avalduse alusel. Seejuures teatab täitmiskohtunik süüdimõistetu või tema

kaitsja taotlusest prokurörile, kes võib esitada kohtu määratud tähtajaks kirjaliku arvamuse.

13. Maakohtu määruse peale, millega otsustatakse pärast kohtuotsuse jõustumist kehtima hakanud seadusemuudatuse mõju

kohtuotsuse täitmisele, saab nii süüdimõistetu, tema kaitsja kui ka prokurör vastavalt KrMS § 383 lg-le 1 ja § 384 lg-le 1

esitada määruskaebuse ringkonnakohtule.

14. Kolleegiumi hinnangul tagab KrMS § 2 p 4 alusel KrMS §-dest 431-432 ning sama seadustiku 15. peatükist tuleneva

menetluskorra rakendamine P.M-le piisavalt tõhusa võimaluse põhiõiguste väidetava rikkumise kohtulikuks kontrollimiseks.

Seega puudub Riigikohtul menetluslik alus P.M. kaitsja avalduse sisuliseks lahendamiseks, mistõttu tuleb see jätta läbi

vaatamata.

II

15. Õiguspraktika ühtlustamiseks meenutab Riigikohtu kriminaalkolleegium väljaspool käesoleva avalduse lahendamise piire

neid põhimõtteid, millest lähtudes on võimalik hinnata, kas ja kuidas mõjutab pärast kohtuotsuse jõustumist seaduses tehtud

isiku olukorda kergendav muudatus süüdimõistetule kohtuotsusest tulenevate karistusõiguslike järelmite püsimist.

16. Riigikohtu üldkogu on kinnitanud, et PS § 12 lg 1 esimeses lauses ja § 23 lg 2 teises lauses sätestatud põhiõigused ei ole

piiramatud (vt otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 27), lugedes kõnealuste põhiõiguste riive legitiimseteks põhjusteks muu hulgas

kohtusüsteemi efektiivse toimimise (vt otsus asjas nr 3-1-3-10-02, p 28), karistusotsuse seadusjõu, õiguskindluse ja õigusrahu

(määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p 29). Kolleegium meenutab, et Riigikohtu üldkogu hinnangul on jõustunud (kohtu)otsusega

karistatud isikute poolt nendele mõistetud karistuse endisel kujul edasikandmine ka kergendava karistusseaduse kehtivusajal

käsitatav sobiva ja vajaliku abinõuna kohtusüsteemi efektiivse toimimise, õiguskindluse ja õigusrahu tagamiseks (vt otsus asjas

nr 3-1-3-10-02, p 31 ja määrus asjas nr 3-3-1-69-03, p-d 31-32). Seega sõltub kergendava karistusseaduse tagasiulatuva mõju

laienemine süüdimõistetule sellest, kas konkreetsel juhul oleks tema põhiõiguste riive, mis tuleneb karistusõiguslike

õigusjärelmite endisel kujul püsimajäämisest, mõõdukas või mitte. Sobiva ja vajaliku põhiõiguste riive mõõdukuse hindamisel

tuleb silmas pidada, et mida vähem intensiivne on põhiõiguse riive, seda suuremal määral tuleb võtta arvesse riivet õigustavaid

väärtusi. Mida kaalukamat rolli mängivad konkreetse juhtumi puhul põhiõiguse riivet õigustavad väärtused, seda enam

põhjendatud võib olla põhiõiguse taandumine nende ees. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus asjas

nr 3-1-1-40-03 - RT III 2003, 15, 146, p 7.)

17. Eeltoodust tulenevalt peab selleks, et otsustada, kas pärast kohtuotsuse tegemist jõustunud seadusemuudatus mõjutab mingi

karistusõigusliku järelmi püsimist süüdimõistetu suhtes, kaaluma ühelt poolt sellest järelmist tingitud põhiõiguste riive

intensiivsust ja teiselt poolt seda, kuivõrd kahjustaks süüdimõistetute suhtes karistusseaduse mingi muudatuse tagasiulatuv

kohaldamine õiguskindlust, õigusrahu ning kohtusüsteemi efektiivset toimimist. Mõningaid pidepunkte selliseks kaalumiseks

on võimalik leida ka Riigikohtu varasemast praktikast.

17.1 Nii on Riigikohus pidanud vajalikuks vähendada karistusseaduse eelmise redaktsiooni järgi mõistetud vangistust kandva

isiku karistust karistusseaduse uues redaktsioonis samasuguse teo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärani või vabastada isik,

kui tema poolt ärakantud karistus ületab ülemmäära (vt Riigikohtu üldkogu otsus asjas nr 3-1-3-10-02).

17.2 Üldjuhul tuleb vähendada ka nende isikute karistust, kes kannavad karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi mõistetud

vabaduskaotuslikku karistust sellise kuriteo eest, mille eest karistusseaduse uus redaktsioon võimaldab karistada üksnes

rahalise karistusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. septembri 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-113-03 - RT III 2003, 28,

293, p 8.2). Siiski tuleb seejuures silmas pidada, et vangistuse asendamine rahalise karistusega on välistatud, kui see võiks

KarS § 5 lg 3 tähenduses "muul viisil halvendada isiku olukorda" (vt viimativiidatud otsuse punkti 8.3).

17.3 Vähendada tuleb ka liitkaristust (vangistust), mis ületab karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi kõige rangemini

sanktsioneeritud üksikteo eest karistusseaduse uues redaktsioonis ette nähtud sanktsiooni ülemmäära (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2003. a määrus asjas nr 3-1-3-15-03 - RT III 2003, 35, 361; 12. detsembri 2003. a otsus

asjas nr 3-1-2-2-03 - RT III 2004, 2, 21 ja 26. oktoobri 2004. a otsus asjas nr 3-1-3-6-04 - RT III 2004, 28, 308).

17.4 Liitkaristuse muutmine (vähendamine) põhjusel, et isik vabastatakse ühest või mõnest liidetavast karistusest, tuleb kõne

alla üksnes juhul, kui ilma selle liidetavata ei oleks võimalik isikule senist liitkaristust mõista (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-122-02 - RT III 2002, 35, 381 ja 19. märtsi 2003. a määrus

asjas nr 3-1-1-33-03 - RT III 2003, 10, 100). Kui isikule on mõistetud karistus kuritegude kogumis ja ta kuulub neist mõne

kuriteo eest mõistetud karistuse kandmisest vabastamisele nii et alles jääb üksikkaristus, pole kohtul enam vajadust ega

võimalust moodustada liitkaristust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. detsembri 2002. a määrus asjas nr 3-1-1-134-02 -

RT III 2003, 2, 21 ja 10. aprilli 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-5-03 - RT 2003, 13, 130).

17.5 Samas on Riigikohus leidnud, et karistuste vähendamata jätmine nendel isikutel, kes kannavad karistust, mis on mõistetud

uues karistusseaduses sätestatuga võrreldes rangema sanktsiooni järgi, kuid jääb siiski uues karistusseaduses samasuguse teo

eest ette nähtud karistuse ülemmäära piiridesse, on käsitatav küll karistust kandvate isikute PS § 23 lg 2 teises lauses ja § 12 lg-

s 1 sätestatud põhiõiguste riivena, kuid on samas sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu kohtusüsteemi efektiivsuse, õigusrahu ja

kohtuotsuste seadusjõu kui põhiseaduslike väärtuste tagamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2003. a määrus

asjas nr 3-1-1-40-03). Karistusseaduses mingi teo eest ette nähtud sanktsiooni kergendamine ei anna alust korrata jõustunud

kohtuotsusega süüdi tunnistatud isikute suhtes ühte kohtuotsuse tegemise etappi - karistuse mõistmist -, mille käigus kaaluks

kohus uuesti karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning muid seaduses nimetatud karistamise aluseid ning

asendaks seega varasema, jõustunud kohtuotsusega isiku süü suurusele antud hinnangu omapoolse hinnanguga (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. augusti 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-112-03 - RT III 2003, 26, 261). Näiteks puudub alus lühendada

karistusseaduse varasema redaktsiooni järgi alammääras mõistetud vangistusi põhjusel, et karistusseaduse uues redaktsioonis

on

samasuguse

kuriteo

eest

ette

nähtud

karistuse

alammäära

vähendatud

(vt

Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 5. septembri 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-111-03 - RT III 2003, 26, 263, p 6).

17.6 Samuti puudub alus isiku vabastamiseks karistusseaduse eelmise redaktsiooni järgi mõistetud obligatoorsest

lisakaristusest, mis kehtivas õiguses on asendatud lisakaristusega, mille kohaldamine sõltub menetleja kaalutlusotsustusest (vt

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. mai 2003. a määrus asjas nr 3-1-1-69-03 - RT III 2003, 20, 190).

17.7

Kergendava

karistusseaduse

tagasiulatuv

toime

ei

mõjuta

süüdimõistetult

menetluskuludele

ja

teiste

kriminaalmenetluslike koormiste väljamõistmist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2003. a määrus asjas nr 3-

1-1-23-03 - RT III 2003, 5, 54).

17.8 Kriminaalkolleegium on ka leidnud, et kohus ei ole õigustatud kriminaalhooldaja erakorralise ettekande alusel pöörama

täitmisele vabadusekaotuslikku karistust, mis on isikule mõistetud teo eest, mille eest kohtuotsuse täitmisele pööramise

otsustamise ajal kehtiv kriminaalseadus enam sellist liiki karistust ette ei näe. Kriminaalhooldusametniku erakorralise

ettekande alusel karistusest tingimisi vabastatud süüdimõistetu karistuse täitmisele pööramise küsimuse lahendamisel tuleb

kohtul tuvastada, kas tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka kehtiva kriminaalseaduse järgi. Juhul kui see

tegu ei ole enam kuriteona karistatav, on varem mõistetud vabadusekaotusliku karistuse täitmisele pööramine välistatud. Kui

kohus asja läbivaatamisel motiveeritult leiab, et tegu, mille eest isikut karistati, on kuriteona karistatav ka karistusseaduse uue

redaktsiooni järgi, kuid mitte enam vangistusega, vaid rahalise karistusega, ja isik on rikkunud temale määratud

kontrollnõudeid ning kohustusi, siis tuleb isikule mõista teiseliigiline karistus või asendada mõistetud karistus teiseliigilise

karistusega. Kui kohus on tuvastanud, et kontrollnõuete rikkumise tõttu tulnuks mõistetud vabadusekaotuslik karistus

täitmisele pöörata, siis ei ole kohus õigustatud isikut asenduskorras kohaldatud kergemast karistusest tingimuslikult vabastama.

(Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. märtsi 2003. a otsus asjas nr 3-1-3-1-03 - RT III 2003, 10, 102.)

Hannes Kiris, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi, Priit Pikamäe