3-1-1-65-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-65-07

Otsuse kuupäev

6. detsember 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi V. K. süüdistuses KarS § 298 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2007. a kohtuotsus

nr 1-05-1731

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

V. K. kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

3. oktoober 2007

Istungil osalenud isikud

Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Eliste ja V. K. kaitsja

vandeadvokaat Matti Reinsalu

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 2. aprilli 2007. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. mai 2007. a otsused V. K.

süüdistusasjas KarS § 298 lg 1 järgi ja saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule.

2. Kassatsioon rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 2. aprilli 2007. a otsusega tunnistati V. K. süüdi KarS § 298 lg 1 järgi. Ta peeti 31. jaanuaril 2005. a

Järvamaal Julgestuspolitsei poolt kinni mootorsõiduki joobeseisundis juhtimiselt. Eesmärgiga muuta tema poolt samal

kuupäeval AS-is Järvamaa Haigla antud ja SA-sse Põhja-Eesti Regionaalhaigla analüüsimiseks saadetud vereproovi tulemust,

andis ta 3. veebruaril 2005. a kella 12.30 paiku Tallinnas, Sütiste tee 19 asuvas Põhja-Eesti Regionaalhaigla

diagnostikakliinikus kliiniku laborispetsialistile K. L.-le altkäemaksu 3000 krooni, pistes sularaha K. L.-i kitlitaskusse.

Karistuseks mõisteti V. K-le vangistus üheks aastaks, KarS § 73 alusel vabastati ta karistusest kolmeaastase katseajaga

tingimisi ning KarS §-de 83 ja 301 alusel konfiskeeriti temalt altkäemaksu vahetuks objektiks olnud rahatähed summas 3000

krooni.

2. Apellatsioonis taotles süüdistatava kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu kohtuotsuse tühistamist ja V. K. õigeksmõistmist.

2.1 Kaitsja viitas esmalt sellele, et V. K. pole oma süüd tunnistanud ei kohtueelsel uurimisel ega kohtus. Kohtuistungil ütlusi

andnud tunnistaja K. L., kellele V. K. väidetavalt altkäemaksu andis, püüdis arusaamatutel asjaoludel anda kohtuistungil

selliseid ütlusi, mis olid olulises vastuolus eeluurimisel antud ütlustega. Nimelt väitis ta kohtus, et V. K. soovis oma

vereanalüüsi tulemiga midagi ette võtta, mingit tulemust parandada ning väitis, et tegemist pidi olema politseijuhtumiga.

Kohtueelsel uurimisel ei ole K. L. aga rääkinud midagi sellest, et V. K. oleks raha andmisega soovinud muuta analüüsi

tulemust. Lisaks oli kaitsja seisukohal, et ka tunnistaja A. K. ütlused kohtuistungil erinevad tema poolt eeluurimisel antud

ütlustest ning muutusid süüdistust toetavaks. Kokkuvõttes leidis kaitsja, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid,

et 3. veebruaril 2005 pakkus V. K. K. L.-le altkäemaksu eesmärgiga muuta enda vereproovi tulemust. Samuti ei kinnita uuritud

tõendid seda, et V. K. oleks K. L.-le raha andes soovinud analüüsi läbiviimist kiirendada. Kaitsja leidis, et ilmnenud

vastuolusid saab tõlgendada vaid süüdistatava kasuks.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. mai 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

3.1 Apellatsioonikohus leidis, et maakohus on V. K. tegevusele andnud õige juriidilise hinnangu ja seda ka piisavalt

põhistanud. V. K-le mõistetud karistus vastab KarS § 298 lg-s 1 ettenähtud sanktsiooni alammäärale, isik on vabastatud

karistusest tingimisi KarS § 73 järgi ja talle on määratud minimaalne ehk kolmeaastane katseaeg.

3.2 Ringkonnakohus asus seisukohale, et kohtuistungil ristküsitluse käigus saadud tunnistajate ütlustega kuriteosündmuse

täpsem ja üksikasjalikum kirjeldamine, sõltumata sellest, kas need ütlused on süüdistust toetavamad võrreldes eeluurimisel

antud ütlustega või mitte, ei saa veel iseenesest seada kahtluse alla tunnistaja ütluse kui tõendi usaldusväärsust. Kuriteo

tehiolude võimalikult täpne väljaselgitamine ongi ristküsitluse eesmärk. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest, võinuks

maakohus lugeda mitteusaldusväärseks tunnistajate K. L. ja A. K. poolt kohtus antud ütlused, põhjendusega, et need on

oluliselt erinevad eeluurimisel antud ütlustest, kui mõistlikku põhjendust ütluste erinevusele ei oleks suutnud tunnistajad anda.

See aga ei võimaldaks maakohtul kasutada tõenditena samade tunnistajate poolt eeluurimisel antud ütlusi. Lisaks on Riigikohtu

poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-74-05 tehtud otsuses märgitud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda

üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata

ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine

tõenäosus. Seda nõuet on maakohus käesolevas kriminaalasjas ka järginud ning just sellest aspektist tulenevalt ka süüdistatava

väited ümber lükanud.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni V. K. kaitsja vandeadvokaat M. Reinsalu, kes taotleb

ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja V. K. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni

kohaselt on tunnistajate K. L. ja A. K. kohtus antud ütlustes ilmnenud olulised vastuolud võrreldes eeluurimisel antud ütlustega

ja seetõttu on kohtuotsus rajatud ebausaldusväärsetele tõenditele. Uuritud tõendid ei kinnita V. K. poolt talle süükspandava teo

toimepanemist. Kassaator leiab, et kohtuotsuse tegemisel on oluliselt rikutud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8

tähenduses, kuna kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

5. Kassatsioonivastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri vanemprokurör Kristel Eliste, et kassatsioon on põhjendamata ja ta

taotleb selle rahuldamata jätmist. Prokurör leiab, et kassatsiooni sisust nähtuvalt taotleb kassaator tõendite ümberhindamist,

mida aga Riigikohus teha ei saa.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

6. Käesoleva kriminaalasja lahendamisel on kohtud igati seaduslikult tõendeid uurides ja hinnates lugenud tuvastatuks selle, et

3. veebruaril 2005. a kella 12.30 paiku Tallinnas, Sütiste tee 19 asuvas SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla diagnostikakliinikus

andis V. K. K. L.-le üle 3000 krooni eesmärgiga mingil viisil mõjutada temalt võetud vereproovi analüüsi tulemit. Maa- ja

ringkonnakohus on kummutanud kaitseväite selle kohta, nagu oleks nimetatud rahasumma üleandmist tulnud käsitada V. K-le

osutatava teenuse eest tasumisena.

7. Kolleegium leiab siiski, et üksnes eelmärgitu tuvastamisest ei piisa isiku süüditunnistamiseks altkäemaksu andmises.

Karistusseadustiku § 298 lg-s 1 ettenähtud ja V. K-le süüksarvatud altkäemaksu andmise objektiivse koosseisu moodustab

vara või muu soodustuse andmine või selle lubamine ametiisikule selleks, et ametiisik paneks oma ametiseisundit kasutades

altkäemaksuandja huvides toime või jätaks toime panemata õigusvastase teo. Seega peab isiku süüditunnistamiseks

altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS

§ 288 tähenduses. Juhul kui süüdistatav kujutas endale ekslikult ette, et tegemist on ametiisikuga, kuid tegelikult see nii ei ole,

võib kõne alla tulla vastutus üksnes altkäemaksu andmise kõlbmatu katse eest (KarS § 26).

8. Maa- ja ringkonnakohtu otsustes ei ole mingilgi määral analüüsitud küsimust sellest, kas ja milliste KarS §-s 288 nimetatud

tunnuste alusel on K. L. käsitatav ametiisikuna. Ametiisikuks olemist ei saa lugeda tuvastatuks maakohtu otsuses sisalduva

lausega, et V. K. teo toimepanemist tõendavad muuhulgas ka diagnostikakliiniku laboratooriumi kõrgharidusega

laborispetsialisti ametijuhend ning tööleping. Kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt neid tunnuseid, mille olemasolul saab

lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel

kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada.

Kolleegium leiab, et V. K. süüditunnistamine altkäemaksu andmises ilma K. L. vastavust ametiisiku tunnustele nõuetekohaselt

tuvastamata, on käsitatav nii materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena KrMS § 362 p 1 mõttes kui ka kriminaalmenetlusõiguse

olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Seetõttu väljub kolleegium kassatsiooni piiridest, tühistab maa- ja

ringkonnakohtu otsused ja saadab kriminaalasja maakohtule uueks kohtulikuks arutamiseks.

II

9. Kriminaalasja uue kohtulikul arutamisel tuleb silmas pidada, et 15. märtsil 2007. a - seega pärast V. K-le KarS § 298 järgi

süüksarvatava teo toimepanemist, jõustus KarS § 288 uus redaktsioon. Seadusemuudatus ei puuduta ametiisiku üldtunnuseid.

See tähendab, et nii kõnealuse teo toimepanemise ajal kui ka käesoleval ajal eeldab isiku karistusõiguslikus mõttes

ametiisikuks tunnistamine esmalt tema ametiseisundi olemasolu tuvastamist ja teiseks selle tuvastamist, et sellele

ametiseisundi üldpädevusega isikule on pandud haldamis-, järelevalve- või juhtimisülesanded või varaliste väärtuste liikumist

korraldavad ülesanded või võimuesindaja ülesanded. Küll aga on eelnimetatud seadusemuudatuse tulemina muutunud nn

eraõigusliku ametiisiku määratlus. Arvestades seda, et K. L.-i töökoht - sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla on eraõiguslik

juriidiline isik, tuleb KarS § 5 lg-st 2 lähtuvalt kohaldada kriminaalasja uuel arutamisel V. K. suhtes KarS § 288 uut

redaktsiooni ulatuses, mil see on käsitatav kergema karistusseadusena.

10. Alates 15. märtsist 2007 kehtiva KarS § 288 lg 2 kohaselt võib isik, kellel on sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud

ametiisiku üldised tunnused, olla käsitatav ka eraõiguslikus sfääris tegutsemise puhul ametiisikuna üksnes lisatingimuste

olemasolul. Esiteks peab tegemist olema isikuga, kes juhib eraõiguslikku juriidilist isikut või tegutseb sellise eraõigusliku

juriidilise isiku või ka füüsilise isiku nimel. Teiseks peab selle nn eraõigusliku ametiisiku tegu olema toime pandud vastava

eraõigusliku juriidilise isiku või füüsilise isiku majandustegevuse käigus. Ja kolmandaks saab eraõiguslikust ametiisikust KarS

§ 288 mõttes rääkida üksnes KarS §-des 293-298 ettenähtud kuritegude puhul. See tähendab, et ametiisik KarS § 288 lg 2

tähenduses ei saa vastutada selles sättes otsesõnu nimetamata karistusseadustiku paragrahvide järgi, mis näevad subjektina ette

ametiisikut (KarS § 201 lg 2 p 3, § 2981, § 299 jt - vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 26. novembri 2007. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-66-07, p 9).

11. Tulenevalt ülaltoodust ja lähtudes KrMS § 361 p-st 6, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium maa- ja ringkonnakohtu

otsused V. K. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 298 lg 1 järgi ja saadab kriminaalasja Harju Maakohtule uueks

arutamiseks.

Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Lea Kivi