3-2-1-100-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-100-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 6. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

AS Number hagi Eesti Vabariigi (Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse kaudu) vastu kahju hüvitamiseks ja

viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-13580

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS Number ja Eesti Vabariigi (Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse

kaudu) kassatsioonkaebused

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja AS Number (registrikood xxxxxxxx), esindajad

vandeadvokaadid Paul Varul ja Ants Mailend

Kostja Eesti Vabariik (Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse kaudu),

esindaja vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 2. mai 2007. a otsus ja saata asi Tallinna

Ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebused rahuldada.

3. Tagastada AS-le Number kassatsioonkaebuselt 31. mail 2007. a tasutud kautsjon 10 000

(kümme tuhat) krooni ja 28. juunil 2007. a tasutud kautsjon 30 000 (kolmkümmend tuhat)

krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. jaanuaril 1992. a sõlmisid AS Number (hageja) ja Eesti Vabariik (Eesti Riikliku

Autoregistrikeskuse kaudu) (kostja) lepingu transpordivahendite numbrimärkide tootmiseks (edaspidi

leping I). 22. septembril 2003. a kuulutas kostja välja riigihanke liikurite registreerimismärkide

hankimiseks. 8. oktoobril 2003. a kuulutati hageja hinnapakkumine edukaks ja samal päeval sõlmisid

pooled lepingu registreerimismärkide valmistamiseks ja tarnimiseks tähtajaga neli aastat (edaspidi

leping II). Lepingu II kohaselt kohustus hageja valmistama ja tarnima mootorsõidukite ja haagiste

registreerimismärke kooskõlas EVS 597:2001 standardiga. Lepingu II p 1.3 kohaselt kohustus hageja

standardi muutumisel viima registreerimismärgid vastavusse muudatuse kehtima hakkamise ajaks ja

p 13 kohaselt muutis leping II kehtetuks lepingu I. 17. detsembril 2003. a tegi kostja ettepaneku

lõpetada kokkuleppe alusel leping II, sest kostja otsustas korraldada uue riigihanke. 20. veebruaril

2004. a esitas hageja kostjale viivisenõude 31. jaanuari 2004. a seisuga, paludes tasuda 4 283 267

krooni. 13. mail 2004. a avaldas Eesti Standardikeskus uue standardi EVS 597:2004. 31. mail 2004

ütles kostja hagejale lepingu II üles, sest hageja ei suutvat lepingut II nõuetekohaselt täita ega tarnida

registreerimismärke kooskõlas uue standardiga. Kostja tugines lepingu II punktidele 1.3 ja 6 ning

VÕS §-le 196 ja § 116 lg 2 p-le 2. Alates 1. juunist 2004. a ei ole kostja hagejalt registreerimismärke

tellinud. Hageja leidis, et lepingu II ülesütlemine on tühine, sest hageja ei olnud lepingut rikkunud ja

puudusid muud lepingu ülesütlemise alused. Hageja tegi kostjale ettepaneku asuda lepingut II täitma,

andes selleks täiendava tähtaja, kuid tagajärjetult. Seejärel ütles hageja 30. juulil 2004. a omakorda

kostjale lepingu II üles. Hageja esitas kohtule kostja vastu hagi 30. juunil 2005. a. Hageja palus

kostjalt välja mõista lepingu II rikkumisega tekitatud otsese varalise kahju hüvitamiseks 1 069 508

krooni, saamata jäänud tulu 3 502 803 krooni ja kahju hüvitamise kohustuse täitmisega viivitamise

eest viivitusintressi 299 953 krooni. Kuna kostja viivitas süstemaatiliselt arvete tasumisega, palus

hageja mõlema lepingu alusel välja mõista kostjalt viivise kokku 5 442 966 krooni. Pärast 20. aprilli

2006. a sissenõutavaks muutuva viivise palus hageja mõista välja VÕS § 113 lg-s 1 ettenähtud

määras kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja teavitas hagejat uuest standardist 3. mail 2004. a. Järgnevalt

palus kostja hagejat teatada kohustuste nõuetekohase täitmise kuupäev ning hoiatas lepingu II

võimaliku ülesütlemise eest. Hageja viidatud kohustust ei täitnud, kusjuures võis järeldada, et ta ei

ole ka tulevikus suuteline uuele standardile üle minema. Sellega rikkus hageja oluliselt lepingut II.

Hagetava kahju suurus ei ole tõendatud ega põhjendatud. Viivise väljanõudmisel ei ole hageja

toiminud heas usus. Pooltevahelised lepingulised suhted vältasid üle kümne aasta, kusjuures hageja ei

ole varem kordagi viivist nõudnud. Pooltel oli välja kujunenud tava viivist mitte nõuda. Pooled

leppisid lepingu II punktis 13 kokku, et leping II muudab kehtetuks lepingu I. Lepingu II alusel

esitatud viivisenõue on alusetu, sest eeldused viivise väljamõistmiseks puudusid.

3. Harju Maakohus rahuldas 14. novembri 2006. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 4 872 639 krooni (sellest 375 krooni viivist, 4 572 311 krooni kahju hüvitamiseks ning

sellelt arvutatavat viivist 299 953 krooni) ja menetluskulu 341 310 krooni. Kohus mõistis kostjalt

välja ka viivise kahju hüvitamise kohustuselt (4 572 311 krooni) alates 21. aprillist 2006. a kuni

põhinõude täitmiseni.

Maakohus leidis, et kostja ütles lepingu II üles ajal, mil kohustus ei olnud sissenõutav. VÕS § 82 lg 7

kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Lepingu II p 1.3 järgi tuli standardi muutumisel registreerimismärgid muudatuse kehtima hakkamise

ajaks uue standardiga vastavusse viia. Leping öeldi hagejale üles 31. mail 2004. a, s.o enne

majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuni 2004. a määrusega nr 153 kehtestatud tähtaega,

millega määrati kindlaks standardi kehtima hakkamine. Samuti öeldi leping üles ajal, mil kostja oli

andnud hagejale nõusoleku, et registreerimismärke võib erandkorras valmistada vana standardi järgi.

VÕS § 116 lg 6 kohaselt, kui kestvuslepingut oluliselt rikutakse, võib kahjustatud lepingupool selle

sama seaduse § 196 järgi üles öelda. Ülesütlemine on tühine, sest selleks puudusid seadusest ja

lepingust tulenevad eeldused. Kostja asus registreerimismärke tellima AS-lt Teede REV-2, kes sai

üleminekuperioodiks ettenähtud mööndusi kasutada, mida hagejale ei võimaldatud.

Lepingu II rikkumine põhjustas hagejale olulist kahju, mis on tuvastatud audiitorühingu BDO Eesti

AS arvamusega. Hageja sai kahju kokku 4 798 710 krooni, millest otsese varalise kahju suurus oli

1 072 912 krooni ja saamata jäänud tulu 3 725 798 krooni. Kohtul puudub alus arvamuse

objektiivsuses või asjatundlikkuses kahelda, kuna tõendeid, mis audiitori arvamuse ümber lükkaksid,

kohtule esitatud ei ole. Saamata jäänud tulu kindlaksmääramisel on kasutatud kuluarvestuse

metoodikat. Kahjustatud isik peabki tõendama üksnes neid asjaolusid, millest nähtub tulu saamise

tõenäosus. Hageja andmetel on kahju suurus kokku 4 572 311 krooni, mis jääb audiitori arvamuse

piiridesse.

Hageja esitas viivisenõude ajavahemiku 3. juuli 1995. a - 31. detsember 2003. a eest esimest korda

20. veebruaril 2004. a. Kalendriaasta lõpus esitatud saldoteatistel hageja viivisevõlgnevust ei

näidanud. Pooltel oli välja kujunenud tava, et arve esitatakse ja tasutakse põhivõla ulatuses. Hageja

jättis tavatult pika aja jooksul oma õigused teostamata ja kostja võis põhjendatult eeldada, et

viivisenõuet ka tulevikus ei esitata. Viivis on õiguskaitsevahend, mille rakendamiseks ei olnud

pooltel vaja kokkulepet sõlmida, sest see tulenes seadusest (VÕSRS § 12, TsK § 191 lg 1 ja § 232

ning VÕS § 101 ja § 113). Lepingu olemasolust sõltus üksnes viivise suurus. Nii kehtiva TsÜS § 138

lg 1 ja VÕS § 6 lg 1 kui ka varem kehtinud seaduse kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste

täitmisel toimida heas usus. Pikema aja jooksul õiguse kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest

kaasa tuua selle teostamise lubamatuse. Hageja viivisenõue jääb aegumistähtaja piiresse. Samas tuleb

arvestada, et viivisenõude esitamata jätmine oli süstemaatiline ja eksitav ning nõude suurus ulatus

miljonitesse kroonidesse, olles ebamõistlikult koormav. Kohus leidis, et õiguste kaotamise doktriini

eeldused on täidetud, olukord on erandlik ning hageja õigus viivist nõuda tuleb vastavas osas

lõppenuks lugeda. Eeltoodu ei laiene võlaperioodile, mis järgnes 20. veebruaril 2004. a esitatud 375

krooni suurusele viivisenõudele. Viivisenõude tagasiulatuva esitamisega on rikutud VÕS § 88 lg-s 1

sätestatud põhimõtet. Hageja ei ole aga viivisenõudest loobunud. Grammatilise tõlgenduse järgi

leppisid pooled lepingu II p-s 13 kokku vaid lepingu I kehtivuse lõpetamises, mitte aga juba tekkinud

kohustuste muutmises. Sisuliselt asendas leping II lepingut I. Mõlemad lepingud olid sõlmitud

registreerimismärkide tellimiseks ja valmistamiseks. Arved, mis hageja esitas kostjale lepingu I alusel

(kokku 30 arvet), tasus kostja pärast lepingu II sõlmimist. Seega lükkab kostja käitumine ümber väite,

nagu oleksid pooled lepinguga II lõpetanud ka kõik varasemast lepingust tulenevad kohustused.

Kostja vastuväited hagile, mis ta esitas pärast eelmenetluse lõppu, jättis kohus 25. oktoobri 2006. a

kohtuistungil määrusega menetlusse võtmata. TsMS § 331 lg 1 alusel tuleb need vastuväited jätta ka

otsuse tegemisel tähelepanuta.

4. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonkaebuse mõlemad pooled.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 2. mai 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata. TsMS § 653

lg 6 kohaselt ei korranud ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi.

Väär on kostja väide, et lepingu II p 1.3 järgi oli hageja kohustatud standardimuudatuse avaldamisest,

s.o alates 13. maist 2004. a tootma uuele standardile vastavaid numbrimärke. Maakohus hindas

lepingus kokkulepitut õigesti ka selle sisust lähtudes. Asja materjaliga kooskõlas on küll kostja väide,

et tema jaoks peitub lepingu p 1.3 eesmärk talle õigusaktidega pandud avalik-õiguslike kohustuste

täitmise tagamises, kuid sellele tuginevat järeldust ei saa õigeks pidada. Eristades eelnevalt tehnilist

normi rangelt standardist, on kostja ise tuginenud nimetatud lepingupunkti eesmärgi sisustamisel

nõuetele vastavate registreerimismärkide valmistamise tagamisele. Kohtule esitatud tõendid ei

kinnitanud kostja väidet, et hageja ei oleks suutnud uuele standardile tulevikus üle minna. Pealegi ei

oleks sellest asjaolust võimalik tuletada, et hageja on lepingut oluliselt rikkunud, mis VÕS § 116

kohaselt annaks kahjustatud lepingupoolele õiguse leping üles öelda. Asjaolu, milline ajavahemik jäi

majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuni 2004. a määruse nr 153 avaldamise ning tehnilise

normi jõustumise vahele ja kas see oli piisav uue standardi nõuetekohaseks kasutuselevõtmiseks, ei

oma seetõttu tähendust. Asjaolu, et hageja oli kursis registreerimismärkide uue standardi

väljatöötamisega, ei tähenda, et kostjal oli õigus nõuda uue standardi järgimist enne selle

kohustuslikuks muutumist tehnilise normi kaudu ning keelduda uuele standardile üleminekuks

mõistliku tähtaja andmisest. Vaidlusaluse lepingupunkti sõnastusest tulenevalt pidi hageja viima

registreerimismärgid uue standardiga kooskõlla muudatuse kehtima hakkamise ajaks. Maakohus

leidis õigesti, et lepingu ülesütlemise sisulised eeldused ei olnud täidetud. Kohtu viide hageja poolt

7. juunil 2004. a kostjale üleantud registreerimismärgi vastavusele tulenes poolte kirjavahetusest,

kuigi sellel ei ole lepingu II ülesütlemise osas sisulist tähendust. Asjaolule, et hageja väljapakutud

variant ei vastanud ei vanale ega uuele standardile, on kostja andnud hinnangu, mis ei vasta asjas

uuritud tõenditele. Kuid ka see asjaolu iseenesest ei kinnita kostja õigust leping üles öelda.

Kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ka varalise kahju kindlaksmääramise osas. Kostja

apellatsioonkaebuse seisukoht, et hageja kahjunõue on absoluutselt tõendamata, ei ole kooskõlas asja

materjaliga. Hageja tõendas kahju suurust audiitorfirma BDO Eesti AS vannutatud audiitori kirjaliku

arvamusega. Asja materjalist nähtuvalt kontrolliti hageja raamatupidamisdokumente ja korraldati

vara inventuur. Kostja selle tõendi usaldusväärsusele esimese astme kohtus vastu ei vaielnud.

Maakohus leidis põhjendatult, et olukorra erandlikkuse tõttu on õiguse kaotamise doktriini eeldused

täidetud ning hageja õigus nõuda viivist tuleb selles osas lugeda lõppenuks. Arvestades kõiki

maakohtu otsuses märgitud asjaolusid, on nõude sedavõrd hiline esitamine praegusel juhul hinnatav

hea usu vastase käitumisena. Erandlikke asjaolusid arvestades oli mõistlik lugeda viivise nõudeõigus

lõppenuks nõude esitamise päevani.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonkaebuse mõlemad pooled.

7. Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsus hageja viivisenõude rahuldamata jätmist ja

menetluskulude jaotust puudutavas osas ja teha selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja

kasuks välja veel 5 442 591 krooni ja muuta menetluskulude jaotust. Kohus on vääralt kohaldanud

materiaalõigust viivisenõude õiguse lõppenuks lugemisel. Ringkonnakohtu seisukoht on vastuolus ka

Riigikohtu otsusega tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03. Õigus saab võlausaldaja passiivsuse tõttu enne

aegumistähtaja möödumist lõppeda ainult seaduses konkreetselt sätestatud alustel. Näiteks on

seadusandja kehtestanud õiguse lõppemisega sanktsioneeritud kiire tegutsemise nõude leppetrahvi

suhtes (VÕS § 159 lg 2), kuid ei ole sätestanud analoogilist korda viivise kohta, mis kinnitab seda, et

ainsaks piiriks viivisenõude esitamisel on hagi aegumise tähtaja lõppemine. Viivise instituudi

peamiseks funktsiooniks on võlausaldaja raha kasutamise aja eest intressi maksmine. Viivise

maksmise kohustus eeldab viivitust rahalise kohustuse täitmisel, mille puhul kehtib põhimõte, et raha

maksmata jätmist ei õigusta üldjuhul miski. Majandus- ja kutsetegevuses ei vabasta viivise maksmise

kohustusest ka rikkumise vabandatavus (VÕS § 105). Kohtupraktika kohaselt võib sissenõudmisega

viivitamine anda põhjuse viivist vähendada, kuid sellist taotlust ei ole kostja esitanud. Õige ei ole

seisukoht, et hageja on kaotanud nõudeõiguse viivise osas, mis oli muutunud sissenõutavaks

viivisenõude esitamisele eelneval päeval, s.o 19. veebruaril 2004. a. Kohtud on kohaldanud valesti ka

VÕS § 88, mis annab võlausaldajale õiguse määrata kindlaks tasumise järjekorda. Võlausaldaja ei

pea seda õigust kasutama. Võlaõigusseadust ei saa kohaldada viivisele, mis on arvestatud enne

1. juulit 2002. a sissenõutavaks muutunud põhivõlalt. Kohus kohaldas viivisenõude suhtes

võlaõigusseadust, olenemata nõude aluseks oleva põhivõla sissenõutavaks muutumise ajast. Lähtudes

VÕSRS §-dest 2 ja 11 ja § 12 lg-st 2, ei olnud see õige enne 1. juulit 2002. a sissenõutavaks

muutunud põhivõlalt arvestatud viivise puhul. Ringkonnakohtu otsus ei vasta TsMS § 436 lg 1 ja

§ 442 lg 8 nõuetele. Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 654 lg 5 nõudeid, kuna ei ole vastanud

hageja apellatsioonkaebuse kõigile väidetele ja põhjendustele. Kvalifitseerides hageja tegevuse

otseseks hea usu vastaseks käitumiseks, ei ole kohus oma järelduse põhjendusi esitanud. Põhjendades

viivisenõude lõppemist tavaga, on ringkonnakohtu otsus vastuolus VÕS § 23 lg-ga 1 ja § 25 lg-ga 1

ning ka sisult vastuoluline.

8. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu. Hageja ei ole esitanud ühtki põhjendust, miks

viivisenõuet ei esitatud varem. Kostja ei ole loobunud viivise vähendamise vastuväitest.

Intensiivsema vastuväitega on hõlmatud ka VÕS § 113 lg-s 8 ja § 162 lg-s 1 sätestatud viivise

vähendamise vastuväide. VÕS § 88 lg 1 kohaldamise küsimus on praeguses vaidluses sekundaarse

tähendusega.

9. Kostja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse vaidlustatud osas ning saata asi tühistatud osas

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, kostja menetluskulud välja mõista hagejalt ja hageja

menetluskulud jätta tema enda kanda. Kostja vaidlustab tõlgendust, mille kohtud andsid lepingu II p-

le 1.3. Kostja on lepingu kehtivalt üles öelnud. Kohtud on jätnud arvestamata nii lepingu II punktis

1.3 kokkulepitu kui ka asjaolu, et pooltevahelisi suhteid ei reguleerinud majandus- ja

kommunikatsiooniministri 14. juuni 2004. a määrus nr 153. Oli igati põhjendatud ja ettenägelik

leppida uue standardi järgimiseks kokku rangemas valmisoleku tähtajas, kui nimetatud määruses oli

sätestatud. Kostja ja AS Teede REV-2 sõlmitud leping ei oma poolte omavahelistes suhetes mingit

tähtsust, kohtute viited sellele lepingule on asjakohatud. Kostja ei nõustu ka kohtute seisukohaga, et

lepingust I tulenevad kohustused jäid pärast nimetatud lepingu kehtetuks tunnistamist endiselt jõusse.

Lepingu II p 13 on oma sisult negatiivne võlatunnistus. Kohtud on tõlgendanud ebaõigesti VÕS

§ 186 p 4. Rikkudes TsMS § 436 lg-t 1, on kohtud jätnud kostja seisukohad kahjunõude kohta

arvestamata ja vastuväited hindamata. Tähelepanuta on jäänud ka kostja esitatud tõendid, millega on

rikutud TsMS § 232 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. See on käsitatav

menetlusnormi olulise rikkumisena. Riigikohtu menetluses kantud advokaadikulude katteks palub

kostja hagejalt välja mõista 50 173 krooni 60 senti.

10. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu. Kostja kaevatavas osas on otsus seaduslik ja

põhjendatud ja selle tühistamiseks või muutmiseks puudub alus. Pärast BDO Eesti AS arvamuse

esitamist ei esitanud kostja sellele tõendile vastuväiteid, kuid püüdis seda teha 23. oktoobri 2006. a

avaldusega, mille maakohus tagasi lükkas. Väiteid, mida esimese astme kohtu menetluses ei esitatud

(kassatsioonkaebuse p 2.4.1 alapunktides vi ja ix nimetatud väited), ei saanudki maakohus käsitleda.

Kohtud pole seega menetlusnorme kahju tuvastamisel rikkunud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ja

TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi olulise

rikkumise tõttu. Asi tuleb saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Nii maa- kui ka ringkonnakohus asusid seisukohale, et kostja on lepingu üles öelnud ajal, mil

kohustus ei olnud sissenõutav. Ringkonnakohus leidis, et kostja ei saanud nõuda

registreerimismärkide uue standardi järgimist enne selle kohustuslikuks muutumist tehnilise normi

kaudu. Seega asus ringkonnakohus seisukohale, et lepingu II punkti 1.3 järgi oli hagejal kohustus viia

registreerimismärkide tootmine vastavusse uue standardiga alles pärast seda, kui majandus- ja

kommunikatsiooniministri 14. juuni 2004. a määrus nr 153 muutis standardi alates 1. juulist 2007. a

üldkohustuslikuks.

13. Kolleegium nõustub kohtute seisukohaga, et kostjal ei olnud lepingu II ülesütlemiseks alust.

Iseenesest on õige kostja väide, et pooltel oli õigus kokku leppida uuele standardile ülemineku

rangemas tähtajas, kui oli sätestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 14. juuni 2004. a

määruses nr 153. Samas on kohtud oma seisukohta lepingu II ülesütlemisele antud hinnangu osas

piisavalt põhjendanud ja kassatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtute seisukohaga mitte nõustuda.

Kolleegium märgib, et VÕS § 116 ja § 196 ei defineeri olulist lepingurikkumist ega anna

ammendavat loetelu olulistest lepingurikkumistest ning pooled võivad sõlmida kokkuleppeid selle

kohta, milline kohustuste rikkumine loetakse oluliseks. Maakohus on õigesti täheldanud, et pooled on

lepingu II p-s 6 kokku leppinud, et lepingut võib ühepoolselt lõpetada ainult tingimusel, kui üks pool

jätab oma lepingujärgsed kohustused täitmata või täidab neid mittenõuetekohaselt, mis võib teisele

poolele tekitada olulist kahju. Hageja on hagiavalduses kostjal olulise kahju olemasolule kui lepingu

ülesütlemise ühele eeldusele, mis tuleb tuvastada, õigesti tähelepanu juhtinud. Kostja pole asjas kahju

olemasolu lepingu ülesütlemise eeldusena tõendanud.

14. Kohtud leidsid, et lepingu II p-s 13 leppisid pooled kokku vaid lepingu I kehtivuse lõpetamises,

mitte aga juba tekkinud kohustuste muutmises. Kohtud on selle järelduse tegemisel seaduse nõuete

kohaselt tõendeid hinnanud, kostja vastuväidetele vastanud ja oma järeldust põhjendanud. VÕS § 186

p 4 ja § 207 lg 1 kohaselt lõpeb võlasuhe siis, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises

kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest. Kohtud on õigesti tuvastanud, et pärast

lepingu II sõlmimist tasus kostja hagejale lepingu I alusel esitatud 30 arvet ja pooled ei ole koos

lepingu I lõpetamisega kokku leppinud, et võlausaldaja loobub lepingu I alusel tekkinud nõuetest.

Põhjendamata on kostja kassatsioonkaebuse seisukoht, et lepingu II p 13 sisuks on negatiivne

võlatunnistus.

15. Kostja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise osas selle

tõendamatuse tõttu. Kolleegium nõustub kostjaga, et ringkonnakohus, nõustudes maakohtu

seisukohtadega, on kahju hüvitamise nõude rahuldamisel rikkunud TsMS § 232 lg-t 1. Maakohus

leidis, et audiitori arvamust ümberlükkavaid tõendeid ei ole kohtule esitatud. Ringkonnakohus

nõustus maakohtuga, leides, et kostja ei ole audiitori arvamusele esimese astme kohtus vastu

vaielnud. Tsiviilasja toimikust nähtub, et kostja on maakohtule esitanud hageja majandusaasta

aruanded (I kd, lk-d 167-252), mida kohtud ei ole tõenditena käsitlenud. Kostja on juba 28. juuli

2005. a kirjalikus vastuses hagile märkinud, et hagiavalduse väited kahju suuruse kohta ei lange

üheski osas kokku hageja majandusaasta aruannetega, põhjendatud ei ole laos olevate materjalide

hüvitamise nõuet, tõendamata on hageja väide, et laovaru ei saa realiseerida muul viisil (I kd, lk 111).

Kohtud on jätnud tähelepanuta kostja esitatud vastuväited ja tõendid. Väär on hageja seisukoht, et

pärast BDO Eesti AS-i arvamuse esitamist kohtule ei oma enam tähtsust kostja varasemad

vastuväited hagile ja kostja oleks pidanud esitama eraldi vastuväited audiitori arvamusele. Kostja ei

ole menetluses avaldanud, et ta on audiitori arvamusega nõus, vaid on jäänud oma vastuväidete

juurde. Kui kohtule jäi arusaamatuks, kuidas lükkavad kostja arvates hageja majandusaasta aruanded

ümber hageja arvestuse kahju suuruse kohta, siis oleks kohus pidanud tulenevalt TsMS § 348 lg-st 1

ja §-st 351 küsima kostjalt selle kohta selgitust. Õige on aga hageja väide, et maakohus ei saanud

käsitleda neid kostja vastuväiteid, mida kostja esimese astme kohtu menetluses ei esitanud.

Kolleegium leiab, et apellatsioonikohus ei ole otsuses nõuetekohaselt vastanud apellatsioonkaebuse

väidetele tõendite ebaõige hindamise kohta, rikkudes TsMS § 652 lg 3 p 1 ja § 654 lg-t 5.

16. Kohtud on tuvastanud, et hageja esitas viivisenõude ajavahemiku 3. juuli 1995. a - 31. detsember

2003. a eest esimest korda alles 20. veebruaril 2004. a. Sel ajal kalendriaasta lõpus esitatud

saldoteatistel hageja viivisevõlgnevust ei näidanud. Kohtud leidsid, et hageja käitumine viivise

nõudmisel on olnud vastuoluline ja hageja viivisenõue selle ajavahemiku eest tuleb hea usu

põhimõtte kohaselt jätta rahuldamata. Kolleegium jääb 2. juuni 2003. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-

70-03 (RT III 2003, 21, 207) avaldatud seisukoha juurde, et kuigi pikema aja jooksul õiguse

kasutamata jätmine võib sõltuvalt asjaoludest kaasa tuua selle teostamise lubamatuse, ei saa üldjuhul

seaduses sätestatud aegumistähtaja sees määrata veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat uut

tähtaega, mille jooksul hageja võib oma õiguste kaitseks hagi esitada. Seda õigustaksid ainult

erandlikud asjaolud. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud sellise erandliku asjaoluna saldoteatiste

esitamise ilma viiviseta pikema aja jooksul (lepingulised suhted olid kestnud üle 10 aasta). Saldo on

võlgnetavate nõuete ja kohustuste vahe (VÕS § 203 lg 1 teine lause). Kolleegium soostub kohtute

seisukohaga, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks

asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hageja

käitumine on olnud vastuoluline, mis on hea usu põhimõttega vastuolus. Tsiviilõiguse teoorias

üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva

nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele,

lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite

seisukohast (vt ka Riigikohtu 10. oktoobri 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07).

Kolleegium soostub hageja kassatsioonkaebuse väitega, et põhjendatud pole hea usu põhimõtte alusel

lugeda lõppenuks viivisenõue kuni 20. veebruarini 2004. a, mil hageja esitas kostja vastu viivise

maksmise nõude. Kohtud on viivisenõude jätnud tervikuna rahuldamata seetõttu, et hageja käitus

vastuoluliselt ja nõudis 20. veebruaril 2004. a kogu viivise tasumist korraga, kuid ei olnud enne

saldoteatistel näidanud viivisenõude olemasolu. Hageja vastuoluline käitumine seisnes selles, et ta

jättis pikema aja jooksul esitatud saldoteatistega mulje, nagu oleks viivisenõudest loobunud, kuid

sellele vaatamata nõudis viivise tasumist. Seega saab viivisenõue olla hea usu põhimõttega vastuolus

üksnes selles osas, milles hagejal tekkis nõudeõigus enne viimase viivisenõudeta saldoteatise

esitamist kostjale.

Asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus tuvastama, millal hageja esitas kostjale viimase

viivisenõudeta saldoteatise enne 20. veebruari 2004. a ja sellest tulenevalt, millises osas on

viivisenõue hea usu põhimõttega vastuolus.

17. Kuna poolte kassatsioonkaebuste ülejäänud väited ei anna alust ringkonnakohtu otsus tühistada,

ei pea kolleegium vajalikuks neid otsuses käsitleda. TsMS § 688 lg 2 järgi ei ole Riigikohus seotud

kassatsioonkaebuse õigusliku põhjendusega. Kolleegium peab vajalikuks siiski märkida järgmist. Hea

usu põhimõtte kohta käivaid võlaõigusseaduse sätteid ei saa kohaldada viivisenõudele, mis on

tekkinud enne 1. juulit 2002. a sissenõutavaks muutunud põhivõla tasumisega viivitamisest (vt ka

Riigikohtu 29. jaanuari 2007. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06). Kuna praegusel juhul ei vaidle

pooled kohustuste täitmise järjekorra üle, siis ei ole maakohtu viited VÕS §-le 88 asjakohased.

18.Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-st

3 otsustab poolte kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu väljamõistmise asja lõplikult lahendav

kohus, juhindudes asja sisulise lahendamise tulemusest.

Ants Kull, Henn Jõks, Lea Laarmaa