3-2-1-107-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-107-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 5. detsember 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

Siiri Paiso ja Oliver Roo hagi Elvi Krivani vastu õigusliku

aluseta tehtud kulutuste hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1926

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Oliver Roo kassatsioonkaebus

Elvi Krivani vastukassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Siiri Paiso (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Üllar Talviste

Hageja Oliver Roo (isikukood xxxxxxxxxxx), seaduslik esindaja

Siiri Paiso, lepinguline esindaja vandeadvokaat Üllar Talviste

Kostja Elvi Krivan (isikukood xxxxxxxxxxx), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Nele Laidvee

Asja läbivaatamise kuupäev

22. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 19. aprilli 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus ja vastukassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada OÜ-le ADVOKAADIBÜROO LEXTAL Oliver Roo kassatsioonkaebuselt 9. mail

2007. a tasutud kautsjon 7228 (seitse tuhat kakssada kakskümmend kaheksa) krooni.

4. Tagastada Elvi Krivanile vastukassatsioonkaebuselt 20. juunil 2007. a tasutud kautsjon 4086

(neli tuhat kaheksakümmend kuus) krooni 41 (nelikümmend üks) senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siiri Paiso (hageja I) ja Oliver Roo (hageja II) esitasid 20. detsembril 2004. a Elvi Krivani vastu

hagi õigusliku aluseta tehtud kulutuste hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt alustasid hageja I ja tema elukaaslane Aimar Roo kostja teadmisel ja

heakskiidul 1999. aastal juurdeehitise rajamist kostja (A. Roo tädi) kinnistule. Juurdeehitise

rajamiseks koostati ehitusprojekt, mis kinnitati 13. juunil 2001. a. Hageja I ja A. Roo tegid

projektikohased ehitustööd oma raha eest.

A. Roo suri 30. novembril 2003. a. Pärast A. Roo surma jätkas hageja I ehitustöid. Kuna juurdeehitise

tegid A. Roo ja hageja I oma raha eest, ei vaielnud pooled 2004. aasta oktoobrini selle üle, et

hagejatel on õigus uude majaossa elama asuda.

2004. aasta septembris sai kostja teada, et enne surma müüs A. Roo endale kuulunud Haabneemes

Xxxxx xxx xx-xx asuva 1-toalise korteri AS-le Ühisliising (saadud raha kulus juurdeehitise

tegemiseks ja A. Roo matusteks). Müügilepinguga samal ajal sõlmis hageja I AS-ga Ühisliising selle

korteri liisingulepingu, mille kohaselt tasub hageja I igakuiseid liisingumakseid ning pärast

graafikujärgsete maksete tasumist on hagejal I õigus korter jääkväärtusega välja osta. See tehing ei

meeldinud kostjale ning ta keelas hagejatel 10. oktoobrist 2004. a juurdepääsu juurdeehitisele.

Kostja on A. Roo ja hageja I arvel alusetult rikastunud. Kuna A. Roo on surnud, siis talle surma

hetkel kuulunud alusetust rikastumisest tulenev nõudeõigus kostja vastu kuulub tema pärijale, kelleks

on hageja I ja A. Roo ühine poeg - hageja II.

A. Roo ja hageja I tegid juurdeehitise rajamiseks olulisi rahalisi kulutusi, ostes ehitusmaterjale ja

tellides ehitustöid. A. Roo tegi järgmised kulutused: 1) maksis OÜ-le Logotek kuuluvast laost ostetud

ehitusmaterjali eest kokku 104 322 krooni 70 senti; 2) maksis 1. aprillil 2002. a A. Roo ja Kersintal

Grupp OÜ sõlmitud töövõtulepingu alusel materjalide ja tehtud tööde eest 222 093 krooni 20 senti.

Hageja I tegi järgmised kulutused: 1) maksis OÜ-le Logotek kuuluvast laost ostetud ehitusmaterjali

eest pärast A. Roo surma kokku 19 037 krooni 40 senti; 2) tasus siseuste eest 14 870 krooni 95 senti;

3) ostis elamusse saunakerise, saunaukse ja duððinurga 8220 krooni eest; 4) lasi paigaldada

õhkküttesüsteemi 3740 krooni eest; 5) ostis kaminasüdamiku 28 486 krooni eest; 6) ostis elamule

välisukse 7870 krooni 60 sendi eest; 7) laenas oma emalt L. Paisolt juurdeehitise tegemiseks 111 000

krooni, mis kanti hageja I palvel A. Roo arveldusarvele.

A. Roo ja hageja I vahel oli ühise tegutsemise leping (seltsinguleping), mis lõppes A. Roo surmaga.

Pärast seltsingulepingu lõppemist on hageja I teinud kinnistule veel kulutusi, ostes 58 283 krooni

37 sendi eest köögimööbli koos tehnikaga, mis paigaldati juurdeehitisse.

Kinnistul asuvale elamule kaasaegse juurdeehitise tegemiseks tehtud kulutused on kinnistu omaniku

jaoks kasulikud kulutused. Elamu uuendamine ja laiendamine on otseselt kinnistu omaniku huvides ja

tõstnud ka kinnistu väärtust. Seega on kostja rikastunud selle summa võrra, mis kulus hagejal I ja

A. Rool juurdeehitise tegemiseks. Keelates 10. oktoobril 2004. a hagejatel juurdepääsu ehitise osale,

väljendas kostja üheselt tahet võtta see ehitise osa enda valdusesse ja kasutusse.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja sõlmis 1997. a A. Rooga ja tema vanemate U. Roo ja V. Rooga ühise tegutsemise lepingu.

Nimetatud lepingu kohaselt kohustusid pooled tegema kostjale kuuluva elamu juurde- ja

ümberehituse. Eesmärgiks oli võimaldada A. Roo vanematele normaalsed elutingimused ja eluaseme

tasuta kasutamine nende surmani. Ümber- ja juurdeehitustööd tehti kostja ja A. Roo vanemate raha

eest.

Kostja ei sõlminud A. Roo ja hagejaga I kokkulepet kostja kinnistul asuva elamu ümber- ja

juurdeehitustööde tegemiseks. Kolmandad isikud ei saa omavahel sõlmida ühise tegutsemise

lepingut, mille eesmärk on võõral kinnistul ümberehitustööde tegemine ning rahastamine, omamata

selleks kinnistu omaniku nõusolekut. Kui A. Roo ja hageja I sõlmisid ühise tegutsemise lepingu, on

see tühine kostjale kuuluval kinnistul asuva elamu ümberehituse osas. Hageja I ei ole kunagi osa

võtnud elamu juurde- ja ümberehitusest. Ehitustöid alustati juba 1998. aastal ja juurdeehitise

vundament valmis 5. detsembril 1998. a.

Kostja ei ole hagejaga I sõlminud kokkulepet, et hageja I võib elama asuda kostjale kuuluvasse

elamusse. Kostja ei ole kunagi andnud hagejale I oma elamu võtmeid. Hageja I ei ole teinud rahalisi

kulutusi elamule. A. Roo ei teinud elamule kulutusi õigusliku aluseta. Kulutused tehti kostja, A. Roo,

U. Roo ja V. Roo vahel sõlmitud seltsingulepingu alusel.

3. Harju Maakohus rahuldas 19. aprilli 2007. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja II kasuks välja

1 131 500 krooni ja hageja I kasuks 58 283 krooni 37 senti.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud hageja I väited ühise tegutsemise lepingu

olemasolu kohta tema ja A. Roo vahel kostja kinnistul asuvale elamule juurdeehitise ehitamiseks.

A. Roo ja hageja I ei saanud kokku leppida ühise tegutsemise lepingu sõlmimises ja kulutuste

tegemises kostjale kuuluvale hoonele ilma, et kostja selles kokkuleppes poolena osaleks. Kostja eitab

sellise kokkuleppe olemasolu. Hageja I kokkuleppe sõlmimise juures ei viibinud ega tea selle sisu.

Hageja ei ole tõendanud oma panust seltsingulepingu osalisena. Seltsinglase surm on seltsingu

lõppemise aluseks ning kulutused, mida hageja I tegi ehitisele pärast A. Roo surma, ei tõenda

seltsingulepingu olemasolu. Pealegi väidab hageja, et oluline osa nendest kulutustest kaeti A. Roo

korteri müügist saadud rahaga.

Tõendamata on ka kostja väide, et kostja, U. Roo, V. Roo ja A. Roo sõlmisid 1997. aastal ühise

tegutsemise lepingu. Tõendamata on ka väidetava ühise tegutsemise lepingu järgi selle osaliste panus.

Kui väidetav ühise tegutsemise leping sõlmiti 1997. a, oleksid pidanud nii U. Roo, V. Roo kui ka

kostja juurdeehitise püstitamisel osalema rahalise või töise panusega. Väidetavatest rahalistest

panustest on kolm tehtud aastaid enne seda, kui tekkis mõte müüa U. Roole ja V. Roole kuulunud

korter Paides ning nad kolisid kostjale kuuluvasse elamusse. On ilmne, et neid ülekandeid

(tööosakud, rahvakapitali obligatsioonid) ei tehtud A. Roole juurdeehitise püstitamiseks. Kostja

kinnitas, et tema ja tema elukaaslane andsid EVP-d ning raha läks mullatsehhi ehitamiseks A. Roo

ärisse. Tunnistaja U. Roo on selgitanud, et Paide korteri müügist saadud raha paigutas A. Roo

osaliselt oma ärisse. Ütlustest tuleneb, et eelnimetatud vara anti üle pojale paigutamiseks omal

äranägemisel, mitte mingil kindlal eesmärgil. Kostja ei tõendanud ka seda, et ta 26. aprillil 1996. a

Haabneemes asuva korteri müümisel A. Roole selle eest raha ei saanud. Notariaalses pandi- ja

müügilepingu p-s 2.2 on kostja kinnitanud, et ta on saanud müügihinnast 40 000 krooni kätte enne

lepingu sõlmimist. Ülejäänud raha pidi kostja saama hiljemalt 29. aprillil 1996. a. Oktoobris 2003. a

müüs A. Roo sama korteri AS-le Ühisliising, informeerimata sellest kostjat ja oma vanemaid.

Nimetatud asjaolu näitab, et A. Roo ei pidanud nimetatud vara seltsinglaste varaks. A. Roo vanemate

ja kostja rahaline ja töine panus juurdeehitise püstitamisesse on tõendamata.

Pooled ei vaidle selle üle, et A. Roo vanemad müüsid 1997. a neile kuulunud, Paides asuva korteri

ning asusid elama kostjale kuuluvasse suvilasse. Kostja on vande all kinnitanud, et ta kolis 1996. a

Piritale oma elukaaslase juurde ja suvila jäi tühjaks. Suvilasse kolis ta tagasi alles 2002. a. Kostja

kinnitusel on hoone vanas osas pinda kokku ca 120 m². 1996. aastast 2000. aastani oli A. Roo

vanemate kasutada kogu suvila. 1999. aastal ehitas A. Roo suvila ümber, mille käigus rajas kaasaegse

WC, pesuruumi ja sauna. 1997. aastal, kui väidetavalt sõlmiti ühise tegutsemise leping, puudus

juurdeehitise ehitamiseks objektiivne vajadus, sest ruumi oli piisavalt.

Hageja I väidab vande all antud seletuses, et juurdeehitist hakati ehitama eesmärgiga asuda sinna

perega elama. Samal põhjusel jätkas tema pärast A. Roo surma Haabneemes asuva korteri müügist

saadud raha eest juurdeehitise viimistlemist, tehes alumise korruse siseviimistluse, põrandad ja laed.

Hiljem tellis trepi ja kaminasüdamiku ning köögimööbli. Ehitamise ajal olid juurdeehitise võtmed

vaid A. Rool ja temal.

Kostja väidab vande all antud seletuses, et pärast tema surma oleks A. Roo saanud kogu kinnistu ja

A. Roo õde oleks saanud Haabneemes asuva korteri. Enne 1. oktoobrit 2004. a arutati, et hagejad

võiksid kostjale kuuluvasse elamusse elama tulla. Kui ilmnes, et Haabneemes asuva korteri liising on

vormistatud hageja I nimele, kostja sellega enam ei nõustunud.

Tunnistajate ütluste põhjal leidis maakohus, et A. Roo ehitas 1999. aastast kuni oma surmani kostja

kinnistul asuvale elamule juurdeehitist oma töö ja rahaga. Seda asjaolu kinnitavad ka hageja esitatud

kirjalikud tõendid (kviitungid, arve-saatelehed, maksekorraldused, töövõtulepingud), mis kuni

A. Roo haigestumise ja surmani on vormistatud tema nimele. A. Roo tegi juurdeehitise eesmärgiga

luua paremad elamistingimused oma perele (s.o endale ja hagejatele), olla oma vananevate vanemate

kõrval ja hoolitseda nende ning ka oma tädi (s.o kostja) heaolu eest. Nähtavasti oli ta nõus seda

tegema kõigi oma vahenditega, kuna erinevatel eluetappidel olid teda toetanud nii moraalselt kui ka

materiaalselt kõik need lähedased inimesed. Samuti oli pereringis teada seisukoht, et pärast kostja, s.o

kinnistu omaniku surma peab kinnistu omanikuks saama A. Roo. Tunnistaja A. Puusepa sõnul nägi ta

ehitusel nii S. Paisot kui ka tema ema ja arvab, et kõik olid kui üks pere. Sellises olukorras ei

tekkinud vajadust anda toimuvale õiguslikku hinnangut. Võimalusele, et A. Roo võib surra enne

kostjat, ei olnud keegi mõelnud. Eeltoodust tulenevalt tegi A. Roo kostjale kuuluva kinnistu oluliseks

osaks olevale ehitisele kulutusi õigusliku aluseta.

Kinnistul asuvale elamule kaasaegse juurdeehitise ehitamiseks tehtud kulutused on kasulikud

kulutused. Elamu uuendamine ja laiendamine on kinnistu omaniku huvides, sest seeläbi tõuseb ka

kinnistu väärtus. Kostja rikastus selle summa võrra, mis kuluks tal juba tehtud ümberehitusele. Kuna

A. Roo ehitas kinnistul asuva elamu ümber ning ehitis on kinnistu oluline osa, mida ei ole võimalik

kinnistult ära võtta, tuleb kinnistule tehtud kulutuste eest mõista hageja I kui A. Roo ainsa

seadusjärgse pärija kasuks välja hüvitis 1 131 500 krooni. Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et

kinnistule ümberehitusprojekti alusel tehtud tööde tulemusena valminud juurdeehitise maksumus on

10. oktoobri 2004. a hindades 1 131 500 krooni.

Hageja I nõue 58 283 krooni 37 sendi väljamõistmiseks on põhjendatud. Keelates 10. oktoobril

2004. a hagejate juurdepääsu ehitiseosale, väljendas kostja üheselt tahet võtta see ehitiseosa oma

valdusesse ja kasutusse. Nimetatud kuupäevani ei vaielnud kostja vastu sellele, et hageja I jätkab

ehitamist ja sisustab juurdeehitist ega ka sellele, et ta asub sinna elama. Hageja I tegi pärast A. Roo

surma kinnistule veel kulutusi: paigaldas trepi ja kamina ning tellis ja paigaldas köögimööbli koos

tehnikaga 58 283 krooni 37 sendi eest. Kostja kulutustele vastu ei vaidle ja lubab hagejal

köögimööbli ära viia. Kuna köögimööbel on tellitud ja koostatud kindla ruumi võimalusi ja

ehituslikke iseärasusi arvestades, ei ole hagejal võimalik kasutada sama mööblit teises kohas

eesmärgipäraselt. Saadut ei ole sel põhjusel võimalik välja anda ja kostja peab hagejale I hüvitama

köögimööbli hariliku väärtuse 58 283 krooni 37 senti.

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt andis maakohus esitatud

tõenditele väära hinnangu, kohaldas vääralt materiaalõiguse norme ja rikkus protsessiõiguse norme.

5. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 19. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse väljamõistetud

summa suuruse osas ja tegi selles osas uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt

hageja II kasuks välja 408 640 krooni 85 senti ja hageja I kasuks 58 283 krooni 37 senti. Osas,

millega jäeti hageja I nõue rahuldamata, jäeti maakohtu otsus läbi vaatamata, sest selle peale

ringkonnakohtule ei kaevatud.

Ringkonnakohus nõustus maakohtus tõenditele antud hinnanguga ja leidis, et kaebuse väited ei anna

alust tõendeid teisiti hinnata. Tõendamata on kostja väide, et kostja sõlmis A. Roo ja tema

vanematega ühise tegutsemise lepingu majale juurdeehitise tegemiseks, et anda elamu A. Roo

vanemate kasutusse. Maakohus selgitas välja poolte tegeliku tahte, arvestades poolte käitumist enne

ja pärast väidetava lepingu sõlmimist. Juurdeehitis oli mõeldud A. Roo perekonnale, see on temale,

elukaaslasele ja lapsele kaasaegsete elamistingimuste loomiseks. Asjaolu, et hageja I ehitas pärast

A. Roo surma aasta jooksul juurdeehitist edasi, näitab tema isiklikku huvi selle ehitise vastu.

Kuigi A. Roo tegi osa kulutusi ka enne võlaõigusseaduse kehtima hakkamist, ei olnud tal siis veel

alusetust rikastumisest tulenevat nõuet kostja vastu ja kohaldada tuleb VÕS § 1042. Tulenevalt poolte

kokkuleppest ei pidanud kostja A. Roo tehtud kulutusi välja maksma, vaid võimaldama selle eest

A. Rool ja tema perekonnal juurdeehitises elada. Kulutuste hüvitamise nõue tekkis ajal, mil kostja

võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas A. Roo perekonnal seda kasutada.

Tegemist on kinnistu omanikule kasulike kulutustega. Puuduvad VÕS § 1042 lg-s 2 loetletud

asjaolud, mis välistaksid kulutuste tegija nõudeõiguse. Asjaolu, et A. Rool oli kostjaga kokkulepe, et

A. Roo teeb ümber- ja juurdeehitise oma raha eest, ning et nad polnud kokku leppinud, missugused

rahalised suhted nende vahel on (sh polnud kokkulepet, et A. Rool on õigus saada rahalist hüvitist

oma kulutuste eest), ei välista VÕS § 1042 kohaldamist. Alusetu rikastumise instituudi eesmärgiks on

kõrvaldada ebaõiglus, mis tekib juhul, kui üks isik teeb midagi teise isiku heaks, olemata selleks

seadusest või tehingust tulenevalt kohustatud. Üheks alusetu rikastumise juhtumite liigiks on ka

olukord, kus üks isik teeb parendusi teise isiku varale viimase nõusolekul, st poolte kokkuleppel.

Alusetu rikastumise nõude tekkimisel on oluline, kas pooltel oli kokkulepe hüvitise saamise kohta.

Juhul kui kulutuste tegija ei leppinud soodustatud isikuga kokku selles, et ta teeb kulutusi tasuta,

olnuks tema ilmajätmine hüvitisest ebaõiglane ja vastuolus alusetu rikastumise instituudi eesmärgiga.

Õige ei ole kostja seisukoht, et hea usu põhimõttest lähtuvalt ei saa praegusel juhul kulutuste

hüvitamist nõuda, sest kostja võis asjaolude kohaselt eeldada, et hüvitist ei hakata kunagi nõudma.

Olukorras, kus A. Roo kulutas kõik oma vahendid enda perekonnale kodu loomiseks ja see eesmärk

ei realiseerunud kostja tahtest sõltuvalt, ei saa eeldada, et kompromissi mittesaavutamisel ei hakata

kulutusi nõudma.

Maakohus kohaldas nõude suuruse arvutamisel vääralt VÕS § 1042, mille alusel saab hagejale välja

mõista üksnes kantud kulutuste väärtuse. Seega pidid hagejad tõendama konkreetselt enda tehtud

kulutusi. Kohus mõistis hageja II kasuks kostjalt välja kogu juurdeehitise väärtuse 2004. aasta

hindades. Juurdeehitise olemasolu, samuti asjaolu, et selle ehitamise korraldas A. Roo, kelle

perekond pidi seal ka elama hakkama, ei tõenda iseenesest, et ka kõik kulud kandis A. Roo.

Kolleegium leiab, et maakohus jagas tõendamiskoormise vääralt. Esitades alusetust rikastumisest

tuleneva nõude, peab hageja tõendama oma kulutusi, mis ta on teinud teise isiku varale. Kostja ei pea

tõendama oma vara parendamist.

Hagejad esitasid tõendid järgmiste A. Roo tehtud kulutuste kohta:

1) OÜ Logotek Viimsi laost ehitusmaterjali ostmine 104 322 krooni 70 senti;

2) OÜ-ga Kersintal Grupp sõlmitud töövõtulepingu täitmine 222 093 krooni 20 senti;

3) OÜ Logotek Viimsi laost ehitusmaterjali ostmine 19 037 krooni 40 senti;

4) siseuste ostmine 14 870 krooni 95 senti;

5) saunakerise, saunaukse ja duðinurga ostmine 8220 krooni;

6) õhksüsteemi paigaldamine 3740 krooni;

7) kaminasüdamiku ostmine 28 486 krooni;

8) välisukse ostmine 7870 krooni 60 senti.

Ülejäänud väidetavaid kulutusi tõendatud ei ole. Seega on tõendatud kulutused 408 640 krooni

85 senti, mis tuleb kostjalt hageja II kasuks välja mõista.

Maakohtu otsus on õige osas, millega rahuldati hageja I hagi köögimööbli maksumuse

väljamõistmiseks. Kostja oli nõus, et hageja I sisustab köögi oma äranägemisel, ja sellele vastuväiteid

ei esitanud. Kööki on vaja mööblit ka siis, kui juurdeehitist kasutab kostja ise või teised isikud.

Kostja ei ole põhjendanud, miks peaks ühe sobiva mööbli ära viima ja teise asemele ostma.

Arvestades hagi rahuldamise ulatust ja kantud kohtukulude suurust, on õiglane jätta kummagi poole

kohtukulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 ja

enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud TsMS § 60 lg-te 1 ja 8 alusel poolte enda kanda.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja II esitas kassatsioonkaebuse, milles palus muuta ringkonnakohtu otsust osas, millega hagi

jäi rahuldamata, ja teha uue otsuse, millega hagi täielikult rahuldada. Menetluskulud palus hageja II

jätta kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu

12 340 krooni ning kassatsioonikautsjoni 7228 krooni.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendas ringkonnakohus valesti VÕS § 1042 ja asus

seetõttu väärale seisukohale, et selle sätte alusel tuleb hagejale välja mõista üksnes kantud kulutused.

Nõude esitajal on õigus esitada ka muid tõendeid kui kuludokumente. Vastupidine ei vastaks seaduse

mõttele, eesmärgile ega ka sõnastusele. VÕS §-st 1042 tuleneb üheselt, et rikastumise ulatuse

kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, millal isik saab enda eseme tagasi. Puudub vajadus hinnata

asja tagasisaamisele eelnevatel aastatel tehtud kuludokumentidega kaetud kulusid. Oluline on määrata

asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra on rikastutud. Hageja esitas maakohtule ekspertiisiakti,

mille kohaselt oli juurdeehitise maksumus 2004. aasta hindades 1 131 500 krooni. Eratarbimises ei

pruugi kliendid saada ostetud kaupade ja teenuste eest kuludokumente, samuti ei saa tõendada isikute

enda töist panust.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et hagi rahuldamisel

tuleb lähtuda kuludokumentidest. Eksperdihinnang ei ole kohane tõend. Eksperdihinnang tõendab

üksnes juurdeehitise maksumust, kuid ei tõenda seda, kes juurdeehitise ehitas, ega seda, kes selle eest

tasus. Isik on kohustatud tõendama teise isiku esemele tehtud kulutusi. Praegusel juhul puudub

hagejal I VÕS §-st 1042 tulenev nõue, sest A. Roo tegi kulutusi 1997. a sõlmitud ühise tegutsemise

lepingu alusel.

9. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi rahuldati, ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata.

Vastukassatsioonkaebuse kohaselt rikkus ringkonnakohus TsMS § 442 lg-t 8 ja asus seetõttu

ebaõigele seisukohale, et ühise tegutsemise leping kostja, A. Roo ja tema vanemate vahel on

tõendamata. Kostja vande all antud ütlustega, samuti U. Roo ning A. Puusepa ütlustega on tõendatud,

et ühise tegutsemise leping sõlmiti 1997. a ja selle eesmärgiks oli juurdeehitise püstitamine A. Roo

vanematele. Samuti on tõendatud, et kostja ning A. Roo vanemad andsid raha juurdeehitise

püstitamiseks.

Kuna A. Roo tegi kulutusi 1997. a sõlmitud ühise tegutsemise lepingu alusel, rahuldas

ringkonnakohus vääralt hagi VÕS § 1042 alusel.

Isegi kui asuda seisukohale, et A. Roo tegi kostja kinnistule kulutusi õigusliku aluseta, mõistis

ringkonnakohus hageja II kasuks valesti välja kõik kantud kulutused. Hagejad palusid mõista A. Roo

elu ajal tehtud kulutused ühisomandisse. Maakohus ei rahuldanud hageja I nõuet, sest ei olnud

tõendatud ühise tegutsemise leping A. Roo ja hageja I vahel. Hageja I maakohtu otsust edasi ei

kaevanud. Seega sai ringkonnakohus mõista hageja II kasuks välja üksnes A. Roo tehtud kulutused.

Tõendatud on, et A. Roo tegi kulutusi 281 622 krooni 71 sendi eest. Ülejäänud kulutused kandis

hageja I ja ringkonnakohus ei saanud neid kulutusi hageja II kasuks välja mõista. Seda tehes rikkus

ringkonnakohus TsMS § 5 lg-t 1 ja § 651 lg-t 1.

10. Hagejad vaidlesid vastukassatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Hageja II vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata. Kostja vaidlustas

ringkonnakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati. Seega on ringkonnakohtu otsus vaidlustatud

tervikuna. Kuna maakohtu otsust ei vaidlustatud osas, millega hageja I nõue jäeti rahuldamata, jääb

selles osas jõusse maakohtu otsus.

13. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja II on A. Roo üldõigusjärglane, mistõttu on tal õigus nõuda

A. Roo tehtud kulutuste hüvitamist. Eelkõige vaidlevad pooled selle üle, kas ja mille alusel peab

kostja tehtud kulutused hagejale II hüvitama ning millises ulatuses tuleb need kulutused hüvitada.

14. Vaidluse lahendamiseks tuleb esmalt tuvastada, kas A. Roo oli kohustatud tegema kostja

kinnistule kulutusi kokkuleppe alusel.

Kostja väitel sõlmis ta A. Roo ja tema vanematega 1997. aastal ühise tegutsemise lepingu, mille

kohaselt kohustusid lepingupooled tegema kostjale kuuluvas elamus ümber- ja juurdeehitustöid.

Maakohus leidis tõendeid hinnates, et ühise tegutsemise leping ja selle alusel panuste tegemine ei ole

tõendatud. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukoha ja tõenditele antud hinnanguga. Seega ei ole

alama astme kohtud asjas esitatud asjaolusid arvestades ja tõendeid hinnates tuvastanud ühise

tegutsemise lepingu olemasolu. TsMS § 688 lg-te 4 ja 5 kohaselt on Riigikohus seotud

apellatsioonikohtu tuvastatud faktiliste asjaoludega ja ise tõendeid ei hinda. Kassatsioonkaebuse

väited ei anna alust arvata, et ringkonnakohus rikkus tõendite hindamisel TsMS § 232. Kuna

ringkonnakohus nõustus ühise tegutsemise lepingu küsimuses täielikult maakohtus tõenditele antud

hinnanguga ja tõendite alusel tuvastatud asjaoludega, ei pidanud ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6

järgi oma seisukohta täiendavalt põhjendama. Seega ei rikkunud ringkonnakohus ühise tegutsemise

lepingu tuvastamata jätmisel TsMS § 442 lg-t 8.

15. Kui A. Roo ei teinud kostja kinnistule kulutusi ühise tegutsemise lepingu alusel, võis kulutuste

tegemise aluseks olla ka muu A. Roo ja kostja kokkulepe, s.o leping. Enne 1. juulit 2002. a kehtinud

tsiviilkoodeksi (TsK) § 165 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui pooled olid saavutanud kokkuleppe

kõigis lepingu olulistes punktides. 1. juulil 2002. a jõustunud VÕS § 8 lg 1 järgi on leping tehing

kahe või enama isiku (lepingupoole) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled

kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 11 lg 1 järgi võib lepingu sõlmida suuliselt,

kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et A. Rool ja kostjal puudus ühise tegutsemise leping. Samas

leidis ringkonnakohus, et asi tuleb lahendada VÕS §-s 1042 sätestatud alusetu rikastumise sätete

alusel, sest tulenevalt poolte kokkuleppest ei pidanud kostja A. Roo tehtud kulutusi välja maksma,

vaid võimaldama selle eest A. Rool ja tema perekonnal juurdeehitises elada. Kulutuste hüvitamise

nõue tekkis ringkonnakohtu arvates seega ajal, mil kostja võttis juurdeehitise enda kasutusse ja keelas

hagejatel seda kasutada.

Nimetatud ringkonnakohtu seisukoht on vastuoluline. Kui ringkonnakohus leidis, et kostjal ja

A. Rool oli kokkulepe selles, et A. Roo teeb kostja kinnistule kulutusi ja saab selle eest kostja

kinnistul asuvat elamu juurdeehitist kasutada, siis tehti kulutused lepingu alusel ja vaidlus tulnuks

kokkuleppe tuvastamise korral lahendada lepingu alusel. Kui kostja keelas hagejatel oma kinnistut

kasutada, siis ülalnimetatud lepingu olemasolul võis tegemist olla kohustuse rikkumisega VÕS § 100

mõttes, mille suhtes saab kohaldada VÕS §-s 101 nimetatud õiguskaitsevahendeid.

TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Nimetatu kehtib

TsMS § 654 lg 1 teise lause järgi ka ringkonnakohtu otsuse kohta. Kohtuotsuse seaduslikkus ja

põhjendatus tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt ka Riigikohtu 25. septembri

2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-07, p 20 ja Riigikohtu 27. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-18-07, p 12).

16. Kui A. Roo tegi kostja kinnistule kulutusi olemata selleks kokkuleppega (lepinguga) kohustatud,

võib A. Roo olla kostja kinnistule kulutusi tehes tegutsenud käsundita asjaajajana 1. juulil 2002. a

jõustunud VÕS § 1018 mõttes.

Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 21 kohaselt kohaldatakse

võlaõigusseaduse käsundita asjaajamise kohta sätestatut siiski üksnes tegudele, mis on tehtud pärast

1. juulit 2002. a. Enne 1. juulit 2002. a tehtud tegudele tuleb kohaldada teo tegemise ajal kehtinud

tsiviilkoodeksi sätteid. Kuna enne 1. juulit 2002. a käsundita asjaajamise kohta sätted puudusid, võib

tehtud kulutuse hüvitamise aluseks olla TsK § 477 (vt käesoleva otsuse p 17).

VÕS § 1018 järgi on õigustatud käsundita asjaajamisega tegemist juhul, kui isik teeb midagi teise

isiku, s.o soodustatu kasuks ja soodustatu kiidab asjaajamise heaks, asjaajamine vastab soodustatu

huvile ja tegelikule või eeldatavale tahtele või on asjaajamine avalikes huvides oluline. VÕS § 1023

lg kohaselt 1 võib käsundita asjaajaja muu hulgas nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel

tehtud kulutused. Kulutuste hüvitamist võib käsundita asjaajaja nõuda ulatuses, milles käsundita

asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikult vajalikuks. Kui asjaoludest nähtuvalt ei olnud

asjaajamisele asumisel käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu

maksmist, siis VÕS § 1023 lg 3 järgi ei ole tal kulutuste hüvitamise nõudeõigust.

Seega, kui kulutused tehti pärast 1. juulit 2002. a ilma, et A. Roo olnuks kulutuste tegemiseks lepingu

järgi kohustatud, kuid kostja kiitis tehtud kulutused heaks või kulutuste tegemine vastas kostja huvile

ja tegelikule või eeldatavale tahtele, võib kostjal olla kohustus hüvitada A. Roo tehtud kulutused

VÕS § 1023 lg 1 alusel. Kostja peab sellisel juhul hüvitama hagejale II A. Roo tehtud kulutused

ulatuses, mille tegemist võis A. Roo pidada mõistlikult vajalikuks. VÕS § 1023 lg 3 kohaselt võib

aga konkreetseid asjaolusid arvestades kulutuste hüvitamise nõudeõigus ka puududa.

17. Kui kostjal ja A. Rool puudus kokkulepe, mis kohustas viimast kinnistule kulutusi tegema ja

A. Roo kulutuste tegemine ei ole käsitatav käsundita asjaajamisena VÕS § 1018 mõttes, võib hageja

II nõue tuleneda sellest, et kostjat on soodustatud ilma õigusliku aluseta, st kostja on alusetult

rikastunud, ja peab saadu välja andma.

Kolleegium märgib siinkohal, et võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta sätestatut kohaldatakse

VÕSRS § 23 kohaselt üksnes juhul, kui alusetu rikastumine toimus pärast 1. juulit 2002. a. Seega

tuleb kohaldatava õiguse kindlakstegemisel tuvastada, millal toimus alusetu rikastumine. Kolleegium

leiab, et alusetu rikastumine toimub ajal, mil isiku tehtud kulutuste tulemusel suureneb soodustatu

vara. Eeltoodust tulenevalt ei ole õige ringkonnakohtu seisukoht, et asi tuleb lahendada

võlaõigusseaduse sätete alusel, sest kulutuste hüvitamise nõue tekkis ajal, mil kostja võttis

juurdeehitise enda kasutusse ja keelas A. Roo perekonnal selle kasutamise, s.o pärast 1. juulit 2002. a.

Kui alusetu rikastumine toimus enne 1. juulit 2002. a, tuleb kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud

ENSV tsiviilkoodeksi (TsK) sätteid. TsK § 477 lg 1 järgi on isik, kes ilma seaduse või tehinguga

kindlaksmääratud alusteta omandab vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara

tagastama. Kui vara ei ole võimalik tagastada, tuleb TsK § 477 lg 3 järgi hüvitada selle omandamise

momendil määratav väärtus ning lg 5 järgi kõik tulud, mis saadi pärast seda, kui saadi teada või oleks

pidanud teada saama vara saamise alusetusest. TsK § 477 lg 6 kohaselt laieneb alusetult omandatud

vara tagastamise kohustus ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku arvel ilma seaduse või

tehinguga kindlaksmääratud alusteta.

18. Hüvitatavate kulutuste ulatus sõltub sellest, mis alusel tuleb kulutuste nõue rahuldada.

Õigustatud käsundita asjaajamise korral (VÕS § 1018) tuleb VÕS § 1023 lg 1 alusel hüvitada

asjaajamisel tehtud kulutused, s.o need kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et käsundita

asjaajaja kandis need tema eest, välja arvatud juhul, kui asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita

asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste hüvitamist või tasu maksmist (VÕS § 1023 lg 3).

Kui kulutuste hüvitamise nõue tuleb rahuldada VÕS § 1024 lg-s 4 või §-s 1026 märgitud asjaoludel,

määratakse hüvitis (hüvitatavate kulutuste ulatus) VÕS §-s 1042 sätestatud tingimusi arvestades.

19. Vastuseks hageja II kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et VÕS § 1042 alusel esitatud

kulutuste hüvitamise nõude tõendamiseks võib menetlusosaline esitada ka muid tõendeid kui

kuludokumente. TsMS § 229 lg 1 kohaselt on tsiviilasjas tõendiks igasugune teave, mis on seaduses

sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte

nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud. TsMS § 229 lg 2 järgi võib tõendiks olla tunnistaja ütlus,

menetlusosalise vande all antud seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, vaatlus ning

eksperdiarvamus.

Õige ei ole aga hageja II arusaam, et VÕS § 1042 alusel ei tule välja mõista mitte kantud kulutusi,

vaid asja tagasisaamise hetke väärtus, mille võrra kostja rikastus, kui võttis juurdeehitise enda

kasutusse. Kolleegium leiab, et VÕS § 1042 alusel kulutuste hüvitamise ülemiseks piiriks on tehtud

kulutused ja selle sätte alusel ei saa välja mõista juurdeehituse väärtust 2004. a ehitusmaksumuse

alusel.

Õige on ka kostja vastuväide, et eksperthinnanguga ei saa tõendada seda, et eksperthinnangus

märgitud kulutused tegi A. Roo. Samas on kostja võtnud kohtumenetluses omaks, et A. Roo tegi

elamu juurdeehituseks kulutusi kostja kinnistule, kuid ei teinud seda kostja meelest mitte õigusliku

aluseta, vaid ühise tegutsemise lepingu alusel.

20. Kolleegium nõustub kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus ületas otsuse

tegemisel nõude piire ja rikkus sellega TsMS § 651 lg-t 1, kui mõistis hageja II kasuks välja ka hageja

I tehtud kulutused. Hageja I ei vaidlustanud maakohtu otsust, millega jäeti hageja I ja A. Roo ühise

tegutsemise leping tuvastamata ja seetõttu hageja I nõue enne A. Roo surma tehtud kulutuste

hüvitamiseks rahuldamata. Siiski on võimalik, et ka nende kuludokumentide alusel, millele on

märgitud hageja I nimi, tasuti A. Roo vahenditest. Seega pidi ringkonnakohus tuvastama, kes kandis

kuludokumentidel märgitud kulutused - kas A. Roo või hageja I. Kui kulutusi ei kandnud tegelikult

hageja I, vaid A. Roo, saab kõik tehtud kulutused hageja II kasuks välja mõista, väljumata seejuures

apellatsioonkaebuse piiridest.

21. Kassatsioonkaebuse ja vastukassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada hagejale II ja kostjale kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Kuna

Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, tuleb poolte kohtukulud jagada asja uuel läbivaatamisel

ringkonnakohtus. Muu hulgas märgib kolleegium, et kassatsioonikautsjoni hüvitamist ei saa

menetlusosaline teiselt menetlusosaliselt nõuda, kuna TsMS § 149 lg 4 alusel tagastatakse kaebuse

täielikul või osalisel rahuldamisel menetlusosalisele tema tasutud kautsjon.

Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Jaak Luik