3-3-1-48-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-48-07

Otsuse kuupäev

29. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Jaan Leetsari kaebus Riigikogu Kantselei parlamendipensionide

määramise komisjoni 20. aprilli 2006. a otsuse nr 3

tühistamiseks ja ettekirjutuse tegemiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-06-963

Menetluse alus Riigikohtus

Riigikogu Kantselei kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Riigikogu Kantselei kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. aprilli 2007. a otsus haldusasjas nr 3-06-963 ja jätta

jõusse Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2006. a otsus samas asjas.

Kautsjon tagastada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjon otsustas 20. aprilli 2006. a istungi

protokollilise otsusega nr 3 mitte määrata Jaan Leetsarile parlamendiliikme vanaduspensioni. Otsuse

kohaselt oli J. Leetsar Riigikogu VII koosseisu liige 9. novembrist 1994 kuni 10. märtsini 1995, s.o 4

kuud ja 2 päeva. Riigikogu VII koosseisu liikmel tekib õigus parlamendiliikme vanaduspensionile

Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse (RAPSGS) § 14

lg 1 alusel, kui ta on töötanud Riigikogu liikmena vähemalt ühes koosseisus selle koosseisu volituste

lõppemiseni, kuid mitte vähem kui kaks aastat järjest. 21. oktoobril 1992 nimetas Vabariigi President

J. Leetsari Vabariigi Valitsuse liikmeks. RAPSGS § 14 lg 2 järgi Riigikogu liikme volituste

peatumisel tema nimetamise tõttu valitsuse liikmeks võrdsustatakse tema töötamise aeg ministrina

Riigikogu liikmena töötatud ajaga. J. Leetsari volitused Riigikogu liikmena ei peatunud tema

nimetamise tõttu valitsuse liikmeks, kuna ta ministriks nimetamise hetkel Riigikogu liige ei olnud.

Olles juba minister, ei saanud ta asendusliikmena Riigikogusse tööle asuda, sest Põhiseaduse § 99

kohaselt ei tohi Vabariigi Valitsuse liikmed olla üheski muus riigiametis.

2. Kaebuses halduskohtule palus J. Leetsar tühistada parlamendipensionide määramise komisjoni

otsuse ja teha komisjonile ettekirjutus määrata kaebajale parlamendiliikme vanaduspension.

Kaebuses väideti järgmist:

1) J. Leetsar oli Riigikogu liige alates 21. oktoobrist 1992 ning tema Riigikogu liikme volitused

peatusid samal päeval seoses tema nimetamisega Vabariigi Valitsuse liikmeks. 8. novembri 1994. a

Riigikogu juhatuse otsusest "Riigikogu asendusliikme J. Leetsari asumine Riigikogu liikmeks"

nähtub üheselt, et kaebajat käsitati Riigikogu liikmena, kelle volitused taastusid seoses tema

vabastamisega valitsusliikme kohustustest. Seega käsitati kaebajat Riigikogu asendusliikmena enne

Vabariigi Valitsuse liikmeks saamist. Riigikogu töökorra seadus (RKTS) ei näe ette võimalust, et

valitsusliikme kohustustest vabanedes saaks asuda Riigikokku tööle isik, kes enne valitsuse liikmeks

saamist ei olnud Riigikogu liikme staatuses. Kaebaja kui Riigikogu asendusliikme volitused olid

peatunud seoses valitsusliikme kohustuste täitmisega ning taastusid 8. novembri 1994. Komisjon on

RAPSGS § 14 lg 2 tõlgendanud põhjendamatult kitsendavalt ning see tõlgendus pole seaduse

eesmärgi ja mõttega kooskõlas;

2) komisjoni viide RKTS § 11 lg-le 2 on asjakohatu, sest kaebaja nimetati Vabariigi Valitsuse

liikmeks 21. oktoobril 1992, Riigikogu töökorra seadus aga jõustus 16. novembril 1992. Eesti

Vabariigi Riigikogu valimisseadus (RKVS) § 31 lg 2 sätestas, et asendusliige määratakse järgmiste

sama nimekirja valimata jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises

valimisnimekirjas. Selle sätte alusel tekkis kaebajal Riigikogu asendusliikme staatus, kuna ta oli

esimene valimata jäänud kandidaat valimisliidu "Mõõdukad" nimekirjas. Kui kaebaja poleks

21. oktoobril 1992 nõustunud ministriks hakkama, oleks ta igal juhul asunud esimese

asendusliikmena Riigikogusse tööle. Käesoleval juhul on tekkinud olukord, kus parlamendiliikme

pensioni on õigus saada valimisnimekirjas kaebajast ees- ja tagapool olnud isikutel, kuid mitte

kaebajal;

3) 1992. a kehtinud Riigikogu töökorra seadus ei sisaldanud protseduurireegleid või formaalsusi,

millest tulenevalt oleks komisjon saanud tõlgendada seadust ja asjaolusid kaebaja kahjuks.

9. jaanuaril 2003 Postimehes avaldatud parlamendipensioni saajate nimekirjas on ära toodud ka

kaebaja nimi, mis tähendab, et sel ajal oli Riigikogu Kantselei seisukohal, et kaebajal on õigus

parlamendiliikme pensionile. Vaidlusaluse otsusega on seda seisukohta põhjendamatult muudetud

ning see on käsitatav haldusakti kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks HMS §-de 64, 66, 67

tähenduses, mis on reeglina lubamatu.

3. Tallinna Halduskohtu 20. oktoobri 2006. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

motiividel:

1) 1992. a oktoobris kehtinud Vabariigi Riigikogu valimisseadus sätestas, et Riigikogu liikme

volituste peatumisel tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks astub tema asemele asendusliige,

kellel on Riigikogu liikme õigused ja kohustused (§ 30 lg 3); asendusliikmeks määratakse esimene

valimata jäänud kandidaat sama üleriigilise nimekirja kandidaatide hulgast valimisel, milles

kandideeris asendatav Riigikogu liige (§ 31 lg 1); kui esimene valimata jäänud kandidaat ei saa

mingil põhjusel Riigikogusse tööle tulla, määratakse asendusliige järgmiste sama nimekirja valimata

jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises nimekirjas (§ 31 lg 2);

asendusliikme määrab Vabariigi Valimiskomisjon (§ 31 lg 4);

2) kaebaja oli esimene valimata jäänud kandidaat valimisliidu "Mõõdukad" üleriigilises kandidaatide

nimekirjas, kust osutus Riigikogusse valituks 12 (kohtuotsuses on ekslikult märgitud 13) kandidaati:

M. Lauristin, I. Raig, A. Tarand, L. Hänni, J. Kross, V. Saatpalu, V. Kaal, Ü. Laanoja, M. Pärnoja,

U. Mereste, V. Kirsipuu ja J. Herodes;

3) Vabariigi Presidendi 21. oktoobri 1992. a käskkirjaga nr 1 nimetati valimisliidu "Mõõdukad"

nimekirjast Vabariigi Valitsuse liikmeteks L. Hänni, A. Tarand, M. Lauristin ning kaebaja;

4) asendusliikmel tekib õigus astuda Riigikogu liikme kohale alates hetkest, mil peatati Riigikogu

liikme volitused;

5) õige on vastustaja seisukoht, mille kohaselt 21. oktoobril 1992 ei saanud kaebaja esimese valimata

jäänud kandidaadina automaatselt Riigikogu liikmeks. Kaebajal tekkinuksid Riigikogu liikme

õigused ja volitused siis, kui ta oleks Vabariigi Valimiskomisjoni poolt määratud Riigikogu liikmeks,

kuid valimiskomisjoni 29. oktoobri 1992. a otsusega määrati asendusliikmeteks valimisliidust

"Mõõdukad" A. Ojasalu, A. Tamm ja E. Nestor;

6) vastustaja tõlgendus õigusaktidele on kooskõlas PS §-s 4 sätestatud võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõttega. Personaalse võimude lahususe põhimõtte kohaselt ei tohi ühe

võimuharu esindaja täita korraga mitme võimu funktsioone. See põhimõte on fikseeritud ka PS § 63

esimeses lauses, mis keelab Riigikogu liikmel teises riigiametis olemise. Ajal, mil kaebajal tekkis

õigus asuda asendusliikmena tööle Riigikogus (29. oktoobril 1992), oli ta juba Vabariigi Valitsuse

liige ning täidesaatva riigivõimu ülesannete täitjana polnud tal võimalik samaaegselt asuda

seadusandlikku võimu teostava Riigikogu liikme kohale. Kuna kaebaja enne Vabariigi Valitsuse

liikmeks nimetamist ei olnud Riigikogu liige, ei saanud ka peatuda tema Riigikogu liikme volitused

ning puudub alus võrdsustada tema ministrina töötamise aeg Riigikogu liikmena töötamise ajaga;

7) Riigikogu juhatuse 8. novembri 1994. a otsusega ei taastatud kaebaja Riigikogu liikme volitusi,

vaid ta määrati asendusliikmena Riigikogu liikmeks. Kaebaja Riigikogu liikme volitused algasid alles

9. novembril 1994 ning lõppesid 10. märtsil 1995. Kuid sellest ajast ei piisa, et kaebajal oleks

tekkinud õigus parlamendiliikme vanaduspensionile;

8) ajalehes "Postimees" 1. septembril 2003 avaldatud parlamendipensioni saajate nimekirja alusel ei

saanud kaebajal tekkida õiguspärast ootust saada parlamendiliikme vanaduspensioni. Ehkki ajaleht on

oma andmete allikana märkinud Riigikogu, pole avaldatud nimekiri haldusakt ning kaebaja viited

HMS §-dele 64, 66, 67 on alusetud. Vaidlustatud otsuses sisalduv ekslik viide RKTS § 11 lg-le 2 ei

mõjutanud otsuse sisu, sest 1992. a kehtis samasugune säte RKVS § 31 lg-s 2.

4. Apellatsioonkaebuses palus J. Leetsar tühistada halduskohtu otsus ja teha uus otsus, millega

kaebus rahuldada.

5. Tallinna Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse materiaalõiguse ebaõige tõlgendamise ja

kohaldamise tõttu, põhjendades otsust järgmiselt:

1) Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seaduse kohaselt

makstakse pensioniikka jõudnud endisele Ülemnõukogu XII koosseisu ning VII, VIII ja IX Riigikogu

liikmele parlamendiliikme vanaduspensioni, mis on sõltuvalt Riigikogus töötamise ajast 40-75%

liikme ametipalgast. RAPSGS § 14 kohaselt võrdsustatakse Riigikogu liikmena töötamise ajaga

peaministrina või ministrina töötamise aeg juhul, kui parlamendiliikme volitused olid peatunud

Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu;

2) apellatsioonimenetluses vaieldakse jätkuvalt selle üle, kas J. Leetsari puhul saab tema Vabariigi

Valitsuse liikmena töötatud aega (21. oktoober 1992 kuni 8. november 1994) võrdsustada Riigikogu

liikmena töötamise ajaga. Vastustaja ja esimese astme kohus on seisukohal, et ei saa, sest enne

kaebaja nimetamist valitsuse liikmeks ei olnud teda asendusliikmeks määratud. Asjale formaalse

lähenemise korral tundub see järeldus õige olevat, kuid ringkonnakohus vastustaja ja esimese astme

kohtu seisukohaga siiski ei nõustu;

3) oktoobris 1992 kehtinud RKVS § 31 lg 1 nägi ette, et asendusliikmeks määratakse esimene

valimata jäänud kandidaat sama üleriigilise nimekirja kandidaatide hulgast valimisel, milles

kandideeris asendatav Riigikogu liige. Lõige 2 sätestas, et kui esimene valimata jäänud kandidaat ei

saa mingil põhjusel Riigikogusse tööle tulla, siis määratakse asendusliige järgmiste sama nimekirja

valimata jäänud kandidaatide hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises nimekirjas, ning lg 4

nägi ette, et asendusliikme määrab Vabariigi Valimiskomisjon;

4) asjas on tuvastatud, et J. Leetsar kandideeris 20. septembril 1992 toimunud VII Riigikogu

valimistel valimisliidu "Mõõdukad" nimekirjas ning osutus esimeseks valimata jäänud kandidaadiks.

Vaidlust ei ole selle üle, et Vabariigi President nimetas 21. oktoobri 1992. a käskkirjaga nr 1

kaebajaga samas nimekirjas kandideerinud ja valituks osutunud L. Hänni, A. Tarandi ja M. Lauristini

vastavalt ministriks, keskkonnaministriks ja sotsiaalministriks ning J. Leetsari, kellel pärast

eelpoolnimetatud parlamendiliikmete volituste peatumist seoses nende Vabariigi Valitsuse liikmeteks

nimetamisega tekkis õigus Riigikogusse tööle asuda, põllumajandusministriks. Vaidlust ei ole ka selle

üle, et Vabariigi Valimiskomisjon määras 29. oktoobril 1992 Riigikogu asendusliikmeteks

valimisliidust "Mõõdukad" kolm Riigikogu liikme kandidaati, kes olid nimekirjas kaebajast tagapool,

ning et Riigikogu juhatus otsustas 8. novembril 1994 RKTS § 4 ja 11 alusel, et Riigikogu

asendusliige J. Leetsar asub Riigikogu liikmeks;

5) eeltoodud asjaolude põhjal tuleb kaebaja pensioniõiguslikku staaži RAPSGS § 14 tähenduses

hakata lugema valitsuse liikmeks nimetamise päevast, s.o 21. oktoobrist 1992. Nimetatud sätte

mõttest ja eesmärgist järeldub seadusandja tahe võrdsustada Riigikogu liikmena töötamise aeg

valitsuse liikmena töötamise ajaga, kui valitsusse on tööle mindud Riigikogust. Ei ole alust kahelda

kaebaja väites, et juhul, kui teda poleks nimetatud valitsuse liikmeks, oleks ta asunud täitma

Riigikogu liikme ülesandeid selle valituks osutunud kandidaadi asemel, kelle Riigikogu liikme

volitused peatusid valitsuse liikmeks nimetamise tõttu (s.o M. Lauristini, A. Tarandi või L. Hänni

asemel);

6) vastustaja märgib õigesti, et Riigikogu liige annab enne oma kohustuste täitmisele asumist

ametivande ning et Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seadus

kehtib ainult Riigikogu liikmete ja Riigikogu liikmeks asunud asendusliikmete kohta. Asjaolust, et

kaebaja nõustus enda nimetamisega põllumajandusministriks, ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha

järeldust, et kaebaja ei soovinud asendusliikmena asuda Riigikogu liikmeks ja anda ametivannet.

Olukorras, kus asendatava volitused peatusid valitsuse liikmeks nimetamise tõttu ja kus kaebaja

polnud esitanud valimiskomisjonile avaldust, et ei soovi asuda tööle Riigikokku (vastupidiseid

andmeid pole kohtule esitatud), oleks pidanud valimiskomisjon määrama ta Riigikogu

asendusliikmeks. Puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tõlgendama kaebaja kahjuks asjaolu, et

enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist jäi tema asendusliikmeks määramine Vabariigi

Valimiskomisjoni poolt vormistamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Riigikogu Kantselei palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja jätta jõusse

halduskohtu otsus, põhjendades kassatsioonkaebust järgmiselt:

1) oktoobris 1992 kehtinud asendusliikme määramise regulatsioon tulenes Eesti Vabariigi Riigikogu

valimisseadusest, mille § 31 lg 1 nägi ette, et asendusliikmeks määratakse esimene valimata jäänud

kandidaat sama üleriigilise nimekirja kandidaatide hulgast, milles kandideeris asendatav Riigikogu

liige. Lõikes 2 sätestati, et kui esimene valimata jäänud kandidaat ei saa mingil põhjusel Riigikogusse

tööle tulla, siis määratakse asendusliige järgmiste sama nimekirja valimata jäänud kandidaatide

hulgast vastavalt nende järjekorrale üleriigilises nimekirjas. Lõike 4 järgi määras asendusliikme

Vabariigi Valimiskomisjon;

2) J. Leetsari puhul oli Riigikogusse tööle asumist takistavaks põhjuseks töötamine Vabariigi

Valitsuse liikmena. Pole põhjust oletada, mida Vabariigi Valimiskomisjon otsustanuks, kui

põllumajandusminister J. Leetsar oleks esitanud taotluse vormistada end Riigikogu liikmeks;

3) J. Leetsar oli valimisnimekirjas esimene valimata jäänud kandidaat ja ta ei läinud Vabariigi

Valitsusse tööle Riigikogust. Selleks, et tõestada J. Leetsari Riigikogu liikme volituste tekkimist

1992. aastal ja Riigikogust Vabariigi Valitsusse tööle minekut, ei piisa oletusest, et kui J. Leetsarit

poleks nimetatud Vabariigi Valitsuse liikmeks, oleks ta asunud täitma Riigikogu liikme ülesandeid

selle valituks osutunud kandidaadi asemel, kelle Riigikogu liikme volitused peatusid valitsuse

liikmeks nimetamise tõttu (M. Lauristini, A. Tarandi või L. Hänni asemel);

4) kui J. Leetsar ei väljendanud selgelt soovi asuda tööle Riigikogus alates 21. oktoobrist 1992, siis

saab teha järelduse, et ta ei soovinud asuda tööle Riigikogus. Arvesse tuleb võtta ka seda, et RAPSGS

§ 14 järgi Riigikogu liikme volituste peatumisel tema nimetamise tõttu Vabariigi Valitsuse liikmeks

võrdsustatakse tema töötamise aeg peaministri või ministrina Riigikogu liikmena töötatud ajaga,

võeti vastu 19. jaanuaril 1999 ja jõustus 14. märtsil 1999. Oktoobris 1992 sellist sätet polnud.

RAPSGS § 291 järgi laienes see Riigikogu IX koosseisu alguspäevil jõustunud säte ka Riigikogu VII

koosseisu liikmetele;

5) ringkonnakohtu järeldus, et Vabariigi Valimiskomisjon pidanuks määrama J. Leetsari Riigikogu

asendusliikmeks, pole seotud kohtuotsuse resolutsiooniga. Vaidlustatud pole Vabariigi

Valimiskomisjoni 29. oktoobri 1992. a otsust "Riigikogu liikmete asemele asendusliikmete

määramine" õiguspärasust. Kuni selle otsuse õigustühisust pole tuvastatud, ei saa

parlamendipensionide määramise komisjon tõlgendada seadust, nagu see otsus ei kehtiks.

Seadusandliku organi liikmete kindlaksmääramine on täpne ja formaalne tegevus, milleta poleks

võimalik rääkida parlamentaarse režiimi toimimisest. Käesoleval juhul on tegu olulise pretsedendiga,

sest näiteks Riigikogu X koosseisus vahetus nelja aasta jooksul 77 liiget, mis tähendab, et nad kõik

ootasid mingil ajahetkel võimalikku tekkivat õigust ja kohustust asuda tööle Riigikokku;

6) Vabariigi Valimiskomisjonil polnud võimalik määrata J. Leetsar asendusliikmeks Riigikogusse

enne Vabariigi Valitsuse liikmeks määramist, sest sel hetkel polnud veel Riigikogu liikmeid, keda

olnuks vaja asendada.

7. J. Leetsar on seisukohal, et kassatsioonkaebus on ilmselt põhjendamatu ja seda ei tuleks

menetlusse võtta. Menetlusse võtmisel tuleks kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. J. Leetsar väidab

järgmist:

1) ringkonnakohus leidis õigesti, et puudub mõistlik põhjendus, miks peaks tõlgendama J. Leetsari

kahjuks asjaolu, et enne Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamist jäi tema asendusliikmeks määramine

Vabariigi Valimiskomisjoni poolt vormistamata;

2) Vabariigi Valimiskomisjoni 29. oktoobri 1992. a otsust "Riigikogu liikmete asemele

asendusliikmete määramine" pole asjassepuutuv. Ringkonnakohus leidis õigesti, et Vabariigi

Valimiskomisjoni poolt jäi J. Leetsari asendusliikmeks määramine vormistamata;

3) valimata jäänud kandidaatide Riigikogusse tööle asumise küsimus üldises plaanis ei oma

käesoleva asjaga mingit seost;

4) põhjendamatu on seisukoht, et üksikisikule soodsam lahendus toob riigile kaasa põhjendamatuid

kulutusi. Käesolev juhtum on piiritletud ühele kodanikule parlamendipensioni määramisega;

5) parlamendiliikme vanaduspensioni on õigus saada nii J. Leetsarist eespool olnud (L. Hänni,

M. Lauristin, A. Tarand) kui ka tagapool olnud (A. Tamm, E. Nestor) üleriigilisse kandidaatide

nimekirja kantud isikutel. Kõik nimetatud isikud osalesid mingi aja VII Riigikogu töös ja mingi aja

Vabariigi Valitsuse töös. Sisuliselt olid nad sarnases õiguslikus situatsioonis, mistõttu neid tuleks

RAPSGS § 14 tähenduses kohelda võrdselt. Pole mõistlikku õiguslikku põhjendust, miks tuleks

J. Leetsar, kes sealjuures oli veel ka nimekirja kantud esimene valimata jäänud kandidaat, arvata

parlamendipensioni saajate hulgast välja. Pole mõeldav, et selline tulemus oli seadusandja eesmärk.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. 1992. aastal vastu võetud seadus, mis reguleerib parlamendipensione, on erinevatel aegadel

kandnud erinevaid nimetusi - Eesti Vabariigi seadus "Eesti Vabariigi presidendi ja Riigikogu liikmete

ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta", Eesti Vabariigi seadus "Riigikogu

liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" ja "Riigikogu liikmete

ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide seadus". Alates 1. jaanuarist 2008 nimetatakse

seadust "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning Riigikogu VII, VIII ja IX koosseisu

liikmete pensioni seadus".

Käesolevas asjas nimetatakse Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse põhjendavas osas seadust

kohtuotsuse loetavuse hõlbustamiseks parlamendipensione reguleerivaks seaduseks.

9. Parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 (redaktsioonis, mis kehtis oktoobris 1992, mil

J. Leetsar nimetati Vabariigi Valitsuse liikmeks) sätestas: "Õigus saada parlamendiliikme

vanaduspensioni on 60-aastaseks saanud mehel, kel on vähemalt 25-aastane pensioniõiguslik staaž, ja

55-aastaseks saanud naisel, kel on vähemalt 20-aastane pensioniõiguslik staaž, kui ta on töötanud

Riigikogu liikmena vähemalt ühes koosseisus selle koosseisu volituste lõppemiseni, kuid mitte

vähem kui 2 aastat järjest."

Nimetatud säte ei võrdsustanud parlamendipensionide määramisel Riigikogu liikmena töötamise

ajaga aega, mil isik töötas Vabariigi Valitsuse liikmena.

10. Vastavasisuline, töötamise aegu võrdsustav muudatus tehti 19. jaanuaril 1999 vastu võetud Eesti

Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta"

muutmise seadusega, kui parlamendipensione reguleeriva seaduse paragrahvi 14 lisati lõige 2, mis

sätestab: "Riigikogu liikme volituste peatumisel tema nimetamise tõttu Vabariigi Valitsuse liikmeks

võrdsustatakse tema töötamise aeg peaministri või ministrina Riigikogu liikmena töötamise ajaga."

Sellele sättele omistati tagasiulatuv jõud 19. jaanuaril 1999 vastu võetud ülalnimetatud muutmise

seaduse § 13 lg-ga 3, mis sätestab: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning VII ja VIII Riigikogu

liikmetele laieneb ka käesoleva seaduse §-s 2 kehtestatud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete

ametipalga, pensioni ja muude sotsiaalsete garantiide kohta" § 14 lõigetes 2 ja 3 sätestatu."

13. veebruaril 2001 vastu võetud Eesti Vabariigi seaduse "Riigikogu liikmete ametipalga, pensioni ja

muude sotsiaalsete garantiide kohta" muutmise seadusega täiendati parlamendipensione reguleerivat

seadust §-ga 291. Paragrahv 291 lg 2 sätestab: "Eesti Vabariigi Ülemnõukogu XII koosseisu ning VII

ja VIII Riigikogu liikmele laienevad ka käesoleva seaduse § 14 lõigetes 2 ja 3 sätestatud ja IX

Riigikogu volituste alguspäeval jõustunud tingimused."

11. Eeltoodust nähtuvalt võimaldab parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 2 võrdsustada

Vabariigi Valitsuse liikmena töötatud aja Riigikogu liikmena töötamise ajaga. Parlamendipensione

reguleeriva seaduse § 14 lg 2 on kohaldatav ka Riigikogu asendusliikmete suhtes, sest Põhiseaduse

§ 64 lg 3 teise lause järgi on asendusliikmel kõik Riigikogu liikme õigused.

12. Vaidluse all ei ole, et J. Leetsar kandideeris 1992. a Riigikogu valimistel ja oli "Mõõdukate"

valimisnimekirjas esimene, kes ei osutunud valituks.

13. J. Leetsaril oli tulenevalt PS § 64 lg-st 3 ja 1992. a kehtinud Eesti Vabariigi Riigikogu

valimisseaduse §-dest 30 ja 31 õigus minna Riigikokku asendusliikmena, kui Riigikogust lahkub

mõni samasse valimisnimekirja kantud Riigikogu liige.

J. Leetsar ei kasutanud seda õigust. Vabariigi Presidendi 21. oktoobri 1992. a käskkirjaga nr 1

nimetati ametisse Vabariigi Valitsus. Selle käskkirjaga nimetati Vabariigi Valitsusse ministritena ka

"Mõõdukate" valimisnimekirjas kandideerinud L. Hänni, M. Lauristin, J. Leetsar ja A. Tarand.

L. Hänni, M. Lauristin ja A. Tarand olid töötanud Riigikogu liikmena ja nende asemele tuli

Riigikokku asendusliikmetena määrata samas valimisnimekirjas kandideerinud isikud. 21. oktoobril

1992 ametisse nimetatud Vabariigi Valitsus astus 22. oktoobril 1992 ametisse ametivande andmisega

Riigikogu ees (VII Riigikogu. Stenogrammid, Tallinn, 1994, lk 168).

14. Kuna J. Leetsarit ei nimetatud 1992. aastal Riigikogu asendusliikmeks, siis puudus tal võimalus

asuda 1992. a tööle Riigikogus. Seetõttu tõttu ei saanud J. Leetsari staaž Riigikogus hakata kulgema

1992. a parlamendipensione reguleeriva seaduse § 14 lg 1 alusel.

15. Põhiseaduse § 99 välistab Vabariigi Valitsuse liikme töötamise mõnes teises riigiametis, sh

töötamise Riigikogu liikmena. Kuna asendusliikmeks nimetamine ei tähenda veel töötamist

Riigikogus, siis pole iseenesest välistatud ja Põhiseaduse §-s 99 sätestatud ametite ühitamise keeluga

vastuolus, kui Riigikogu asendusliikmeks nimetatakse Vabariigi Valitsuse liige. Kuid toonases,

1992. aasta õigusruumis ei olnud nõutav nimetada Vabariigi Valitsuse liige Riigikokku

asendusliikmeks.

J. Leetsarit, kes nimetati 21. oktoobril 1992 Vabariigi Valitsuse liikmeks koos L. Hänni, M. Lauristini

ja A. Tarandiga ja kes andis valitsuse liikme ametivande 22. oktoobril 1992 koos teiste Vabariigi

Valitsuse liikmetega, ei olnud seega seaduse nõuetest tulenevalt vaja 1992. aastal pärast Vabariigi

Valitsuse liikmeks minekut nimetada Riigikogu asendusliikmeks. Seetõttu on ebaõige J. Leetsari

väide, et ta tulnuks 1992. aastal nimetada Riigikogu asendusliikmeks.

Kolleegium märgib, et kui J. Leetsar oleks 1992. a leidnud, et tema õigusi on rikutud, siis olnuks tal

võimalus kohtus vaidlustada Vabariigi Valimiskomisjoni 29. oktoobri 1992. a otsus, millega

valimisliidust "Mõõdukad" nimetati Riigikogu asendusliikmeteks A. Ojasalu, A. Tamm ja E. Nestor.

J. Leetsar Vabariigi Valimiskomisjoni nimetatud otsust ei vaidlustanud ja jätkas töötamist Vabariigi

Valitsuse liikmena kuni 1994. a novembrini, mil ta läks Riigikokku asendusliikmena.

16. Kuna parlamendipensione reguleeriv seadus on vaadeldud osas selge ja J. Leetsar on

kohtumenetluses väitnud ka ebavõrdset kohtlemist, siis peab kolleegium analüüsima, kas see

regulatsioon on võrdse kohtlemise seisukohalt põhiseaduspärane.

PS § 99 järgi ei saa Riigikogu liige olla üheski muus riigiametis. PS § 64 lg 1 järgi peatuvad

Riigikogu liikme volitused tema nimetamisel Vabariigi Valitsuse liikmeks ja taastuvad tema

vabastamisel Vabariigi Valitsuse liikme kohustustest. Enne 1999. a tehtud seadusemuudatuse

jõustumist oli võimalik, et Riigikogu liige, kelle parlamendipensionile õigust andev staaž oli hakanud

kulgema, kuid kes kasutas talle Põhiseadusega ettenähtud võimalust minna valitsusse ja sealt

Riigikokku naasta, ei omanda õigust parlamendiliikme vanaduspensionile. 1999. a tehtud

seadusemuudatusega kõrvaldati Põhiseaduse § 64 lg 1 mõttega vastuolus olev ebavõrdsus Riigikogu

liikmete vahel. Edaspidi hakati pensioneerimisel võrdselt teiste Riigikogu liikmetega kohtlema neid

Riigikogu liikmeid, kelle volitused Riigikogus peatati Vabariigi Valitsuse liikmeks nimetamise tõttu.

17. Kuna J. Leetsar jättis kasutamata Põhiseaduse § 64 lg-st 3 tuleneva põhiõiguse (passiivse

valimisõiguse elemendi) astuda Riigikokku asendusliikmena, siis ei saa teda pensioneerimisel lugeda

Põhiseaduse § 64 lg 1 kaitsealas olevaks isikuks, keda tuleb kohelda võrdselt Riigikogu liikmetega.

18. Kolleegium nõustub Riigikogu Kantselei parlamendipensionide määramise komisjoni ja

halduskohtuga, et parlamendipensione reguleeriva seaduse järgi ei ole J. Leetsaril parlamendipensioni

määramiseks seadusega nõutavat staaži.

19. Riigikogu Kantselei kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tühistada. Jõusse

jääb halduskohtu otsus.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann