3-1-1-78-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-78-07

Otsuse kuupäev

26. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasjas A.Z.H. süüdistuses KarS § 263 p 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2007. a kohtuotsus

kriminaalasjas nr 1-05-106

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.Z.H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur Kivistik, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 21. juuni 2007. a otsus A.Z.H. süüdistusasjas KarS § 263 p 1 järgi muutmata ja kaitsja

kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnakohus tunnistas 29. augusti 2005. a kohtuotsusega A.Z.H. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistas teda

vangistusega üheks kuuks. Kohus määras, et KarS § 73 lg 1 alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui A.Z.H. ei pane

kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. A.Z.H. tunnistati süüdi selles, et ta 14. augustil 2004. a kella 22.30

paiku Tallinnas L x/R x maja sisehoovis sõimas ja mõnitas V.R. ebatsensuursete sõnadega ja lõi talle rusikaga näkku.

2. Tallinna Linnakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.Z.H. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vahur Kivistik, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja A.Z.H. õigeksmõistmist. Apellatsioonis leiti, et linnakohus ei hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

lähtus peamiselt kannatanu ütlustest. Need aga on menetluse käigus olnud ebajärjepidevad ja vastuolulised. Ühtlasi leiti

apellatsioonis, et kohus hindas ebaõigesti U.K. ütlusi, lähtudes tema poolt kahtlustatavana, mitte aga kohtus tunnistajana antud

ütlustest.

3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 6. veebruari 2006. a otsusega apellatsiooni rahuldamata ja linnakohtu otsuse muutmata.

4. A.Z.H. kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotles otsuse tühistamist ja A.Z.H. õigeksmõistmist.

Kassaator viitas kassatsiooni alusena KrMS § 339 lg 1 p-le 8, samuti leidis ta, et vaidlustatud otsused on vastuolus Riigikohtu

otsusega asjas nr 3-1-1-89-03, kuna kannatanu vastuolulistele ütlustele on omistatud põhjendamatu tõenduslik tähendus. Lisaks

korrati kassatsioonis seisukohta, et kohtud ei oleks tohtinud tugineda U.K. kahtlustatavana antud ütlustele, kuivõrd need

ütlused andis ta surve all ning hilisemas menetluses andis ta teistsuguseid ütlusi.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegium tühistas 28. juunil 2006 linna- ja ringkonnakohtu otsused ja saatis kriminaalasja Harju

Maakohtule uueks arutamiseks, kuna kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamisel ja kohtuotsuses neile tuginemisel ei

arvestatud KrMS 10. peatüki 4. jaos, eriti aga §-des 288-289 ja §-s 296 sätestatud nõudeid. Kolleegium asus seisukohale, et

linnakohtu selline eksimus on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes, mille on jätnud

kõrvaldamata ka ringkonnakohus.

6. Harju Maakohus tunnistas 12 märtsi 2007. a otsusega A.Z.H. süüdi KarS § 263 p 1 järgi ja karistas teda vangistusega üheks

kuuks. Kohus määras, et KarS § 73 lg 1 alusel ei pöörata karistust täitmisele, kui A.Z.H. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul

toime uut tahtlikku kuritegu.

7. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A.Z.H. kaitsja, kes taotles kohtuotsuse tühistamist menetlusnormide olulise

rikkumise tõttu ja süüdistatava õigeksmõistmist.

7.1 Kaitsja märkis, et kriminaaltoimik anti kohtunikule üle enne kohtuliku uurimise algust, mis on vastuolus võistleva

kohtumenetluse printsiibiga. Kriminaalmenetluse seadustik loetleb ammendavalt toimiku materjalide avaldamise alused.

Prokurör esitas taotluse kohtuniku taanduseks KrMS § 49 lg 1 p-s 5 alusel, millega nõustus ka kaitsja, seega olid

menetlusosalised rikkumise osas üksmeelsed. Sellele vaatamata kohtunik ei taandunud. Tegemist on olulise menetlusnormi

rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses, mis on kohtuotsuse tühistamise aluseks.

7.2 Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud A.Z.H. süü talle inkrimineeritud kuriteos, mistõttu tuleb ta õigeks mõista.

8. Prokurör leidis, et kohtuotsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. Kohus ei ole oluliselt rikkunud

kriminaalmenetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

9. Tallinna Ringkonnakohus jättis 21. juuni 2007. a kohtuotsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

9.1 Ringkonnakohus märkis, et kriminaalasja materjalidest nähtuvalt ei ole vaidlustatud kohtuotsuse näol tegemist esimese

lahendiga, vaid kriminaalasi on läbinud juba kolm kohtuastet. Riigikohus on 28. juuni 2006. a otsusega tühistanud eelmised

kohtuotsused ning saatnud kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsja ei ole viidanud seadusele, mis annaks

maakohtule õiguse keelduda kriminaaltoimiku vastuvõtmisest või asja menetlusse võtmisest. Kohtukolleegium leidis, et

maakohus on seaduslikult jätnud menetlusosaliste taotluse kohtuniku taandamiseks rahuldama. Asjakohatu on kaitsja väide, et

kriminaaltoimiku saamine enne istungit on vastuolus võistleva menetluse printsiibiga. Vastavalt KrMS § 15 lg-le 1 võib

kohtulahend tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on

protokollitud. Tõsiasi, et kriminaaltoimik oli enne asja arutamist maakohtus, ei mõjuta tõendite sisu ega nende seaduslikkust

või usaldusväärsust ega loo uusi, kaitsjale teadmata tõendeid, samuti ei takista menetluspooltel tõendite vahetut kontrolli

kohtuistungil. Seetõttu ei nõustunud kohus kaitsja väitega, et kohus on käesoleval juhul oluliselt rikkunud menetlusnorme

KrMS § 339 lg 2 tähenduses.

9.2 Süüdistatava A.Z.H. süü tõendamatuse ja tema õigeksmõistmise taotluse osas märkis ringkonnakohus, et kaitsja on KarS §-

s 263 ettenähtud objektiivse koosseisu tunnustest vaidlustanud vaid A.Z.H. poolt kannatanu löömist ja leidnud, et kannatanu

V.R. ütlused on ebausaldusväärsed. Maakohus on kohtuotsuses kaitsja poolt viidatud kannatanu ütluste erinevusi analüüsinud

ning tuvastas, et tõendamiseseme asjaolude suhtes ei ole kannatanu poolt antud ütlustes selliseid vastuolusid, mis annaksid

aluse kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. Kohtukolleegium soostus sellise maakohtu järeldusega ja leidis, et tegemist ei ole

kardinaalselt erinevate ütlustega ning faktiliselt tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude suhtes ei ole kannatanu erinevaid

ütlusi andnudki. Ebatäpsusi ütlustes teiste isikute käitumise osas on kannatanu loogiliselt selgitanud. Samuti ei tuvastanud

ringkonnakohus vastuolusid kannatanu ütlustes süüdistatava isiku äratundmise osas. Kannatanu on kohtueelse uurimise käigus

äratundmiseks esitamisel osundanud kolme isiku hulgast inimesele, kes teda lõi ja on ka selgitanud, et teab, et see isik elab

temaga ühes majas. Selleks isikuks osutus A.Z.H.. Kannatanu on ka selgitanud, et ta ei tundnud süüdistatavat, teadis vaid, et on

sama maja elanik.

9.3 Karistuse mõistmise osas märkis ringkonnakohus, et mõistetud vangistus on kooskõlas karistuse mõistmisel arvestatava

süü suurusega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg-s 4 kehtestatud piirangu kohaselt ei olnud maakohtul alust raskendada

süüdistatava karistust, kuid ringkonnakohus pidas vajalikuks märkida, et arvestades nii toimepandud asjaolusid kui ka süüdlase

suhtumist toimepandusse on mõistetud karistus leebe ja selle veelgi kergendamiseks seaduslikud alused puuduvad.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

10. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A.Z.H. kaitsja, kes taotleb KrMS § 339 lg 1 p 8 ja lg 2 alusel maa- ja

ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist või kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks

arutamiseks.

10.1 Kriminaalmenetluse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses peab kassaator kõrvaldamata kahtlust A.Z.H.

süü tõendamatuses, mistõttu tuleb ta õigeks mõista. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Need on vastuolus nii teiste asjas

üle kuulatud isikute ütlustega kui ka kannatanu enda antud ütlustega. Ütluste ebausaldusväärsust suurendavad sündmuste

erinev kirjeldamine ja kannatanu mälukaotus pärast sündmust. Ringkonnakohus on otsuses jätnud käsitlemata kaitsja poolt

esitatud ja kriminaalasja juurde võetud materjalid - väljavõtteid psühholoog Endel Tulvingu raamatust "Mälu". Väljavõtetes

kirjeldatud näidetest nähtub, et sündmust näinud isiku eksimine oluliste asjaolude kirjeldamisel on tavapärane.

Ringkonnakohus on ebaõigesti nõustunud maakohtu järeldustega tunnistajate U.K. ja A.A. ütluste hindamisel. Maakohtu

järeldused, et U.K. ütlused on tingitud tema soovist süüdistatavat aidata, on oletuslikud ja põhjendamata.

10.2 Kriminaalmenetlusõiguse muu oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 tähenduses seisneb kaitsja arvates KrMS § 285 lg 2

nõuete eiramises. Nimelt oli kriminaalasja toimik asja arutavale kohtunikule üle antud enne kohtuliku uurimise algust.

Riigikohus tühistas 28. juuni 2006. a otsusega Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsused A.Z.H. süüditunnistamises

KarS § 263 p 1 järgi ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule. Kaitsja leiab, et kriminaalasja toimiku

üleandmine kohtunikule enne asja arutamist on põhimõttelises vastuolus ausa kohtumenetluse printsiipidega, samuti

kriminaalmenetluse seadustiku sätte ja mõttega, mis loetleb ammendavalt alused ja piirid, millest tulenevalt ja millises ulatuses

võib kriminaaltoimiku materjale avaldada (KrMS §-d 289, 291, 292, 294, 296). Kaitsja rõhutab, et kohtumenetlus mitte ainult

ei pea olema aus ja seaduspärane, vaid peab sellisena ka paistma nii menetlusosalistele kui avalikkusele. Kohtuniku taandamise

taotluse esitas kohtumenetluses prokurör, millega kaitsja nõustus. Maakohus jättis taotluse rahuldamata. Ringkonnakohus

leidis, et kohtuniku taandumata jätmine ei ole käesoleval juhul kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis tingiks

maakohtu otsuse tühistamise.

11. Kassatsioonile esitatud vastuses möönab prokurör, et käesolevaks hetkeks on tekkinud õiguslik vaidlus, mida teha siis, kui

maakohus arutab kriminaalasja teistkordselt ning enne kohtuliku uurimise algust on kriminaaltoimik kohtuniku käsutuses

(kuna Riigikohtust saadeti asi maakohtule ning maakohtul puudub selge õiguslik alus asja vastuvõtmisest keelduda).

Kohtupraktikas on seda probleemi lahendatud ka nii, et kui kriminaaltoimik tagastatakse Riigikohtust maakohtule, edastatakse

see omakorda prokuratuuri, et prokuratuur saaks järgida KrMS § 285 lg 2 sätteid. Prokurör nõustub, et puuduvad eraldi sätted,

mis reguleeriksid kriminaaltoimikuga ümberkäimist selle Riigikohtust tagastamisel, kuid kriminaalasja uuesti üldmenetluses

arutama asudes kuuluvad kohaldamisele KrMS 10. peatüki sätted, millest maakohus käesoleval juhul kaldus kõrvale. Seejuures

märgitakse vastuses, et käesolevas asjas ei ole riikliku süüdistaja poolt üheselt tuvastatud, et arutatavas kriminaalasjas oleks

maakohtu kohtunik olnud kohtulikul uurimisel kallutatud ning et sellega oleks kaasnenud ebaseaduslik kohtuotsus. Seega ei

olnud tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Kokkuvõttes leiab prokurör, et kuna kirjeldatud küsimuses on

erinevad lahendid ja puudub Riigikohtu seisukoht eelnimetatud probleemi lahendamise ehk KrMS § 285 lg 2 kohaldamise

kohta kuriteoasja teistkordse arutamise puhul maakohtus, siis oleks oluline anda selline seisukoht menetluspraktika

ühtlustamiseks.

Maa- ja ringkonnakohus on põhjendanud, miks on oluliseks ja usaldusväärseks tõendiallikaks peetud kannatanu ütlusi ning

hinnanud nende seost teiste kogutud tõenditega. Tõsi, kannatanu on osas, mis puudutavad A.Z.H. tegevust sündmuskohal

teinud mõningaid täpsustusi, kuid need täpsustused pole muutnud tema ütlusi ebausaldusväärseteks. Prokurör toetab maa- ja

ringkonnakohtu seisukohti süü tõendatuks lugemisel ja leiab, et kohtuotsuste tühistamiseks puudub alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium märgib, et KrMS § 361 p 6 alusel saatis Riigikohus käesoleva kriminaalasja uueks arutamiseks Harju

Maakohtule, kes asja esmakordsel arutamisel rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Alles asja teistkordse arutamise

kolmandal istungil, enne kriminaalasja sisulise arutamise lõpetamist, esitas prokurör pärast läbirääkimisi kaitsjaga kohtuniku

vastu taanduse põhjusel, et kriminaaltoimikut ei esitanud kohtunikule prokuratuur, vaid see oli juba varasemalt kohtuniku käes

ning see asjaolu võib tingida kahtlusi kohtuniku erapooletuses (II kd, tl 178). Kaitsja nõustus kohtuniku taandamise taotlusega

ning nii apellatsioonis kui ka kassatsioonis peab kohtuniku taandumata jätmist kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks,

mis peaks kaasa tooma vaidlustatud kohtulahendite tühistamise.

13. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei nõustu sellise arvamusega järgmistel põhjustel.

13.1 Vastavalt KrMS § 285 lg-le 2 esitab prokurör kohtule kriminaaltoimiku pärast süüdistusakti avaldamist ning ülevaate

andmist süüdistust kinnitavatest tõenditest, mille uurimist ta kohtulikul uurimisel taotleb. Seejärel on prokuratuuri poolt

kriminaaltoimik kohtule kui institutsioonile üle antud ja edaspidi, kuni kohtulahendi(te) jõustumiseni, saadetakse toimik

vajadusel ühest kohtuinstantsist teisse. Seadusandja on selgesõnaliselt ette näinud, et ringkonna- ja Riigikohus saadavad

kriminaalasja uueks arutamiseks kohtule, mitte prokuratuurile (KrMS § 337 lg 2 p 2, § 361 p 6).

13.2 Kriminaaltoimiku hoidmise korraldamine maakohtus pärast selle uueks arutamiseks tagastamist on vastava kohtumaja töö

sisekorra küsimus, ning seejuures peab kindlasti arvestama ka kohtunike erapooletuse tagamise kui kohtusüsteemi ülesandega.

Samas ei saa siiski eeldada kohtunike erapoolikust ehk väita, et nad igal juhul tutvuvad toimikuga enne asja kohtulikku

uurimist, kui see on juba kohtumajja jõudnud. Tuleb märkida, et kriminaalasja teistkordsel arutamisel on kohtunikul soovi

korral võimalik tutvuda samas kriminaalasjas tehtud kohtuotsustega ja ka kohtuistungi protokollidega kohtute infosüsteemi

kaudu. Mõistetavalt peab kohtunik tutvuma ringkonna- või Riigikohtu otsusega, mis annab juhiseid menetlusliku või

materiaalõigusliku küsimuse lahendamiseks. Tõsi on ka see, et vaheajal või ka istungi ajal on kohtunikul põhimõtteliselt

võimalik tutvuda kohtueelsel uurimisel kogutud materjalidega (see aga kehtib ka kriminaalasja esmakordsel arutamisel).

Kriminaalasja lahendamisel ja otsuse tegemisel ei tohi aga maakohus toetuda tõenditele, mida ei ole kohtuliku arutamise

käigus suuliselt esitatud, vahetult uuritud ega protokollitud (KrMS § 15).

14. Sisuliselt tuleb käesolevas asjas lahendada küsimus, kas juhul kui kohtunikul oli põhimõtteliselt võimalik tutvuda

kriminaaltoimikuga enne asja arutamist kohtuistungil, võib (vähemalt näiliselt) olla rikutud kohtumenetluse võistlevuse ning

sellest tulenevalt ka kohtu erapooletuse põhimõte. Selleks tuleks hinnata kohtuniku käitumist menetluses ja otsustada, kas

toimiku kättesaamine enne asja arutamist on teda mõjutanud või mitte, ja kas selline olukord võis jätta teistele

menetlusosalistele mulje, et kohtunik ei ole erapooletu.

14.1 Kolleegium leiab, et prokurör ega kaitsja ei esitanud ainsatki tõendit ega viidanud ühelegi asjaolule, mis annaksid alust

väita, et kohtunik oli asja arutamisel erapoolik või tõusetus põhjendatud kahtlus tema erapooletuses. Kohtumääruses, millega

jäeti taotlus kohtuniku taandamiseks rahuldamata, märgitakse, et kohtunikul puudus igasugune vajadus ja motiiv kriminaalasja

toimikuga tutvumiseks ja seisukoha kujundamiseks enne kriminaalasja arutamist (II kd, tl 180). Asjaolu, et kriminaaltoimik oli

Riigikohtu poolt vastavalt menetlusseadusele tagastatud teistkordseks arutamiseks Harju Maakohtule ja kriminaaltoimik oli

asja teistkordselt arutava kohtuniku käes kohtuistungi avamisel, ei ole kriminaalkolleegiumi arvates vastuolus ausa ja võistleva

kohtumenetluse põhimõttega ning tegemist ei ole kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes.

15. Kassaatori taotlus tühistada maa- ja ringkonnakohtu otsused kannatanu ütluste mitteusaldusväärsuse, tunnistajate ütluste

põhjal ebaõigete järelduste tegemise ja kaitsja poolt kohtule esitatud raamatu väljavõtte käsitlemata jätmise tõttu, jätab

Riigikohus samuti rahuldamata. Vastav taotlus sisaldus ka apellatsioonis ning Tallinna Ringkonnakohus on sellele põhistatult

vastanud. Riigikohus nõustub ringkonnakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Puutuvalt väljavõttesse

raamatust "Mälu" jääb Riigikohtule arusaamatuks, miks kohus selle toimikusse võttis, kuna tegemist ei ole tõendiga ega muu

asja lahendamiseks vajaliku dokumendiga.

16. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

21. juuni 2007. a otsuse A.Z.H. süüdistusasjas KarS § 263 p 1 järgi muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

17. Kaitsja on esitanud Riigikohtule kulude nimekirja seoses A.Z.H. kaitsmisega käesolevas kriminaalasjas. Vastavalt KrMS

§ 180 lg-le 1 hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Kui kassatsioonimenetluses jäetakse

vaidlustatud kohtulahend tühistamata ja kassatsioon rahuldamata, hüvitab menetluskulud kassatsiooni esitaja (KrMS § 186

lg 2), mistõttu Riigikohus ei käsitle kokkuleppel kaitsjatasuga seonduvat.

Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi