3-1-1-74-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-74-07

Otsuse kuupäev

26. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

A.P. väärteoasi ühistranspordiseaduse

§ 542 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. mai 2007. a kohtuotsus väärteoasjas

nr 4-07-1297

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.P. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2007

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise

menetleja

esindaja

Tiia-Liis

Jürgenson

ja

A.P.

kaitsja

vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 11. mai 2007. a otsus A.P. väärteoasjas ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 järgi ja lõpetada

väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Transpordiameti 8. märtsi 2007. a otsusega väärteoasjas nr OVT 000184 karistati A.P. ühistranspordiseaduse (ÜTS)

§ 542 lg 1 järgi rahatrahviga 200 trahviühikut, s.o 12 000 krooni. Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt peatus A.P. 8.

veebruaril 2007 kell 23.55 taksotunnustega mootorsõidukiga Tallinnas S tn x maja juures. A.P. kasutas sõidukil taksotunnuseid

(plafoon, logod ja taksomeeter), kuigi sõiduki kohta puudus sõidukikaart taksoveoks. Sellega rikkus ta majandus- ja

kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määruse nr 141 - Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo

üldeeskirja - (edaspidi Määrus) § 15 lg 7 nõudeid.

2. A.P. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Harju Maakohtule kaebuse, milles taotles otsuse tühistamist. Menetlusalune

isik põhistas oma taotlust sellega, et ta ei olnud teadlik sõidukikaardi tühistamisest, seega ei pannud ta süütegu toime tahtlikult.

Samuti vaidlustas A.P. talle mõistetud rahatrahvi suurust ning leidis, et esmakordse rikkumise puhul ei ole õigustatud

maksimaalse trahvimäära kohaldamine.

3. Harju Maakohus 11. mai 2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

3.1 Kohus leidis, et väärteoasja arutamisel ja otsuse tegemisel on kohtuväline menetleja välja selgitanud kõik vajalikud

asjaolud. Samuti ei ole otsuse tegemisel rikutud menetlusõigust. Vastulauset, millega oleks saanud otsuse teinud ametiisik

arvestada, menetlusalune isik ei esitanud. Väärteotoimikusse olid kogutud tõendid selle kohta, et menetlusaluse isiku

sõidukikaart oli tühistatud ja sellest oli menetlusalusele isikule teatatud. Tunnistaja T.B. kohtuvälises menetluses antud ütluste

kohaselt teatas ta A.P-le suuliselt, et viimane ei tööta enam ettevõttes ning talle väljastatud sõidukikaart on tühistatud.

Kohtuistungil ei taotlenud kumbki kohtumenetluse pool tunnistaja kohtuistungile kutsumist.

3.2 Ühistranspordiseaduse § 542 lg 1 näeb ette taksojuhi vastutuse taksoveo nõuete rikkumise eest. Sama seaduse § 31 lg 4

kohaselt on sõidukikaart tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile

kantud sõidukit nimetatud tegevusloaga lubatud sõitjateveol. Määruse kohaselt on sõidukil, mille kohta ei ole välja antud

sõidukikaarti taksoveoks, keelatud kasutada taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid. Osutades taksoteenust ilma

sõidukikaardita, rikkus menetlusalune isik Määrust ja pani toime ÜTS § 542 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Seega oli A.P.

rikkumine õigesti kvalifitseeritud.

3.3 Samuti märkis maakohus, et kaebuses toodud väited ei anna alust otsuse muutmiseks ka karistuse osas. A.P. ei taotlenud

trahvi vähendamist ega nimetanud kaebuses karistust kergendavaid asjaolusid. Karistuse määramisel arvestas kohtuväline

menetleja kõiki asjaolusid ja põhjendas oma otsust.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Vladimir Sadekov.

Kassaator leiab, et kohtuotsus kuulub tühistamisele ja väärteomenetlus lõpetamisele kohtu poolt materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise ning väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Kassatsiooni kohaselt ei ole maakohus välja selgitanud

VTMS §-s 133 loetletud küsimusi, mis on kaebuse lahendamisel otsustava tähtsusega. Kohus ei ole välja selgitanud kõiki

toimunu asjaolusid ega tuvastanud süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid. Kohus kasutas tõendina T.B. poolt kohtuvälises

menetluses antud seletust, kuid jättis selle tõendi tõelevastavuse kohtuistungil kontrollimata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Kolleegium märgib, et vaatamata sellele, et KarS § 15 lg 3 järgi on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu,

peab väärteomenetleja tuvastama teo subjektiivse koosseisu tunnused, ehk kas tegu oli toime pandud tahtlikult või

ettevaatamatusest. Selline nõue tuleneb VTMS § 133 p-st 4, mille kohaselt peab kohus kontrollima, kas tegu on väärtegu ning

kas see on õigesti kvalifitseeritud. On võimalik, et isiku tegevuses puuduvad subjektiivse koosseisu tunnused, s.t tegu ei

pandud toime isegi ettevaatamatusest ja sellisel juhul ei ole väärteokoosseis täidetud.

Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud, milline subjektiivse koosseisu tunnus A.P. käitumises esines, märkides vaid, et KarS

§ 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

5.1 Käesolevas asjas sõltub subjektiivse koosseisu tuvastamine suuresti tunnistaja T.B. ütlustele antavast hinnangust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kui kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebus

vaadatakse läbi kohtuistungil, saab maakohus tulenevalt VTMS §-st 2 ja KrMS § 15 lg-st 1 tugineda otsuses vaid tõenditele,

mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (vt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 2. mai 2006. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-16-06 - RT III 2006, 18, 165, p 14.2). Mõistetavalt käib see ka

tunnistaja ütluste kohta. Väärteomenetluse seadustiku § 99 lg 8 kohaselt võib tunnistaja kohtuvälises menetluses antud ütlused

avaldada, seda aga üksnes juhul, kui tunnistaja oli kohtuistungile kutsutud, kuid ta ei ole asja arutamisele ilmunud.

Kriminaalkolleegium on ka märkinud, et sellisel juhul on kohtuvälises menetluses antud ütluste avaldamine põhjendatud vaid

olukorras, kui põhjus, miks tunnistaja ei saa kohtuistungile ilmuda, on mõjuv. Mõjuvad põhjused on loetletud KrMS §-s 291

(vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. novembri 2004. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-107-04 - RT III 2004, 34, 356, p 9). Ka

on kriminaalkolleegium selgitanud, et õigus tunnistajat küsitleda on vajalik nii menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks kui

ka ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks (viidatud otsuse p 7).

5.2. Selleks, et kontrollida T.B. poolt kohtuvälises menetluses antud seletuses sisalduva informatsiooni õigsust, oli vaja teda

üle kuulata kohtuistungil. Käesolevas asjas ei uurinud kohus vahetult T.B. ütlusi, leides, et ükski kohtumenetluse pool ei

taotlenud tunnistaja istungile kutsumist. Samas olid need ütlused ainsaks tõendiks selle kohta, et A.P. oli teadlik sõidukaardi

tühistamisest. Seega oli see tõend oluline subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamisel.

5.3 Väärteokoosseisu subjektiivse koosseisu tunnuste tuvastamata jätmise ja tunnistaja ütluste kohtuistungil kontrollimata

jätmise tunnistab Riigikohtu kriminaalkolleegium väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes.

6. Väärteoprotokolli kohaselt heideti A.P-le ette seda, et ta kasutas taksotunnuseid sõidukil, millel puudus sõidukikaart

taksoveoks. Sellega rikkus ta majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a määrusega nr 141 kehtestatud sõitjate

bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirja § 15 lg-s 7 sätestatut. Viidatud säte keelab kasutada

taksotunnuseid või neid matkivaid tunnuseid sõidukil, mille kohta ei ole välja antud sõidukikaarti taksoveoks. ÜTS § 542 lg 1

näeb ette vastutuse bussi-, trammi-, trollibussi- või taksojuhi poolt bussi-, trammi-, trollibussi- või taksoveo või pagasiveo

nõuete rikkumise eest. Järelikult saab nimetatud süüteo subjektiks olla vaid erilise isikutunnusega isik ? bussi-, trammi-,

trollibussi- või taksojuht. Seega tuleb esmalt lahendada küsimus, kas A.P. oli väidetava rikkumise toimepanemise ajal, s.o 8.

veebruaril 2007 taksojuht.

7. Taksojuhi mõistet ühistranspordiseadus ei ava. Küll sätestab ühistranspordiseadus, et taksovedu on sõitjate vedu tellija

soovitud sihtkohta sõiduautoga (taksoga) või muu taksoveoks kohandatud ühissõidukiga, välja arvatud reisirong ja parvlaev

(ÜTS § 2 p 11). Tulenevalt ÜTS § 31 lg-st 3 on taksoveo teostamise õigus üksnes vedajal, kellele on väljastatud taksoveoluba.

Selle loa alusel väljastatakse vedajale sõidukikaart, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit

tegevusloaga lubatud sõitjateveol (ÜTS § 31 lg 4). Eeltoodust tulenevalt võib taksovedu teostada üksnes sellise sõidukiga,

mille suhtes on taksoveoloa alusel väljastatud kehtiv sõidukikaart. Selline sõiduk on ühistranspordiseaduse mõttes takso ja

sellise sõidukiga sõitjate vedu teostav füüsiline isik taksojuht.

8. Käesolevas asjas on tuvastatud, et A.P. kasutas sõidukit, millele olid kinnitatud taksotunnused, kuid mille suhtes ei olnud

väljastatud kehtivat sõidukikaarti. Seetõttu ei olnud sõiduk ühistranspordiseaduse tähenduses takso, A.P. ei saanud lugeda

taksojuhiks ja tema vastutus ÜTS § 542 lg 1 järgi on välistatud. Kriminaalkolleegium märgib, et ühistranspordiseadus näeb ette

võimaluse karistada lisaks taksojuhtidele ka teisi autojuhte. Seda aga vaid ÜTS §-s 546 märgitud alusel, s.t

ühistranspordiseaduses ettenähtud dokumentideta tasulise sõitjateveo eest. Takso- või pagasiveo nõuete rikkumise eest selliseid

isikuid karistada ei saa. Kuigi maakohtu otsuses on asutud täiendavalt seisukohale, et menetlusalune isik pani väärteo toime

osutades taksoteenust ilma sõidukikaardita (mis oleks sisuliselt ÜTS § 546 väärteokoosseisule vastav tegu) ei lähtu see väide

väärteoprotokollis sisalduvast teokirjeldusest. Kaebuse arutamisel ei saa kohus väljuda väärteoprotokolli piiridest.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 11. mai 2007. a otsuse A.P. väärteoasjas ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste

puudumise tõttu A.P. käitumises.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi