3-1-1-58-07 · Riigikohus

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-58-07

Otsuse kuupäev

26. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Kivi, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi H. S.-i süüdistuses KrK § 143 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-

05-2306

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

H. S.-i kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu otsus H. S.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 1 järgi

muutmata.

2. Kaitsja kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 29. jaanuari 2007. a otsusega tunnistati H. S. süüdi KrK § 143 lg 1 järgi. H. S. tunnistati

süüdi selles, et tema, olles 11. mail 2001 kutsunud ennast tagasi OÜ X juhatuse liikme ametikohalt,

organiseeris 15. mail 2001 variisikute valimise osaühingu juhatuse liikmeteks. Seejärel lõi H. S. OÜ X

juhatuse liikmena esinedes 25. mail ja 31. mail 2001 AS G esindajale teadvalt ebaõige ettekujutuse, et on

endiselt osaühingu esindaja, kuigi tema volitused äriühingu esindamiseks lõppesid 15. mail 2001. Tekkinud

ebaõiget ettekujutust ära kasutades ning omamata kavatsust kauba eest tasuda sai H. S. AS-lt G OÜ-le X

kokku 11 000 l kütust, mille müügist saadud raha võttis ta enda valdusse. H. S.-i karistati vangistusega neljaks

kuuks. Karistus jäeti kolme-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. H. S.-ilt mõisteti AS G

tsiviilhagi katteks välja 103 950 krooni.

2. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused, milles ta eitab kütuse ostmist, on tunnistajate ütlustega ümber

lükatud. Kohus tuvastas tunnistajate ütlustele tuginedes ka selle, et H. S. tegutses pärast OÜ X juhatuse

liikme kohalt tagasikutsumist ja uue juhatuse valimist tehinguid tehes faktiliselt äriühingu juhatuse liikmena,

teavitamata seejuures tehingu teist poolt, et ta ei ole enam OÜ X esindamise õigusega isik. Kohtu hinnangul

tõendavad tunnistajate ütlused üheselt ka seda, et H. S. hoidis kõrvale AS G töötajatega kohtumisest ning et

25. ja 31. mail 2001 ostetud kütuse eest puudus tal algusest peale kavatsus tasuda.

2.1 Maakohus asus seisukohale, et H. S.-i poolt 2001. a mais toimepandud kelmus ei olnud maakohtu otsuse

tegemise ajaks, s.o 2007. a jaanuariks, aegunud. Kohus märkis, et kuni karistusseadustiku jõustumiseni

kehtinud KrK § 53 lg 1 kohaselt ei võinud isikut võtta kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme

kuriteo toimepanemisest oli möödunud viis aastat. Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukoha järgi arvestati

kriminaalvastutusele võtmise aegumistähtaega kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla

andmiseni. Kuna H. S. anti kohtu alla 22. septembril 2005, siis ei olnud talle süüks arvatud tegu

kriminaalkoodeksi kohaselt aegunud. Karistusseadustiku § 81 lg 1 p-s 2 sisalduva üldpõhimõtte kohaselt ei

tohi kedagi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi tunnistada ega karistada, kui teo toimepanemisest kuni

selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat. Sama paragrahvi lõikest 5 nähtuvalt

katkeb kuriteo aegumine isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega ja sellest

menetlustoimingust alustatakse uuesti aegumise arvestamist. Karistusseadustiku § 81 lg 5 sätestab, et isikut

ei tohi süüdi mõista ega karistada, kui teo toimepanemisest on möödunud sama paragrahvi lõikes 1

sätestatust viie aasta võrra pikem aeg ja kuriteo aegumine ei ole uue kuriteo toimepanemise tõttu uuesti

katkenud. Süüasjas on tehtud erinevaid menetlustoiminguid, aeg nende vahel ei ole kordagi ületanud viit

aastat ja neid toiminguid on tehtud ka pärast viie aasta möödumist H. S.-ile süüksarvatavate tegude

toimepanemist. Seega ei ole teod, mille toimepanemises H. S.-i süüdistatakse, aegunud ka karistusseadustiku

mõttes.

3. H. S.-i kaitsja esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ning

H. S.-i õigeksmõistmist järgmistel põhjustel.

3.1 H. S. ei ole kelmust toime pannud, sest ta ei tellinud 25. ja 31. mail 2001 OÜ X nimel kütust.

Tunnistajate vastupidised ütlused pole aga eluliselt usutavad. Apellandi hinnangul on need tehingud kehtivad

ja võimalik juhatuse liikme volituste lõppemisest teatamata jätmine ei ole pettuslik, kuna registriandmete

väljatrükist nähtuvalt kinnitati kanne H. S.-i tagasikutsumise kohta 31. mail 2001. Äriseadustiku (ÄS) § 34

lg 1 kohaselt jõustub äriregistri kanne, kui sellele on alla kirjutanud kandeotsuse täitnud isik ja kande

otsustamiseks pädev isik. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kanne kehtib kolmanda isiku suhtes õigena,

välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi teadma, et kanne ei ole õige. Kannet ei loeta kehtivaks

õigustoimingute suhtes, mis tehakse 15 päeva jooksul pärast kande tegemist, kui kolmas isik tõendab, et ta

kande sisu ei teadnud ega pidanudki teadma. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis asjas nr 3-2-1-39-05

leidnud, et juhatuse liikmeks saamine ja ametiaja lõppemine on üksnes äriühingu ja juhatuse liikme vahelise

suhte küsimus. Juhatuse liikme kanne äriregistris peab vaid avalikustama suhte kolmandate isikute jaoks, kuid

registrikanne ei tekita ega lõpeta seda suhet. Juhatuse liikme kande tähendus äriregistris on seega deklaratiivne,

mitte õigust loov (konstitutiivne). Seega ei ole kelmuslikuks teoks ka tehingu tegemine ajal, mil volitusi

kinnitas vastav registrikanne. Kaitsja arvates ei kinnita ükski tõend, et isegi kui H. S. kütust tellis, tegi ta seda

kavatsuseta kauba eest maksta. Apellant osutas, et H. S. ei vastutanud äriühingu kohustuse täitmise eest ning

AS G pole üritanudki kauba eest OÜ-lt X raha saada, kuigi võimalus selleks oli olemas. Kaitsja hinnangul ei

hoidnud H. S. AS G töötajate eest kõrvale, sest ta pidi suhtlema ja suhtles nendega tööalaselt ka peale

2001. a maid.

3.2 H. S.-i väidetav kuritegu on aegunud ning kriminaalasja menetlus on olnud ebamõistlikult pikk, mistõttu

tulnuks kriminaalmenetlus lõpetada.

3.3 Maakohus on ebaseaduslikult tunnustanud tsiviilhagi, rahuldades aegunud nõude. Kaitsja märkis, et AS

G esitas tsiviilhagi 7. juulil 2005, kuid tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 kohaselt on varalise

kahju tekitamise nõude aegumise tähtaeg kolm aastat, s.t hagi aegus 1. juulil 2005. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 38 lg 1 p 2 sätestab kannatanule üksnes protsessuaalse õiguse esitada tsiviilhagi.

Kriminaalmenetluses esitatud tsiviilhagi peab olema materiaalõiguslikult põhjendatud ning kehtiv.

Vastupidine käsitlus looks põhjendamatu ebavõrdsuse tsiviilnõuete aegumise osas.

4. Tartu Ringkonnakohtu 7. mai 2007. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon

rahuldamata. Ringkonnakohus leidis, et apellatsioonis taotletakse sisuliselt tõendite veelkordset hindamist,

kuid samas ei esitata apellatsioonis selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamist.

4.1 Ringkonnakohus märkis, et tunnistajate ütlused kinnitavad H. S.-i poolt 25. ja 31. mail 2001 OÜ X nimel

kütuse ostmist. Need ütlused lükkavad kogumis ümber H. S.-i vastupidised väited. Ringkonnakohus nõustus

ka maakohtu järeldusega, et H. S.-il puudus OÜ-le X kütust ostes kavatsus selle eest tasuda.

4.2 Ringkonnakohtu hinnangul ei ole H. S.-i poolt toimepandud tegu aegunud. H. S. pani talle süüks arvatud

teod toime 25. ja 31. mail 2001. Vastavalt 2001. aastal kehtinud KrMK § 53 lg 1 p-le 2 ei või isikut võtta

kriminaalvastutusele, kui tema poolt teise astme kuriteo toimepanemisest on möödunud viis aastat. Seega,

lähtudes KrK § 53 lg-st 2 algas H. S.-ile süüksarvatud tegude aegumistähtaja arvestamine 31. maist 2001.

Riigikohus on korduvalt oma varasemates lahendites märkinud ja jäänud samale seisukohale ka lahendis

asjas nr 3-1-1-114-02, s.o pärast karistusseadustiku kehtima hakkamist, et kriminaalvastutusele võtmise

aegumistähtaega tuleb KrMK § 53 lg 1 alusel arvestada alates kuriteo toimepanemisest kuni süüdistatava

kohtu alla andmiseni. Kuivõrd H. S. anti kohtu alla 22. septembril 2005, siis ei olnud teod, milles teda

süüdistati, kriminaalkoodeksi tähenduses aegunud. Ringkonnakohus leidis, et H. S.-i teod ei olnud aegunud

ka KarS § 81 mõttes. Samuti ei olnud kriminaalasja ringkonnakohtus arutamise ajaks ületatud selle arutamise

mõislikku aega.

4.3 Ringkonnakohus ei nõustunud apellatsiooni väitega, et rahuldades AS G poolt esitatud tsiviilhagi,

tunnustas maakohus aegunud nõuet. Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 1 p 2 kohaselt on kannatanul

õigus esitada tsiviilhagi enne kohtuliku uurimise lõpetamist maakohtus. Kuna käesolevas asjas esitas AS G

esindaja tsiviilhagi 18. oktoobril 2006, s.o enne kohtuliku uurimise lõppu, siis ei ole alust rääkida aegunud

haginõudest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. H. S.-i kaitsja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist ja H. S.-i õigeksmõistmist järgmistel põhjustel.

5.1 Ringkonnakohus eiras H. S.-i kelmuses süüdi tunnistades äriühingu õiguslikku regulatsiooni. Ostes

kütust OÜ X nimel ei saanud H. S.-il juhatuse liikmena tekkida sellest tulenevalt kohustusi, vaid tehinguga

seonduvad õigused ja kohustused tekkisid üksnes tehingu pooleks olnud OÜ-le X. Kaitsja märgib, et 25. ja

31. mail 2001 oli H. S. kolmandate isikute jaoks OÜ X esindaja, sest osaühingu registriandmete väljatrükist

nähtuvalt on H. S.-i juhatuse liikme kohalt tagasikutsumise kanne kinnitatud 31. mail 2001. Seega ei

avaldanud H. S. kütuse müüjale väärinfot.

5.2 H. S.-i tegu on aegunud, sest väidetavast kuriteost on möödunud rohkem kui viis aastat, mis teo

toimepanemise ajal kehtinud KrK § 53 lg 1 p 2 kohaselt oli teise astme kuriteo aegumise tähtaeg. Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi varasem teistsugune tõlgendus on ebaõige. Samuti on kassaatori arvates

kriminaalmenetlus käesolevas kriminaalasjas veninud ebamõistlikult pikaks ja sellest tulenevalt pidanuks

kriminaalmenetluse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lg 1 alusel lõpetama.

5.3 Kriminaalmenetluse seadustik annab kannatanule üksnes protsessuaalse õiguse tsiviilhagi esitada, kuid

hagi aegumistähtaeg on üldine ja tuleneb tsiviilõigusest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-s 2

sätestatud kannatanu menetluslik õigus esitada kriminaalasja raames tsiviilhagi ei saa luua talle mingeid

materiaalõiguslikke eeliseid võrreldes hagejaga tsiviilkohtumenetluses. Vastupidine olukord riivaks oluliselt

isikute võrdsuse põhimõtet.

6. Prokurör esitas kassatsioonivastuse, milles leiab, et kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja ringkonnakohtu

otsus muutmata. Prokuröri hinnangul on H. S.-i tegevus 25. ja 31. mail 2001 AS-lt G OÜ-le X kütuse

ostmisel õigesti kvalifitseeritud kelmusena, sest H. S.-il puudus neil kuupäevadel õigus OÜ-d X esindada ja

ta viis AS G esindaja selle asjaolu suhtes äriregistri kandele tuginedes tahtlikult eksitusse. Prokurör ei nõustu

kaitsja seisukohaga, nagu oleks H. S.-i väidetav kuritegu aegunud, leides, et nii teo toimepanemise ajal

kehtinud kriminaalkoodeksi kui ka karistusseadustiku aegumist reguleerivate sätete kohaselt ei ole tegu

aegunud. Kassatsioonivastuses leitakse erinevalt kaitsja arusaamast, et AS G tsiviilhagi ei ole aegunud, sest

selle aegumine peatus kuriteoavalduse esitamisega 27. novembril 2002.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Kriminaalkolleegium leiab, et kassatsiooni väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks ja

seda järgmistel põhjustel.

7.1 Kriminaalkolleegium nõustub kohtute poolt tuvastatuga, et olles teadlik enda volituste lõppemisest OÜ X

juhatuse liikmena, kuid sellele vaatamata esitledes end AS-s G kui OÜ X esindaja lõi H. S. teise äriühingu

töötajates väärkujutluse enda volitustes OÜ-d X esindada. Et väide enda volituste olemasolu kohta, mis

tegelikult puuduvad, on käsitatav faktiväitena, mille õigsus on kohtuliku uurimise käigus leidnud

kummutamist, siis on maakohus ja ringkonnakohus õigesti kindlaks teinud pettusliku teo süüdistatava

käitumises. Lisaks sellele, et H. S. viis AS G töötajad eksitusse enda volituste osas OÜ X juhatuse liikmena,

lõi ta aktsiaseltsi töötajates ka väärkujutluse sellest, et kütus tellitakse OÜ-le X, kuigi tegelikult soovis ta

seeläbi kõnealuse kütuse saada vahetult enda valdusse. Seejuures ei pea kriminaalkolleegium asjakohasteks

kassaatori väiteid, et äriregistri kande muudatus, millega H. S. OÜ X juhatuse liikme kohalt tagasi kutsuti,

tehti alles pärast süüdistuse sisuks olevate tehingute sooritamist. Vastavalt ÄS § 34 lg-le 2 kehtis nimetatud

äriregistri kanne õigena küll kolmandate isikute suhtes, kuid sellele ei saanud tugineda H. S. ise.

7.2 Kohtute järeldustega tuleb nõustuda ka osas, mis puudutab AS G esindajatel H. S.-i tegevuse tulemina

tekkinud eksimust ja selle mõjul tehtud varakäsutust. Siinkohal on määrava tähtsusega kohtute poolt

tunnistajate ütluste alusel sedastatu, et AS G väljastas OÜ-le X kütust vaid seetõttu, et viimase esindajana

tellis kütust nimelt H. S.. Seega on kohtuliku uurimise käigus leidnud tuvastamist, et just AS G töötajates

tekkinud väärettekujutus H. S.-ist kui OÜ X esindajast tõi endaga kaasa AS G poolt varakäsutuse tegemise,

s.o kütuse väljastamise OÜ-le X.

7.3 Kassaatori väitel eirasid kohtud H. S.-i kelmuses süüdi tunnistades äriühingu õiguslikku regulatsiooni,

sest OÜ X nimel kütust ostes ei saanud H. S.-il juhatuse liikmena tekkida sellest tulenevalt kohustusi, vaid

tehinguga seonduvad õigused ja kohustused tekkisid üksnes tehingu pooleks olnud OÜ-le X. Kolleegium

selle väitega ei nõustu, märkides, et kohtud on tuvastanud, et ostetud kütus läks küll formaalselt üle OÜ-le X,

kuid tegeliku kontrolli kütuse ja kogu tehingu üle säilitas algusest lõpuni H. S.. Seega kasutas H. S. OÜ X

juriidilist vormi üksnes maskeerimaks, et tegelikult on tema AS-ga G sõlmitava tehingu teine pool. Ta jättis

mulje, nagu tegutseks OÜ X reaalse ettevõttena, kuigi tegelikult kasutas ta seda pelga kattevarjuna enda

tegevusele. Maakohus on tuvastanud, et H. S. vormistas OÜ X ainuosanikuks variisikuna A. S.-i ja juhatuse

liikmeteks variisikud A. S.-i ja A. P., kellele ei antud seejuures üle osaühingu dokumentatsiooni, kellel

puudusid osaühingus reaalsed tööülesanded ja ülevaade osaühingu majandustegevusest. A. S.-i ja A. P. eest

teostas juhtimisega seonduvaid funktsioone jätkuvalt H. S.. Vähetähtis pole seejuures asjaolu, et A. S.-i

osaühingu osanikuks saamise eest ei pidanud ta midagi tasuma (vt maakohtu otsuse lk 4, tl 294, kd II). Et

AS-st G ostetud kütus läks just H. S.-i vahetusse valdusse ja tema tegeliku kontrolli alla, kinnitab muuhulgas

ka see, et H. S. sai kütuse müügist laekunud raha OÜ X tankla kassast ilma igasuguseid dokumente

vormistamata igal ajal välja võtta. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium, et isikuna, kes sai AS-lt G

tellitud kütuse arvelt varalist kasu, tuleb käsitada nimelt H. S.-i, mitte aga formaalselt kütuse vastu võtnud

OÜ-d X kui kolmandat isikut.

8. Kassaatori käsitlus seoses H. S.-ile süüksarvatud tegude aegumisega ei ole kriminaalkolleegiumi

hinnangul asjakohane. H. S. pani talle inkrimineeritud teo toime 2001. a maikuus, seega kriminaalkoodeksi

kehtivusajal. Tema tegu kvalifitseeriti KrK § 143 lg 1 järgi, s.t teise astme kuriteona. Kriminaalkoodeksi § 53

lg 1 p 2 kohaselt aegus teise astme kuritegu viie aasta jooksul alates selle toimepanemisest. Seejuures

arvestati

kohtupraktika

kohaselt

kriminaalvastutusele

võtmise

aegumistähtaega

alates

kuriteo

toimepanemisest kuni süüdistatava kohtu alla andmiseni. Kelmus on teise astme kuriteona karistatav ka

karistusseadustiku järgi (KarS § 209). Karistusseadustiku § 81 lg 1 p 2 kohaselt aegub teise astme kuritegu

viie aasta jooksul alates teo toimepanemisest. Sama paragrahvi lg 5 loetleb aga rea menetlustoiminguid, mis

aegumise katkestavad. Muuhulgas katkestavad kuriteo aegumise kahtlustatava või süüdistatava vara

arestimine, süüdistatava kohtu alla andmine ja kohtuistungil süüdistatava ülekuulamine. Kriminaaltoimikust

nähtuvalt arestiti Tartu Maakohtu 1. juuni 2005. a määrusega H. S.-i vara (tl 113, kd I). Tartu Maakohtu

22. septembri 2005. a määrusega anti H. S. kohtu alla (tl 178, kd II) ja ta kuulati Tartu Maakohtu istungil

süüdistatavana üle 11. detsembril 2006 (tl 258, kd II). Seega ei ole H. S.-i poolt toimepandud kuritegu

aegunud ka KarS § 81 lg 1 p-st 2 ja lg-st 5 tulenevalt.

9. Kriminaalkolleegium ei nõustu ka kassaatori seisukohaga, nagu oleks kriminaalmenetlus käesolevas

kriminaalasjas veninud ebamõistlikult pikaks. Isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja

jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 6. artikli 1. punkti esimesest

lausest. Isiku kõnealusele õigusele vastab kriminaalmenetluses iga menetleja kohustus astuda nii kohtueelses

menetluses kui ka kohtumenetluses samme kriminaalasja võimalikult kiireks lahendamiseks. Kriminaalasja

menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja

mahukusest aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust.

Käesoleva kriminaalasja menetlemisel on kriminaalasja kohtueelse menetluse kokkuvõtte tegemisest kuni

maakohtu istungi toimumiseni kulunud enam kui poolteist aastat ja kriminaalasja toimiku põhjal ei ole

võimalik aru saada, mis on niisuguse viivituse tinginud. Seevastu kriminaalasja menetlemisel kohtutes pole

täiendavaid viivitusi esinenud. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et käesolevaks ajaks ei ole

kriminaalmenetlus mõistliku aja piiridest väljunud.

10. Kriminaalkolleegium ei nõustu prokuröri poolt kassatsioonivastuses märgituga, et AS G tsiviilhagi

aegumise tähtaeg peatus kuriteoavalduse esitamisega. Kolleegiumi hinnangul on prokuröri arusaam, nagu

tuleks kuriteoavalduse esitamine võrdsustada hagi esitamisega TsÜS § 160 lg 2 p-st 4 mõttes, ekslik ja ei

tulene seaduse mõttest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 160 lg 2 p-s 4 sätestatu kohaselt võrdsustatakse

hagi esitamisega avalduse esitamine seaduses sätestatud kohtueelses menetluses, sõltumata sellest, kas

menetluses tehakse täitedokumendiks olev otsus. Kolleegium selgitab, et niisuguse avaldusena peetakse

silmas kohtueelses menetluses konkreetse tsiviilnõude osas esitatud avaldust, mitte aga avaldust isiku

karistusõigusliku vastutuse väljaselgitamise kohta.

Tsiviilhagi aegumise osas käesolevas kriminaalasjas märgib kolleegium aga, et TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on

kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik

kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kuna AS-le G tekitas kahju

H. S., siis tuleb hagi aegumistähtaega hakata arvutama hetkest, mil aktsiaselts sai teada, et kütuse eest

tasumiseks kohustatud isik on H. S.. Käesolevas kriminaalasjas tuleb ajaks, mil AS G sellest asjaolust teada

sai, lugeda H. S.-i kahtlustatavaks tunnistamise määrust 14. aprillist 2003. a. AS-i G Oil tsiviilhagi H. S.-i

vastu esitati 7. juulil 2005, s.o enne kolmeaastase tähtaja möödumist ning seega ei ole hagi aegunud.

11. Eeltoodust lähtuvalt ning juhindudes KrMS § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu

Ringkonnakohtu 7. mai 2007. a otsuse H. S.-i süüditunnistamises ja karistamises KrK § 143 lg 1 järgi

muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Lea Kivi, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe