3-2-1-120-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-120-07

Määruse kuupäev

Tartu, 21. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa

Kohtuasi

Matti Saare (pankrotis) hagi Priit Saare ja Hilda Saare vastu

pankrotivara tagasivõitmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a määrus tsiviilasjas nr 2-

07-4144

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Matti Saare (pankrotis) määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Matti Saar (pankrotis, isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Edith Sassian

Kostjad Priit Saar (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Hilda Saar

(isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

5. november 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a määrus ja Harju Maakohtu

2. veebruari 2007. a määrus ning saata asi Harju Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise

otsustamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada.

3. Tagastada osaühingule ADVOKAADIBÜROO EDITH SASSIAN & KO 19. juunil 2007. a

Matti Saare (pankrotis) määruskaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Matti Saare (pankrotis) pankrotihaldur esitas 1. veebruaril 2007. a Matti Saare (hageja) nimel

Harju Maakohtule hagi, milles palus tunnistada kehtetuks hageja ja Priit Saare 26. novembril 2003. a

sõlmitud isikliku kasutusõiguse seadmise leping, korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping.

Samuti palus hageja tunnistada kehtetuks Priit Saare ja Hilda Saare 5. juulil 2006. a sõlmitud

korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping, tunnustada tagasivõidetava pankrotivarana hageja

omandiõigust Tallinnas asuvale korteriomandile ning lugeda, et Hilda Saar nõustub enda

kustutamisega samast registriosast kinnistu omanikuna ja annab nõusoleku kanda samasse

registriossa omanikuna hageja.

2. Hagiavalduse kohaselt algatas Tallinna Linnakohus 2. veebruaril 2005. a V.-K. Saare avalduse

alusel menetluse hageja pankroti väljakuulutamiseks ning 22. mai 2006. a kohtuotsusega kuulutas

välja hageja pankroti. Hageja palus hagi tagamiseks seada kinnistusraamatusse korteriomandi

võõrandamise ja muude asjaõigustega koormamise keelumärke hageja kasuks.

3. Harju Maakohus jättis 2. veebruari 2007. a määrusega hagi menetlusse võtmata ning hagi

tagamata.

Maakohtu määruse kohaselt kontrollib kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 204 lg 1

järgi menetlusosaliste tsiviilkohtumenetlusõigusvõime ja tsiviilkohtumenetlusteovõime olemasolu

ning ei luba selle puudumisel isikul menetluses osaleda. TsMS § 201 lg 1 kohaselt on

tsiviilkohtumenetlusõigusvõime isiku võime omada tsiviilkohtumenetlusõigusi ja kanda

tsiviilkohtumenetluskohustusi. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt on

tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kellel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 7 lg 2 kohaselt algab isiku õigusvõime inimese elusalt

sündimisega ja lõpeb surmaga.

Rahvastikuregistri andmebaasist nähtuvalt suri hageja 26. detsembril 2006. a. Selle kohta on

28. detsembril 2006. a vormistatud surmaakt nr 5006 ja 28. detsembril 2006. a välja antud

surmatunnistus nr DL0324712. Hagejal puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime, mistõttu tuleb jätta

hagi menetlusse võtmata ning hagi tagamata.

4. Hageja esitas Harju Maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus

tühistada, võtta hagi menetlusse ning rahuldada hagi tagamise taotlus.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. juuni 2007. a määrusega maakohtu määruse muutmata ning

määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis maakohus õigesti, et pankrotihalduri poolt

hageja nimel esitatud hagi menetlusse võtmisest tuleb keelduda, kuna hageja surma tõttu on viimase

õigusvõime ja sellest tulenevalt ka tsiviilkohtumenetlusõigusvõime lõppenud. Õige on väide, et

pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja ning tagasivõitmise hagi esitamise õigus on üksnes

halduril, kuid see ei tähenda, et haldur on menetlusosaline. Tagasivõitmise hagi esitab haldur

võlgniku nimel ning menetlusosaliseks TsMS § 198 tähenduses on ikkagi võlgnik ja pankrotihalduril

on tema seadusliku esindajana menetlusosalise õigused ja kohustused. Õige ei ole väide, et alates

pankroti väljakuulutamisest puudub pankrotivõlgnikul tsiviilkohtumenetlus-õigusvõime. TsMS § 201

lg 2 järgi on tsiviilkohtumenetlusõigusvõime igal isikul, kel on õigusvõime tsiviilõiguse kohaselt.

Hageja õigusvõime lõppes tema surmaga. TsMS § 204 lg 1 kohaselt ei saa kohtumenetluses osaleda

isik, kel puudub tsiviilkohtumenetlusõigusvõime. Pankrotivõlgniku surma korral muutub

pankrotivara pärandvaraks. Pankrotiseadus ei võimalda pankrotivõlgniku surma korral õigusjärglust,

pärija ei saa astuda pankrotimenetluses pankrotivõlgniku asemele. Pankrotivõlgniku surma korral

lõpetatakse pankrotimenetlus PankrS § 157 p 7 ja TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel. PankrS § 9 lg 2

võimaldab võlgniku pärijal, testamenditäitjal või pärandi hooldajal esitada pankrotiavaldus võlgniku

vara suhtes. Sel juhul ei ole menetlusosaliseks mitte surnud pankrotivõlgnik, vaid eelnimetatud isik.

Määruskaebuse viide TsÜS § 125 lg-le 3 ei ole asjakohane, kuna pankrotihaldur ei ole

pankrotivõlgniku lepinguline esindaja.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu ja

maakohtu määruse tühistada ja saata asi arutamiseks Harju Maakohtule.

Määruskaebuse kohaselt ei võimalda pankrotiseadus lõpetada füüsilise isiku pankrotti, kui

pankrotivõlgnik sureb, sest pärast pankroti väljakuulutamist moodustatud vara arvel on jätkuvalt

võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid. Pankrotivara moodustub sihtvarana võlausaldajate nõuete

rahuldamiseks.

Pankrotihalduri esindusõigus ei lõpe võlgniku surmaga, vaid tema õigused ja kohustused lõpevad siis,

kui on täidetud pankrotimenetluse eesmärk ? võlausaldajate nõuete rahuldamine. Seega ei saa

kohaldada ringkonnakohtu kohaldatud norme (PankrS § 157 p 7 ja TsMS § 428 lg 1 p 5).

Tulenevalt PankrS § 9 lg-s 2 sätestatust on võimalik surnud isiku pankrotti algatada ja seda

pankrotiseaduses sätestatud ulatuses menetleda, sh esitada surnud pankrotivõlgniku nimel

pankrotivara tagasivõitmise nõudeid.

7. Kostjad ei ole määruskaebusele vastanud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada.

TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu määrus ja asi tuleb saata Harju

Maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

9. Kolleegium leiab, et ebaõige ning asjakohatu on ringkonnakohtu järeldus, et pankrotivõlgniku

surma korral tuleb pankrotimenetlus lõpetada PankrS § 157 p 7 ja TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel.

Esmalt märgib kolleegium, et kohtutelt ei ole taotletud pankrotimenetluse lõpetamist. Pankrotihaldur

on esitanud kohtule füüsilisest isikust pankrotivõlgniku nimel hagi pankrotivara tagasivõitmiseks

ning kohtutel tuli kõigepealt lahendada üksnes selle hagi menetlusse võtmise küsimus. Nii ongi

maakohus õigesti piirdunud ainult selle küsimuse otsustamisega. Ringkonnakohtu viide eespool

nimetatud normidele on aga asjakohatu.

10. Kolleegium peab õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu

seisukoht pankrotimenetluse lõpetamise kohta on ka sisuliselt ebaõige. Praktikas võib esineda näiteks

juhtumeid, mil pankrotihalduril on võlgniku surma hetkeks jäänud pankrotimenetluses tegemata

ainult väljamaksed võlausaldajatele, st tehtud on peaaegu kõik pankrotimenetluse toimingud. Sellistel

juhtudel ei ole pankrotiseaduse mõttega kooskõlas pankrotimenetluse lõpetamine ning

pankrotihalduri käsutuses oleva raha üleandmine pankrotivõlgniku pärijatele.

Kuid ka neil juhtudel, mil pankrotimenetluses ei ole jõutud väljamaksete tegemiseni, on kolleegiumi

arvates pankrotimenetluse lõpetamise küsimuse otsustamiseks primaarne järgida pankrotimenetluse

eesmärke. Pankrotimenetluse eesmärgid sätestab PankrS § 2, mille esimese lause kohaselt

rahuldatakse pankrotimenetluse kaudu võlausaldajate nõuded võlgniku vara arvel samas seaduses

ettenähtud korras võlgniku vara võõrandamise või võlgniku ettevõtte tervendamise kaudu.

Pankrotiseaduse § 35 lg 1 p 1 kohaselt moodustub võlgniku varast pankrotivara. Pankrotiseaduse

§ 108 lg 1 kohaselt muutub võlgniku vara pankrotivaraks, mida kasutatakse sihtvarana võlausaldajate

nõuete rahuldamiseks ja pankrotimenetluse läbiviimiseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et

füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surm ei ole alus pankrotimenetluse lõpetamiseks, kui menetluse

eesmärgid ei ole konkreetse pankrotimenetluse asjaolusid arvestades saavutatud.

11. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, kelle nimel teeb pankrotihaldur pärast füüsilisest isikust

pankrotivõlgniku surma pankrotiseaduses ettenähtud toiminguid, sh esitab tagasivõitmise hagi.

Pankrotihaldur ise ei ole pankrotimenetluse organina viimati mainitud hagi korral menetlusosaline.

PankrS § 35 lg 1 p 2 annab talle õiguse olla menetlusosaline vaidluses, mis puudutab pankrotivara või

vara, mille võib arvata pankrotivarasse üksnes võlgniku nimel.

Kolleegium ei näe loogilist põhjendust seisukohale, et pankrotihaldur jääb ka pärast füüsilisest isikust

pankrotivõlgniku surma teda esindama. Surnud isikul puuduvad huvid, muu hulgas pankrotiseaduses

ning tsiviilkohtumenetluse seadustikus ettenähtud õiguskaitsevahendite kasutamiseks.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 125 lg 3 kohaselt ei lõpe volitus esindatava surmaga, kui ei

lõpe esindamise aluseks olev käsundusleping. Nimetatud säte on erand TsÜS § 125 lg 2 p-st 9, mille

kohaselt lõpeb volitus esindatava surmaga. Praegusel juhul ei ole aga tegemist lepingulise esindusega

ning TsÜS § 125 lg-t 3 kohaldada ei saa. Pankrotihaldurit ei saa füüsilisest isikust pankrotivõlgniku

surma hetkest enam tema seaduslikuks esindajaks lugeda.

12. Kolleegium on seisukohal, et pankrotihaldur tuleb eespool kirjeldatud pankrotimenetluse

eesmärki arvestades lugeda füüsilisest isikust pankrotivõlgniku surma korral võlgniku pärija(te)

esindajaks, seda ka tagasivõitmise hagi korral. Kuigi pärija(d) ei pruugi olla tagasivõitmise hagi

esitamise ajaks nimeliselt teada, ei ole Eesti õiguskorras võimalik, et varal ei ole pärijaid.

Pärimisseaduse (PärS) § 18 esimese lause kohaselt on juhul, kui ei ole teisi pärijaid, seadusjärgne

pärija pärandi avanemise koha kohalik omavalitsusüksus. Nimetatud paragrahvi teise lause kohaselt

on pärandi avanemise korral välismaal seadusjärgne pärija riik. Ka juhul, kui võlgniku pärijad ei võta

pärandvara vastu, on seega olemas pärija, tavaliselt kohalik omavalitsusüksus. Kolleegium märgib, et

PärS § 136 lg 1 kohaselt on kohustuslik teha pärandi inventuur, kui pärijaks on kohalik

omavalitsusüksus või riik.

Pankrotiseaduse § 9 lg 2 kohaselt võib võlgniku surma korral pankrotiavalduse tema vara suhtes

esitada ka võlgniku pärija, testamenditäitja või pärandi hooldaja. Sel juhul kohaldatakse

pankrotiavaldusele vastavalt võlgniku pankrotiavalduse kohta sätestatut. Kolleegiumi arvates

tähendab see säte, et ka pärast võlgniku surma esitatud pankrotiavalduse korral tegutseb

pankrotihaldur võlgniku pärijate nimel (mitte aga surnud võlgniku, testamenditäitja või pärandi

hooldaja nimel).

Kolleegium märgib, et olukord on sarnane ka pankrotimenetlusest väljapoole jääva võlanõude korral

isiku vastu, kes sureb ja kelle pärija ei ole teada või esinevad muud PärS § 111 lg 2 p-des 2-4

nimetatud asjaolud. Võlausaldajal oleks sel juhul õigus taotleda kohtult pärandvara hooldaja

määramist (PärS § 110 lg 2 p 1, § 111 lg 1 ja lg 2, § 112). Hooldaja on muu hulgas kohustatud tasuma

pärandvara arvel pärandaja võlad (PärS § 112 lg 3 p 4) ning hooldaja kohta on erialakirjanduses

avaldatud arvamust, et ta tegutseb pärija(te) esindajana.

13. Pankrotihaldur tegutseb pankrotimenetlust jätkates nii pankrotivõlausaldajate kui ka pärija(te)

huvides. Pankrotiseaduse § 156 kohaselt tagastatakse võlgnikule (praegusel juhul pankrotivõlgniku

surma tõttu pärijatele) vara, mis on jäänud üle pärast pankrotivarast väljamaksete tegemist ja

võlausaldajate nõuete täielikku rahuldamist.

14. Praegusel juhul on nii ringkonnakohus kui ka maakohus tõlgendanud vääralt materiaalõiguse

normi ning rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi. TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tuleb

tühistada ringkonnakohtu määrus. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu

määrus ning asi tuleb saata tagasi maakohtule hagiavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.

15. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb hagejale TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada

tasutud kassatsioonikautsjon.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa