3-3-1-55-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-55-07

Määruse kuupäev

21. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Jüri Põld ja Harri Salmann

Kohtuasi

Rene Vainiku kaebus Tallinna Vangla direktori 18. oktoobri

2006. a käskkirja nr 526-d tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2007. a määrus haldusasjas

nr 3-06-2239

Menetluse alus Riigikohtus

Rene Vainiku määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Rene Vainiku määruskaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2007. a määrus haldusasjas nr 3-06-2239.

Vabastada Rene Vainik täielikult riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel

haldusasjas nr 3-06-2239.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Rene Vainik esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla direktori 18. oktoobri 2006. a

käskkirja nr 526-d tühistamiseks. Nimetatud käskkirjaga karistati Rene Vainikut noomitusega

põhjusel, et kinnipeetav häiris 19. septembril 2006 vanglaametnikke. Tallinna Halduskohtu 9. aprilli

2007. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

2. Apellatsioonkaebuses taotles R. Vainik halduskohtu otsuse tühistamist ning palus teha asjas uus

otsus, millega kaebus rahuldada. Koos kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivu tasumisest

vabastamiseks.

3. Tallinna Ringkonnakohtu 17. mai 2007. a määrusega jäeti apellatsioonkaebus käiguta ning anti

tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Määruse põhjenduste kohaselt tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel

kohtule esitada tõend riigilõivu tasumise kohta, mida kaebuse esitaja ei teinud. Apellant ei esitanud

ka andmeid isiklikul kontol olevate vahendite kohta.

Ringkonnakohus juhtis kaebaja tähelepanu sellele, et vanglas mittetöötamine ja töötasu puudumine ei

ole riigilõivu tasumisest vabastamise aluseks. Ringkonnakohus andis R. Vainikule riigilõivu tasumist

tõendava dokumendi esitamiseks aega 5. juunini 2007.

4. Kaebaja esitas kohtule vanglasisese isikuarve väljavõtte seisuga 24. mai 2007. Tallinna

Ringkonnakohus tagastas 6. juuni 2007. a määrusega apellatsioonkaebuse põhjusel, et kaebuse

esitaja ei ole määratud tähtaja jooksul riigilõivu tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitanud ning

isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebuse esitajal 24. mai 2007. a seisuga raha riigilõivu tasumiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. Riigikohtule esitatud määruskaebuses palub R. Vainik ringkonnakohtu määruse tühistada ning

vabastada ta riigilõivu tasumise kohustusest. Ringkonnakohtule esitatud isikuarve väljavõttest nähtub,

et kaebuse esitaja tohib arvel olevast rahast kasutada vaid 50,05 krooni ning ülejäänud summa on

hoiustatud vabanemistoetusena, mida ta kasutada ei saa. Seega ei ole kaebajal võimalik tasuda 80

krooni suurust riigilõivu ning ringkonnakohus oleks pidanud kaebuse esitaja riigilõivu maksmise

kohustusest vabastama ning apellatsioonkaebuse menetlusse võtma.

6. Tallinna Vangla vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub jätta määruskaebus

rahuldamata. Kuna kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest ning isikuarvel olevat kasutamiseks

ettenähtud raha võivad nad kulutada omal äranägemisel, sealhulgas teha sisseoste vangla kauplusest,

ei saa kinnipeetav eeldada, et kinnipeetava staatusest tuleneb automaatselt maksejõuetus riigilõivu

tasumisel, sõltumata isikuarve käibest. Kui kinnipeetav soovib vaidlustada kohtuotsust järgmises

kohtuastmes, siis peab ta arvestama ka vajadusega tasuda riigilõiv ning oma kulutusi vastavalt

planeerima.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Määruskaebuse esitaja vaidlustab Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2007. a määrust, millega

tagastati R. Vainiku apellatsioonkaebus põhjendusega, et määratud tähtaja jooksul ei olnud riigilõivu

tasumist tõendavat dokumenti kohtule esitatud ning isikuarve väljavõtte kohaselt oli kaebuse esitajal

24. mai 2007. a seisuga raha riigilõivu tasumiseks. Asjal lahendamisel on määrava tähtsusega, kas

R. Vainikul oli piisavalt raha riigilõivu tasumiseks.

8. Iseenesest on õige Tallinna Vangla seisukoht, et kinnipeetava staatusest ei tulene automaatselt

maksejõuetust ning arvesse tuleb võtta ka kaebuse esitaja valikuid isikuarvel oleva kasutamiseks

ettenähtud raha kulutamisel. Riigikohtu halduskolleegium ei nõustu aga vangla seisukohaga, et

lähtuda tuleb vaid isikuarve käibest. Kuigi kinnipeetavaid peetakse ülal riigieelarvest, võib kinni

peetavatel isikutel esineda selliseid väljaminekuid, mis ei ole põhjendamatud ning maksejõuetust

tahtlikult esile kutsuvad, näiteks telefonikaartide ostmine vanglaväliseks suhtlemiseks, dokumentidest

koopiate tegemine, ümbrike ja postmarkide ostmine.

9. Riigikohtu kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määruse motiividest ei selgu, millest lähtudes on

ringkonnakohus jõudnud seisukohale, et kaebuse esitajal oli isikuarvel piisavalt raha 80 krooni

suuruse riigilõivu tasumiseks. Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse tagastamise määruses üksnes

märkinud, et kinnipeetava isikuarvel oli 24. mai 2007. a seisuga raha riigilõivu tasumiseks ja kaebuse

esitaja pole suutnud tõendada oma maksejõuetust.

10. Kaebuse esitaja poolt ringkonnakohtule esitatud vanglasisese isikuarve väljavõttest nähtub, et

arvel oli 298,75 krooni. Isikuarve väljavõttele on Tallinna Vangla finantsosakonna raamatupidaja

selgitusena märkinud, et sellest 238,70 krooni kuulub vabastusfondi ning 50,05 krooni on

vanglasiseseks kasutamiseks. Isikuarve väljavõttest ei nähtu, et R. Vainik oleks tahtlikult põhjustanud

enda maksejõuetuse. Peamisteks kulutusteks on olnud dokumentidest koopiate tegemine ning elektri

eest tasumine, mida saab pidada üldjuhul põhjendatud kulutusteks.

Vangistusseaduse (VangS) § 44 lg 2 kohaselt jäetakse kinnipeetava isikuarvel olevast rahast 50

protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud raha

jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Kui

kinnipeetava vastu ei ole rahalisi nõudeid või neid on vähem kui 50 protsendi ulatuses, hoiustatakse

ka see raha vabanemistoetusena. Seega ei saa maksejõuetuse hindamisel lähtuda vaid isikuarve

väljavõttel kajastatud kreeditjäägist. Vabanemistoetusena hoiustatavat summat ei saa kinnipeetav

kasutada, kuna vabanemistoetus makstakse välja alles kinnipeetava vabastamisel (VangS § 75 lg 4).

Riigikohtu halduskolleegium on seisukohal, et kaebuse esitajal polnud apellatsioonkaebuse esitamise

ajal isikuarvel vanglasiseseks kasutamiseks jäetud 50 krooniga võimalik tasuda 80 krooni suurust

riigilõivu. Kolleegium leiab, et R. Vainik oli apellatsioonkaebuse esitamise ajal maksejõuetu.

11. Riigikohtu halduskolleegium selgitas riigilõivust vabastamise korda 6. septembri 2007. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-40-07 leides, et "riigilõivu tasumisest vabastamise põhjendatust hinnates peab

kohus paratamatult andma eelhinnangu ka kaebaja õiguste kaitse vajalikkuse ja olulisuse kohta. Kui

riigilõivu tasumise kohustus peaks aitama ära hoida ilmselgelt põhjendamatute kaebustega

halduskohtusse pöördumist, siis riigilõivu tasumisest vabastamise võimalus aitab tagada, et isiku

olulised õigused ei jääks tema maksejõuetuse tõttu kaitseta. Halduskohtumenetluse eesmärk ei ole

näha ette võimalikult rohke pöördumine kaebustega halduskohtusse, vaid tagada lünkadeta

kaebeõigus isiku oluliste õiguste kaitseks." Kolleegium on seisukohal, et kaebust, milles

vaidlustatakse distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust, ei saa pidada ilmselgelt

perspektiivituks (HKMS § 11 lg 3¹ p 5). Kinnipeetavale võib kohaldada distsiplinaarkaristusi ainult

Vangistusseaduse, Vangla sisekorraeeskirja või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest,

mille vangla peab tuvastama. Distsiplinaarkaristuse õiguspärasuse küsimust tuleb lugeda isiku jaoks

oluliseks küsimuseks.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab Riigikohtu halduskolleegium, et kaebaja tuleb vabastada riigilõivu

tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu 9. aprilli 2007. a otsusele haldusasjas

nr 3-06-2239. Tallinna Ringkonnakohtu 6. juuni 2007. a määrus tuleb tühistada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann