3-1-1-75-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-75-07

Otsuse kuupäev

20. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Lea Kivi

Kohtuasi

A.K. väärteoasi liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. aprilli 2007. a otsus väärteoasjas

nr 4-06-4906

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

24. oktoober 2007

Istungil osalenud isikud

A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 30. aprilli 2007. a otsus A.K. väärteoasjas liiklusseaduse § 7417 lg 1 järgi ja lõpetada

väärteomenetlus väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1 alusel.

2. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. A.K-le koostati 20. septembril 2006 väärteoprotokoll selle kohta, et ta 20. septembril 2006 kell 16.05 Tallinnas P tee ja P

tänava ristmikul ei veendunud enne sõidu alustamist ja manöövri sooritamist selle ohutuses, mistõttu keeras otsa tema kõrval

vasakul liikunud sõidukile. Sellega põhjustas A.K. liiklusõnnetuse ja tekitas varalise kahju R.K-le. Väärteoprotokolli kohaselt

rikkus A.K. liikluseeskirja (LE) §-s 91 sätestatut. Põhja Politseiprefektuuri liiklusjärelevalve osakonna liiklustalituse

juhtivkonstaabel Rene Birki 19. oktoobri 2006. a otsusega karistati A.K. liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga

10 trahviühikut, s.o 600 krooni.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse A.K. kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Indrek Sirk, kes taotles VTMS

§ 132 p-st 3 lähtudes väärteootsuse tühistamist ja VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist.

2.1 Kaebuse esitaja väidete kohaselt toimus liiklusõnnetus järgmiselt. A.K. liikus oma sõidukiga P tänaval P tee suunas

eesmärgiga sooritada vasakpööre P teele. P tee on P tänava suhtes peatee. Sobival võimalusel alustas A.K. liikumist ning

suunas oma sõiduki vasakpöörde sooritamiseks vajalikul määral sõidutee mõttelisele telgjoonele lähemale. Samal ajal sooritas

R.K. A.K. sõidukist möödasõitu. Kokkupõrge toimus ajal, mil R.K. jõudis oma sõidukiga A.K. sõiduki kõrvale, mis hakkas

liikuma ja suundus sõidutee mõttelise telgjoone poole.

2.2 Kohtuvälise menetleja otsuse kohaselt ei ole tõendatud asjaolu, et R.K. sooritas möödasõitu. Samas ei ole kohtuväline

menetleja märkinud otsuses ühtegi tõendit selle kohta, et möödasõitu ei toimunud. Liikluseeskirja § 135 p 1 kohaselt on

möödasõit keelatud ristmikul ja ristmiku vahetus läheduses sellele suubuval teel, välja arvatud selline ristmik, kus teistest

suundadest lähenevad juhid peavad andma teed. P tee on P tänava suhtes peatee, mistõttu R.K. sõitis mööda kohas, kus see on

keelatud. Seetõttu ei saa ka A.K-le ette heita asjaolu, et ta ei märganud möödasõidu sooritamist R.K. poolt.

2.3 Vastavalt LE §-le 97 peab juht enne pööret suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. A.K. sõiduk paiknes

kokkupõrke toimumise ajal ja liiklusõnnetuse järgselt oma suunavööndi piires. Oma suunavööndi piires sõiduki suuna

korrigeerimine ei ole vastavalt LE § 2 lg-le 25 käsitatav manöövrina. Liikluseeskirja § 97 kirjeldab suundumist, mitte aga

manöövrit. Seega käitus A.K. õiguspäraselt. Kui ühe liikleja käitumine on kooskõlas liiklusnõuetega ning teine neid rikub, ei

saa õiguspäraselt käitunud juhile heita ette liiklusõnnetuse põhjustamist.

3. Harju Maakohus jättis 30. aprilli 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata ja Põhja Politseiprefektuuri karistusotsuse

muutmata.

3.1 Kohus märkis, et A.K. täitis LE §-s 97 sätestatud nõude, mille kohaselt peab juht enne pööret aegsasti suunduma sõidutee

pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Samas asus kohus seisukohale, et A.K. sooritas pärisuunavööndi vastava ääre lähedale

suundudes manöövrit, mistõttu oli tal LE §-st 91 tulenevalt kohustus veenduda, et tema poolt sooritatud manööver on ohutu

ega takista teisi liiklejaid. Liiklusõnnetuse toimumisest saab järeldada, et A.K. rikkus LE §-s 91 sätestatud kohustust.

3.2 Väärteoasjas puuduvad tõendid selle kohta, et R.K. oleks oma sõidukiga sooritanud möödasõitu LE § 135 lg 1 mõttes. R.K.

teostas kohtu hinnangul hoopis ümberpõiget, kuna ta möödus oma sõiduvööndi piires eespool seisvatest autodest.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Harju Maakohtu 30. aprilli 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni A.K. kaitsja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse lõpetamist. Kassatsiooni põhiväited on järgmised.

4.1 Kassaator leiab, et maakohus on ebaõigesti pidanud A.K. tegevust manöövriks. Vastavalt LE § 2 lg-le 25 mõistetakse

manöövri all igasugust pööret või mis tahes ümberreastumist. A.K. korrigeeris oma sõidukit üksnes oma sõiduraja piires, täites

seejuures LE §-s 97 sätestatud nõuet. Seega ei sooritanud A.K. pööret ega ümberreastumist.

4.2 Kohus on ebaõigesti hinnanud R.K. tegevuse ümberpõikeks. Väärteoasja materjalidest nähtub, et R.K. sõitis mööda kohas,

kus see oli LE § 135 p 1 kohaselt keelatud. Seejuures on kohus jaganud vääralt tõendamiskoormise, leides otsuses, et

möödasõidu sooritamine R.K. poolt ei ole tõendamist leidnud. Samas ei ole kohus põhistanud, millised tõendid välistavad

möödasõidu.

4.3 Kaitsja on jätkuvalt seisukohal, et A.K.le ei saa ette heita, et ta ei märganud möödasõitu R.K. poolt. Kuna kohas, kus A.K.

oma sõidukiga viibis, oli möödasõit keelatud, ei olnud tal alust arvata, et keegi mööda sõidaks. A.K. käitumine oli kooskõlas

liikluseeskirja nõuetega. Liiklusõnnetuse põhjustas R.K., kes rikkus LE § 132 p-s 2, LE § 132 p-s 4 ja LE § 135 p-s 1

sätestatud nõudeid.

4.4 Kohtuotsuse põhjendavas osas esinevad mitmed vastuolud. Kohus on R.K. tegevust käsitanud nii möödasõidu kui ka

ümberpõikena. Ühtlasi on kohtuotsuses vastuolulised hinnangud selle kohta, kas A.K. andis kavandatavast manöövrist märku

või mitte.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

5. Käesolevas väärteoasjas heidetakse A.K-le ette seda, et ta ei veendunud enne sõidu alustamist ja manöövri sooritamist selle

ohutuses, mistõttu ta põhjustas liiklusõnnetuse ning varalise kahju R.K-le. Sellega rikkus A.K. väärteoprotokollis märgitu

kohaselt LE §-s 91 sätestatut, millest lähtuvalt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on

ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Kohtuvälise menetleja ja maakohtu otsusega on A.K. karistatud LS § 7417 lg 1

järgi, mis näeb ette mootorsõidukijuhi vastutuse liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju. Kuna

A.K-le on ette heidetud seda, et ta ei veendunud enne sõidu alustamist ja manöövri sooritamist selle ohutuses, on väärteoasjas

keskseks küsimuseks see, kas A.K. alustas sõitu ja sooritas manöövri.

5.1 Riigikohus nõustub kassaatori seisukohaga, et A.K. ei sooritanud manöövrit. Vastavalt LE § 2 lg-le 25 mõistetakse

manöövri all igasugust pööret või mis tahes ümberreastumist. Maakohtu otsusest nähtuvalt on tuvastatud, et A.K. sõiduk

paiknes nii enne kui ka pärast liiklusõnnetuse toimumist oma sõiduraja piires. Seega puuduvad andmed selle kohta, et A.K.

oleks sooritanud ümberreastumist. Ühtlasi leiab Riigikohtu kriminaalkolleegium, et A.K. ei sooritanud ka pööret.

Liikluseeskirja § 97 kohaselt peab juht enne pööret suunduma aegsasti sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale.

Maakohus on tuvastanud, et ajal, mil liiklusõnnetus toimus, täitis A.K. LE §-st 97 tulenevat nõuet ning korrigeeris oma sõiduki

asendit selleks, et asuda pööret sooritama. Kriminaalkolleegium leiab, et sõiduki paiknemise muutmine oma sõiduraja piires ei

ole LE § 97 sõnastusest lähtuvalt käsitatav pöördena, vaid suundumisena. Seega on maakohus õigesti tuvastanud asjaolu, et

A.K. täitis LE §-st 97 tulenevat nõuet, kuid jõudnud ekslikule järeldusele, et nimetud nõude täitmine on iseenesest käsitatav

manöövrina.

5.2 Kuna A.K-le on ette heidetud ka seda, et ta ei veendunud enne sõidu alustamist selle ohutuses, märgib Riigikohus järgmist.

Liikluseeskirja § 91 tähenduses on sõidu alustamisena käsitatav olukord, millele eelneb sõiduki peatumine, hädapeatumine või

parkimine. Sõidu alustamiseks LE § 91 mõistes ei saa pidada situatsiooni, kus sõiduk on seisma jäänud koos liiklusvooluga

ning ootab võimalust edasi sõitmiseks. Vastasel juhul muutuks mõttetuks LE §-s 82 sätestatu, mille kohaselt tuleb

suunamärguanne anda vastavalt liiklusolukorrale õigel ajal, kuid mitte hiljem kui kolm sekundit enne sõidu, manöövri või

peatumise alustamist. Kuna käsitletavas väärteoasjas on tuvastatud, et A.K. ei peatunud, hädapeatunud ega parkinud, vaid

ootas teise sõiduki taga ristmiku ületamise võimalust, ei ole tema poolt liikuma hakkamine sõidu alustamine LE § 91

tähenduses.

6. Seega ei alustanud A.K. sõitu ega sooritanud manöövrit, mistõttu ei saa talle ka ette heita LE §-s 91 sätestatud nõuete

rikkumist ning tema vastutus LS § 7417 lg 1 järgi on välistatud.

7. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 4 ja § 175 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju

Maakohtu 30. aprilli 2007. a otsuse A.K. karistamise kohta ja lõpetab väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel

väärteotunnuste puudumise tõttu tema käitumises.

Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi