3-2-1-104-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-104-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 20. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Urve Mölderi hagi Ergo Kindlustuse AS-i vastu kahjuhüvitise

329 132 krooni 30 sendi ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-16348

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Ergo Kindlustuse AS-i kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Urve Mölder (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karmo Kalk

Kostja Ergo Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Carri Ginter

Kolmas isik Verner Piper (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

29. oktoober 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat Karmo Kalk. Istungit protokollis

Ragne Rebane

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a otsus ja saata asi uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Ergo Kindlustuse AS-ile kassatsioonkaebuselt 4. mail 2007. a tasutud kautsjon

3500 (kolm tuhat viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Urve Mölderi (hageja) tütar sõlmis kostjaga 21. novembril 2002 kodukindlustuse lepingu Keila

vallas Xxxxxxxxx külas asuva hageja elamu kindlustamiseks. Kindlustuslepingusse märgiti hüvitise

saajaks hageja. Kindlustuslepingu sõlmimiseks täitis hageja eelnevalt kõik lepingu p-des 20.1 ning

20.1.1.2 toodud tingimused ja võimaldas kostja esindajale juurdepääsu kindlustusriski hindamiseks ja

elamu ülevaatuseks ning esitas dokumentatsiooni ja teadaoleva informatsiooni elamu kohta. Kostja

esindaja tutvus elamuga, misjärel määras kindlustusriski hinnaks A 50 000, D 500 000 ja E 300 000

ning kindlustusväärtuseks taastamisväärtuse.

17. detsembril 2002 toimus elamus tulekahju, mille tagajärjel see hävis. Tulekahju põhjustas maja

remontinud töömees (kolmas isik) hooletuse tõttu tulega ümberkäimisel. Hageja oli ostnud selle

elamu 25. oktoobril 2002.

Hageja esitas Tallinna Linnakohtule hagi, milles palus kostjalt kui kindlustusandjalt välja mõista

elamu taastamisväärtuse täiendava osa 329 132 krooni ja 5. detsembriks 2006 lepingu alusel

kogunenud viivise 131 652 krooni ning lisaks kuni kohtuotsuse täitmiseni iga nädala eest viivist

658 krooni 26 senti.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja õigel ajal kostjale teate kindlustusjuhtumi toimumise kohta.

30. jaanuaril 2003 maksis kostja hagejale kindlustushüvitise 170 867 krooni. Kostja leidis, et tema

tellitud ekspertiisi kohaselt oli elamu ülekindlustatud ja lepingu p 24.3.2 järgi hüvitatakse tekkinud

kahju kindlustusväärtusest lähtudes. Hageja leiab, et kostja tasutud kindlustushüvitisest ei piisa elamu

taastamiseks. Hageja tellitud ekspertiiside kohaselt maksab elamu taastamine 549 982 või 524 763

krooni. Ainuüksi elamu lammutustööd maksid rohkem, kui on kostja makstud hüvitis.

Kindlustuslepingu järgi pidanuks kostja hagejale maksma 500 000 krooni, millest tuli maha arvata

omavastutus 1000 krooni. Kostja on kohustatud kindlustuslepingu järgi hüvitama hagejale elamu

taastamisväärtuse.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Tema vastuväidete kohaselt hüvitas ta hagejale kindlustusjuhtumi

tagajärjel tekkinud kahju 170 867 krooni. Kostja selgitas hagejale, et kahjud hüvitatakse kahes etapis

ning arvesse võetakse hoone tulekahjueelset kulumit 16,7%. Kindlustushüvitise esimene osa arvestati

hoone taastamisväärtusest 206 323 krooni, millest arvestati maha kulum ja omavastutus 1000 krooni.

Juhul kui hageja alustab elamu taastamist, hüvitab kostja kodukindlustuse tingimuste p 24.5 järgi veel

34 456 krooni ehk hoone kulumiosa 16,7% taastamisväärtusest ja koristuskulud 9012 krooni. Kuna

hageja ei ole alustanud elamu taastamist, puudub kostjal alus täiendava hüvitise maksmiseks. Hageja

esitatud hinnapakkumised on oluliselt kallimad kui samaväärse elamu, mis tegelikult kujutas endast

suviseks elamiseks mõeldud aiamaja, taastamiskulud.

Kostja leidis veel, et hageja oli elamu ülekindlustanud, kuna selle tegelik taastamisväärtus ehk

kindlustusväärtus oli 257 845 krooni ja kindlustuslepingus märgiti kindlustussummaks 500 000

krooni. Kodukindlustuse tingimuste p 24.3.2 järgi hüvitatakse ülekindlustuse puhul tekkinud kahju

kindlustusväärtusest lähtudes. Kostja tellitud ekspertiisi järgi maksab elamu taastamine 206 323

krooni. Sellest lähtudes arvestati hagejale kindlustushüvitis. Hageja soov saada elamu taastamiseks

500 000 krooni tähendab saada aiamaja asemel elamu. Seega rikastuks hageja kostja arvel.

3. Kolmas isik tunnistas, et ta tegi majas enne selle põlemist siseviimistlustöid ning maja läks põlema

tema teo tagajärjel.

4. Harju Maakohus rahuldas 22. detsembri 2006 otsusega hagi osaliselt, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja täiendava hüvitise 244 632 krooni 20 senti ning viivise ajavahemiku 27. jaanuar 2003

kuni 5. detsember 2006 eest 97 852 krooni ja alates 6. detsembrist 2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni

iga nädala eest 489 krooni 26 senti.

Maakohtu otsuse kohaselt peab VÕS § 476 lõike 1 järgi kahjukindlustuse puhul kindlustusandja

kindlustusjuhtumi toimumisel lepingu alusel hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu

tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis

tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tõttu, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud

asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel. VÕS § 476 lõike 3 kohaselt tuleb kahju

hüvitada rahas, kui lepinguga ei ole ette nähtud kahju hüvitamist muul viisil. VÕS § 477 järgi tuleb

kindlustusandjal hüvitada kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi

toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem, ja VÕS § 479 lõike 1 järgi on kindlustusväärtus

kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal. VÕS § 479 lõike 3 kohaselt on ehitise

kindlustusväärtuseks selle tavaline kohalik ehitusväärtus, millest on maha arvatud ehitise seisundit,

eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.

Hageja tasus elamu ostmiseks 400 000 krooni. 21. novembril 2002 esitatud kodukindlustuse

sooviavalduses on kindlustusobjekti kasutusalaks märgitud elumaja, kus elatakse alaliselt ja

kindlustussummaks 500 000 krooni. Kindlustusväärtuseks on avalduse kohaselt aegväärtus.

Kindlustuspoliisis on kindlustussummaks ja hüvituspiiriks 500 000 krooni, kui kindlustusjuhtum

saabub tule tagajärjel. Poliisi kohaselt on kindlustusväärtuseks taastamisväärtus. Omavastutuse

suuruseks on 1000 krooni.

Kostja vähendas hagejale makstavat hüvitist, kuna leidis, et tegemist on ülekindlustusega. VÕS § 481

sätestab, et kui ilmneb, et kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust (ülekindlustus), võib

nii kindlustusandja kui ka kindlustusvõtja ülekindlustuse kõrvaldamiseks vähendada

kindlustussummat koos kindlustusmakse vastava vähendamisega. Kindlustussummat ja

kindlustusmakset vähendatakse vastava tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kostja ei

ole hagejale sellist tahteavaldust teinud ega kindlustusmakset vähendanud. Hagiavalduses märgitu

kohaselt tutvus kostja esindaja elamuga enne kindlustamist. Kostja väide ülekindlustuse kohta ei ole

seega tõendatud ja põhjendatud. Pärast kindlustusjuhtumi saabumist esitatud väide ülekindlustuse

kohta on vastuolus VÕS §-s 6 sätestatud hea usu põhimõttega. Hagejal on õigus tugineda kokkuleppe

siduvusele (VÕS § 8 lg 2). Kostja subjektiivse hinnangu muutumise tõttu hoone taastamisväärtuse

suhtes, ei ole põhjendatud ega õiglane hagejat ilma jätta poolte kokkulepitud hüvitisest. Hagi

rahuldamata jätmine tähendaks kostja vabastamist lepingulistest kohustustest. Kodukindlustuse

tingimuste p 4.1 järgi oli hageja kohustatud maksma kindlustuslepingus määratud kindlustusmakseid

ja kostja oli kohustatud kindlustusjuhtumi saabumisel välja maksma kindlustushüvitise.

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta hagi rahuldamata. Ta leidis, et maakohus ei ole vahet teinud kindlustussummal ja

kindlustusväärtusel. Varakindlustusega ei tohi kannatanu kahjujuhtumi järel kasu saada.

Kindlustusjuhtumi puhul hüvitatakse reaalselt tekkinud kahju. Kahjuks saavad olla üksnes kinnisasja

kui asja parandamise mõistlikud kulud. Kindlustusandja on VÕS § 477 järgi kohustatud hüvitama

kahju tegelikus suuruses ka siis, kui kindlustussumma oli kindlustusjuhtumi toimumise ajal

kindlustusväärtusest suurem. Kohus ei ole aru saanud ülekindlustuse põhimõttest (VÕS § 481).

Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. aprilli 2007 otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus ei nõustunud kostja väitega, et maakohus ei ole vahet teinud kindlustussummal ja

kindlustusväärtusel. Samuti ei nõustunud ringkonnakohus kostja väidetega, et maakohtu välja

mõistetud summa korral saab hageja põhjendamatult kasu ning maakohus jättis tähelepanuta VÕS

§ 477. VÕS § 476 lõike 1 kohaselt peab kahjukindlustuse puhul kindlustusandja kindlustusjuhtumi

toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju.

VÕS § 477 järgi tuleb kindlustusandjal hüvitada kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on

kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.

VÕS § 479 lõike 1 kohaselt on kindlustusväärtus kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise

ajal ja sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse ehitise kindlustusväärtuseks selle tavalist kohalikku

ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni

väljendav mõistlik summa. Kindlustuspoliisis on kindlustussummaks märgitud 500 000 krooni ja

VÕS § 426 lõike 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi

toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on

kindlustusandja maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma).

Maakohus võttis põhjendatult väljamakse aluseks kohaliku ehitusväärtuse, mis võimaldanuks elamu

taastada, vähendades seda amortisatsiooni võrra, ning leidis õigesti, et kostja tasutud 170 867 krooni

80 senti ei võimaldanuks hagejal elamut taastada. Kostja väited ülekindlustuse kohta ei ole tõendatud

ega põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et kostja esindaja tutvus elamuga enne kindlustuslepingu

sõlmimist, elamu oli ostetud 400 000 krooni eest ning hageja oli seda renoveerinud.

Pooled vaidlevad selle üle, kui suur on hagejale tekkinud kahju ning kas tegemist on aiamaja või

elamuga. Kodukindlustuse tingimuste p 9.3.1 järgi on hoone kindlustusväärtuseks taastamisväärtus,

mis on võimalikud kulutused hoone hävimise korral selle esialgsel kujul taastamiseks. Asja

materjalidest nähtuvalt oli hagejale kuuluv suvemaja ümber ehitatud aasta ringi elamiseks. Selle

taastamiseks (ehitamiseks) kulub hageja esitatud kalkulatsioonide järgi 549 982 või 524 763 krooni.

Kostja esitatud ekspertiisi järgi on elamu taastamisväärtuseks koos käibemaksuga 206 323 krooni.

Et kodukindlustuse sooviavalduses on kindlustusobjektina märgitud elumaja ja kostja ei ole

vaidlustanud hageja tehtud kulutusi aiamaja elamuks renoveerimisel, nõustus ringkonnakohus

maakohtu seisukohaga, et elamu taastamiseks ei piisa kostja väljamakstud hüvitisest. Kolmanda isiku

seletuse kohaselt ei õnnestunud väljamakstud hüvitise eest hoonele ehitajat leida.

Ringkonnakohus leidis, et hagejal on õigus täiendavale hüvitisele ja viivisele, kuna varakindlustuse

eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine kindlustusjuhtumi eelse olukorraga sarnasesse

situatsiooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada nii ringkonnakohtu kui ka maakohtu otsus

ja saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule. Kostja leidis, et ta on 170 867 krooni 80 sendi

suuruse kindlustushüvitise tasumisega täitnud nõuetekohaselt oma lepingulised kohustused hageja

vastu.

8. Kassatsioonkaebuse kohaselt ei ole kohtud tuvastanud hagejale tulekahjuga tekkinud tegeliku

kahju suurust, vaid on ekslikult pidanud kindlustuspoliisil märgitud kindlustussummat

kindlustushüvitiseks. Ringkonnakohtu arvestatud kindlustushüvitis ületab oluliselt hageja tegelikku

kahju. Seetõttu on ringkonnakohtu otsus vastuolus VÕS §-s 477 sätestatud põhimõttega, mille

kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik

suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.

Seadus ei sätesta, et ülekindlustuse korral peab kindlustusandja hüvitama rohkem kui tegeliku kahju,

st et ülekindlustuse puhul (VÕS § 481) ei rakendata VÕS §-s 477 sätestatud põhimõtet. Ka VÕS §-s

481 sätestatud kindlustussumma vähendamise õiguse kasutamata jätmine ei pane kindlustusandjale

kohustust hüvitada rohkem, kui on tegelik kahju. Ülekindlustusele tuginemine pärast

kindlustusjuhtumi toimumist ei ole vastuolus hea usu põhimõttega, sest ülekindlustuse esinemine ei

mõjuta kindlustusandja hüvitamiskohustuse suurust VÕS § 477 järgi. Kindlustusjuhtumi toimumise

korral tuleb hüvitada tegelik kahju, mitte kindlustussumma. Ringkonnakohus jättis hindamata kostja

esitatud tõendid ning vastamata kostja väitele, et hageja nõue ei rajane mitte kindlustatud hoone

kindlustusjuhtumi eelsesse seisundisse viimiseks vajalikel mõistlikel ehituskuludel, vaid oluliselt

erineva ja parema hoone ehituskalkulatsioonil. Kindlustatud hoone oli oma omadustelt ja

ehituskonstruktsioonidelt tegelikult suvemaja, mitte aasta ringi kasutatav elamu.

Pooled ei ole kokku leppinud kindlustushüvitise konkreetses summas, samuti ei ole nad kokku

leppinud hoone taastamisväärtuse rahalises suuruses. Kindlustuspoliisil märgitud summa on

kindlustushüvitise ülempiir. Kindlustustingimuste p 9.3.1 kohaselt on taastamisväärtuseks vähimad

võimalikud kulutused hoone esialgsel kujul taastamiseks. Asja õigeks lahendamiseks tulnuks

tuvastada hoone taasehitamise maksumus. Kohtud on selle asjaolu jätnud kindlaks tegemata, rikkudes

sellega oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus jättis apellatsioonkaebuse väited sisuliselt

analüüsimata ega võtnud seisukohta apellatsioonkaebuses osundatud maakohtu menetlusnormide

rikkumise kohta.

Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega, aktsepteeris

ringkonnakohus maakohtu otsuses sisalduvat vastuolu. Vastuolu seisneb selles, et lugedes

kindlustuspoliisil märgitud kindlustussumma kokkulepitud kindlustushüvitiseks, s.o kindlustusandja

täitmise kohustuseks VÕS § 8 lg 2 järgi, on maakohus ometi vähendanud väljamõistetavat

kindlustussummat ja -hüvitist kulumi võrra, mille suurust ei ole kindlustuslepingus kokku lepitud.

Ringkonnakohtu otsusest jääb selgusetuks, kas ringkonnakohus loeb kindlustussummat kokkulepitud

kindlustushüvitiseks või mitte. TsMS § 436 lg 1 kohaselt ei või kohtuotsus olla vastuoluline.

Asi tuleb saata tagasi maakohtusse, kuna asja uuel läbivaatamisel peab olema tagatud pooltele

võimalus tõendada asja lahendamiseks olulisi asjaolusid. Samuti peab olema tagatud õigus kaevata

sisulise hinnangu peale, mille kohus on andnud hageja ehitise tegeliku seisundi, tegeliku kahju

suuruse, kindlustushüvitise arvestamise ja väljamaksmise tingimuste kohta esitatud tõenditele. Selline

kaebeõigus on tagatud vaid juhul, kui asi vaadatakse uuesti läbi maakohtus.

9. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et kohtud ei rikkunud menetlusõiguse norme

ega kohaldanud materiaalõiguse norme valesti. Kindlustushüvitis tuleb määrata ja välja maksta

keskmise kohaliku ehitusväärtuse alusel. Ehitusväärtuse määramisel on kohtud õigesti tuginenud

esitatud tõenditele. Kostja ei ole käitunud heas usus, väites kindlustusjuhtumi menetlemisel, et

tegemist on ülekindlustusega. Kindlustuspakkumise tegemisel olid kostjal kutselise turuosalisena

kõik võimalused vara üle vaadata ning taastamisväärtusest lähtudes kindlustuspakkumine teha.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel

materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu tühistada. Asi

tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.

11. Pooled vaidlevad kindlustatud elamu taastamisväärtuse kui hageja kahju suuruse üle. Kostja

väidab, et ta on hagejale 170 867 krooni 80 sendi suuruse kindlustushüvitise tasumisega täitnud

nõuetekohaselt oma lepingulised kohustused. Hageja leiab, et kostja pidanuks kindlustuslepingu järgi

talle maksma kokku 500 000 krooni, millest tuli maha arvata omavastutus 1000 krooni.

Kohtud tuvastasid, et hageja kahju, s.o elamu taastamise väärtus oli vähemalt 500 000 krooni, kuid

nad ei hinnanud sellele seisukohale jõudmiseks poolte esitatud tõendeid ega teinud kindlaks hageja

kahju suurust. Maakohus ei ole hinnanud poolte esitatud tõendeid elamu taastamise kulude kohta.

Ringkonnakohus on neid tõendeid küll nimetanud ja kirjeldanud nende sisu, kuid ei ole tõendeid

hinnanud. Sellega rikkusid kohtud TsMS § 442 lg-tes 7 ja 8 ja § 654 lg-s 5 sätestatud poolte kõikidele

väidetele ja esitatud tõenditele hinnangu andmise kohustust. Kohtud küll tuginesid asjaoludele, et

hageja oli elamu ostnud 400 000 krooni eest ja teinud sellele parendusi, kuid nad ei ole põhjendanud,

kuidas need asjaolud tõendavad elamu taastamiseks vajalike kulude suurust.

Kohtud on muu hulgas jätnud vastamata kostja väitele, et hageja nõue ei rajane mitte kindlustatud

hoone kindlustusjuhtumi eelsesse seisundisse viimiseks vajalikel mõistlikel ehituskuludel, vaid

oluliselt erineva ja parema hoone ehituskalkulatsioonil.

12. Ebaõige on kohtute seisukoht, et ülekindlustuse korral oleks kostja pidanud VÕS § 477

rakendamiseks vähendama kindlustussummat VÕS § 481 järgi. VÕS § 481 eesmärgiks on

võimaldada pooltel ühepoolselt vähendada kindlustussummat koos kindlustusmaksetega. Kostja

viitas ülekindlustusele VÕS § 477 rakendamiseks mitte aga selleks, et muuta kindlustuslepingut

kindlustussumma ja kindlustusmaksete vähendamiseks. Ta väitis, et hageja elamu taastamisväärtus

ehk kindlustusväärtus VÕS § 480 lg 4 järgi on tema arvates väiksem kui kindlustussumma 500 000

krooni.

Kolleegium selgitab, et VÕS § 477 järgi ei pea kindlustusandja hüvitama kindlustusvõtjale rohkem,

kui on kindlustusvõtja kahju tegelik suurus. VÕS § 477 on rakendatav muu hulgas ülekindlustuse

juhtudel, s.o olukorras, kus kindlustusväärtus on väiksem maksimaalsest väljamaksusummast

(kindlustussummast). Seega ei pea kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel lähtuma oma

kohustuse täitmisel kindlustuslepingus määratud kindlustussummast, vaid peab igal üksikjuhul

hindama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju suurust. Kohtud ei tuvastanud, et kindlustuslepingu

järgi oli kindlustussumma määratletud VÕS § 426 lg 2 järgi muul kujul kui maksimaalse

väljamaksusummana.

13. Kuivõrd pooled on esitanud tõendid hageja kahju väidetava suuruse kohta, ei ole põhjendatud

lisaks ringkonnakohtu otsusele maakohtu otsuse tühistamine.

Ringkonnakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata poolte esitatud tõendeid ja tuvastada, kui suur

on hageja kahju ning juhul, kui see on suurem kostja väidetust, siis kas esinevad ka muud tingimused

kindlustushüvitise täiendavaks maksmiseks ja viivise arvestamiseks.

14. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Ants Kull, Jaak Luik, Tambet Tampuu