3-1-1-53-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-53-07

Otsuse kuupäev

20. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi H. K. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 17. mai 2007. a otsus kriminaalasjas

nr 1-06-16301

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Ringkonnakohtu 17. mai 2007. a kohtuotsus H. K. õigeksmõistmises KarS § 424 järgi sisuliselt

muutmata, jättes sellest välja ringkonnakohtu põhjenduse kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

Viru Maakohtu poolt.

2. Prokuröri kassatsioon jätta rahuldamata.

3. Välja mõista 1805 (üks tuhat kaheksasada viis) krooni ja 40 senti Advokaadibüroole Rando Antsmäe OÜ

vandeadvokaadi abi Toomas Ventsli poolt kassatsioonimenetluses süüdistatavale osutatud riigi õigusabi eest

ja jätta see summa KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 6. märtsi 2007. a otsusega tunnistati H. K. süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 360

päevamäära, s.o 18 000 krooni. Maakohus vähendas seda karistust KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra, mõistes H.

K-le rahalise karistuse 240 päevamäära, s.o 12 000 krooni. Samuti võeti temalt KarS § 50 lg 1 alusel kolmeks aastaks ära

mootorsõiduki juhtimisõigus.

2. H. K.tunnistati KarS § 424 järgi süüdi selles, et olles varem karistatud Lääne-Viru 10. juuli 2006. a kohtuotsusega KrK §

424 järgi, juhtis ta 20. aprillil 2006 kell 11.45 Tallinn-Narva maantee 184. kilomeetril taas mootorsõidukit alkoholijoobes.

Kohus leidis, et H. K. süü on täielikult tõendatud A. M.-i, N. Š. ja H. K. ütlustega, samuti kinnitasid tema süüd joobeseisundi

tuvastamise akt, joobeseisundis isiku kainenemisele toimetamise protokoll ja väärteoprotokoll.

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega võeti temalt

kolmeks aastaks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. Apellant märkis, et tal on tasuv töö autojuhina ja teist tööd peale auto

juhtimise ta teha ei oska, ka on tal väike laps, keda peab toetama.

4. Viru Ringkonnakohus tühistas 17. mail 2007 maakohtu otsuse ja mõistis H. K. õigeks. Ringkonnakohus märkis, et vastavalt

KarS § 2 lg-le 2 rajaneb deliktistruktuur kolmeastmelisele süüteomõistele. See tähendab teo karistatavuse tuvastamist rangelt ja

eranditult üksteisele järgnevatel astmetel - kõigepealt koosseisupärasus, seejärel õigusvastasus ning lõpuks süü. Kui kõigil

kolmel astmel on vastus jaatav, saab rääkida karistatavast teost - kuriteost või väärteost. Karistusseadustiku §-s 424 kirjeldatud

süüteo objektiivne koosseis on täidetud, kui mootorsõidukit juhib joobeseisundis isik, keda on varem mootorsõiduki joobes

juhtimise eest karistatud. H. K-le on esitatud aga süüdistus ja ta on kohtu poolt süüdi tunnistatud selles, et olles karistatud 10.

juulil 2006 KrK § 424 järgi, juhtis ta taas 20. aprillil 2006 mootorsõidukit joobeseisundis. Jääb arusaamatuks, mille alusel tegid

prokurör ja kohus järelduse, et H. K. näol on tegemist isikuga, keda on karistatud KrK § 424 järgi. Samas nentis

kohtukolleegium, et süüdistusaktis ja kohtuotsuses karistusseadustiku lühendi asemel kriminaalkoodeksi lühendi kasutamisel

võib tegemist olla trükiveaga, mis ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus konstateeris ka seda, et H. K.

karistati KarS § 424 järgi 10. juuli 2003. a, mitte 10. juuli 2006. a kohtuotsusega. Seetõttu jõudis ringkonnakohus järeldusele,

et H. K-le süüksarvatav tegu ei täida KarS §-s 424 kirjeldatud süüteo objektiivset koosseisu - süüdistusest nähtuvalt ei juhtinud

H. K. mootorsõidukit joobeseisundis pärast 10. juulit 2006, vaid enne seda, s.o 20. aprillil 2006. Seega on maakohus lugenud

H. K. alusetult isikuks, keda on varem karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest ja H. K. tuleb talle süüksarvatud kuriteo

toimepanemises õigeks mõista

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Viru Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Irina Karo. Kassaator

palub ringkonnakohtu otsuse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu tühistada ja tagastada kriminaalasja uueks

arutamiseks Viru Ringkonnakohtule. Prokuröri hinnangul on maakohtu otsuses H. K. varasema karistamise ajaks märgitud 10.

juuli 2006 maakohtu poolne tehniline viga või eksitus. Tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-st 2 ja Riigikohtu praktikast, oleks

ringkonnakohus pidanud maakohtu eksimuse kuupäeva märkimisel lugema pisiveaks ning selle ära parandama, jättes esimese

astme kohtu otsuse sisuliselt muutmata.

6. Süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi abi Toomas Ventsli leiab kassatsioonivastuses, et kassatsioon on põhjendamatu.

Maakohtu otsuses sisalduvad vead ei ole käsitatavad pisivigadena, kuna need esinevad samasisulistena nii süüdistuaktis kui ka

kohtuotsuses. Süüdistusaktiga määratakse kindlaks kohtuliku arutamise piirid ja kohtumenetluse ese. Käesolevas

kriminaalasjas on H. K-le esitatud süüdistus ebaselge ja vastuoluline. Seetõttu ei nähtu süüdistusest, et süüdistatavat oleks

varasemalt karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Süüdistusakti selguse ja täpsuse tagamine on süüdistuse kohustus

ning kohtutel puudub võimalus omal initsiatiivil kõrvaldada süüdistusaktis sisalduvaid vigu ja ebatäpsusi. Süüdistusaktis

kirjeldatud teos puuduvad KarS §-s 424 sätestatud kuriteo objektiivse koosseisu tunnused. Seetõttu oleks juba maakohus

pidanud H. K. õigeks mõistma.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Lääne-Viru Maakohtu 10. juuli 2003. a kohtuotsusega tunnistati H. K. süüdi KarS § 424 järgi selles, et olles 28. juunil 2001

mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis karistatud rahatrahviga 5300 krooni, juhtis ta 8. juunil 2003 kella 9 paiku X vallas

X maantee 16. kilomeetril taas mootorsõidukit joobeseisundis. Lääne-Viru Maakohus karistas H. K. 10. juuli 2003. a otsusega

viiekuulise vangistusega, määrates, et vangistust ei pöörata täitmisele, kui H. K. ei pane katseajal, s.o kahe aasta jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle käitumiskontrolli ajaks pandud kontrollnõudeid. Samuti võeti selle otsusega H. K-lt

lisakaristusena kaheks aastaks ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

7.1 20. aprillil 2006 tabati H. K. X maantee 184. kilomeetril mootorsõiduki juhtimiselt joobeseisundis. H. K-le koostati

väärteoprotokoll. Karistusregistri seaduse § 25 lg 1 p 5 kohaselt kustutatakse karistusandmed registrist tähtajalisest

vangistusest tingimisi vabastamise korral määratud katseaja lõppemisest kolme aasta möödumisel ja tulenevalt sama seaduse §

31 lg-st 1 tuleb sellest tähtajast lähtuda ka isiku karistatuse arvestamisel. Seega oli H. K. 20. aprillil 2006 isikuks, keda on

varem karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest ja tema poolt mootorsõiduki juhtimist tuli käsitada kuriteona KarS § 424

järgi. 15. mail 2006 lõpetati H. K. suhtes alustatud väärteomenetlus ja alustati kriminaalmenetlust KarS § 424 tunnustel.

7.2 23. novembril 2006 koostas Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna kriminaaltalituse politseivaneminspektor

kriminaalasjas kohtueelse menetluse kokkuvõtte, milles märkis muuhulgas, et H. K. on karistatud Kohtla-Järve Linnakohtu 10.

juuli 2003. a kohtuotsusega KarS § 424 järgi. Samas kokkuvõttes märkis politseivaneminspektor aga, et H. K. kahtlustatakse

selles, et "olles isik, keda on varem karistatud Lääne-Viru kohtuotsusega 10.07.2006 KrK § 424 järgi" juhtis ta 20. aprillil 2006

mootorsõidukit taas joobeseisundis (tl 22-23).

7.3 29. novembril 2006 määras Viru Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Silvi Erro H. K. kaitsjaks vandeadvokaat Jekaterina

Jevšina (tl 37). Samal päeval koostas prokuröri abi süüdistusakti. Selle sissejuhatuses sisalduvates andmetes süüdistatava

karistatuse kohta märkis prokuröri abi, et H. K. on karistatud Kohtla-Järve Linnakohtu 10. juuli 2003. a kohtuotsusega KarS §

424 järgi. Süüdistusakti põhiosas, kirjeldades kuriteo asjaolusid, märkis prokuröri abi sarnaselt kohtueelsele menetlejale, et H.

K. on "isik, keda on varem karistatud Lääne-Viru kohtuotsusega 10.07.2006 KrK § 424 järgi". Süüdistusakti lõpposas

süüdistuse sisu kajastades märkis prokuröri abi aga, et H. K., "olles isik, keda on 10.07.2006 Narva Linnakohtu poolt

karistatud KarS § 424 järgi" juhtis 20. aprillil 2006 mootorsõidukit taas joobeseisundis (tl 42-43).

7.4 21. detsembril 2006 andis Viru Maakohtu kohtunik Galina Jasnjuk H. K. KarS § 424 järgi kohtu alla. 6. märtsil 2007

toimunud kohtuistungi protokollist (tl 47-49) nähtuvalt avaldas kohtuistungil osalenud prokurör kogu süüdistusakti. Sama

protokoll sisaldab ka prokuröri kohtukõnet kohtuvaidlustes. Selles märkis prokurör, et H. K. on juhtinud mootorsõidukit

joobeseisundis 10. juulil 2006 ja 20. aprillil 2006. Kaitsja leidis kohtukõnes, et prokurörile on raske vastu vaielda, kui

prokuröril on absoluutselt õigus. Küll palus kaitsja mõista oma kaitsealusele kergem karistus kui seda oli taotlenud prokurör.

7.5 Viru Maakohtu 6. märtsi 2007. a kohtuotsuse sissejuhatavas osas märkis kohus, et H. K. on varem karistatud 10. juulil

2003 Lääne-Viru Maakohtu poolt KarS § 424 järgi. Samas kohtuotsuses tuvastas kohus, et "H. K., olles isik, keda on varem

karistatud Lääne-Viru 10.07.2006 kohtuotsusega KrK § 424 järgi, taas 20.04.2006 a. kell 11.45 X maantee 184-ndal

kilomeetril juhtis alkoholijoobe seisundis mootorsõidukit Volkswagen Passat reg. nr. xxx XXX. Seega pani H. K. toime

mootorsõiduki juhtimise joobeseisundis isiku poolt, keda on varem karistatud sellise teo eest, s.t KarS § 424 ettenähtud

kuriteo". Selle teo toimepanemises H.K. süüdi tunnistatigi (tl 63-66).

7.6 Viru Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole otsuses põhjendanud, miks tuleb H. K. lugeda sellises olukorras isikuks,

keda on varem, s.o enne 20. aprilli 2006, karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Sellise rikkumise luges

ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ning tühistas seetõttu

maakohtu otsuse. Järgnevalt märkis ringkonnakohus, et kuna H. K. teos puuduvad KarS § 424 koosseisu objektiivsed

tunnused, tuleb H. K. õigeks mõista.

8. Käesoleva otsuse punktis 7 märgitud asjaoludel ei nõustu Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri kassatsioonis esitatud

väitega selle kohta, et maakohtu otsuses märgitud H. K. varasema karistamise ajaks märgitud 10. juuli 2006 oli maakohtu

poolne tehniline viga või eksitus ja tulenevalt KrMS § 337 lg 1 p-st 2 oleks ringkonnakohus pidanud maakohtu eksimuse

kuupäeva märkimisel lugema pisiveaks, parandama selle ära ja jätma esimese astme kohtu otsuse sisuliselt muutmata.

8.1 Kriminaalmenetluse seadustiku § 337 lg 1 p 2 võimaldab ringkonnakohtul jätta esimese astme kohtuotsuse sisuliselt

muutmata, tehes sellesse täpsustusi. Kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 tehtud otsuses (RT III 2007, 21, 171), millele tugines oma

väites ka prokurör, selgitas kriminaalkolleegium tõepoolest, et olemuslikult tähendab see ringkonnakohtu võimalust parandada

maakohtu otsuses esinevaid pisivigu (nt eksitus kuupäevas, nime vale kirjapilt, tehnilised vead vm). See ei tähenda aga, et

KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel oleks ringkonnakohtul võimalik parandada esimese astme kohtu otsuses igasuguseid vigu.

Vastupidi - viidatud kohtuotsuse punktis 9 märkis kriminaalkolleegium, et selline pisivigade parandamine puudutab vaid

juhtumeid, kui puudub vähimgi õiguslik etteheide maakohtu otsuse sisule. Kolleegium rõhutas ka seda, et nn pisivigade

parandamine ei tohi muuta otsuse sisulist õiguslikku tähendust ega tuua kaasa kohtumenetluse pooltele uusi/üllatuslikke

õiguslikke tagajärgi.

8.2 Karistusseadustiku § 424 kohaselt on kriminaalkorras karistatav mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis, kui isikut on

varem mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest karistatud. Seega on KarS § 424 puhul isiku varasem karistatus tema

karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõik faktilised asjaolud, mis on isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks, peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma juba süüdistuse tekstis (vt Riigikohtu

üldkogu kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-05 - RT III 2005, 39, 379 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid

kriminaalasjades nr 3-1-1-130-05 - RT III 2005, 44, 429 ja nr 3-1-1-89-06 - RT III 2006, 38, 322). Käesolevas asjas ei nähtu

H. K-le esitatud süüdistuse tekstis üldse, et H. K. oleks varem, s.o enne 20. aprilli 2006, karistatud mootorsõiduki juhtimise

eest joobeseisundis. H. K. karistusõigusliku vastutuse eeldust ei tuvastanud ka maakohus. Sellises olukorras ei saanud

ringkonnakohus teha maakohtu otsusesse prokuröri kassatsioonis märgitud täpsustusi, sest taoline täpsustamine oleks viinud H.

K. karistusõigusliku vastutuse seni puudunud eelduse loomisele ringkonnakohtus ja muutnud maakohtu otsuse sisulist

tähendust. Seetõttu oleks kohtuotsuse täpsustamine väljunud ilmselgelt KrMS § 337 lg 1 p-s 2 lubatud piiridest - kohus oleks

väljunud kriminaalasja erapooletu lahendaja funktsioonist ja asunud toetama süüdistusfunktsiooni, mis oleks olnud vastuolus

kohtu erapooletuse, võimude lahususe ja kohtumenetluse võistlevuse põhimõtetega.

9. Ringkonnakohus tuvastas kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise maakohtu poolt ja juhindus maakohtu otsuse

tühistamisel ning süüdistatava õigeksmõistmisel KrMS § 338 p-st 3 ja § 339 lg 1 p-st 7. Seega heitis ringkonnakohus

maakohtule ette kohtuotsuses põhjenduste puudumist, mis seisnes selles, et maakohus ei põhjendanud, miks tuleb H. K. lugeda

isikuks, keda on enne 20. aprilli 2006 karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest. Kriminaalkolleegium ringkonnakohtu

sellise seisukohaga ei nõustu. Kuigi maakohtu otsuses puudub tõepoolest põhjendus selle kohta, miks luges kohus H. K.

isikuks, keda on enne 20. aprilli 2006 karistatud mootorsõiduki joobes juhtimise eest, ei saanudki maakohtu otsus

kriminaalkolleegiumi hinnangul sellist põhjendust sisaldada. Seda põhjusel, et H. K. varasem karistamine mootorsõiduki

joobes juhtimise eest tema karistusõigusliku vastutuse eelduseks oleva asjaoluna oli märkimata juba süüdistuse tekstis. Sellest

tulenevalt ja käesoleva otsuse eelmises alapunktis toodud kaalutlustel ei saanud maakohus lugeda H. K. isikuks, keda on enne

20. aprilli 2006 mootorsõiduki joobes juhtimise eest karistatud, mistõttu maakohtu otsuses taoliste põhjenduste puudumine ei

saa ka olla vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.

10. Kriminaalkolleegium leiab, et tulenevalt KrMS § 361 p-st 3 on käesolevas asjas võimalik muuta ringkonnakohtu

kohtuotsuse põhiosa, jättes sellest välja ringkonnakohtu eksliku seisukoha kriminaalmenetlusõiguse olulisest rikkumisest

maakohtu poolt. Kolleegium põhjendab seda järgmiselt.

10.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt märkinud, et võistlevas kohtumenetluses määrab süüdistus üldjuhul ära

kohtuliku arutamise piirid ja et KrMS § 154 lg 3 p-de 2-3 kohaselt tuleb süüdistusakti lõpposas kohustuslikult ära näidata nii

süüdistuse sisu, s.o süüdistatavale inkrimineeritava käitumise kirjeldus kui ka kuriteo kvalifikatsioon karistusseadustiku

vastava paragrahvi, lõike ja punkti täpsusega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsused kriminaalasjades nr 3-1-1-139-

05 - RT III 2006, 4, 32 ja nr 3-1-1-96-06 - RT III 2007, 2, 13). Nagu märgitud käesoleva otsuse alapunktis 8.2, on Riigikohus

ka selgitanud, et süüdistuse tekstis peavad piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik

süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada isegi sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste

asjaolude kogum. Puuduliku süüdistuse korral on süüdistatava õigeksmõistmine võimalik siis, kui selline süüdistus toob

endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude

tuvastamatus.

10.2 Käesolevas kriminaalasjas leidis ringkonnakohus, et H. K-le süüksarvatud tegu ei täida KarS § 424 objektiivset koosseisu

ja näitas seejuures ära, et süüdistatava õigeksmõistmise tingib KrMS § 309 lg-s 2 nimetatud asjaoludest just kuriteo

tuvastamatus. Riigikohtu kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtu sellise järeldusega ja märgib, et seeläbi on

ringkonnakohus tuvastanud materiaalõiguse ebaõige kohaldamise maakohtu poolt. Tuvastanud materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise, oli õigustatud ka uue otsuse tegemine ringkonnakohtus.

11. Kriminaalmenetluse seadustiku § 213 lg-st 1 ja §-st 223 tuleneb prokuratuuri kohustus kontrollida kriminaaltoimiku

saamisel selles sisalduvaid materjale. Sama seadustiku § 154 kohaselt märgib prokurör süüdistusaktis nii kuriteo asjaolud kui

ka kuriteo kvalifikatsiooni. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas oleks maakohus süüdistuses ilmse puuduse avastamisel

saanud kasutada ka KrMS § 262 p-s 2 sätestatud võimalust tagastada süüdistusakt prokuratuurile, sest see ei vasta KrMS § 154

nõuetele. Nende nõuete kohaselt (KrMS § 154 lg 2 p 1) tuleb süüdistusaktis märkida ka kuriteo asjaolud. Kuigi kohtu alla

andmise küsimuse lahendamisel ei pea kohus mõistetavalt otsustama KrMS §-s 306 sätestatud küsimusi ega saagi seda teha,

tuleb olukorras, kus süüdistusaktis on kuriteo asjaolud küll märgitud, kuid nende kirjeldus ilmselgelt ei vasta isikule

süüksarvatud kuriteo tunnustele, jaatada kohtu õigust lugeda süüdistusakt KrMS § 154 nõuetele mittevastavaks.

Kriminaalkolleegium märgib, et jättes süüdistusakti prokuratuurile tagastamata ja andes süüdistatava kohtu alla olukorras, kus

esitatud süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada kuritegu, tuli kohtul süüdistatav õigeks mõista, mida ringkonnakohus ka

tegi.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 3 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Ringkonnakohtu 17. mai

2007. a õigeksmõistva kohtuotsuse muutmata, jättes sellest välja ringkonnakohtu põhjenduse kriminaalmenetlusõiguse

olulisest rikkumisest maakohtu poolt. Prokuröri kassatsiooni jätab kriminaalkolleegium rahuldamata.

13. H. K. kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatasu väljamõistmiseks summas 1530 krooni, millele

lisandub käibemaks 275,40 krooni. Tulenevalt riigi õigusabi seaduse § 22 lg-st 1 ja § 23 lg-st 1 ning justiitsministri 26. jaanuari

2005. a määruse nr 2 "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord" § 2 lg 2 p-st 1 ja § 8 lg-st 1 rahuldab kolleegium selle taotluse. Õigeksmõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud KrMS § 181 lg 1 alusel riik.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg