3-2-1-82-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-82-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 14. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Henn Jõks, liikmed Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Raigo Kesseli hagi Salva Kindlustuse AS vastu 499 981 krooni

25 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 14. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-14868

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Raigo Kesseli kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Raigo Kessel (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Cardo Soosaar

Kostja Salva Kindlustuse AS (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kenno Vilippus

Asja läbivaatamise kuupäev

15. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 13. novembri 2006. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu

14. märtsi 2007. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raigo Kessel esitas 1. juulil 2005. a hagi Salva Kindlustuse AS vastu 482 481 krooni 25 sendi

suuruse kahjuhüvitise ja 17 500 krooni suuruse viivise saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis kostja 26. novembril 1998. a AS-ga Rassel (kustutatud äriregistrist

6. juunil 2005. a) vabatahtliku sõidukikindlustuse lepingu sõiduauto BMW 750 IA kindlustamiseks

27. novembrist 1998. a 26. novembrini 1999. a. Kindlustuspreemia oli 31 000 krooni, mis tuli tasuda

neljas võrdses osas. AS Rassel tasus kaks esimest kindlustuspreemiat tähtaegselt. Kolmas

kindlustuspreemia tuli tasuda 26. mail 1999. a, kuid AS Rassel tasus selle 11. juunil 1999. a, s.o 16-

päevase hilinemisega. Samal päeval pärast makse tasumist andis kostja AS-le Rassel tõendi selle

kohta, et osamaksete tasumise järel ennistati samast päevast kindlustuspoliisi kehtivus.

11. juulil 1999. a ärandati kõnealune sõiduauto Tallinna lauluväljaku lähedalt ja AS Rassel teatas

12. juulil 1999. a kostjale kindlustusjuhtumist. 11. augustil 1999. a esitas AS Rassel Salva

Kahjukäsitluse OÜ-le kahju hüvitamise taotluse. 14. septembril 1999. a teatas kostja, et keeldub

kahju hüvitamast. Kostja põhjendas keeldumist asjaoluga, et pärast kindlustusmakse viivitusega

tasumist ei esitanud AS Rassel sõiduautot kostjale ülevaatuseks. Kahjukomisjoni 8. septembri 1999. a

otsusega tehti kindlaks kindlustusjuhtumi olemasolu, kuid jäeti kahju hüvitamata, sest AS Rassel

jättis täitmata kindlustuslepingust tuleneva kohustuse. 2. detsembril 1999. a esitas AS Rassel kostjale

pretensiooni nõudega maksta kindlustushüvitis välja. 20. septembril 1999. a sõlmis AS Rassel

kindlustushüvitise nõude loovutamise lepingu OÜ-ga LARS BRO (kustutatud äriregistrist

19. novembril 2003. a). 11. veebruaril 2003. a sõlmis OÜ LARS BRO hagejaga nõude loovutamise

lepingu, millega loovutas nõude edasi hagejale.

Kindlustuslepingu kohaselt oli sõiduauto kindlustusväärus 597 500 krooni. Kahju hüvitamise

taotluses on sõiduki hinnaks loetud 567 625 krooni. Kindlustusvõtja omavastutus sõiduki varguse

korral on 15% kindlustusväärtusest. Seega oli AS-l Rassel kostja vastu 482 481 krooni 25 sendi

suurune nõue. Kostja luges lepingu uuesti kehtivaks, mis tõendab, et kõik vajalik lepingu

ennistamiseks oli tehtud. AS Rassel oli täitnud oma kindlustuslepingust tulenevad kohustused,

kindlustusleping oli kindlustusjuhtumi ajal kehtiv ning kindlustusjuhtumi saabumise tõttu oli kostjal

kohustus kindlustushüvitis välja maksta. Varakindlustuse üldtingimuste kohaselt kohustus kostja

tasuma hüvitise väljamaksmisega põhjuseta viivitamise eest viivist, mille määraks oli 0,05% päevas.

Kostja on viivitanud maksega kokku 2092 päeva.

Aegumise kohta märkis hageja, et hagiavalduse esitamise viimaseks päevaks oli 1. juuli 2005. a, mil

hageja avalduse ka postitas.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta väitis, et sõidukikindlustuse lepingu lahutamatuks osaks oleva Salva

Kindlustuse AS sõidukikindlustuse üldtingimuste p 6.5 kohaselt katkeb kindlustusleping lepingus

ettenähtud tähtajal ja suuruses kindlustusmakse tasumata jätmise korral maksetähtaja päevale

järgneval kalendripäeval kell 00.00. Kui kindlustusvõtja tasub kindlustusmakse hilinemisega, kuid

kindlustusperioodi jooksul ning esitab kindlustusobjekti kindlustusandjale ülevaatuseks, jätkub

kindlustusandja vastutus kindlustusmakse laekumisele järgnevast päevast ja leping kehtib selles

märgitud tähtaja lõpuni. Kindlustusvõtja ei esitanud sõidukit kostja esindajale ülevaatuseks.

Hageja nõue aegus 30. juunil 2005. a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja

rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 9 lg 2 järgi algas aegumistähtaja

kulg 1. juulil 2002. a ning lõppes 30. juunil 2005. a.

Hageja nõuab põhjendamatult suurt hüvitist. Sõiduki turuväärtuseks oli 390 000 krooni.

Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 10.5.1 alusel lahutatakse tegelikust kahjust omavastutus, mis

praegusel juhul on 58 500 krooni. Sõidukikindlustuse üldtingimuste p 10.5.3 alusel on

kindlustusandjal õigus hüvitisest kinni pidada kõik jooksva kindlustusperioodi eest tasutavad

kindlustuspreemia osamaksed juhul, kui hüvitis on suurem kui 50% kindlustusväärtusest. Hagejal jäi

tasumata viimane kindlustuspreemia osamakse 7750 krooni. Seega juhul, kui oleks tegemist

kindlustusjuhtumiga ja kahju tuleks hüvitada, oleks hüvitise suuruseks 323 750 krooni. Hagejal ei ole

õigust nõuda varakindlustuse üldtingimuste alusel viivist, kuna nimetatud üldtingimused ei kohaldu.

Hageja ei saa nõuda kindlustuslepingu täitmist endale, kuna kindlustuslepingu kohaselt oli

soodustatud isikuks PCT Liisingu AS, kelle kasuks saaks lepingu täitmist nõuda.

3. Harju Maakohus jättis 13. novembri 2006. a otsusega hagi rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on hagi VÕSRS § 9 lg 2 alusel aegunud. Kui tsiviilseadustiku

üldosa seaduse ja võlaõigusseaduse järgi on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002. a kehtinud

seaduse kohaselt, arvestatakse VÕSRS § 9 lg 2 järgi tsiviilseadustiku üldosa seaduses ja

võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a. Enne 1. juulit 2002. a

kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine

aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud lühendatud

aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaeg on võlaõigusseaduse (VÕS) § 475 lg 1 esimese lause järgi kolm aastat.

1. juulil 2002. a jõustunud TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast

selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti. Praegusel juhul tuleneb VÕSRS § 9 lg-st 2 teisiti, kuna selles on kindlaks

määratud aegumistähtaja kulgemise esimene päev, milleks on 1. juuli 2002. a. Tõlgendus, mille

kohaselt on 1. juuli 2002. a päevaks, millega määrati kindlaks tähtaja algus, ning aegumistähtaeg

hakkab kulgema sellele järgnevast päevast ehk 2. juulist 2002. a, ei oleks kooskõlas seaduse mõttega.

1. juulil 2002. a jõustunud TsÜS § 136 lg 2 sätestab, et kui tähtpäeva saabumine on kindlaks

määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval.

Aegumistähtaeg hakkas kulgema 1. juulil 2002. a. Seega saabus tähtpäev 30. juunil 2005. a. Kuna

hagi postitati 1. juulil 2005. a, on see aegunud. 1. juulil 2002. a jõustunud TsÜS § 142 lg 1 teise lause

kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest.

Kuna hagi on aegunud, puudub vajadus tuvastada, kas hagejal on kostja vastu tõeline nõue, ning anda

hinnang sellega seonduvatele poolte muudele väidetele.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada. Hageja ei nõustunud

aegumise kohaldamisega ja leidis, et maakohus tõlgendas vääralt VÕSRS § 9 lg-t 2. Hageja palus

jätta VÕSRS § 9 lg 2 kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega, kui seadusandja mõte VÕSRS § 9

lg 2 sätestamisel kattub maakohtu seisukohaga.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kohtuotsuse

muutmata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 14. märtsi 2007. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

maakohtu otsuse muutmata, kordamata maakohtu otsuse põhjendusi.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt määrab VÕSRS § 9 lg 2 kindlaks tähtaja arvestamise

alguskuupäeva ega võimalda rääkida nimetatud kalendripäevast kui saabunud sündmuse päevast

TsÜS § 135 lg 1 tähenduses. Tegemist ei ole kalendripäeva või sündmuse saabumisega, millega on

kindlaks määratud tähtaja algus, vaid seaduses otseselt kindlaks määratud varem kehtinud tähtaja

muutmisega. VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest tulenevalt on selles sättes silmas peetud tähtaja kulgemise

algust (millise võimaluse näeb ette ka TsÜS § 135 lg 1). Apellatsioonkaebuses sisalduv teistsugune

käsitlus tähtaja kulgemise kohta ei ole õige. Kuna VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenevalt arvestatakse

aegumistähtaega alates 1. juulist 2002. a, siis kooskõlas TsÜS § 136 lg-ga 2 saabus kolmeaastase

aegumistähtaja tähtpäev, s.o hagi esitamiseks ettenähtud viimane päev 30. juunil 2005. a. TsÜS § 135

lg 2 kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Hagi esitamise (postitamise) ajaks oli seadusest

tulenev tähtaeg möödunud.

Seadusandja, soovides aegumistähtaegu ühtlustada, sidus VÕSRS § 9 lg-s 2 tähtaja kulgemise alguse

neil juhtudel, kui varasem tähtaeg oli pikem, võlaõigusseaduse jõustumisega. Seadusandja on oma

tahte nimetatud normis selgesti ja üheselt mõistetavalt väljendanud. Seetõttu ei ole nimetatud säte

põhiseadusega vastuolus ning ei ole põhjust jätta see kohaldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu tühistada ja saata asja maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt kohaldas ringkonnakohus vääralt VÕSRS § 9 lg-t 2, kui

luges hagi aegunuks. TsÜS § 135 lg 1 kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle

kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus. Seega hakkas

VÕS § 475 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg kulgema 2. juulil 2002. a ning lõppes

1. juulil 2005. a. Hagi ei ole aegunud, sest see esitati 1. juulil 2005. a. Õige ei ole ringkonnakohtu

käsitus, et VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest tulenevalt on selles sättes silmas peetud tähtaja kulgemise

algust. See säte ei kehtesta erandit TsÜS § 135 lg-s 1 märgitud reeglist.

Juhul, kui Riigikohus leiab, et ringkonnakohtu tõlgendus VÕSRS § 9 lg-le 2 on õige, palub hageja

jätta selle sätte kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega. Kui seadusandja tahe oli kehtestada

VÕSRS § 9 lg-s 2 erand TsÜS § 135 lg-s 1 sätestatud tähtaja kulgemise alguse üldreeglist, on see

norm vastuolus põhiseaduse § 13 lg-s 2 sätestatud õiguskindluse põhimõtte osaks oleva õigusselguse

põhimõttega, sest normi adressaatidel ei ole võimalik sellest normist sellist seadusandja tahet välja

lugeda ega oma käitumist sellele vastavalt reguleerida.

8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Samuti palus kostja

mõista hagejalt välja kassatsiooniastmes kantud õigusabikulu 4800 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära

kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Kuna

kohtud jätsid hagi rahuldamata aegumise tõttu ega vaadanud asja sisuliselt läbi, tuleb asi TsMS § 691

p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Pooled vaidlevad selle üle, kas 1. juulil 2005. a esitatud hagi 11. juulil 1999. a toimunud

kindlustusjuhtumi tõttu kindlustushüvitise saamiseks on aegunud.

11. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste

kaitse üldine aegumistähtaeg kümme aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta oli seaduses sätestatud

lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldatud. Aegumistähtaja kulg algas TsÜS

§ 116 esimese lause järgi päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest.

Kindlustuslepingust tuleneva nõude aegumist kindlustusseaduses eraldi ei sätestatud. Seega oleks

enne 1. juulit 2002. a kehtinud õiguse kohaselt hageja nõue aegunud kümne aastaga.

12. 1. juulil 2002. a jõustusid tsiviilseadustiku üldosa seaduse uus redaktsioon ja võlaõigusseadus.

Muu hulgas sätestati VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning

võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002. a tekkinud

aegumata nõuetele. VÕS § 475 lg 1 kohaselt on kindlustuslepingust tulenevate nõuete

aegumistähtaeg kolm aastat. Seega tuleneb VÕS § 475 lg-st 1, et hageja nõue aegub kolme aastaga,

mis on lühem kui varasemas õiguses ettenähtud aegumistähtaeg.

13. Kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui

enne 1. juulit 2002. a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt

tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist

2002. a. Ringkonnakohus leidis õigesti, et VÕSRS § 9 lg-s 2 on sätestatud tähtaja kulgemise algus

ning seadusandja on nimetatud normis oma tahet selgelt väljendanud.

14. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 135 lg 1 järgi algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast

selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või

lepingust ei tulene teisiti. Viidatud sättest tuleneb, et reeglina ei hakka tähtaeg kulgema mitte tähtaja

algust määrava sündmuse toimumise päeval ega kindlaksmääratud kalendripäeval, vaid sündmusele

või kalendripäevale järgneval päeval. Erandina võib tähtaeg hakata kulgema ka muul ajal, kuid

sellisel juhul peab tähtaja erinev algus tulenema seadusest või lepingust. VÕSRS § 9 lg-s 2 ongi

selgelt sätestatud, et aegumistähtaega arvestatakse alates 1. juulist 2002. a. Kolleegium leiab, et nii

VÕSRS § 9 lg 2 sõnastusest kui ka seadusandja soovist siduda lühemate tähtaegade kulgemise algus

tsiviilseadustiku üldosa seaduse uue redaktsiooni ja võlaõigusseaduse jõustumise hetkega saab

järeldada, et VÕSRS § 9 lg-st 2 tulenebki eelnimetatud erand. Seega tuleb VÕSRS § 9 lg 2 järgi

hakata kolmeaastast tähtaega arvestama 1. juulist 2002. a, mitte aga sellele järgnevast päevast.

15. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et praegusel juhul oleks hagi aegunud. Lisaks hagi aegumise tähtaja

kulgemise alguse kindlakstegemisele tuleb määrata kindlaks ka aeg, millal selle tähtaja kulgemine

lõpeb.

TsÜS § 135 lg 2 järgi lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. TsÜS § 136 lg 2 kohaselt saabub tähtpäev

aastates arvutatava tähtaja korral viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Viimase aasta vastava kuu

vastavaks päevaks on päev, millega määrati kindlaks tähtaja algus (vt ka Riigikohtu 23. mai 2002. a

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02, p 7). Praegusel juhul oli tähtaja alguseks 1. juuli 2002. a.

Tähtaja möödumist täpsustatakse TsÜS § 137 lg-s 1, mille kohaselt möödub päevades või suuremates

ajaühikutes arvutatav tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti.

Kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, lõpeb tähtaeg reeglina vastaval

päeval kell 24.00. Erandina võib seadus ette näha, et tähtaeg ei möödu mitte tähtpäeval kl 24.00, vaid

muul ajal.

Kuna VÕSRS § 9 ei täpsusta tähtaja möödumist ega sätesta tähtaja möödumise kohta erandit, tuleb

praegusel juhul hagi aegumise kolmeaastase tähtaja lõppemine määrata kindlaks üldreegli järgi.

VÕSRS § 9 lg 2 järgi on tähtaja alguseks 1. juuli 2002. a, seega on TsÜS § 136 lg-s 2 nimetatud

vastavaks päevaks 1. juuli 2005. a. Kuna seadus ei sätesta teisiti, möödub 1. juulil 2002. a alanud hagi

aegumise kolmeaastane tähtaeg TsÜS § 137 lg 1 kohaselt 1. juulil 2005. a kl 24.00. Kolleegiumi

arvates ei ole põhiseadusega vastuolus seaduse säte, mis näeb ette, et üheaastane tähtaeg on

kalendriaastast pikem.

16. Eeltoodud põhjendustel ei ole 1. juulil 2005. a esitatud hagi aegunud ning asi tuleb saata

maakohtule sisuliseks läbivaatamiseks. Kuna asi tuleb saata uueks läbivaatamiseks, tuleb ka poolte

kohtukulud jagada asja sisulise lahendamise käigus.

17. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et käesoleva otsuse p-des 14 ja 15 toodud

põhjendustel ei ole VÕSRS § 9 lg 2 vastuolus põhiseaduse § 13 lg-s 2 sätestatud õiguskindluse

põhimõtte osaks oleva õigusselguse põhimõttega.

Henn Jõks, Jaak Luik, Tambet Tampuu