3-3-1-49-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-49-07

Otsuse kuupäev

13. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

OÜ Contimer kaebus Maksu- ja Tolliameti 30. septembri 2005. a

otsuse nr 12.1-1/8525 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a otsus haldusasjas

nr 3-05-991

Menetluse alus Riigikohtus

OÜ Contimer kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada OÜ Contimer kassatsioonkaebus.

Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a ja Tallinna Halduskohtu 6. juuni 2006. a

otsused asjas nr 3-05-991.

Teha asjas uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti 30. septembri 2005. a otsus

nr 12.1-1/8525.

Mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Contimer kasuks välja menetluskulud 75 205 krooni 59 senti.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Contimer on laopidaja, kes osutab laoteenust ja kelle valduses on ladustamisperioodil

erinevatele äriühingutele kuuluv kaup. Maksu- ja Tolliameti (MTA) 30. septembri 2005. a kirjaga

nr 12.1-1/8525 kohustati OÜ-d Contimer esitama Põllumajandusministeeriumile üleliigse laovaru

tasu seaduse (ÜLTS) § 8 lg-s 1 nimetatud deklaratsioon 11. oktoobriks 2005. Kirjas märgiti, et

kohustuse tähtajaks täitmata jätmisel võidakse rakendada sunniraha kuni 3000 krooni. Kirja kohaselt

ladustas AS Kalev OÜ-le Contimer kuuluvas laos 30. aprilli 2004. a seisuga suhkrut 1 666 650 kg.

2. OÜ Contimer esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 30. septembri 2005. a korralduse

nr 12.1-1/8525 tühistamiseks.

3. Tallinna Halduskohus jättis 6. juuni 2006. a otsusega asjas nr 3-05-991 OÜ Contimer kaebuse

rahuldamata. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt. OÜ Contimer on käitleja ÜLTS § 5 lg 1

tähenduses ja on seetõttu kohustatud esitama ÜLTS § 8 lg-s 1 ettenähtud deklaratsiooni. Tarnimine

(ka ladustamine ja hoidmine) kuulub ÜLTS § 5 lg-s 1 toodud käitleja mõiste alla. OÜ Contimer mitte

ainult ei hoiustanud põllumajandustooteid, vaid toimetas oma laost teisele isikule kuuluva hoiustatava

kauba edasi kolmandatele isikutele kauba omaniku suulisel korraldusel. See tegevus kujutab endast

turustamisotstarbelise põllumajandustoote üleandmist ÜLTS § 5 lg 1 tähenduses. Tähtsust ei oma see,

kas OÜ Contimer ise vedas kaupa või tellis selleks veoteenuse. Seadusandja tahtel ei kohaldata ÜLTS

§ 5 lg-t 1 vaid selliste isikute suhtes, kes kasutavad põllumajandustoodet üksnes oma tarbeks või

teevad lg-s 1 nimetatud toiminguid haridusasutuse või hoolekandeasutuse ülesannete täitmise

eesmärgil (ÜLTS § 5 lg 2). Lisaks leidis halduskohus, et seadusest tulenev ja õiguspärane nõue

esitada deklaratsioon ei riku kaebaja õigusi ega piira tema vabadusi, sest ei too automaatselt kaasa

üleliigse laovaru tasu maksmise kohustust. Deklaratsiooni täitmine ja esitamine ei ole isikule

koormav. See on vajalik laovarude kindlaksmääramiseks ja tuleneb seadusandja tahtest. Selline

tõlgendus on kooskõlas ka Euroopa Komisjoni määruste mõtte ja eesmärkidega. Vaieldava korralduse

näol ei ole tegemist korraldusega kolmandale isikule maksukorralduse seaduse (MKS) § 61 mõistes.

4. OÜ Contimer esitas Tallinna Halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotles

halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse rahuldamist. OÜ Contimer arvates puudus tal laovarude

mitteomanikuna võimalus kaupa käsutada, pakkuda seda kaubaturule, seega soetada kunstlikke

varusid, teenida seeläbi kasumit ja põhjustada turukorraldust mõjutavaid kaubandushäireid.

Vastavate EL määruste - Euroopa Komisjoni 10. novembri 2003. a määrus nr 1972/2003/EÜ Tšehhi

Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari, Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemisel

põllumajandustoodetega kauplemise suhtes võetavate üleminekumeetmete kohta (Euroopa Komisjoni

määrus nr 1972/2003/EÜ) ja Euroopa Komisjoni 14. jaanuari 2004. a määrus nr 60/2004/EÜ, millega

sätestatakse suhkrusektori üleminekumeetmed Tšehhi Vabariigi, Eesti, Küprose, Läti, Leedu, Ungari,

Malta, Poola, Sloveenia ja Slovakkia ühinemise tõttu (Euroopa Komisjoni määrus nr 60/2004/EÜ) -

eesmärk on uute liikmesriikide liitumisel tekkida võivate turumoonutuste ennetamine ja

kõrvaldamine. Nimetatud EL määrused ei kasuta käitleja mõistet, vaid nt ingliskeelsena mõistet

holder mis on reeglina owner (omanik) sünonüüm. Euroopa Kohtu asjassepuutuvas, 15. jaanuari

2002. a otsuses asjas nr C-179/00: Weidacher (EKL 2002, lk I-501) rõhutati, et mõiste üleliigse

laovaru omanik on defineeritav kui isik, kes omab õigusvõimu ladustatud kauba turule viimiseks ja

teenib seeläbi kasumit. OÜ Contimer suhtes ei ole kohaldatavad Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ art-s 4 ja määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-s 3 ning ÜLTS § 10 lg-s 2 loetletud

kriteeriumid, mida võetakse arvesse üleliigse laovaru tuvastamisel. Samuti puudub tal võimalus täita

deklaratsioonis fikseeritud lahtreid, nagu põllumajandustoote soetamine, tootmine, ümbertöötlemisel

kasutamine ja müük. Laopidajal puudub ka õigus rakendada ÜLTS §-s 12 nimetatud meetmeid

suhkru kõrvaldamiseks turult, kuna ta ei saa rikkuda kauba omaniku omandiõigust ja hoiusuhetest

tulenevaid kohustusi. Lisaks võib tekkida topeltmaksustamise olukord, sest üleliigse laovaru tasu

määratakse nii kauba käitlejale kui ka laopidajale. Ladustaja käsitamine käitlejana ja temalt

deklaratsiooni nõudmine ei ole vajalik meede, sest eesmärki on võimalik saavutada isiku jaoks

leebemate vahenditega. Seadust ei või tõlgendada maksumaksja kahjuks, st võimalikku

maksukoormust suurendavalt (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2000. a otsus haldusasjas

nr 3-3-1-4-00). Vaidlustatud akti puhul on tegemist kolmandalt isikult teabe nõudmise korraldusega

MKS § 61 tähenduses. Selgusetuks jääb, miks ei ole maksuhalduril võimalik saada informatsiooni

otse maksukohustuslaselt. Maksumaksja teadmata on keelatud koguda sellist infot, mille saamiseks

tema enda poole pole pöördutud, eelnevalt tuleb teavet nõuda maksumaksjalt endalt (MKS § 61 lg 2).

Kolmandal isikul on õigus teada, miks tema aega ja vahendeid kulutatakse teise isiku maksuasjas

tõendite kogumiseks. Avalik-õiguslik nõue ei tohi panna haldusvälisele isikule tavapäratuid ja

koormavaid kohustusi.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 4. aprilli 2007. a otsusega haldusasjas nr 3-05-991 OÜ Contimer

apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu arvates on

vaidluses keskseks küsimuseks see, kas laopidaja on põllumajandustoote käitleja ÜLTS § 5 lg 1

mõttes ja kas tal on seetõttu kohustus esitada vastav deklaratsioon. Ringkonnakohus analüüsis käitleja

mõistet keeleliselt ja leidis, et seda defineerivate, ÜLTS § 5 lg-s 1 sisalduvate konstruktsioonidega

"tegutseb (tegeleb) põllumajandustoote muul viisil tasu eest või tasuta üleandmisega" ja "teiste

toimingutega, mille tulemusena muutub põllumajandustoode teisele käitlejale või tarbijale

kättesaadavaks" on peetud silmas ka laopidajat. Kohus jõudis seisukohale, et Eesti õigus ja EL õigus

ei ole vastuolus: üleliigse laovaru tasu seadus vastab EL määruste mõttele ja eesmärkidele. ÜLTS § 5

lg-s 1 sätestatud käitleja mõiste ei peagi täielikult kattuma omaniku mõistega Euroopa Komisjoni

määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 tähenduses. Viimane ei ole samastatav omanikuga Eesti

tsiviilõiguses. Nii ingliskeelne holder, saksakeelne Besitzer kui ka prantsuskeelne détenteur viitavad

pigem valdajale kui omanikule. Euroopa Kohtu kohtujurist Mischo 20. novembri 2001. a ettepanekus

kohtuasjas nr C-179/00 (p 75) leitakse, et EL määruse nr 2108/94/EÜ art-ga 4 (sarnane sõnastus

Euroopa Komisjoni määrusega nr 1972/2003/EÜ) on soovitud vältida seda, et ettevõtja hoiaks

maksukohustusest kõrvale väitega, et tal ei ole vaidlusaluse varu suhtes täielikku omandiõigust.

Samas kohtuasjas tehtud otsuses asub Euroopa Kohus (p 45) seisukohale, et ülemäärase varu valdaja

mõiste hõlmab iga isiku, kellel on võimalik ladustatud toodet ringlusse viia ja sellelt kasumit teenida.

Ringkonnakohus märgib, et Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art 4 lg 1 järgi võib

liikmesriik kehtestada määrusega võrreldes ettevõtja suhtes rangemaid õigusakte. Vastavalt

liikmesriigi menetlusautonoomia põhimõttele võib liikmesriik korraldada EL õiguse elluviimist omal

äranägemisel, kahjustamata EL õigusaktide eesmärke ja diskrimineerimata erinevate riikide

ettevõtjaid. Liikmesriik võib määruse täitmiseks põhimõtteliselt sätestada ka deklareerimiskohustusi,

mis otseselt EL õiguses ette nähtud ei ole. Asjakohane ei ole kaebaja väide, et tema tegevus ei

põhjusta kaubandushäireid ühenduse tolliterritooriumil, sest deklareerijaks ei pea olema ainult isikud,

kellel on võimalik põllumajandustoodet ringlusse viia ja sellelt kasumit teenida. Käitleja mõistele

vastamine ja deklaratsiooni esitamine ei too kaasa üleliigse varu kõrvaldamise kohustust, sest

reeglina laovaru mitteomanikule ei teki. Samuti ei too deklaratsiooni esitamine kaasa tasu maksmise

kohustust ega ka topeltmaksustamist. Erinevalt halduskohtust leidis ringkonnakohus, et

deklareerimise kohustus on kaebaja jaoks koormav ja igasugune avalik-õigusliku kohustuse

pealepanek ettevõtjale piirab tema ettevõtlusvabadust, kuid see piirang on proportsionaalne.

Proportsionaalne meede ei pea olema hädavajalik, nagu leiab OÜ Contimer, vajalikkuse kriteerium ei

tähenda, et kõik teised meetmed peavad olema absoluutselt välistatud. Laopidaja

deklareerimiskohustus on vajalik, sest võimaldab omaniku esitatud andmeid kontrollida. Seejuures on

see vähem koormav meede kui maksuhalduri vahetu kontroll laos. Tegemist ei ole ebamõistlikult

ränga koormisega, sest laopidaja peab niikuinii pidama laoarvestust. Ringkonnakohtu arvates ei ole

MKS § 61 vaidluses asjassepuutuv, sest ÜLTS § 8 lg 1 on eriregulatsioon maksukorralduse seaduse

suhtes. Kui OÜ-l Contimer puudus deklaratsiooni teatud lahtrites kajastatav käive, tuleb sinna

märkida nullkogused. Maksuseadusi tuleb tõlgendada seadusandja tegelikust tahtest ja seaduse

eesmärgist lähtudes. Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2000. a otsuses asjas nr 3-3-1-4-00 ei

leita, et maksuseadust ei tohi üldse tõlgendada maksukohustuslase jaoks koormavas suunas. Kui

maksumaksjat koormav tõlgendus on põhjendatud üldtunnustatud tõlgendusmeetoditega, ei ole

tegemist suvalise piiramisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Kassaator OÜ Contimer palub tühistada nii Tallinna Halduskohtu kui ka Tallinna

Ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega tühistada MTA 30. septembri 2005. a

korraldus, samuti mõista viimaselt välja OÜ Contimer kantud menetluskulud. OÜ Contimer

põhjendab oma seisukohti järgmiselt:

1) OÜ Contimer ei ole käitleja ÜLTS § 5 lg 1 tähenduses. Maksuhaldur ja kohtud on seadust valesti

tõlgendanud;

2) EL vastavate määruste ja üleliigse laovaru tasu seaduse eesmärgiks on tagada võrdsed

konkurentsitingimused EL ühisturul pärast EL-i laienemist: ennetada kaubavarude spekulatiivset

soetamist ja neutraliseerida selliseid varusid omavate ettevõtjate alusetuid eeliseid. Euroopa

Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ art-s 4 ja määruse nr 60/2004/EÜ art 6 lg-s 3 loetletud

kriteeriume ei ole võimalik kohaldada isikutele, kellel puudub võimalus kaupa käsutada, pakkuda

seda kaubaturule ja teenida seeläbi (spekulatiivset) kasumit. Nimetatud EL määrused ei kasuta

mõistet käitleja, vaid holder, mis on samastatav mõistega owner (omanik). Euroopa Kohtu otsuses

asjas Weidacher leiti, et holder tähendab isikut, kes omab õigusvõimu ladustatud kauba turule

viimiseks ja teenib seeläbi kasumit. ÜLTS § 5 lg-s 1 nimetatud käitlejat tuleks seega tõlgendada

selliselt, et käitleja on isik, kellel on õiguspädevus pakkuda kaupa turule ja teenida sellest

spekulatiivset kasumit;

3) maksuhalduri ja kohtute ÜLTS § 5 lg-s 1 sisalduvale käitleja mõistele antud tõlgendus ei ole

kooskõlas põhiseaduse (PS) § 11 lg-st 2 tuleneva õiguste piiramise proportsionaalsuse põhimõttega ja

heas usus käitumise printsiibiga. Kassaator ei ole tema valduses olevat varu soetanud, ega saa

seetõttu täita deklaratsiooni lahtreid, mis soetamist puudutavad. OÜ Contimer on osalenud üksnes

logistikateenuste pakkujana, see ei andnud talle õigust kaupa käsutada. Deklaratsiooni esitamine ei

ole vajalik meede eesmärgi saavutamiseks. Leebemaks vahendiks oleks nt toote omanikult teabe

küsimine või toote kohta maksuhalduri enda tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine;

4) kassaator on igati aidanud kaasa maksuhalduri tegevusele, esitades laopidajana kogu enda

käsutuses oleva teabe (mahukam kui ÜLTS §-s 8 kehtestatud deklaratsioon) vastavuses MTA Põhja

maksukeskuse 9. detsembri 2004. a korraldusega nr 12.-2.2/17067. OÜ Contimer täiendav

koormamine ei ole põhjendatud;

5) maksuhalduri väärkäsitlus võib lõppkokkuvõttes kaasa tuua kõrge maksu laopidajale, kes

laovarusid ei oma ja seetõttu ei saa soetada kunstlikke varusid. Seadust ei või tõlgendada

maksumaksja kahjuks (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 3. aprilli 2000. a otsus asjas nr 3-3-1-4-00 ja

tsiviilkolleegiumi 10. aprilli 2007. a määrus asjas nr 3-2-1-37-07). Samuti on reaalne

topeltmaksustamise situatsioon, kus tasu määratakse nii kauba töötlejale kui ka laopidajale. ÜLTS § 5

lg 1 väärtõlgendus kätkeb endas usaldamatust kauba omanike vastu, selline eeldus on õigusriigis

vastuvõetamatu ja häirib normaalset tsiviilkäivet ning õigusrahu;

6) Tallinna Halduskohus on ebaõigesti leidnud, et tegemist ei ole kolmandalt isikult teabe

nõudmisega MKS § 61 tähenduses. Vaidlustatud MTA korraldusest ei nähtu, et maksuhalduril ei ole

võimalik teavet saada AS-lt Kalev. Kassaatori arvates ei ole tegemist küllaldase alusega kolmandalt

isikult teabe nõudmiseks. Maksumaksja teadmata ei tohi teistelt isikutelt koguda infot, mille

saamiseks pole maksumaksja enda poole pöördutud, välja arvatud MKS § 61 lg-s 2 sätestatud

tingimustel. Vaidlustatud MTA korraldusest ei nähtu, millise MKS § 61 lg 2 alusega on tegemist, ega

seda, millised meetmed võeti kasutusele, et saada teavet AS-lt Kalev. Maksuhalduri õigused

kolmanda isiku suhtes on kitsamad kui maksumaksja suhtes (vt Riigikohtu

halduskolleegiumi 20. juuni 2001. a otsus asjas nr 3-3-1-31-01), seega on teabenõue pigem erandlik

kui reeglipärane toiming. Kolmandal isikul on õigus teada, miks tema aega ja vahendeid kulutatakse

teise isiku maksuasjas tõendite kogumiseks. Kaevatav korraldus on aga sisuliselt ja faktiliselt

motiveerimata (MKS § 46 lg 3 p 5 rikkumine);

7) Tallinna Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud kohtumenetluse norme, sest kohtuotsus on

vastuoluline Euroopa Komisjoni määruses nr 1972/2003/EÜ sätestatud omaniku mõiste sisustamisel,

tõlgendus on ebaselge. Kuidas saab isik olla samal ajal deklareerimiskohustusega käitlejast omanik ja

mittekäitleja, kelle suhtes riigil puudub üleliigse laovaru kõrvaldamise nõudmise ja/või tasu

määramise õigus. Samuti oleks ringkonnakohus igal juhul pidanud andma hinnangu kassaatori

seisukohtadele MKS § 61 kohta, mitte piirduma lakoonilise tõdemusega, et see ei ole asjassepuutuv.

7. Vastustaja MTA palub jätta kassatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Ringkonnakohtu otsus

muutmata. Vastustaja seisukohad on järgmised:

1) ÜLTS § 5 lg 1 kohaselt on OÜ Contimer käitlejaks, kellel lasub kohustus esitada

põllumajandustoote deklaratsioon. Euroopa Komisjoni määrustega nr 1972/2003/EÜ ja

nr 60/2004/EÜ on liikmesriigile pandud kohustus riskianalüüsi alusel teha kindlaks riigis olevad

põllumajandustoodete laovarud, kusjuures kindlakstegemise meetodite üle otsustamine on jäetud

liikmesriigi pädevusse. Üleliigse laovaru tasu seadus on menetlusõiguslikke küsimusi reguleeriv

seadus, millega valiti meetodiks deklareerimine. Deklareerimiskohustus lasub laovarudega kõige

otsesemalt kokkupuutuvatel isikutel - käitlejatel. Käitleja mõiste määratleb deklareerimiskohustusega

isikud: kõik isikud, kelle valduses oli 1. mail 2004 põllumajandustoodet üle ÜLTS § 1 lg-s 3

nimetatud koguse, seega ka OÜ Contimer. Sellist tõlgendust toetavad ka üleliigse laovaru tasu

seaduse ja selle alusel antud määruse seletuskirjad, mille põhjal ei ole kahtlust, et deklaratsiooni

peavad esitama ka ladustajad. Regulatsiooni kõige üldisem eesmärk on laovarude kindlakstegemine,

milleks ei piisa sellest, et deklaratsiooni esitavad ainult omanikud, vaid ka need, kelle valduses kaup

on, isegi kui neil ei ole õigust seda turule tuua ja sellest kasu saada, sest nad oskavad riigivõimu

teavitada üleliigse laovaru suurusest. Seega läheneb kassaator käitleja mõistele ebamõistlikult kitsalt.

MTA nõustub siinkohal Tallinna Ringkonnakohtu otsuse p-des 7, 8 ja 9 toodud analüüsiga käitleja

mõiste kohta;

2) deklaratsiooni esitamise kohustus ei too automaatselt kaasa üleliigse laovaru tasu maksmise

kohustust. Tasu määramisel arvestatakse PS §-s 12 sätestatud võrdse kohtlemise (ühetaolise

maksustamise) põhimõtet ja välditakse topeltmaksustamist. Samuti arvestatakse ka EL määruste

eesmärki, mille kohaselt on tasu määramise eesmärk see, et isik ei saaks üleliigse laovaru

tekitamisega teistega võrreldes ebaproportsionaalset tulu. Selliseks isikuks on üldjuhul omanik, mitte

laopidaja;

3) maksuhalduri 30. mai 2005. a kiri ei ole korraldus kolmandale isikule MKS § 61 mõistes. Asjaolu,

et kirjas on välja toodud AS-i Kalev nimi, ei tähenda, et tegemist oleks korraldusega kolmandale

isikule AS Kalev maksude arvestamise kontrolli raames. Käitleja valduses võib olla ka teiste isikute

kaupu ja tooteid, mis tuleb Põllumajandusministeeriumile esitatavas deklaratsioonis deklareerida.

Eesmärgiks on laovarude kindlakstegemine. Tallinna Ringkonnakohus on korrektselt viidanud, et

MKS § 61 ei ole asjassepuutuv, kuna ÜLTS § 8 lg 1 on maksukorralduse seaduse suhtes

eriregulatsioon.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Kolleegium peab esmalt vajalikuks analüüsida käitleja mõistet üleliigse laovaru tasu seaduse ja EL

õiguse tähenduses ning võtta sellest tulenevalt seisukoht küsimuses, kas OÜ Contimer on käitleja

üleliigse loavaru tasu seaduse mõttes. Täiendavalt peab kolleegium oluliseks selgitada, millised

informatsiooni kogumise võimalused on haldusorganitel üleliigse laovaru väljaselgitamisel.

9. Euroopa Komisjoni määruste nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ üldeesmärk on vältida

põllumajanduse ühist turukorraldust mõjutavate spekulatsiooniga seotud kaubandushäirete ohtu, mis

tuleneb 10 uue riigi ühinemisest Euroopa Liiduga 1. mail 2004. aastal. Nimetatud määrused ei välista

Euroopa Liidu eesmärgi täitmist Eesti õigussüsteemi vahenditega (üleliigse laovaru tasu seadus) ja

näevad ette võimaluse üleliigse laovaru tasu ettevõtjatelt sisse nõuda. Euroopa Liidu õigust rakendava

liikmesriigi õigus ei tohi aga olla Euroopa Liidu õigusega vastuolus. Seega tuleb ka Eesti üleliigse

laovaru tasu seaduse üldeesmärgiks pidada EÜ asutamislepingus sätestatud ausa konkurentsi tagamist

ja spekulatsioonivastast võitlust (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi 5. oktoobri 2006. a otsus asjas

nr 3-3-1-33-06, p 23).

10. Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ preambuli p 3 märgib, et turukorraldust mõjutada

võivad kaubandushäired hõlmavad sageli tooteid, millega kaubeldakse Euroopa Liidu laienemist

silmas pidades kunstlikult. Sama määruse art 4 lg 2 loetleb asjaolud, mida iga omaniku ülemäärase

varu kindlakstegemisel tuleb arvestada. Euroopa Komisjoni määruse nr 60/2004/EÜ preambuli p 8

peab eesmärgi saavutamiseks oluliseks tuvastada peamistes spekulatsiooniga seotud

kaubandushäiretes osalevad ettevõtjad või üksikisikud. Sama määruse art 6 lg 3 sätestab kriteeriumid,

millele vastavate ettevõtjate tuvastamissüsteem peab tuginema. EL määruste eesmärgid ning need

asjaolud ja kriteeriumid, mille alusel üleliigne varu tuvastatakse, lubavad järeldada, et silmas on

peetud neid isikuid, kellel oli reaalne võimalus üleliigseid varusid turule tuua ja selle abil tulu saada.

Euroopa Kohtu kohtujurist Jean Mischo 20. novembri 2001. a ettepanekus kohtuasjas nr C-179/00,

mis käsitles Austria, Soome ja Rootsi ühinemisel Euroopa Liiduga kehtestatud üleminekumeetmeid,

mis on analoogsed Euroopa Komisjoni määrustes nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ Eestile

kehtestatud meetmetega, on p-s 76 märgitud, et vastavates EL õigusaktides kasutatava mõiste

üleliigse loavaru hoidja/valdaja (kohtujuristi ettepaneku originaalkeeles, prantsuse keeles détenteur,

inglise ja saksa keeles vastavalt holder ja Besitzer) keelelist tõlgendamist ei tasu ületähtsustada, sest

kuigi on olemas eraldi omaniku mõiste, aetakse hoidja/valdaja mõistet sageli omaniku mõistega segi

ja tarvitatakse omaniku sünonüümina. Kohtujuristi ettepaneku kohaselt tuleb mõiste keelelisele

tõlgendamisele eelistada tõlgendamist konteksti järgi. Viimasest tulenevalt oleks aga ebajärjekindel,

kui hoidja/valdaja mõistel oleks samas EL õigusaktis erinevad tähendused. Pidades niisiis silmas

vastava EL määruse samas artiklis toodud kriteeriume, mille alusel üleliigsed varud kindlaks tehakse,

arvestatakse üleliigset varu individuaalselt, võttes arvesse ka seda, kui suured sama toote varud olid

isikul varasematel aastatel. Mistõttu see, et konkreetsel ajahetkel oli varu laopidaja juures hoiul, on

juhuslik ega muuda loapidajat veel turul osalejaks. Täiendavalt märkis kohtujurist Mischo oma

ettepaneku p-s 86, et hoidja/valdaja mõiste sisustamine vastavalt tema ettepanekule ei sea ohtu

kõnealuse EL õigusakti tõhusat mõju, sest vastupidiselt Euroopa Komisjoni kartustele, et kitsam

tõlgendamine võib kaasa tuua olukorra, kus ühinemishetkel on varud küll uues liikmesriigis, kuid

nende omanik seal ei ole ega ole seetõttu uue liikmesriigi ametivõimudele kättesaadav, ei pea paika,

sest uuel liikmesriigil on sellisel juhul võimalik varud konfiskeerida, et omaniku vastu esitatavat

nõuet tagada.

Euroopa Kohus on 15. jaanuari 2002. a otsuses samas kohtuasjas nr C-179/00: Weidacher kohtujuristi

ettepanekuga nõustunud ja leidnud, et üleliigse loavaru hoidja/valdaja on isik, kes omab õiguslikku

võimu viia ladustatud kaup turule ja teenida seeläbi kasumit.

Riigikohtu halduskolleegiumil ei ole alust kahelda, et EL õiguses, st ka Euroopa Komisjoni määrustes

nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ tuleb üleliigse laovaru hoidjat/valdajat (eesti keeles ka omanikku)

mõista Euroopa Kohtu tõlgenduse kohaselt.

11. Tulenevalt EL õiguses antud tõlgendustest ja Eesti õiguse EL õigusega kooskõlalise tõlgendamise

nõudest leiab Riigikohtu halduskolleegium, et koostoimes Euroopa Komisjoni määrustega

nr 1972/2003/EÜ ja nr 60/2004/EÜ on käitleja ÜLTS § 5 lg 1 mõistes isik, kellel on õigus tuua

ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule ja saada sel teel kasu.

Üleliigse laovaru tasu seaduses toetavad sellist tõlgendamist ÜLTS § 10 lg 2, milles loetletakse

kriteeriumid, mida võetakse arvesse üleliigse laovaru tuvastamisel, samuti ÜLTS § 12, mille kohaselt

peab käitleja enda valduses oleva suhkru üleliigse laovaru turult kõrvaldama. Laopidaja suhtes nende

sätete kohaldamine ei ole üldjuhul võimalik, sest laopidaja ei ole põllumajandustooteid ise soetanud,

tootnud ega ümbertöötlemisel kasutanud, samuti ei ole tal võimalik neid müüa ega turult kõrvaldada,

kui sellega rikutakse kauba omaniku omandiõigust ja konkreetseid hoiusuhetest tulenevaid kohustusi.

Käitleja mõistet tuleb üleliigse laovaru tasu seaduses mõista läbivalt ühtmoodi, mistõttu saab käitleja

ka ÜLTS § 8 lg 1 mõttes, st deklaratsiooni esitamise kohustuse mõttes olla vaid selline isik, kellel on

õigus ladustatud kaup (põllumajandustoode) turule tuua ja sel teel kasu saada. Isikul, kellel nimetatud

õigus puudub, ei saa sellist laovaru tekkida ja tal ei saa tekkida ka laovaru deklareerimise kohustust.

Põllumajandusministri 26. aprilli 2004. a määrusega nr 66 kehtestatud põllumajandustoote

deklareerimise nõuete § 3 lg-d 1 ja 4 viitavad samuti sellele, et Põllumajandusministeerium kasutab

deklaratsioonis toodud andmeid käitleja ülekandevaru ja üleliigse laovaru suuruse määramiseks, mis

esitatakse Maksu- ja Tolliametile maksuteate väljastamiseks ja riikliku järelevalve tegemiseks.

Järelikult ei ole usutavad ka vastustaja väited, et õigusaktid ei seo deklaratsiooni esitamist üleliigse

laovaru tasu määramisega.

Asjassepuutumatu on ringkonnakohtu seisukoht, et vastavalt Euroopa Komisjoni määruse

nr 1972/2003/EÜ art 4 lg-le 1 võib liikmesriik kehtestada määrusega võrreldes ettevõtja suhtes

rangemaid õigusakte. Praegusel juhul ei ole tegemist Euroopa Komisjoni määruse nr 1972/2003/EÜ

art 4 lg 1 mõttes rangema õigusakti kehtestamisega, sest rangemad meetmed ei saa puudutada sellist

isikut, kes EL õiguse kohaselt käitleja ei ole.

Täiendavalt märgib Riigikohtu halduskolleegium, et kui aluseks võtta vastustaja seisukoht käitleja

mõiste osas, oleks tegemist õigusselgusetusega. Sellele viitab ka asjaolu, et OÜ Contimer laopidajana

ei pidanud end isikuks, kes on kohustatud deklaratsiooni esitama. Õigusselgusetusest aitab üle saada

Riigikohtu halduskolleegiumi poolt normile antud EL õigusega kooskõlaline tõlgendus.

12. OÜ-l Contimer puudus õiguslik võim viia ladustatud kaup turule ja seeläbi kasumit teenida.

Vastustaja ei ole vastupidist tõendanud. OÜ-l Contimer puudus laovarude mitteomanikuna võimalus

kaupa käsutada, pakkuda seda kaubaturul, seega ka võimalus soetada kunstlikke varusid, teenida

seeläbi kasumit ja põhjustada turukorraldust mõjutavaid kaubandushäireid. Kassaator oli üksnes

logistikateenuste pakkuja. Seega ei vasta OÜ Contimer eeltoodud tõlgenduse alusel ÜLTS § 5 lg-s 1

sätestatud käitleja tunnustele ja talle ei laiene ka ÜLTS § 8 lg-s 1 sätestatud deklareerimiskohustus.

13. Ei ole välistatud, et teatud tsiviilõiguslike lepingutega laopidaja ja omaniku vahel on laopidajal

samuti võimalik kauba turule viimisega kasumit teenida. Samuti ei saa alahinnata haldusorganite

vajadust kontrollida omanike deklaratsioonis märgitud varude vastavust tegelikkusele. Kuivõrd

üleliigse loavaru tasu seadus selliseid teabe kogumise võimalusi peale omanikult/käitlejalt

deklaratsiooni nõudmise ette ei näe, tuleb kasutada teisi ja teistes seadustes ettenähtud võimalusi ja

vahendeid, nt toote kohta maksuhalduri enda poolt tollipiiril kogutud informatsiooni kasutamine.

Riigikohtu halduskolleegium on 5. oktoobril 2006. a asjas nr 3-3-1-33-06 tehtud otsuse p-s 16

leidnud, et kuivõrd üleliigse laovaru tasu on avalik-õiguslik rahaline kohustus (ÜLTS § 4), mis laekub

riigieelarvesse avalike ülesannete täitmiseks (ÜLTS § 16) ja millel puudub vastutasu maksumaksja

jaoks, on see vaadeldav riikliku maksuna vastavalt MKS §-s 2 toodud maksu mõistele. Sellest

tulenevalt võib üleliigse laovaru tasu kindlakstegemisel kasutada maksukorralduse seaduses tõendite

kogumiseks ette nähtud vahendeid, nt MKS §-s 61 sätestatud teabe nõudmist kolmandatelt isikutelt.

Seejuures peab Riigikohtu halduskolleegium vajalikuks rõhutada, et OÜ Contimer oli MTA-le juba

informatsiooni esitanud.

14. Eeltoodust tulenevalt tuleb OÜ Contimer kassatsioonkaebus rahuldada, tühistada halduskohtu ja

ringkonnakohtu otsused ning teha asjas uus otsus, millega tühistada Maksu- ja Tolliameti

30. septembri 2005. a otsus nr 12.1-1/8525.

15. Kuna Riigikohus teeb asjas uue otsuse ja rahuldab OÜ Contimer kaebuse, tuleb

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 93 lg 4 alusel muuta menetluskulude jaotust. HKMS

§ 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Halduskohtus taotles OÜ

Contimer tasutud riigilõivu 10 krooni ja õigusabikulude 48 635 krooni 59 sendi väljamõistmist

vastustajalt (tl-d 67-79). Kohtuistungil leidis vastustaja esindaja, et kaebus ei ole nii mahukas selliste

menetluskulude jaoks, ning pidas kaebuse rahuldamisel mõistlikuks vähendada summat poole võrra

(tl 82). Ringkonnakohtus taotles OÜ Contimer tasutud riigilõivu 10 krooni ja õigusabikulude 26 550

krooni väljamõistmist vastustajalt (tl-d 113-116). Kohtuistungil leidis vastustaja esindaja, et

õigusabikulud on liiga suured, kuid seisukohta täiendavalt ei põhjendanud (tl 120). Riigikohtule

esitatud kassatsioonkaebuses taotles OÜ Contimer tema kantud menetluskulude väljamõistmist MTA-

lt, kuid menetluskulude nimekirja kassaator esitanud ei ole. Eelnevat silmas pidades peab Riigikohus

põhjendatuks mõista Maksu- ja Tolliametilt OÜ Contimer kasuks välja riigilõiv 20 krooni ja

õigusabikulud 75 185 krooni 59 senti.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque