3-1-1-71-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-71-07

Otsuse kuupäev

12. november 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi

Kohtuasi

R.K. väärteoasi riigisaladuse seaduse § 321 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsus väärteoasjas

nr 4-06-4222

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.K. kaitsja vandeadvokaat Helina Luksepp, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

10. oktoober 2007

Istungil osalenud isikud

Kohtuvälise menetleja ametnik Olari Valtin

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsus R.K. väärteoasjas riigisaladuse seaduse § 321 lg 1 järgi muutmata.

2. Kassatsioon jätta rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. R.K-le koostati 30. augustil 2006 väärteoprotokoll selle kohta, et ta ei järginud riigisaladuse kaitse korra (Kord) p-des 76,

81, 83 ja 841 sätestatud nõudeid, mille tõttu sai võimalikuks talle kui Kaitseliidu X Maleva raamatupidajale 25. veebruaril

2005 allkirja vastu väljastatud salastatud teabekandja kadumine. Kaitsepolitseiameti ülemkomissar Erkki Koorti 18. septembri

2006. a otsusega karistati R.K. riigisaladuse seaduse (RSS) § 321 lg 1 järgi rahatrahviga 85 trahviühikut, s.o 5100 krooni.

2. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse R.K. kaitsja Jüri Reede, kes taotles otsuse tühistamist ja väärteomenetluse

lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kaebuse põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 R.K. ei rikkunud riigisaladuse käitlemisel hoolsuskohustust, kuna Kaitseliidu X Malevas ei olnud tagatud riigisaladuse

kaitse nõuded. Samuti ei ole võimalik tuvastada ühest põhjuslikku seost R.K. käitumise ja teabekandja kadumise vahel. Nii

KarS § 242 kui ka RSS § 32 1 koosseisulisteks tunnusteks on hoolsuskohustuse rikkumine, mis põhjustab riigisaladuse

kaotsimineku. Ei saa välistada, et isegi hoolsuskohustuse täitmise korral oleks teabekandja kadunud.

2.2 R.K. tegu ei ole õigusvastane - ta oli kohustuste kollisiooni olukorras, kuna ühelt poolt pidi ta raamatupidajana täitma

töölepingust tulenevat kohustust raamatupidamise igapäevasel korraldamisel ja teiselt poolt pidi järgima riigisaladuse

käitlemise nõudeid. R.K-le väljastatud salastatud teabekandja oli talle vältimatult vajalik igapäevaste töökohustuste täitmiseks

ja riigisaladuse kaitse korraldamine ei olnud R.K. kohustus.

2.3 Püsima on jäänud kahtlus selles, kas R.K. andis salastatud teabekandja üle M.K-le või mitte. Lisaks ei ole ümber lükatud

kahtlust, kas R.K. alternatiivkäitumine, s.o käitumine kooskõlas riigisaladuse seaduse nõuetega, oleks teabekandja

kaotsimineku ära hoidnud. Kõik kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks.

2.4 R.K. karistamine RSS § 321 lg 1 järgi on ilmselgelt ebaõiglane olukorras, kus tööandja ei täitnud riigisaladuse kaitse

korraldamise nõudeid. Kadunud teabekandjal sisaldunud teave oli n.ö avalik saladus ja selle jõudmine avalikkuse ette ei saa

põhjustada riigile tähtsatele õigushüvedele märkimisväärset kahju. Ebaõigluse mahtu suurendab ka see, et seisukohta ei ole

võetud Kaitseliidu X Maleva juhtkonna suhtes, kes otseselt vastutab riigisaladuse nõuetekohase käitlemise korraldamise eest

malevas.

3. Tartu Maakohus jättis 18. aprilli 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja karistusotsuse muutmata.

3.1 Kohus luges tõendatuks, et 3. augustil 2005 ei teadnud R.K. salastatud teabekandja asukohta. Seega ei asunud salastatud

teabekandja R.K. järelevalve all. Olukord, kus salastatud teabekandja ei ole tema eest vastutava isiku pideva järelevalve all,

kujutab endast Korra p 81 nõuete rikkumist. Kuna salastatud teabekandja ei olnud kontrollimisel turvakonteineris ega R.K.

tööruumis ja selle võimalikuks väljaviimiseks ei küsitud nõutavat luba, rikkus R.K. ka Korra p-des 76, 83 ja 841 sätestatud

nõudeid.

3.2 Kohus märkis, et RSS § 321 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumine ei ole tagajärjepõhine. See tähendab, et isiku

tegevus, mis kvalifitseeritakse väärteona, ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole

tagajärg nõutav. Sellise tegevusega ei pruugi kaasneda teabekandja kadumist.

3.3 Lisaks leidis kohus, et R.K-l puudus kohustuste kollisioon kui tema käitumise õigusvastasust välistav asjaolu. Asjaolu, et

Kaitseliidu X Maleval puudus R.K. sõnul kord teabekandjate nõuetekohase käitlemise korraldamiseks, ei võtnud kohtu

hinnangul R.K-lt kohustust oma kohustusi täita.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

4. Tartu Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsuse peale esitas kassatsiooni R.K. kaitsja vandeadvokaat Helina Luksepp, taotledes

maakohtu otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Kassatsiooni põhiväited on järgmised.

4.1 R.K. täitis oma teoga RSS § 321 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu, kuid selle täitsid kõik isikud, kes

Kaitseliidu X Malevas riigisaladuseks tunnistatud teabekandjaid käitlesid - malevas ei olnud täidetud isegi elementaarsed

tingimused salastatud teabekandjate nõuetekohaseks käitlemiseks. Sellises olukorras on R.K. karistamine RSS § 321 lg 1 järgi

ilmselgelt ebaõiglane.

4.2 Väärteomenetluse seadustiku § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kohtuväline

menetleja on R.K-le süüksarvatud teo kirjeldusena esitanud kuriteokoosseisu kirjelduse. Väärteoprotokollis märgitu kohaselt

rikkus R.K. hoolsuskohustust, mille tagajärjel kadus riigisaladuseks tunnistatud teabe kandja. Selline teokirjeldus vastab aga

KarS §-s 242 sätestatud kuriteokoosseisu kirjeldusele.

4.3 R.K. oli kohustuste kollisiooni olukorras, mis välistab tema teo õigusvastasuse. Ühelt poolt pidi ta raamatupidajana täitma

töölepingust tulenevat kohustust raamatupidamise igapäevasel korraldamisel ja teiselt poolt järgima riigisaladuse käitlemise

nõudeid. Kadunud teabekandjal sisaldunud teave oli riigisaladus vaid formaaljuriidiliselt.

4.4 Püsima on jäänud kahtlus selles, kas R.K. andis salastatud teabekandja üle M.K-le või mitte. Lisaks ei ole ümber lükatud

kahtlust, kas R.K. alternatiivkäitumine oleks teabekandja kaotsimineku ära hoidnud. Kõik kahtlused tuleb aga tõlgendada

süüdistatava kasuks.

5. Vastuses kassatsioonile leiab Kaitsepolitseiameti peadirektor Aldis Alus, et Tartu Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsus on

objektiivne ja õiglane ning kohus ei ole rikkunud väärteomenetlusõigust.

5.1 Vastuses märgitakse, et väärteoasja arutamine maakohtus toimus väärteomenetluse seadustiku 12. peatüki alusel, mistõttu

on asjakohatu kassaatori väide, et maakohus pidanuks arutama väärteoasja üksnes väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Seda

sätet antud juhul ei kohaldata, vaid lähtutakse VTMS § 123 lg-st 2, mille kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses,

sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

5.2 R.K-le olid loodud tingimused salastatud teabekandja säilitamiseks turvakonteineris. Ta võis tööpäeva jooksul hoiustada

salastatud teabekandjat Kaitseliidu X Malevas riigisaladuse kaitset korraldava isiku ametiruumides asuvas turvakonteineris,

kuhu R.K-le oli loodud iseseisvaks juurdepääsuks koodikonto. Samuti oli R.K-l võimalik hoida salastatud teabekandjat

sekretär-asjaajaja ametiruumis asuvas turvakonteineris.

5.3 Lähtudes riigisaladuse seadusest, riigisaladuse kaitse korrast ja õiguskindluse põhimõttest, peab salastatud teabekandja

valdaja oma igapäevases töös lähtuma salastatuse märkest ja salastamise alusest. Salastatud teabekandja valdajal ei ole õigust

iseseisvalt muuta salastatuse märget või alust ega töödelda teabekandjat millegi muuna kui vastaval tasemel salastatud

teabekandjana.

5.4 Kaitseliidu X Maleval olid kohtuvälise menetleja hinnangul turvaaladele esitatud nõuded täidetud ning ka R.K. kabinet

vastas üldjoontes turvaala tingimustele. Sellel seisukohal oli ka 16. veebruaril 2007 maakohtus tunnistajana üle kuulatud

Kaitseliidu inspektor, kelle üheks töövaldkonnaks oli Kaitseliidus riigisaladuse kaitse korraldamine.

5.5 Riigisaladuse seaduse § 321 lg 1 järgi kvalifitseeritav väärtegu ei ole tagajärjepõhine. Seetõttu ei ole kvalifikatsiooni

seisukohast asjakohased kassaatori väited, et teabekandja oleks võinud kaduda mistahes muudel asjaoludel.

6. Riigikohtu istungil jäi kohtuvälise menetleja esindaja kassatsioonivastuses esitatud seisukohtade juurde, leides, et

kassatsioon tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu 18. aprilli 2007. a otsus muutmata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Menetledes väärteoasja kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse alusel ei kontrolli maa- või linnakohus üksnes

kohtuvälise menetleja tegevuse õiguspärasust väärteoasja lahendamisel, vaid tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab väärteoasja

täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud

faktilisi ja ka õiguslikke asjaolusid. Seejuures peab kohus välja selgitama VTMS §-s 133 loetletud küsimused, mis on kaebuse

lahendamisel otsustava tähtsusega. Väärteoasja täies ulatuses arutamine ei tähenda aga seda, et kohus võiks väljuda väärteoasja

arutamise piiridest. Need piirid seab VTMS § 87, mille kohaselt toimub väärteoasja arutamine ainult menetlusaluse isiku

suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Kriminaalkolleegium on varasemates lahendites märkinud, et väärteoasja

arutamine väärteoprotokollis sätestatud ulatuses tähendab kohtu seotust väärteoprotokollis sisalduva teokirjeldusega, mis

tähendab omakorda seda, et kohus ei tohi karistada menetlusalust isikut teo eest, mida ei ole väärteoprotokollis kirjeldatud

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-75-03 - RT III 2003, 21, 200; nr 3-1-1-53-06 - RT III 2006,

27, 246), samuti ei ole kohtul võimalik tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsused väärteoasjades nr 3-1-1-80-06 - RT III 2006, 36, 304; nr 3-1-1-38-07 - RT III 2007, 30, 244).

8. Eelnevast tulenevalt on käesolevas asjas asjakohatud kassaatori väited selle kohta, et lisaks R.K-le täitsid RSS § 321 lg 1

järgi kvalifitseeritava väärteo objektiivse koosseisu ka teised isikud, kes Kaitseliidu X Malevas riigisaladust sisaldavaid

teabekandjaid käitlesid. Kohus sai väärteoasja arutada üksnes R.K. suhtes ega võinud anda hinnangut väärteoprotokollis

märkimata isikute ja selles kajastamata koosseisuliste asjaolude suhtes. Samuti märgib kriminaalkolleegium, et isegi juhul, kui

oleks tuvastatud riigisaladust sisaldava teabekandja käitlemise nõuete rikkumine Kaitseliidu X Malevas mõne teise ametniku

poolt, ei oleks tegemist asjaoluga, mis välistaks R.K. karistamise tema poolt toimepandud rikkumiste eest.

9. Väärteoprotokolli kohaselt heideti R.K-le ette seda, et ta ei järginud Korra p-des 76, 81, 83 ja 841 sätestatud nõudeid, mille

tõttu sai võimalikuks temale väljastatud salastatud teabekandja kadumine. Riigisaladuse kaitse korra rikkumine seisnes selles,

et R.K. ei säilitanud tema valduses olevat salastatud teabekandjat turvakonteineris, kuigi tööandja poolt olid selleks tingimused

loodud. Pärast salastatud teabekandja turvakonteinerist väljavõtmist ei hoidnud ta seda oma pideva järelevalve all - ei sulgenud

seda turvakonteinerisse ega lukustanud tööajal ruumist lahkudes ruumi sissepääse. Samuti ei küsinud ta asutuse juhi luba ega

pakendanud salastatud teabekandjat nõuete kohaselt selle turvaalalt väljaviimisel.

10. Seoses kassaatori väitega selle kohta, et kõik kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, osutab Riigikohtu

kriminaalkolleegium väärteoasjas nr 3-1-1-147-05 tehtud otsuses märgitule, et KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud süütuse

presumptsiooni põhimõtte kohaselt peab kohus tõlgendama süüdistatava kasuks üksnes sellise kahtluse, mille kõrvaldamine

kriminaalmenetluses ei ole enam võimalik, ning et VTMS § 2 kohaselt on see põhimõte siduv ka väärteomenetluses (RT III

2006, 8, 69). Käesolevas väärteoasjas ei esine kahtlusi R.K. süüdioleku kohta - kriminaalkolleegiumi hinnangul on kohus

tõendatud asjaoludele tuginedes nõuetekohaselt argumenteerinud, miks ta leiab, et väärtegu, s.o R.K-le etteheidetav Korra p-

des 76, 81, 83 ja 841 sätestatud nõuete rikkumine, on toime pandud, et see tegu on õigesti kvalifitseeritud ja selle väärteo on

õigusvastaselt ning süüliselt toime pannud R.K.. Seejuures on kohus ka põhjendatult argumenteerinud, miks puudus R.K-l

kohustuste kollisioon kui tema käitumise õigusvastasust välistav asjaolu. Maakohus on ära näidanud, millised asjaolud luges

kohus tõendatuks ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Samuti on kohtu otsus piisavalt

põhistatud - kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale hästi jälgitav.

11. Tähelepanu väärib aga kassatsiooni väide, et kohtuväline menetleja on R.K-le süüksarvatud teo kirjeldusena esitanud mitte

väärteo- vaid kuriteokoosseisu kirjelduse. Nii märgib kassaator, et väärteoprotokollis märgitu kohaselt rikkus R.K.

hoolsuskohustust, mille tagajärjel kadus riigisaladust sisaldav teabekandja - selline teokirjeldus vastab aga KarS §-s 242

sätestatud kuriteokoosseisu kirjeldusele. Seoses sellega märgib kriminaalkolleegium järgmist.

11.1 Riigisaladuse seaduse § 321 lg 1 näeb ette karistuse riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete

rikkumise eest, kui see ei olnud seotud riigisaladuse avalikustamisega. Samas näeb KarS § 242 (kuni 31. detsembrini 2007

kehtiv redaktsioon) muuhulgas ette vastutuse riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise eest. Kriminaalkolleegium on

märkinud, et lugedes riigisaladuse avalikustamise, selle ebaseadusliku edastamise, sellele ebaseadusliku juurdepääsu

võimaldamise ja riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamise kuriteoks KarS §-de 241 ja 242 järgi ning nähes samaaegselt

RSS § 321 lg-s 1 ette väärteokaristused riigisaladuse seaduse või selle alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumise eest (kui

see ei ole seotud riigisaladuse avalikustamisega), on seadusandja soovinud saavutada olukorda, kus karistusseadustiku

nimetatud paragrahvides loetletud teod oleks karistatavad kuritegudena, kõik muud riigisaladuse seaduse või selle alusel

kehtestatud õigusaktide rikkumised aga väärtegudena (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-06

- RT III 2006, 44, 370, p 18).

11.2 Väärteoprotokolli kohaselt heideti R.K-le ette seda, et ta ei järginud Korra p-des 76, 81, 83 ja 841 sätestatud nõudeid,

mille tõttu sai võimalikuks temale väljastatud salastatud teabekandja kadumine. Maakohus tuvastas, et R.K. tõepoolest

riigisaladuse kaitse korra neid nõudeid rikkus ja täitis sellega RSS § 321 lg 1 sisalduva väärteokoosseisu. Kohus asus samuti

õigesti seisukohale, et RSS § 321 lg 1 järgi väärteona kvalifitseeritav käitumise ei ole tagajärjepõhine, mis tähendab, et selline

väärteona kvalifitseeritav käitumine ei pruugi kaasa tuua materiaalset tagajärge ja süüteokoosseisu olemasoluks ei ole tagajärg,

s.o teabekandja kadumine, oluline ega nõutav.

11.3 Ehkki R.K-le koostatud väärteoprotokollis on lisaks väärteokoosseisule (Korra p-de 76, 81, 83 ja 841 nõuete rikkumine)

kirjeldatud ka kuriteokoosseisu tunnust (riigisaladust sisaldava teabekandja kaotamine), on nii kohtuväline menetleja kui ka

kohus kvalifitseerinud menetlusaluse isiku käitumise väärteona. Seejuures on maakohus selgitanud, et menetlusaluse isiku

karistamisel RSS § 321 lg 1 järgi ei ole tähtsust asjaolul, kas talle etteheidetavate rikkumiste tulemusel riigisaladust sisaldav

teabekandja kaotati või mitte. Arutades väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest ning kontrollides

kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, ei väljunud maakohus sellise selgituse

andmisega väärteoasja arutamise piiridest ega rikkunud muul viisil väärteomenetlusõigust. Vastupidi - kohus argumenteeris

põhjendatult, miks ei ole väärteoprotokollis märgitud kuriteokoosseisu tunnusel õiguslikku tähendust menetlusaluse isiku

karistamisel väärteoprotokollis kirjeldatud ja RSS § 321 lg-s 1 märgitud väärteokoosseisule vastavate tegude toimepanemise

eest. Seega on ekslik kassaatori väide selle kohta, nagu oleks menetlusalust isikut käesolevas väärteoasjas karistatud ka

kuriteokoosseisu (KarS § 242) täitmise eest.

12. Eeltoodu alusel ja juhindudes VTMS § 174 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu 18. aprilli 2007. a

otsuse R.K. väärteoasjas muutmata ja kaitsja kassatsiooni rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi