3-2-1-96-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-96-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 12. november 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ SILVENOINEN hagi Rando Kesküla, Kalvi Pihli ja Katri

Roinineni vastu kahju hüvitamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-1434

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ SILVENOINEN kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ SILVENOINEN (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Marina Valge

Kostja Rando Kesküla (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leino Biin

Kostja Kalvi Pihl (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leino Biin

Kostja Katri Roininen (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Leino Biin

Asja läbivaatamise kuupäev

15. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 5. märtsi 2007. a otsus ja Tartu Maakohtu 27. novembri

2006. a otsus ning saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Maakohtule.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada OÜ-le SILVENOINEN kassatsioonkaebuselt 3. aprillil 2007. a tasutud kautsjon

2595 (kaks tuhat viissada üheksakümmend viis) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ SILVENOINEN esitas 25. aprillil 2005. a Jõgeva Maakohtule hagiavalduse Rando Keskülalt

101 596 krooni 50 sendi, Kalvi Pihlilt 133 489 krooni 30 sendi, Katri Roininenilt 24 320 krooni 40

sendi ja Paavo Veermäelt 127 431 krooni 70 sendi saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt töötasid kostjad hageja hallatavas Lihula tanklas. Kostjatega olid sõlmitud

töölepingud ning kollektiivse varalise vastutuse leping. Lihula tankla 24. jaanuari 2005. a sularaha-

arvelduse kontrollakti järgi on 2004. aastal tekkinud tanklas puudujääk, kokku 386 837 krooni

90 senti. Kostjad, rikkudes töökohustusi, tekitasid 1. jaanuarist 2004. a 31. detsembrini 2004. a

hagejale puudujäägiga varalist kahju, mille nad on kohustatud hüvitama kollektiivse varalise

vastutuse lepingu järgi.

2. Kostjad vaidlesid hagiavaldusele vastu.

R. Kesküla, K. Pihl ja K. Roininen leidsid, et hagejale kahju tekkimine ei ole tõendatud. Kostjate

andmetel müüdi tanklas mitte hageja, vaid Eksar-Transoil AS-i kaupa. Kostjatega sõlmitud

kollektiivse varalise vastutuse lepingust ei nähtu, kes on tööandjaks, ning tööandja esindaja ei ole

lepingut allkirjastanud. R. Kesküla kirjutas lepingule alla alles töölepingu lõpetamisel. Seega ei olnud

temaga töötamise perioodil kollektiivse varalise vastutuse lepingut sõlmitud.

Hageja jättis täitmata kohustuse kehtestada arvestuse ja aruandluse kord ning vastavad

dokumendivormid, mistõttu ei olnud kostjatel võimalik neid vorme täita. Hageja oli andnud aruande

vormi, millele kanti vahetuste üleandmise andmed, kuid alates 2004. aasta märtsist neid blankette

hageja töökohta ei toonud. Juhised aruande täitmiseks saadi suuliselt nii hageja juhatuse liikmelt kui

ka P. Veermäelt, kes oli määratud tankla juhatajaks. Kostjad töötasid tankijatena ning nende

töökohustuste ja -õiguste hulka ei kuulunud sularaha inkasseerimine. Hageja ei olnud kehtestanud

sularaha üleandmise või inkassatsiooni korda või ei olnud töötajatele seda tutvustanud, mistõttu ei saa

kostjad vastutada raha võimaliku kaotsimineku eest. Võrreldes tankla käivet väidetava tekitatud

kahjuga ilmneb, et igakuine raha puudujääk oli keskmiselt 1/3 tankla käibest. Selline puudujääk oleks

pidanud juba varem hageja tähelepanu äratama. Hagi on esitatud pärast aegumistähtaja möödumist ja

on seetõttu aegunud.

P. Veermäe selgitas kirjalikus vastuses, et töökorralduse ja dokumentatsiooni kehtestas hageja

juhtkond. Kostjad täitsid juhtkonna korraldusi. Töölepingu lõpetamisel kostjale pretensioone ei

esitatud. Kõik dokumendid viis hageja tankla töö lõpetamisel ära, mistõttu ei ole võimalik neid

tõenditena esitada.

3. Jõgeva Maakohus rahuldas hagi 28. novembri 2005. a otsusega ning mõistis R. Keskülalt hageja

kasuks välja 101 596 krooni 50 senti, K. Pihlilt 133 489 krooni 30 senti, K. Roininenilt 24 320 krooni

40 senti ja P. Veermäelt 127 431 krooni 70 senti.

4. R. Kesküla, K. Pihl ja K. Roininen esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused.

P. Veermäe maakohtu otsust ei vaidlustanud. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 28. veebruari 2006. a otsusega apellatsioonkaebused osaliselt ja

tühistas maakohtu otsuse osas, millega rahuldati OÜ SILVENOINEN hagi R. Kesküla, K. Pihli ja

K. Roinineni vastu, ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus jättis

maakohtu otsuse muutmata osas, millega P. Veermäelt mõisteti hageja kasuks välja 127 431 krooni 70

senti.

Ringkonnakohus leidis, et maakohus ei ole põhjendanud, kas hageja kahju tekkis R. Kesküla, K. Pihli

ja K. Roinineni õigusvastase käitumise tõttu. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hagejal esitada

täiendavaid tõendeid.

6. Tartu Maakohus rahuldas 27. novembri 2006. a otsusega R. Kesküla, K. Pihli ja K. Roinineni vastu

esitatud hagi osaliselt ning mõistis hageja kasuks välja R. Keskülalt 60 957 krooni 90 senti, K. Pihlilt

80 093 krooni 60 senti ja K. Roininenilt 14 592 krooni 20 senti. Kohtukulud jättis maakohus poolte

endi kanda.

Maakohtu otsuse kohaselt on hagejale kahju tekkimine tõendatud tankla sularahaarvelduse

kontrollaktiga, sularaha liikumise kontrolltabeliga, tankla sularaha sissemaksu ja sularaha liikumise

andmetega ning vahetuse müügiaruannetega. Nimetatud tõenditest ilmneb, et 1. jaanuarist 2004. a

31. detsembrini 2004. a tekkis tanklas puudujääk 386 837 krooni 90 senti. Sellest summast 127 431

krooni 70 senti mõistis Jõgeva Maakohus 28. novembri 2005. a otsusega välja P. Veermäelt, kes ei ole

seda otsust vaidlustanud.

Kostjate süü tuvastamisel tuleb muu hulgas hinnata seda, kas hageja oli korraldanud raamatupidamise

ja jälginud sellest kinnipidamist. Kogutud tõenditest ilmneb, et raamatupidamine ei olnud korraldatud

ning hageja ei kontrollinud, kuidas töötajad raamatupidamist teevad. Hageja ei täitnud kollektiivse

varalise vastutuse lepingus sätestatud kohustust luua kollektiivile tingimused, mis on vajalikud

väärtuste täieliku säilimise tagamiseks, ning ei rakendanud õigel ajal abinõusid, selgitamaks ja

kõrvaldamaks põhjusi, mis takistavad kollektiivil tagamast väärtuste säilimist, ega selgitanud välja

isikuid, kes on süüdi kahju tekitamises.

Tõendatud on sularaha laekumine tanklasse ning sularaha panka üleandmine. Pooled ei ole tõendanud

raha hoidmist vahetuse ajal ning raha üleandmist pärast vahetuse lõppu. Kollektiivse varalise

vastutuse lepingu sõlmimise tagajärjeks on see, et tööandja ei pea konkreetselt tõendama, milline

töötaja või millised töötajad ühiselt põhjustasid kahju. Kostjad olid kohustatud tagama hageja vara

säilimise ning vastutavad vara kaotsimineku eest. Kostjad ei ole tõendanud, et hageja vara kadunuks

muul viisil kui nende tegevuse tõttu.

Puudujäägi tekkimises on osaliselt süüdi ka hageja, sest ta jättis raamatupidamise korraldamata ning

võttis tankla juhatajana tööle ebausaldusväärse töötaja (P. Veermäe). Hinnates ENSV töökoodeksi

(TööK) § 130 lg 1 alusel olukorda, milles kahju tekitati, ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1 järgi

kahjustatud isikust endast tulenevaid asjaolusid, rahuldas maakohus hagi 60% ulatuses.

7. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada

kostjatelt väljamõistetatud kahjuhüvitise vähendamise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega

rahuldada hagi kostjate vastu täies ulatuses.

8. Kostjad esitasid samuti maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, paludes selle tühistada ning

uue otsusega jätta hagi nende vastu rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

9. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 5. märtsi 2007. a otsusega kostjate apellatsioonkaebused,

tühistades maakohtu otsuse ja tehes uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Hageja

apellatsioonkaebuse jättis ringkonnakohus rahuldamata. Ühtlasi muutis ringkonnakohus

menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohus tuvastas, et kollektiivse varalise vastutuse lepinguga võtsid kostjad endale

kohustuse vastutada Lihula tanklas asuva vara säilimise eest, kohustudes selle kohustuse rikkumise

korral hüvitama kahju. Lepingust tulenevalt ei vastuta kostjad kahju eest, mis jääb väljapoole

lepinguga võetud kohustust.

Kostjad töötasid tankijatena ning nende põhiliseks tööülesandeks oli kütuse müük klientidele.

Kostjate seletustest nähtub, et pärast vahetuse lõppu panid nad sularaha seifi ning nendel puudujääke

ei olnud. Eelnevat kinnitab asjaolu, et kostjatega töölepingute lõpetamisel hagejal neile pretensioone

ei olnud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostjatega samal perioodil töötas tanklas tankijana P. Veermäe,

kes täitis ühtlasi ka tankla juhataja kohustusi ning kelle tööülesannete hulka kuulus sularaha

käitlemine (raha panka viimine, tööandja esindajale üleandmine, raha kulutamine tankla

olmevajadusteks). Asjas ei ole võimalik kindlaks teha, kui palju võttis kostja P. Veermäe tankla seifist

sularaha ning kas kogu seifis olnud sularaha on võrdne summaga, mille P. Veermäe viis panka, andis

üle hageja esindajale või kasutas tankla olmevajadusteks.

Kuivõrd kollektiivse varalise vastutuse lepingust tulenevalt puudus kostjatel tanklas oleva sularaha

käsutamise õigus ja reaalselt tegi sularahaga tehinguid P. Veermäe, siis ei saa kostjate süüd sularaha

puudujäägi tekkimises eeldada. Hageja ei ole tõendanud, kes kostjatest ja kui palju kahju tekitas.

Seetõttu ei saa kindlaks teha põhjuslikku seost kostjate väidetavate töökohustuste rikkumise ja

hagejal tekkinud kahju vahel.

Lisaks märkis ringkonnakohus, et hageja jättis täitmata endale kollektiivse varalise vastutuse

lepinguga ning K. Pihliga sõlmitud varalise vastutuse lisaklausliga võetud kohustused. Kostjatega

töölepingute lõpetamisel ei teinud hageja inventuure, et võimalik kahju ja selle tekkepõhjused välja

selgitada. Kontrollakt, millega tuvastati puudujääk, on koostatud alles pärast kostjatega töölepingute

lõpetamist. Kollektiivse varalise vastutuse lepingust nähtub, et 2004. a detsembris olid tankijatena

tööl ka E. Pihl ja K. Koppel. Hagiavaldusest ja hageja esitatud tõenditest ei nähtu, milline võiks olla

nimetatud isikute osa kahju tekitamises.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning saata asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi palus hageja

jätta kohtukulud kostjate kanda.

Hageja leiab, et ringkonnakohus kohaldas vääralt töökoodeksist tulenevat töötajate süü eeldust

kollektiivse varalise vastutuse korral: kostjad pidid tõendama oma süü puudumist. Kuna kostjad on

kinnitanud, et neil oli rahale juurdepääs, ei ole põhjendatud ringkonnakohtu tuginemine sellele, et

kostjatel puudus sularaha käsutamise õigus ja tehinguid tegi P. Veermäe, mistõttu ei saa kostjate süüd

eeldada. Hageja tegemata jätmised ei vabasta kostjaid kahju hüvitamise kohustusest.

Ringkonnakohus rikkus menetlusnorme, jättes vastamata hageja apellatsioonkaebuse väidetele ning

jättes tõendid analüüsimata ja põhjendamata, miks tuleb tõendeid maakohtust erinevalt hinnata.

Samuti tugines ringkonnakohus asjaoludele, mida pole uuritud ega tõendatud, väljudes sellega

kostjate apellatsioonkaebuse piiridest.

11. Kostjad ei vastanud kassatsioonkaebusele tähtaegselt.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ja ringkonnakohtu otsus tuleb tühistada TsMS § 692 lg 1 p-

de 1 ja 2 ning TsMS § 692 lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 alusel saata samale

maakohtule uueks läbivaatamiseks.

13. TööK § 1281 lg 1 sätestab võimaluse sõlmida kollektiivse varalise vastutuse lepingu töötajatega,

kes töötavad ametikohal või teevad töid, mis on vahetult seotud neile antud väärtuste hoidmisega,

töötlemisega, müügiga (väljaandmisega), veoga või tootmisprotsessis kasutamisega ning kui ei ole

võimalik piiritleda iga töötaja materiaalset vastutust ja sõlmida temaga täieliku materiaalse vastutuse

lepingut.

Tööandjal kui kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmimisest huvitatud isikul lasub TööK § 1281

lg 1 kohaldamiseks vajalike asjaolude tõendamise koormus, sh peab ta tõendama, miks ei olnud iga

töötajaga võimalik eraldi sõlmida isikliku varalise vastutuse lepingut. Kuna kollektiivne varalise

vastutuse leping on töötajale ebasoodne leping (töötaja vastutab mitte üksnes oma tegude eest, vaid

ka kollektiivi teiste liikmete tegude eest) ja kuna praegusel ajal ei ole ühiskonnas toimunud

muudatuste tõttu enam rakendatavad töötajate huve kaitsvad TööK § 1281 lg-d 2 ja 3, mis vastavalt

näevad ette kollektiivse varalise vastutuse lepingu kooskõlastamise ettevõtte, asutuse või

organisatsiooni ametiühingukomiteega (neid ei näe ette ametiühingute seadus) ning kollektiivse

varalise vastutuse lepingu sõlmimise võimaluse üksnes vastavas loetelus nimetatud tööde puhul (selle

loetelu pidi kinnitama NSV Liidu Ministrite Nõukogu Riiklik Töö ja Sotsiaalküsimuste Komitee koos

ÜAÜKN-iga), siis peavad kohtud hindama kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivust sõltumata

poolte taotlustest.

Kohtud ei tuvastanud, kas esinevad kostjatega kollektiivse varalise vastutuse lepingute sõlmimise

eeldused või mitte. Sellega rikkusid kohtud TsMS § 348 lg-t 2, mis kohustab kohut hoolitsema selle

eest, et asja arutatakse ammendavalt. TsMS § 351 lg 1 järgi peab kohus arutama menetlusosalisega

vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Sama

paragrahvi teine lõige paneb kohtule kohustuse võimaldada pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate

asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult oma seisukoht.

14. Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus uuesti hindama kostjate kõiki vastuväiteid, sh väiteid, et

hageja ei ole kollektiivse varalise vastutuse lepingule alla kirjutanud, hagejale ei ole kahju tekkinud

ning kostja R. Kesküla kirjutas kollektiivse varalise vastutuse lepingule alla alles töölepingu

lõpetamisel.

Maakohus kohaldas ebaõigesti TsÜS § 113, leides et R. Kesküla kiitis temaga töölepingu lõppemise

päeval kollektiivse varalise vastutuse lepingu heaks. TsÜS § 113 kohaselt, kui tehing on heaks

kiidetud, kehtivad heakskiidu õiguslikud tagajärjed alates tehingu tegemisest, kui seadusest või poolte

kokkuleppest ei tulene teisiti. TsÜS § 113 rakendub TsÜS § 111 lg-st 1 nähtuvalt üksnes juhul, kui

tehingu kehtivus sõltub kolmanda isiku eelnevast või tagantjärele antud nõusolekust (heakskiidust).

Kollektiivse varalise vastutuse leping sõlmitakse TööK § 1281 lg 2 järgi tööandja ja kollektiivi kõigi

liikmete vahel. Kuna kollektiivse varalise vastutuse lepingu kehtivus ei sõltu kolmanda isiku

nõusolekust, ei ole TsÜS § 113 sellise lepingu puhul kohaldatav.

Samuti peab maakohus arvestama asja uuel läbivaatamisel töölepingu seaduse §-ga 15, mille järgi on

töötaja jaoks seaduses, haldusaktis või kollektiivlepingus ette nähtust halvemad töölepingu

tingimused kehtetud. Sellest sättest tulenevalt on kehtetu leping, millega tahetakse sisse seada

töötajate kollektiivne varaline vastutus olukorras, kus ei esine TööK § 1281 lg-s 1 nimetatud eeldusi.

Kolleegium juhib veel tähelepanu sellele, et kostjad on hagejaga sõlmitud kollektiivse varalise

vastutuse lepingule alla kirjutanud eri kuupäevadel vastavalt oma tööleasumisele hageja juures.

Kollektiivse varalise vastutuse lepingu sõlmivad tööandja ja töökollektiiv. Seega on tegemist

mitmepoolse kirjaliku lepinguga, millele peavad alla kirjutama tööandja ja kõik kollektiivi liikmed.

Sellise lepingu muutmine on võimalik üksnes kõigi lepingupoolte kirjalikul nõusolekul. Kollektiivse

varalise vastutuse lepingu muutmiseks on ka kollektiivi liikmete koosseisu muutmine.

15. Kui maakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et pooled sõlmisid kehtiva kollektiivse varalise

vastutuse lepingu ja kostjad rikkusid ühiselt seda lepingut, s.o ei taganud neile usaldatud vara

allesolekut, peab maakohus hindama süü puudumise vastuväidet iga kostja suhtes eraldi. Kostjate süü

kahju tekitamises võib puududa muu hulgas siis, kui neil ei olnud võimalik mõistlikult käitudes ära

hoida puudujäägi tekkimist selle tõttu, et hageja rikkus oma kohustusi, mida ta oli endale võtnud

kollektiivse täieliku varalise vastutuse lepinguga. Juhul, kui kostjad ei suuda tõendada oma süü

puudumist, võib neilt väljamõistetavat hüvitist vähendada TööK § 130 lg 2 järgi, arvestades nende

igaühe süü astet ja materiaalset olukorda ning muid asjaolusid, sh hageja poolt oma kohustuste

rikkumist.

16. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu