3-2-1-98-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-98-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Henn Jõks

Kohtuasi

Rootsi Kuningriigi (Rootsi Energia Agentuuri (STEM)

kaudu) hagi Keila linna ja Paldiski linna vastu laenulepingust

tuleneva võla sissenõudmiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

05-689

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keila linna kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Rootsi Kuningriik (Rootsi Energia Agentuuri kaudu),

esindaja vandeadvokaat Arne Ots

Kostja I Keila linn, esindajad vandeadvokaat Matti Laarmaa ja

vandeadvokaat Paul Varul

Kostja II Paldiski linn, esindaja vandeadvokaat Leon Glikman

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Ots. Kostja I esindaja

vandeadvokaat P. Varul. Kostja II esindaja vandeadvokaat

L. Glikman. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu 10. aprilli 2007. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Mõista Keila linnalt Rootsi Kuningriigi kasuks välja Rootsi Kuningriigi kassatsiooniastme

õigusabikulud 25 000 krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 4. märtsil 2005 esitas Rootsi Kuningriik (Rootsi Energia Agentuuri (STEM) kaudu), edaspidi

hageja, Harju Maakohtule hagi Keila linna (edaspidi ka kostja I) ja Paldiski linna (edaspidi ka kostja

II) vastu laenulepingust tuleneva võla 10 530 813 krooni 20 sendi sissenõudmiseks. 28. septembril

2006. a esitas hageja haginõude suurendamise avalduse, mille kohaselt on viivised 6 068 384 krooni

17 senti ja intress 4 095 606 krooni 67 senti. Kokku soovis hageja 20 694 804 krooni väljamõistmist.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I, keda esindas Keila linna Paldiski linnaosa

vanem J. Mölder, 6. märtsil 1996. a laenulepingu, millega hageja avas kostjale I 6 500 000 Rootsi

krooni suuruse krediidilimiidi, finantseerimaks Paldiski linnaosale kuuluva katlamaja boileri

üleviimist masuudiküttelt bioenergia tarbimisele. Lepingu sõlmimise ajal oli kostja II kostja I

linnaosa. Lepingu p 3.2 kohaselt tuli laen tagastada alates 31. märtsist 1998. a osamaksetena. Lepingu

p 5 kohaselt kohustus kostja I tasuma laenult intressi, mille määraks oli 6 kuu STIBOR Rootsi krooni

suhtes, mida muudeti igal aastal 1. aprillil ja 1. oktoobril. Lepingu p 6.1 alusel kohustus kostja I

tasuma viivist 0,1% tasumata summalt päevas. Lepingu alusel on kostja I saanud laenu 6 194 596

Rootsi krooni, mis hagi esitamise seisuga moodustas 10 530 813 Eesti krooni 20 senti. Kostjad ei ole

laenu tagastanud.

Kostja I kohustus tagastada lepingu alusel saadud laen ja samuti kokkulepitud intress ja viivised

tuleneb nii lepingust kui ka seadusest. Lepingu p 3.1 kohaselt kohustus kostja I tagastama saadud

laenu ja lepingu alusel makstavad muud summad. Leping vastab VÕS § 396 lõikes 1 toodud

laenulepingu tunnustele ja seega tuleb laen tagastada. VÕS § 397 kohaselt tuleb laenusummalt tasuda

ka intressi, kui laen on antud majandus- või kutsetegevuses või kui intress on lepingus kokkulepitud.

VÕS § 101 alusel on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse rikkumise korral kohustuse täitmist, kahju

hüvitamist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

Vastavalt Keila linna Paldiski linnaosa põhimäärusele oli linnaosa omavalitsusorganiks 15-liikmeline

halduskogu ja Paldiski Linnaosavalitsus. Samuti oli linnaosavalitsusel Keila linna eelarves oma

eelarve. Vaidlusalune leping sõlmiti hageja, Keila linna ja Keila linna Paldiski linnaosavalitsuse

läbirääkimiste tulemusena ja lepingus nähti ette (p 11.2) ka see, et Paldiski linna omavalitsusele

iseseisva omavalitsuse staatuse andmisel kantakse lepingust tulenev võlg üle Paldiski linnale. Kostjad

ei ole võlga üle kandnud.

3. Kostja I ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et kõigile asjaosalistele oli teada, et Paldiski linna kui

iseseisva omavalitsuse kadumine oli lühiajaline, ja seda arvestati ka lepingus. Nii olid hageja ja kostja

I ette näinud lepingu p-s 11.2, et kui kostja II omandab uuesti omavalitsuse staatuse, siis vaidlusaluse

lepingu järgsete õiguste ja kohustuste üleminek vormistatakse kostja II poolt omavalitsusliku staatuse

omandamisel. Vastavalt Paldiski omavalituse korraldamise seaduse (POKS) §-le 5 saabus see

oktoobris 1996 ning selle sätte järgi läksid koos Paldiski linna territooriumil omavalitsuse

moodustumisega üle ka vaidlusaluse lepingu järgsed kohustused ja õigused.

Ajal, kui Keila linna koosseisus oli linnaosana Paldiski linnaosa, säilis tal ka omaette eelarve ja

kostjate eelarveid ei ole kunagi liidetud. Kostjate varad olid kogu aeg lahus. Samuti oli tal ka oma

halduskogu, linnaosavalitsus ja eraldi vastavad põhimäärused. Pärast Paldiski linna omavalituse

õiguste tekkimist ei ole kostjad varasid jaganud, mis näitab seda, et need varad on alati lahus olnud ja

ei olnud midagi jagada.

Kostja I on kinnitanud nõude üleminekut oma linnavolikogu 24. aprilli 1997. a otsusega, kus kinnitati

1996. a eelarve täitmine ja sellega koos ka 1996. a bilanss, kus on kajastatud ka kohustus hageja

vastu. Asjaolu, et hiljem on kostja II oma bilansist hageja nõude välja jätnud, ei saa omada aga

õiguslikku tähendust. Kuna lepingujärgsed kohustused on üle läinud kostjale II, siis kostja I vastu ei

ole hagejal nõuet.

Kostja II ei tunnistanud hagi ja palus selle enda suhtes jätta rahuldamata. Vaidlusalusest lepingust

tulenevad kohustused vaid hagejale ja kostjale I. Viimase kohustused ei ole kehtivalt kostjale II üle

läinud. Pooled olid sõlminud kirjaliku lepingu ja selle alusel said kohustused kostjale II üle minna

vaid kirjaliku kohustuste üleandmise lepingu alusel. Sellist lepingut sõlmitud ei ole. Lepingu p 11.2

viitab küll võimalusele kohustuste üleandmiseks kostjale II, kuid seda ei ole toimunud.

4. Harju Maakohus rahuldas 11. detsembri 2006. a otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt I hageja

kasuks välja 20 694 804 krooni. Hagi kostja II vastu jättis maakohus rahuldamata.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei saa kohaldada praegu kehtivat võlaõigusseadust, kuna

hageja on kõik omapoolsed sooritused teinud TsK kehtivuse ajal ja lepingu kohaselt on jäänud vaid

kohustatud poole sooritused, mistõttu ei ole tegemist kestvuslepinguga. Kestvuslepingu eelduseks on

mõlemapoolsete korduvate soorituste tegemine, mida praegusel juhul VÕS-i kehtimise ajal ei ole

tehtud.

Leping vastab sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lõike 1 kohaselt laenulepingu tunnustele. Vastavalt

lepingule ja TsK § 272 lõikele 1 kohustus kostja I tagastama saadud laenu lepingus kokkulepitud

tingimustel. Kehtivalt on kokkulepitud ka intresside ja viiviste arvestamine. Lepingu sõlmimise ajal

ja kostja I poolt väidetud kohustuste ülemineku ajal, st oktoobris 1996. a, kehtinud TsÜS § 59 lõike 1

kohaselt võivad tsiviilõigused ja -kohustused üle minna ühelt isikult teisele (õigusjärglus), kui need

seaduse järgi või oma olemuselt ei ole isikuga lahutamatult seotud. Lõike 3 järgi on õigusjärgluse

aluseks tehing, seadus või muu õigusakt. Seega oleks kostjal I võimalik vabaneda oma kohustustest,

kui kohustuste üleminek kostjale II tuleneks kas seadusest või pooltevahelisest lepingust. TsK § 220

lõike 1 kohaselt võis võlgnik üle kanda oma kohustuse vaid kreeditori nõusolekul.

Lepingu sõlmimise ajal ei olnud kostja II iseseisev õigussuhete subjekt, st ta ei olnud iseseisev

omavalitsuse üksus, vaid vastavalt POKS § 1 lõikele 2 oli Paldiski linna maa-ala liidetud Keila linna

haldusterritooriumiga ja moodustatud Keila linna Paldiski linnaosa. Kohaliku omavalitsuse

korralduse seaduse (edaspidi KOKS) § 56 kohaselt oli linnaosa linna maa-alal ja koosseisus volikogu

kinnitatud linnaosa põhikirja alusel tegutsev üksus. Paldiski linn tekkis avalik-õigusliku juriidilise

isikuna vastavalt POKS §-le 5 oktoobris 1996. a.

Kostja II leiab, et tema lepingujärgsed kohustused on üle läinud. Lepingu p-s 11.2 on kokku lepitud,

et Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse moodustamisel lähevad selle lepingu järgsed

laenuvõtja õigused ja kohustused üle Paldiski linnale. Lepingu p 11.1 kohaselt ei olnud vajalik hageja

kirjalik nõusolek. Neid sätteid saab käsitada kui TsK § 220 lõikest 1 tulenevat kreeditori heakskiitu

võla ülekandmisele. Selleks, et tehinguline õigusjärglus oleks Paldiski linna suhtes tekkinud, on aga

vajalik ka kostjate tehing, kust ilmneks, et sellise võla ülekandmisega on Paldiski linn nõustunud.

Lepingu p 11.2 alusel ei saanud tekkida õigusjärglust, millega lepingujärgsed kohustused oleksid üle

läinud kostjale II. Tsiviilõiguse üldiste põhimõtete kohaselt saab isik käsutada vaid temale kuuluvaid

õigusi ja kohustusi ning võtta endale vastavaid kohustusi. Teise isiku nimel saab kohustusi võtta vaid

vastava volituse olemasolul.

Hageja ja kostja I on pannud kostjale II kohustusi, omamata selleks vastavat volitust. TsÜS § 103

lõike 1 kohaselt oli selline tehing tühine. Volitusteta tehingu oleks saanud kehtima panna, kui

esindatav oleks selle tehingu hiljem heaks kiitnud. Pooled ei ole esitanud ühtegi asjaolu, mille

kohaselt oleks kostja II sõnaselgelt heaks kiitnud talle kostja I lepingujärgsete õiguste ja kohustuste

ülemineku. Seega ei ole tuvastatav tehinguline õigusjärglus.

Kostja I on viidanud sellele, et kostja II on hageja nõuet tunnistanud, kuna on oma eelarves ja bilansis

võtnud arvele ka lepingujärgsed kohustused hageja vastu. Need väited ei anna alust lugeda

vaidlusalune kohustus üleläinuks. Paldiski Linnavolikogu 24. aprilli 1997. a otsusega nr 55 kinnitatud

Paldiski linna 1996. a eelarve täitmise aruanne küll sisaldab vaidlusalust laenu, kuid seda ei saa

käsitada TsÜS § 62 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusena. Esitatud asjaoludel võis olla tegu

Keila linna Paldiski linnaosa ja oktoobrist 1996. a Paldiski linna ühendatud bilansiga, kus linnaosa

bilansist tulenevalt pidi vastav kohustus peegelduma, kuid see ei olnud Paldiski linna kohustuseks.

Nagu selgitas ka Paldiski linn, oli tegemist sisuliselt Keila linna Paldiski linnaosa eelarve täitmise

kinnitamisega.

Kostjate eelarvete lahusus ei ole tõendatud. Kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit, et selle alusel

tuvastada, nagu oleks tema koosseisus tegutsenud Paldiski linnaosa olnud lahus seisva varaga või

eelarvega üksus. Sel ajal kehtinud KOKS §-st 57 ei tulene, et linnaosal ei võinud olla oma eelarvet.

Samas KOKS § 38 nimetab kohaliku omavalitsuse eelarvena vaid linna või valla eelarvet. Lepingust

tulenevad kohustused olid siduvad Keila linnale ja tema võetud kohustuste kirjeldamine Paldiski

linnosa eelarves ja bilansis, nagu see toimus ka laenulepingust tuleneva kohustusega, ei too endaga

automaatselt kaasa nende ülekandumist Paldiski linnale.

Asjaolu, et kostja I väidete kohaselt Paldiski linna vara vastuvõtmist (1994. aastal) ega vara

üleandmist (1996. aastal) ei toimunud ja seega olevat kogu aeg Paldiski linnaosal olnud oma vara,

mis ei olnud Keila linna vara, on vastuolus tol ajal kehtinud seadusega, mille kohaselt tunnustati

munitsipaalomandina vaid linnale või vallale kuuluvat vara, mitte linnaosa või osavalla vara (KOKS

§ 34). Tulenevalt tol ajal kehtinud ja praegu kehtivast õiguskäsitlusest on õigused ja kohustused

tavapäraselt seotud isikutega, mitte esemetega (sh territooriumiga). Kohustuste üleminekul koos

eseme omandi üleminekuga on see seaduses eraldi välja toodud. POKS seda ei sätesta ja seega ei ole

POKS-i sätted selliseks seadusest tulenevaks õigusjärgluse aluseks.

5. Kostja I palus apellatsioonkaebuses tühistada Harju Maakohtu otsuse ning uue otsusega jätta hagi

kostja I vastu täielikult rahuldamata ning menetluskulud vastustaja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 10. aprilli 2007. a otsusega maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata.

Maakohus on tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades asunud õigesti seisukohale, et leping vastab

selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu tunnustele ning vastavalt

lepingule ja TsK § 272 lg-le 1 lasub saadud laenu tagastamise kohustus kostjal I.

Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas 6. märtsil 1996. a sõlmitud laenulepingust tulenev laenu

tagasimaksmise kohustus on kostjale II üle läinud. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel

tekkisid kohustused kostjal I kui laenu võtjal ja laenu saajal ning lepingu sõlmimise ajal ei olnud

kostja II iseseisev omavalitsusüksus. Kuna kostja I ei ole laenu saamist kohtumenetluse käigus

vaidlustanud, puudub vaidlus ka selles, et hageja oma laenu andmise kohustuse kostja I vastu täitis.

Kehtinud TsÜS § 60 lg 2 kohaselt loob kahepoolne leping kohustusi vaid kahele lepingupoolele ning

kostja I, tegutsedes tsiviilõigussuhetes iseseisva juriidilise isikuna kehtinud TsÜS § 6 lg 3 mõttes, pidi

vastavalt TsK §-le 173 laenulepingu poolena täitma kohustuse vastavalt lepingule ja tema kohustus

lõpeb vastavalt TsK §-le 233 kohase täitmisega. TsK § 174 järgi ei ole lubatud ühepoolne keeldumine

kohustuse täitmisest.

Kostja II ei olnud ega saanud õigusvõime puudumise tõttu lepingu pool olla ja õigusvõime

puudumise tõttu TsÜS § 6 lg 3 mõttes ei saanud ta ka tehingu sõlmimisel tahet avaldada. Maakohus

leidis õigesti, et kostja I sai võlakohustuse võtta endale, mitte aga teisele isikule.

Maakohus ei ole vääralt hinnanud singulaarse ja universaalse õigusjärgluse küsimust. Vastavalt

laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 59 lg-le 3 oli õigusjärgluse aluseks seadus või tehing.

Põhiseaduse § 154 ja kehtinud TsÜS § 58 kohaselt ei saa kohalikule omavalitsusele panna kohustusi,

mis ei põhine seadusel või lepingul. POKS § 1 lg 2 kohaselt oli seaduse reguleerimise objektiks

õigusvõimeta Keila linnaosa haldusterritoriaalne jaotus ja § 5 käsitleb Keila linna Paldiski linnaosa

likvideerimist ning selle maa-ala muutmist Paldiski linna haldusterritooriumiks, mitte aga Keila linna

õiguste ja kohustuste täielikku üleminekut Paldiski linnale. Laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud

KOKS § 2 lg 1 järgi oli kohalikuks omavalitsuseks linn ning § 34 järgi kuulus munitsipaalomand

linnale. Et Paldiski linn omandas õigusvõime alles oktoobris 1996. a ja POKS § 5 ei esita isegi

kaudset viidet regulatiivsest mõjust tsiviilõiguslike lepingute ega mingite võlaõiguslike kohustuste

tekkimise kohta, ei anna POKS alust lepingulise võlakohustuse üleminekuks Paldiski linnale.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostja II ei ole vaidlusalust laenu üle võtnud ega avaldanud tahet

laenuvõtja Keila linna asemel laenu tagastada. Laenulepingu p 11.2 vormistamisega võisid hageja ja

kostja I laenulepingu pooltena küll soovida Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsuse üksuse

moodustamisel tulevikus lepingujärgsete laenuvõtja õiguste ja kohustuste üleminekut Paldiski linnale,

kuid ainult soovist (tahtest) võla ülekandmiseks isikule, keda polnud laenulepingu sõlmimise ajal

õigusvõimelise isikuna (TsÜS § 6 lg 3, §-de 61 ja 64 mõttes) olemas, kolleegiumi arvates ei piisa.

Vastavalt TsK §-dele 273, 220 ja 221 pidid nii laen kui ka võla ülekandmine olema sõlmitud

kirjalikus vormis. Nõutavas vormis lepingut võla ülekandmise kohta Paldiski linnale tehtud ei ole.

Samuti ei ole kohtule esitatud kirjalikult (TsÜS § 91 lg 3) lepingu muudatust, millele vastavalt

kehtinud TsÜS § 92 lg-le 2 oleks alla kirjutanud tehingu teinud volitatud esindajad.

Väär on kostja I väide, nagu oleks Paldiski linn 1996. a eelarve täitmise aruandega kinnitatud

bilansiga avaldanud kaudset tahet laenulepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse ülevõtmiseks.

Õige on kostja II seisukoht, et bilanss ei ole tehing, kuna bilansi eesmärk ei ole endale

tsiviilkohustuste võtmine või eraõigusliku tagajärje tekitamine, selles ei saa teha volitatud isiku (või

pädeva organi) kaudu tahteavaldust (TsÜS §-d 61 ja 64) tehingu pooltele ja selles ei ole olulisi

lepingutingimusi (TsK § 165). Bilanss ei kujuta endast kirjalikku lepingu muudatust asendada tehingu

pool või võtta üle kohustusi (TsK § 273 ja kehtinud TsÜS § 91 lg 3 ja § 92 lg 2). Samuti ei tekita

bilanss õigusjärglust. Riigikohus on oma lahendites (nr 3-2-1-19-97, 3-2-1-90-98) rõhutanud, et

kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites (bilansis). Paldiski

Linnavolikogu 24. aprilli 1997. a otsust nr 55 tuleb käsitada kui Keila Linnavolikogu 8. oktoobri

1996. a otsusega nr 149 kinnitatud Keila linna Paldiski linnaosa 1996. a täpsustatud eelarvet, milles

oli Keila linna Paldiski linnaosa 1996. a eelarve tuluna määratletud NUTEK Rootsi Riikliku Tööstuse

ja Tehnika Arengupanga laen, mis ei ole aga käsitatav 6. märtsi 1996. a laenulepingust tuleneva

kohustuse ülevõtmisena Paldiski linna poolt.

Kostja I etteheide, et kohus jättis otsuses välja selgitamata, kellele ja kui palju on hageja laenu üle

andnud, on õiguslikult sisutu ega põhine toimikus olevatel tõenditel. Kuna pooltevahelise vaidluse

sisuks maakohtus oli küsimus sellest, kas laenu peab tagasi maksma kostja I või kostja II, sai kohus

asja lahendada üksnes vaidluse eeltoodud piirides. TsMS § 436 lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes

tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Apellandi enda poolt maakohtule esitatud

seisukohtadest nähtub üheselt, et Keila linn on ise pidanud ennast algseks laenulepingu pooleks ja

laenukohustus tekkis Keila linnal, mitte Paldiski linnal. Ka laenusummale ei ole apellant vastu

vaielnud. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui

vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 652 lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses

poole omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses.

Õige on kostja I väide, et TsK kohaselt loetakse laenuleping kui reaalne leping sõlmituks alates laenu

üleandmise, mitte laenulepingu allkirjastamise hetkest. Samas ei nõustunud ringkonnakohus kostjaga

I selles, et laen anti laenusaajale üle laenusumma kinnitamise õiendiga 20. novembril 1996. a. Selline

seisukoht ei tugine asjas kindlaks tehtud faktilistele asjaoludele. Laenulepingu sõlmimine ei

toimunud raha ülekandmisega laenuandjalt laenusaajale, vaid võla vormistamisega laenuks.

Tegelikkuses oli laenuandja kandnud katlamaja rekonstrueerimise ja ehitamise kulud juba enne

laenulepingu, mille pooleks oli kostja I, sõlmimist.

Ringkonnakohtu arvates oli laenusumma kinnitamise õiendi esitamise eesmärgiks fikseerida

kirjalikult kantud ehituskulude (laenu) lõplik suurus, mitte aga laenusuhte loomine. Laenusuhe oli

eelnevalt tekkinud hageja ja kostja I vahel laenulepingu alusel, mille sõlmimisel eksisteerinud reaalne

võlg vormistatigi laenuks. Samas ei muuda 20. novembri 1996. a laenusumma kinnitamise õiend

laenulepingu pooleks kostja I asemel kostjat II. Väär on kostja I seisukoht, et 20. novembri 1996. a

laenusumma kinnitamise õiendi on allkirjastanud Paldiski linna linnapea. Laenusumma kinnitamise

õiendi (tl 27) on koostanud Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnilise Arengu Amet ja Keila linn, kuid

sellel puudub Paldiski linnapea J. Mölderi allkiri ja dokument puudutab Keila linna ja Rootsi

Kuningriigi vahelist suhet ning kinnitab, et laenuvõtja on Keila linn. Ringkonnakohus pidas

vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et J. Mölder kinnitati Paldiski linnapeaks Paldiski

Linnavolikogu 21. novembri 1996. a otsusega nr 4, mistõttu puudusid tal 20. novembril 1996. a

volitused võtta Paldiski linna nimel rahalisi kohustusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja I esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja saata asi uueks

läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

Kassatsioonkaebuses on kassaator seisukohal, et kostja II sai Keila linna Paldiski linnaosa vara

omanikuks universaalõigusjärglasena. Kuigi POKS-is ei ole ammendavalt reguleeritud Paldiski linna

asjade, õiguste ja kohustuste üleminekuga seonduvat, ei olnud õigusaktide mõte see, et Paldiski linn

saab pärast kohaliku omavalitsuse staatuse taastamist uuesti avalik-õigusliku isiku staatuse, kuid seda

ilma munitsipaalvarata. Enne POKS-i vastuvõtmist oli Paldiski linn munitsipaalvara omanik. Paldiski

linn on üle võtnud kõik Keila linna Paldiski linnaosa varad, välja arvatud vaidlusalune laen. Üldine

õigusjärglus on tuletatav ka Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest (ETHS). Oluline on ka see, et

laenuleping sõlmiti Paldiski linna huvides.

Ringkonnakohus on vääralt hinnanud singulaarse õigusjärgluse küsimust. Kassaator jääb oma

seisukoha juurde, et bilanss on praegusel juhul vaadeldav Paldiski linna kui iseseisva kohaliku

omavalitsuse üksuse tahteavaldusena kanda laenulepingust tulenevaid kohustusi ja teostada õigusi.

Bilansist võib üheselt järeldada Paldiski linna tahet teostada laenulepingust tulenevaid õigusi ja kanda

kohustusi.

Ringkonnakohus on vääralt kohaldanud TsK § 272 lg-t 1, lugedes laenusuhte tekkinuks lepingu

allkirjastamisega. Kohus ei ole välja selgitanud laenu üleandmise hetke, st seda, kas ja millal on

laenukohustus tekkinud. Ilma selleta ei saa aga TsK § 272 kohaldada. Laenusumma kinnitamise

õiendi koostamise ajal, 20. novembril 1996. a tegutses Paldiski linn juba iseseisva

omavalitsusüksusena. Laenusumma kinnitamise õiendi on alla kirjutanud Paldiski linnapea Jaan

Mölder.

8. Hageja ja kostja II vaidlesid kaebusele vastu ja leidsid, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja

põhjendatud.

9. Riigikohtu 1. oktoobri 2007. a istungil jäi kostja I kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja kostja

II ning hageja kassatsioonkaebuse vastuste juurde. Kostja II ja hageja esitasid menetluskulude

nimekirja, mille kohaselt on hageja õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 105 219 krooni ja

kostja II õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 29 116 krooni 50 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

10. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks.

11. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole singulaarse

õigusjärgluse korras kostjale II üle läinud. Alama astme kohtud ei ole tuvastanud kostja II

tahteavaldust, millega nõustutakse laenukohustust üle võtma. Kolleegium ei nõustu

kassatsioonkaebuse seisukohaga, et Paldiski Linnavolikogu 24. aprilli 1997. a otsusele lisatud

raamatupidamisbilansist seisuga 1. jaanuar 1997. a võib üheselt järeldada Paldiski linna tahet teostada

laenulepingust tulenevaid õigusi ja kanda kohustusi. Ainuüksi bilansile (eelarve täitmise aruandele)

kui raamatupidamislikule dokumendile sellist tähendust omistada ei saa. Riigikohus on 22. septembri

1998. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-90-98 (RT III 1998, 27, 267) leidnud, et kohustis ei teki tehingu

dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites. 15. detsembri 1999. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-97-

99 (RT III 2000, 1, 12) on Riigikohus omandiõiguse vaidluses leidnud, et lepingu tõlgendamisel on

arvestatavad ka linnavolikogu komisjonide otsused, linnavolikogu materjalid ja poolte kokkulepe

tehingu raamatupidamisliku kajastamise kohta. Eelnimetatud dokumendid ei tõenda iseenesest

omandiõiguse üleminekut varale. Seda ei tõenda ka tehingu kajastamine raamatupidamisarvestuses.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on laenukohustuse ülevõtmise küsimuse otsustamisel hinnanud

kõiki poolte esitatud tõendeid ja tuvastanud, et laenukohustuse ülevõtmine/heakskiitmine ei ole

tõendatud. Tulenevalt TsMS § 688 lg-st 4 on Riigikohus seotud apellatsioonikohtu tuvastatud

faktiliste asjaoludega, välja arvatud juhul, kui asjaolu tuvastamine on vaidlustatud

kassatsioonkaebusega ning asjaolu tuvastamisel on oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Samuti ei

kogu ega uuri Riigikohus tõendeid vastavalt TsMS § 688 lg-le 5. Kassatsioonkaebuses on küll

vaidlustatud nimetatud asjaolu tuvastamist, kuid ei ole märgitud asjaolusid, mis annaks alust

järelduseks, et ringkonnakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

12. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele TsK § 272 lg 1 ebaõige kohaldamise kohta märgib

kolleegium järgmist. 6. märtsi 1996. a laenulepingus on märgitud laenuvõtjaks kostja I. Samas

laenulepingus (preambulis) on märgitud ka see, et laenuvõtja, st kostja I, on laenusummad olulises

osas juba kätte saanud. Seega toimus 6. märtsil 1996 laenulepingu vormistamine, millega kostja I

tunnistas laenu saamist. Seega oli olemas eeldus TsK § 272 lg 1 kohaldamiseks.

Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on 20. novembri 1996. a laenusumma

kinnitamise õiendi allkirjastanud Paldiski linnapea Jaan Mölder. Ringkonnakohus on tuvastanud, et

nimetatud dokumendil (I kd, tl-d 36-37) ei ole Jaan Mölderi allkirja.

13. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse seisukohaga, et kostja II universaalne õigusjärglus on

tuletatav Eesti territooriumi haldusjaotuse seadusest. Selle seaduse ülesanne on reguleerida Eesti

territooriumi haldusjaotust, haldusterritoriaalse korralduse muutmise ning haldusüksuste piiride ja

nimede muutmise aluseid ja korda (vt § 1 lg 1). Kuigi ETHS § 8 lg 2 p 4 ja § 9 lg 7 p 9 nägid

asjakohases redaktsioonis ette asjaomasele volikogule ning maavanemale kohustuse tegeleda

haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmisega kaasnevate võimalike organisatsiooniliste ning

eelarveliste ja muude varalisi kohustusi ja õigusi käsitlevate küsimuste lahendamisega, ei ole kohtud

tuvastanud, et asjaomased volikogud või maavanem oleks nimetatud küsimuste lahendamisega

tegelenud.

14. Järgnevalt analüüsib kolleegium küsimust, kas Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse alusel

on võimalik järeldada kostja II üldõigusjärglust praeguse vaidluse kontekstis. Eelkõige on POKS-i

asjakohasteks normideks § 1 lg 2 ja § 5. POKS § 1 lg 2 kohaselt liidetakse Paldiski linna maa-ala

Keila linna haldusterritooriumiga Keila linna Paldiski linnaosaks. POKS § 5 kohaselt likvideeritakse

kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse kohaselt Paldiskis toimunud volikogu valimise

tulemuste väljakuulutamise päevast linna Paldiski linnaosa. Linnaosa likvideerimisel muutub see

maa-ala Paldiski linna haldusterritooriumiks. Kolleegium märgib, et ei mainitud sätetes ega muudes

POKS-i sätetes ei reguleerita Paldiski linna varadega seonduvaid küsimusi. Ka Riigikogu istungite

stenogrammide (VII Riigikogu. Stenogrammid. 1994, I köide, lk 579 jj; II köide, lk 660 jj) kohaselt ei

kaalutud vastava seaduseelnõu ega ka sama küsimust reguleeriva konkureeriva eelnõu arutamisel

varadega seonduvaid küsimusi. Seaduseelnõu eesmärk oli Vabariigi Valitsuse esindaja sõnutsi

õigusliku vaakumi täitmine, mis oli tekkinud 1993. aastal Paldiskis kohaliku omavalituse volikogu

valimiste ärajäämisega. Eesmärk oli reguleerida, kes ja kuidas teostab tsiviilvõimu Paldiski linnas

(viidatud I köide, lk 579). Seega saab POKS-i teksti ning viidatud stenogrammide abil seaduse mõtet

tõlgendades teha järelduse, et seadusandja ei soovinud POKS-is reguleerida Paldiski linna varadega

seotud küsimusi. Seetõttu ei saa selle seaduse abil teha järeldusi kostja II üldõigusjärgluse kohta

praeguse vaidluse kontekstis.

15. Kolleegium märgib, et kostja I ja II vahelises suhtes võib olla võimalik analoogia alusel

äriseadustikus või võlaõigusseaduses sätestatud ettevõtte üleminekut reguleerivate normide

kohaldamine. ÄS § 5 lg 6 kohaselt kohaldatakse ÄS §-s 5 sätestatut ka ettevõtetele, mis kuuluvad

isikutele, keda ei loeta äriseadustiku kohaselt ettevõtjaks. Nimetatud normi põhiliseks eesmärgiks

tuleb pidada ÄS § 5 normide kohaldamise võimaldamist ka mittetulundusühingute ja sihtasutuste

suhtes, kuid kolleegiumi arvates on võimalik seda normi analoogia alusel kohaldada ka kohaliku

omavalituse üksusele kuuluva ettevõtte üleminekul teisele kohalikule omavalitsusele, kui avalikus

õiguses sellekohased sätted puuduvad. ÄS § 5 saab kohaldada juhul, kui ettevõtte läks üle enne

1. juulit 2002. a. Kui ettevõtte üleminek toimus pärast 1. juulit 2002. a, võib olla analoogia alusel

võimalik kohaldada võlaõigusseaduses ettevõtte üleminekut reguleerivaid sätteid.

Praeguses vaidluses ei ole alust tühistada ringkonnakohtu otsust ettevõtte üleminekut reguleerivate

sätete kohaldamata jätmise tõttu. Maakohtule ei ole esitatud asjaolusid, kas ja mida on võimalik

praeguses vaidluses lugeda ettevõtteks ja kas kostja I on selle pärast laenukohustuse tekkimist andnud

üle kostjale II.

16. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt

tuleb kohtukulude jaotamisele kohaldada enne 1. jaanuari 2006. a kehtinud tsiviilkohtumenetluse

seadustikku, sest praeguses asjas algas menetlus enne 1. jaanuari 2006. a. Riigikohtus on kostja II

esitanud taotluse kassatsiooniastme õigusabikulude 29 116 krooni 50 sendi väljamõistmiseks kostjalt

I. Hageja on esitanud taotluse kassatsiooniastme õigusabikulude 105 219 krooni väljamõistmiseks

kostjalt I. Kostja I on kassatsioonkaebuses taotlenud menetluskulude hüvitamist, kuid ei ole esitanud

kassatsiooniastme kulude nimekirja.

Eespool viidatud TsMS § 60 lg 1 ning § 61 lg 1 p 1 alusel loeb kolleegium hageja õigusabikuludest

põhjendatuks ja vajalikuks 25 000 krooni ning mõistab selle kostjalt I hageja kasuks välja.

Kassatsioonimenetluse materjalidest ning asja iseloomust nähtuvalt ei ole vaidlus olnud eelkõige

hageja jaoks kassatsiooniastmes õiguslikult väga keerukas. Kostja II õigusabikulud 29 116 krooni 50

senti ei ole põhjendatud ega vajalikud, kuna kostja I kassatsioonkaebuse alusel ei ole võimalik

tühistada ringkonnakohtu otsust kostja II suhtes. Kostjal II oli TsMS § 677 lg-st 3 ning TsMS § 686

lg-st 2 tulenevalt õigus esitada kassatsioonkaebuse kohta oma seisukohti ning ilmuda Riigikohtu

istungile. Kostja II kassatsiooniastme õigusabikulud jäävad tema enda kanda.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Henn Jõks