3-3-1-54-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-3-1-54-07

Otsuse kuupäev

31. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Jüri Põld

Kohtuasi

Stanislav Issajevi kaebus Tartu Vangla administratsiooni

toimingute peale kohtusse ja prokuratuuri helistamise

mittelubamisel

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsus haldusasjas nr 3-

06-2407

Menetluse alus Riigikohtus

Stanislav Issajevi kassatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada kassatsioonkaebus.

Tühistada Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007. a ning Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a

otsused haldusasjas nr 3-06-2407.

Saata asi uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebuse kohaselt saabus Stanislav Issajev Tartu Vanglasse 8. novembril 2006 ning ajavahemikul

november - detsember 2006 ei võimaldanud Tartu Vangla kaebuse esitajal helistada kohtusse ja

prokuratuuri. Kaebaja tegi avaldused helistamiseks 15., 20., 21. ja 27. novembril ning 18. detsembril

2006, mis kõik jäid rahuldamata.

Kaebaja väidab, et helistas 17. novembril 2006 Pärnu kohtumajja, kus kohtuniku sekretär palus

helistada uuesti 10 minuti pärast, kuid siis valvur ei võimaldanud kaebajal helistada. 24. novembril

2006 helistas kaebaja uuesti Pärnu kohtumajja, kuid selleks ajaks oli kohtunik lahkunud, sest

kaebajale võimaldati kohtumajja helistada alles kell 16.00. 8. detsembril 2006 helistas kaebaja Pärnu

prokuratuuri, kuid sai rääkida vaid 10 minutit. 15. detsembril 2006 oli kaebaja sunnitud helistama

kohtutäiturile erakõnedeks lubatud aja arvel.

Kaebuse esitaja leidis, et Tartu Vangla kodukorrast (TVK) tulenev piirang on seadusevastane, kuna

võimaldab riigiasutustele helistada vaid graafiku alusel nädalas ühel korral ja kuni 10 minutit.

Kaebaja on kannatanud helistamise mittevõimaldamise tõttu, sest ei ole saanud oma kohtuasju ajada.

Kaebaja oli seisukohal, et Tartu Vangla peab lubama iga kord, kui kaebaja seda soovib, helistada

prokuratuuri ja kohtusse. Kaebaja arvates võimaldavad tehnilised tingimused helistada iga päev, kuna

telefon seisab kaebaja ukse taga, enamasti kasutamata. Kaebaja põhjendatud huvi seisneb selles, et

kasutada telefoni kohtuasjade ajamiseks. Graafiku alusel üks kord nädalas helistamise võimalus jääks

sugulastele ja lähedastele helistamiseks.

2. Tartu Halduskohus jättis 20. märtsi 2007. a otsusega kaebuse rahuldamata. Kohus leidis, et

Vangistusseadus (VangS) § 28 lg 3 viimases lauses nimetatud keeld, s.o telefoni kasutamise piiramine

suhtlemiseks riigiasutuste ja nende ametiisikutega, ei anna absoluutset õigust telefoni kasutamiseks

samas lõikes nimetatud asutuste ja ametiisikutega. Halduskohus oli seisukohal, et kaebaja pidi

avalduses märkima, et ta soovib telefoni kasutada riigiasutuste ja nende ametiisikutega suhtlemiseks,

mitte aga nõudma deklaratiivselt telefoni kasutamist piiranguteta.

Kinnipeetava õigus kasutada telefoni tuleneb seaduse regulatsioonist, mille kohaselt sõltub nimetatud

õiguse kasutamine vastavate tehniliste tingimuste olemasolust ja toimub Vangla sisekorraeeskirjas

(VSE) sätestatud korras ning kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Nimetatud

õigusaktide järgimist ei saa lugeda helistamist mittevõimaldavaks piiranguks. Halduskohus nõustus

vastustajaga, et Tartu Vangla on telefonide kasutamise korra kehtestamisel lähtunud võrdse

kohtlemise printsiibist, tagamaks kõikidele eelvangistushoones viibivatele kinnipeetavatele

vanglavälist suhtlemist, muu hulgas ka helistamise teel. Tartu Vangla võimaldab helistamist

riigiasutustele ka väljaspool kodukorras kehtestatud aega, kui selline taotlus on mõistlikult

põhjendatud ja igapäevane töökorraldus seda võimaldab.

3. S. Issajev taotles apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 20. märtsi 2007. a kohtuotsuse ning

Tartu Vangla 12. jaanuari ja 26. veebruari 2007. a vastuste tühistamist. Saabudes 8. novembril 2006

Tartu Vanglasse, kitsendati ebaseaduslikult tema õigust telefonikõnedele ilma kohtu või prokuröri

sanktsioonita. Kuigi tal on vaja helistada, et lahendada oma küsimusi prokuratuuris ja

Justiitsministeeriumis, keeldus ja keeldub siiamaani Tartu Vangla helistamise võimaldamisest.

Kaebajale antakse helistamiseks üks kord nädalas 10 minutit, mis on seadusevastane. VangS §-d 28 ja

29 lubavad helistada piiranguteta kohtusse, prokuratuuri, Justiitsministeeriumisse, politseisse.

Kaebaja helistas nendesse asutustesse igal reedel, kuid vaidlusaluseid küsimusi ta lahendada ei

saanud ning kandis seetõttu kaotusi oma teistes kohtuasjades. Kolme kuu jooksul sai kaebaja koju

helistada vaid ühel korral. Kaebuse esitaja oli seisukohal, et tehnilised võimalused helistamise

võimaldamiseks on Tartu Vanglas olemas, kuna telefon seisab kaebaja ukse taga, kuid teistel

nädalapäevadel seda keegi ei kasuta. Reedeti helistab 40-50 inimest. Kui lubataks helistada iga päev,

sellist järjekorda ei tekiks.

4. Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsusega jäeti halduskohtu otsus muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellandile tutvustati Tartu Vanglasse saabumisel Tartu Vangla

kodukorda ning seega oli ta teadlik taksofoni kasutamise korrast. Apellant on taotlenud taksofoni

kasutamist graafikuvälistel aegadel, kuid on jätnud põhjendamata, millistel asjaoludel tal seda vaja

oli. Kuna VangS § 28 lg 1 annab telefoni kasutamise reguleerimise otsustamise vanglale, siis Tartu

Vangla kodukorra regulatsioon vastab seadusele ja tegemist ei ole seaduse rikkumisega, nagu seda

väidab apellant. Tartu Vangla on kinnitanud, et on võimaldanud kinnipeetavatel helistada ka

graafikuvälisel ajal, kui selline taotlus on põhjendatud ja seda võimaldab igapäevane töökorraldus.

Apellant on nõudnud telefoni kasutamist piiranguteta, mis ei vasta TVK regulatsioonile.

Ringkonnakohus nõustus halduskohtu seisukohaga, et Tartu Vangla on telefonide kasutamise korra

kehtestamisel lähtunud võrdse kohtlemise printsiibist, tagamaks kõikidele kinnipeetavatele

vanglavälist suhtlemist helistamise näol. Apellandi eelistamine teistele kinnipeetavatele võiks kaasa

tuua olukorra, kus sellest tulenevalt võib mõnedel isikutel kaduda võimalus telefoni kasutamiseks.

VangS § 28 lg 3 kohaselt on küll keelatud kirjavahetuse ja telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks

riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga, kuid apellant on

jätnud tähelepanuta VangS § 28 lg 3 esimese lause, mis sätestab direktori õiguse piirata telefoni

kasutamise õigust, kui see ohustab vangla julgeolekut või sisekorda või kahjustab vangistuse

täideviimise eesmärke. Sellel alusel telefoni kasutamise piiramine ei või piirata suhtlemist

riigiasutustega, sealhulgas ka kohtu ja prokuratuuriga. Apellandi õigust helistamisele sellel alusel

piiratud ei ole.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

5. S. Issajev palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu ja halduskohtu otsused ning teha

asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. Kassatsioonkaebuse esitaja leiab, et kohtud on valesti

tõlgendanud VangS § 28 lg-s 3 sätestatud keeldu. Tartu Vanglas on tehnilised võimalused helistamise

võimaldamiseks ka teistel päevadel, mitte ainult reedeti, ning õigusvastane on kirjavahetuse ja

telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende

ametiisikutega, samuti kaitsjaga. Kassatsioonkaebuse esitaja taotleb Tartu Vangla 12. jaanuari 2007. a

ning 26. veebruari 2007. a ebaõigete vastuste tühistamist.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas Tartu Vangla toimingud, millega piirati kinni peetava

isiku telefonikõnede sagedust ning kestust riigiasutustesse helistamisel, olid õiguspärased.

7. VangS § 28 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus kirjavahetusele ja telefoni (välja arvatud

mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised võimalused. Telefoni kasutamine toimub

Vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras. Eeltoodu kehtib ka vahistatu puhul (§ 96 lg 1). VSE § 51

lg 2 näeb ette, et kinnipeetavale võimaldatakse telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas ning

täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Kuna S. Issajev viibis

alates 8. novembrist 2006 Tartu Vanglas, siis tulenes telefoni kasutamise täpsem kord Tartu Vangla

kodukorrast.

Kolleegium leiab, et Tartu Vangla direktori 15. detsembri 2004. a käskkirjaga kinnitatud Tartu Vangla

kodukord on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. HMS § 51 lg 2 kohaselt on üldkorraldus

haldusakt, mis on suunatud üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele või asja avalik-

õigusliku seisundi muutmisele. Kuigi Tartu Vangla kodukorra regulatsiooni adressaatide ring aktist

otseselt ei nähtu, on adressaadid objektiivselt kindlaks määratavad üldiste tunnuste alusel. Nimelt

täpsustab eeltoodud kodukord vangistust reguleerivates õigusaktides sätestatut ning see on täitmiseks

kohustuslik vaid Tartu Vangla territooriumil töötavatele teenistujatele, seal kinni peetavatele isikutele

ning vanglat külastavatele isikutele. Seega reguleerib eeltoodud kodukord vaid Tartu Vangla

territooriumil viibivate isikute õigusi ja kohustusi ning tegemist ei ole seetõttu üldaktiga. Eelnevast

tulenevalt on kodukord vaidlustatav halduskohtus.

8. Kaebuse esitaja on seisukohal, et Tartu Vanglas kitsendatakse ebaseaduslikult tema õigusi telefoni

kasutamisele ning ringkonnakohus on valesti tõlgendanud VangS § 28 lg-st 3 tuleneva keelu ulatust.

Ringkonnakohus oli seisukohal, et kuna kaebuse esitaja helistamise õigust ei piiratud VangS § 28 lg 3

esimese lause alusel, siis ei ole vangla VangS § 28 lõiget 3 rikkunud.

Riigikohtu halduskolleegium ringkonnakohtu selle seisukohaga ei nõustu. Kolleegium on seisukohal,

et VangS § 28 lõikest 3 tulenev keeld piirata kinnipeetava suhtlemist riigiasutuste, kohalike

omavalitsuste ja nende ametiisikutega, samuti kaitsjaga laieneb terviklikult kogu paragrahvile, mitte

kitsalt üksnes VangS § 28 lg 3 esimesele lausele. VangS § 28 lg 3 on korrelatsioonis VangS § 28 lg-

ga 1.

9. Vastavalt VSE § 51 lg-le 2 võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord

nädalas ning täpsem telefoni kasutamise aeg ja kestus nähakse ette vangla kodukorras. Tartu Vangla

kodukorra punkti 16.2.1 kohaselt võimaldatakse kinni peetavale isikule taksofoni kasutamist

vastavalt laekunud avaldustele, arvestades päevakava. Tartu Vangla E-hoone II sektsioonis viibivatel

kinni peetavatel isikutel on õigus taksofoni kasutada reedeti, ühel korral kuni 10 minutit. Kõnede

arvu ei piirata (p 16.2.2).

Kuigi Tartu Vangla direktor ei piiranud kaebuse esitaja õigust kasutada telefoni VangS § 28 lg 3

esimese lause alusel, on vangla kaebaja seda õigust siiski piiranud Tartu Vangla kodukorra punkti

16.2.2 rakendades. Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.2 kohaldamisel ei võimaldata üldjuhul E-

hoone II sektsioonis kinni peetaval isikul helistada teistel nädalapäevadel kui reedeti ning see piirang

kehtib ka juhul, kui kinni peetav isik avaldab soovi helistada riigi- ja kohalike omavalitsuste

asutustele, ametiisikutele, samuti kaitsjale. Kolleegium möönab, et kinni peetava isiku õigus kasutada

telefoni suhtlemaks riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ei ole piiramatu,

kuid piirangud peavad olema vajalikud ja säilitama helistamise võimaluse mõistlikul määral.

Kolleegium leiab, et tulenevalt riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutega ning

kaitsjaga suhtlemise olulisusest ei tohi vangla rakendada helistamise korda, mis moonutab kinni

peetavate isikute helistamise õiguse olemust selliselt, et sisuliselt võib muutuda asutuste

ametiisikutega ning kaitsjaga suhtlemine võimatuks. Näiteks võimaldades kinni peetaval isikul

helistada riigi- ja kohalike omavalitsuste asutustesse ainult reedeti pärast kella 16, võib

ametiisikutega suhtlemine olla sisuliselt võimatu.

10. Tartu Vangla kodukorra punkti 16.2.2 kohaselt on E-hoone II sektsioonis kinni peetaval isikul

võimalus helistada nädalas ühel korral reedeti ja kokku kuni 10 minutit. Tartu Vangla seisukoha

rakendamine võib viia selleni, et Tartu Vangla E-hoone II sektsioonis kinni peetaval isikul tuleb

valida, kas ta kasutab reedesel päeval telefoni kasutamise õigust ametiisikutele ja kaitsjale

helistamiseks või kasutab õigust helistada vanglaväliseks suhtlemiseks oma perekonna ja lähedastega.

Kolleegium on rõhutanud 1. märtsi 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-06, et helistamise õiguse

tagamisel tuleb arvestada ka VangS §-s 23 sätestatud eesmärki soodustada kinnipeetava vanglavälist

suhtlemist ning sotsiaalsete sidemete säilimist, mis hõlbustaks kinnipeetava vangistusjärgset

resotsialiseerimist. Kaebuse esitaja on õigesti järeldanud, et riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutuste

ametnikele ning kaitsjale helistamist tuleb võimaldada ka teistel nädalapäevadel kui reedeti. Vastasel

juhul ei pruugi olla tagatud kinni peetavate isikute vanglavälise suhtlemise soodustamine, kuna

riigiasutuste, kohalike omavalitsuste ja nende ametiisikutele või kaitsjale helistamisega võib 10

minuti piirangust tulenevalt muutuda võimatuks helistamine teistele isikutele.

11. Halduskohus leidis, et kaebajal on kohustus avalduses märkida, et ta soovib telefoni kasutada

riigiasutuste ja nende ametiisikutega suhtlemiseks, mitte nõudma deklaratiivselt telefoni kasutamist

piiranguteta. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohaga, et kinni peetaval isikul tuleb telefoni

kasutamise avalduses märkida, kellele ta soovib helistada. Vanglal peab olema võimalus tuvastada,

kas kinni peetava isiku graafikuväline helistamine on ikka toimunud isikutele, kellele helistamist

Vangistusseadust reguleerivate õigusaktide kohaselt vangla piirata ei tohi.

Kolleegium on seisukohal, et kinni peetaval isikul puudub aga kohustus motiveerida, miks ta

konkreetsele ametiasutusele, ametiisikule või kaitsjale helistada soovib. Sellist motiveerimiskohustust

Vangistusseadus ega Vangla sisekorraeeskiri ette ei näe. Ka Tartu Vangla kodukorra kohaselt ei ole

põhjendamine vajalik, kodukorra punkti 16.2.5 kohaselt peab kinni peetav isik avalduses märkima

vaid oma nime, kambri numbri, kuupäeva ja kasutatava telefonikaardi seerianumbri.

Kolleegium leiab, et halduskohtu ega ringkonnakohtu järeldused ei tugine asjas kogutud kõigi

tõendite uurimisele. Kohtuotsustest ei nähtu, et kohtud oleksid hinnanud tõendeid, mis osundavad

sellele, et kaebuse esitaja poolt vangla administratsioonile esitatud telefoni kasutamise avaldustes oli

märgitud, kellele ja mis ajal soovib avalduse esitaja ametiasutustesse helistada (tl-d 8, 38, 43, 44, 59,

60). Kolleegium leiab, et VangS § 28 ebaõige tõlgendamise ja nimetatud tõendite hindamata jätmise

tõttu tuleb halduskohtu ja ringkonnakohtu otsused tühistada. Sellist rikkumist ei ole võimalik

kassatsioonimenetluses kõrvaldada. Asja uuel läbivaatamisel peab Tartu Halduskohus uuesti

lahendama Tartu Vangla toimingute õiguspärasuse küsimuse ja tuvastama selleks vajalikud asjaolud.

12. Kolleegium ei võta seisukohta Tartu Vangla 12. jaanuari 2007. a ning 26. veebruari 2007. a

vastuskirjade osas, kuna eeltoodud vastuskirjad ei olnud halduskohtus vaidluse esemeks.

13. Eeltoodud asjaoludel tuleb kassatsioonkaebus rahuldada. Kolleegium tühistab Tartu Halduskohtu

20. märtsi 2007. a ning Tartu Ringkonnakohtu 5. juuni 2007. a otsused haldusasjas nr 3-06-2407 ning

saadab asja uueks läbivaatamiseks Tartu Halduskohtule.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Jüri Põld