3-2-1-88-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-88-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 31. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

OÜ REVALHAUS KINNISVARA hagi OÜ Marine Systems

vastu 728 417 krooni 80 sendi saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-194

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Marine Systems kassatsioonkaebus

OÜ REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja OÜ REVALHAUS KINNISVARA (registrikood

xxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Mikk Lõhmus

Kostja OÜ Marine Systems (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Kari-Paavo Koch

Asja läbivaatamise kuupäev

1. oktoober 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 13. märtsi 2007. a otsus ja saata asi samale

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

2. OÜ REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebus rahuldada.

3. OÜ Marine Systems kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.

4. Tagastada Mikk Lõhmusele OÜ REVALHAUS KINNISVARA kassatsioonkaebuselt 10. mail

2007. a tasutud kautsjon 7284 (seitse tuhat kakssada kaheksakümmend neli) krooni 20 senti.

5. Tagastada Advokaadibüroole Ruus, Koch ja Vabamets OÜ Marine Systems

kassatsioonkaebuselt 6. aprillil 2007. a tasutud kautsjon 729 (seitsesada kakskümmend üheksa)

krooni, 24. septembril 2007. a tasutud kautsjon 6555 (kuus tuhat viissada viiskümmend viis)

krooni 20 senti ning 10. oktoobril 2007. a tasutud kautsjon 6555 (kuus tuhat viissada

viiskümmend viis) krooni 20 senti.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ REVALHAUS KINNISVARA esitas 21. jaanuaril 2005. a OÜ Marine Systems vastu

hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista 728 417 krooni 80 senti (s.o põhinõude 600 000

krooni ja viivise 128 417 krooni 80 senti).

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 7. aprillil 2003. a Harjumaal Harku vallas Tiskre külas asuva

kinnistu (edaspidi kinnistu) notariaalse müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille järgi hageja müüs

kostjale kinnistu 3 000 000 krooni eest ja andis üle kinnistu omandiõiguse.

23. detsembril 2003. a sõlmisid hageja, kostja, Erik ja Marika Haavamäe ning AS SEB Eesti

Ühispank kinnistu notariaalse müügilepingu muutmise lepingu, kinnistu jagamisel tekkivate

kinnistute müügilepingud, kinnistu ja korteriomandi ühishüpoteegiga koormamise lepingu ning

esitasid pandi ja keelumärke kustutamise ja kinnistu jagamise avaldused ning sõlmisid vastavad

asjaõiguslepingud (edaspidi leping). Lepinguga muudeti ka 7. aprilli 2003. a lepingus kokku lepitud

kinnistu müügihinda. Uue kokkuleppe kohaselt jäi kostja kohustuseks tasuda kinnistu eest 15 257 329

krooni 61 senti, millest hageja luges 10 548 269 krooni 61 senti tasaarvestatuks enda võlgnevuse

kustutamisega kostja ees. Hageja võlg tulenes poolte 23. detsembril 2003. a sõlmitud notariaalselt

tõestatud kokkuleppest, milles sisaldub poolte kinnitus, et kostjal on hageja vastu nõue 10 548 269

krooni 61 senti, sealhulgas OÜ-lt Bergstein omandatud nõue 600 000 krooni.

Hagiavalduse kohaselt on lepingus 600 000 krooni ostuhinnast alusetult tasaarvestatud, kuivõrd OÜ-l

Bergstein puudus 23. detsembril 2003. a nõue hageja vastu. OÜ Bergstein väidetav töövõtuleping

hagejaga oli näilik tehing tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 järgi, sest OÜ Bergstein ei ole

teinud töid, mille eest ta esitas hagejale arved. Hagejal puuduvad nende teenuste osutamise kohta

dokumendid ning väidetav töövõtuleping ei kajastunud OÜ Bergstein raamatupidamises. Kostja ei

saanud omandada hageja vastu olematut nõuet ning sellest tulenevalt ei saanud nõude loovutamine

kostjale olla tõeline. Olematule nõudele ei saa tasaarvestuses tugineda. Vastastikuste nõuete

puudumisel ei ole tasaarvestus võimalik.

Hageja ei teadnud lepingu sõlmimisel OÜ Bergstein nõude näilikkusest, tegelikud asjaolud said talle

teatavaks 2004. a juunis. Hagejal puudus tegelikest asjaoludest teadasaamisel vajadus tühistada

lepingut, kuid isegi juhul, kui see leping on kehtiv, omab hageja kostja vastu alusetust rikastumisest

tulenevat nõuet. Pooltele teadaolevate nõuete omavahelise jaotamise kokkuleppe sõlmimine ei muuda

reaalselt mitteeksisteerivat, kokkuleppes näidatud nõuet olemasolevaks. Kokkuleppe sisust võib

järeldada, et pooled möönsid mõne märgitud kohustuse teistsugust sisu või puudumist.

Hageja palus alternatiivselt rahuldada hagi õigusliku aluseta saadu väljaandmiseks alusetu

rikastumise sätete järgi. Isegi juhul, kui hageja oleks tunnustanud näilikust töövõtulepingust tulenevat

nõuet, ei vabastaks see kostjat hagejale 600 000 krooni ja sellele lisanduva viivise tasumisest. Kui

võlatunnistusega tunnistatud kohustust tegelikult ei ole, on võlatunnistuse järgi kohustatud isikul

võimalik hagi korras VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi võlausaldajalt nõuda viimasele

võlatunnistusega antud õiguse tagasiandmist. Asja lahendamine nende sätete alusel ei eelda hagi

eseme ega aluse muutmist.

Hageja nõue 600 000 krooni tasumiseks muutus sissenõutavaks 8. aprillil 2003. a. Kostja on võla

tasumisega viivitanud sellest kuupäevast alates kuni 19. jaanuarini 2005. a. Hageja palus kostjalt

välja mõista viivise, lähtudes VÕS §-dest 94 ja 113 tulenevast seadusjärgsest viivitusintressi määrast.

2. Kostja ei tunnistanud hagi ja vaidles sellele vastu. Tema vastuväidete järgi on lepingus fikseeritud

kostja poolt erinevatelt võlausaldajatelt omandatud nõuded hageja vastu. Pooled tasaarvestasid need

nõuded hageja nõudega kostja vastu. Kostja on kinnistu müügihinnast nõutava osa tasunud

tasaarvestuse tegemisega. Tasaarvestus on võlasuhte lõppemise aluseks ja pooltevahelist

tasaarvestuse kokkulepet ei ole tühistatud. Tasaarvestuse kokkuleppe sõlmimisega tunnustas hageja

nõude olemasolu ja see on käsitatav võlatunnistusena võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 tähenduses.

Abstraktsest võlatunnistusest tekkinud kostja kohustuse kehtivus ei sõltu selle aluseks oleva tehingu

kehtivusest. Samas ei ole hageja tõendanud tehingu näilikkust.

Hageja on korduvalt kinnitanud OÜ Bergstein nõude olemasolu. Tegelikest asjaoludest mitteteadmine

lepingu sõlmimisel oleks andnud alust leping tühistada. Hageja ei ole lepingut tühistanud.

Lepingus sisaldub poolte kompromissikokkulepe tekkinud lahkhelide lahendamiseks.

Kompromissilepingust on tekkinud uus, iseseisev kohustus, mis eelnevat võlaõiguslikku alust ei vaja

(VÕS § 578). Kompromissilepingu sõlmimise ajendiks oli ebaselgus ja kindlusetus pooltevahelistes

suhetes. Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid pooled varasematest nõuetest ja nendega seotud

vaidlustest ning kujundasid uue võlasuhte. Kompromissilepingust tekkinud õigussuhte üle vaidluse

algatamine on vastuolus hea usu ja mõistlikkuse põhimõttega. Hageja kompromissilepingust

taganemise tõttu alandas kostja müügihinda 7 500 000 krooni võrra ning omab rahalist nõuet hageja

vastu. Viivisenõue on alusetu tulenevalt põhinõude puudumisest. Juhul, kui kohus nõustub hagejaga

põhinõude osas, palus kostja viivist vähendada mõistliku summani.

3. Harju Maakohus jättis hagi 9. juuni 2006. a otsusega rahuldamata. Ühtlasi mõistis maakohus

hagejalt kostja kasuks välja 36 420 krooni 80 senti kohtukulude katteks.

Maakohtu otsuse kohaselt on leping pooltele siduv, sest hageja on kostja nõude olemasolu omaks

võtnud. Lepingul on kompromissi iseloom ning nende hilisem ümberhindamine ei ole kooskõlas hea

usu põhimõttega. VÕS § 197 lg 2 järgi lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast,

mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Poolte kokkuleppe kohaselt on

hageja nõue kostja nõudega kattuvas ulatuses lõppenud. Seega on kostja tasaarvestuse teel

müügihinnast vaidlusaluse 600 000 krooni tasunud ja hagejal puudub õiguslik alus müügihinna

tasumist nõuda. Põhinõude põhjendamatuse tõttu on põhjendamatu hageja nõue viivise saamiseks. Ka

ei ole kostja hageja arvel alusetult rikastunud, kuna poolte nõuded on tasaarvestatud.

Hageja ei ole tõendanud OÜ-ga Bergstein sõlmitud töövõtulepingu näilikkust, millest vastavalt TsÜS

§-dele 84 ja 89 tuleneks hageja tasaarvestatud nõude aluseks oleva tehingu tühisus. Hageja ei ole

tõendanud, et OÜ Bergstein esitatud arvetel märgitud tööd on tegemata ning need arved on esitatud

üksnes kolmandatele isikutele vale mulje jätmiseks. Võsa raiumise ja teede ehitamisega seonduvad

tööd on märgatavad ja looduses kindlaks määratavad ning hageja juhatuse liikmed pidid tööde

tegemist märkama. Töö tegemine või tegemata jätmine on tõenditega kinnitatav. Kostja seaduslik

esindaja J. Järvik, kes on hageja juhatuse endine liige, kinnitas tööde vastuvõtmist. OÜ Bergstein

nõude tõelisust tõendavad ka tema esitatud arved. Hageja väited eksimusest lepingu sõlmimisel ei

oma nõude põhjendatuse hindamisel õiguslikku tähendust, kuna hageja ei ole teinud TsÜS §-des 90 ja

99 ettenähtud korras ja tähtaja jooksul tühistamisavaldust kostjale kui lepingu teisele poolele. Hageja

ei ole esile toonud arvestatavaid asjaolusid, millele tuginedes saaks väita, et hageja juhatuse liikmel

puudus võimalus äriühingu juhtimises osaleda ja äriühingu tegevusest teada saada.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse,

millega hagi rahuldada, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Leides, et hageja ei ole

tõendanud töövõtulepingu näilikkust, rikkus maakohus tõendite hindamisel oluliselt menetlusnorme,

sest jättis hageja tõendid ja selgitused hindamata. Muu hulgas jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata

hageja taotluse OÜ Bergstein seadusliku esindaja tunnistajana ülekuulamiseks, võttes sellega hagejalt

võimaluse tõendada, et töövõtulepingus ettenähtud töid ei tehtud. OÜ Bergstein leping hagejaga oli

näilik. Kuna näilik tehing on tühine, ei tekkinud sellest hageja vastu nõudeid ning neid ei saanud OÜ

Bergstein kostjale loovutada. Kostja ei saanud hageja nõudega kostja vastu tasaarvestada nõuet, mida

tegelikult olemas ei olnud. Maakohus leidis valesti, et hageja ja kostja sõlmisid kompromissilepingu

ning selle hilisem ümberhindamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Lisaks märkis hageja, et ta

esitas maakohtule hagi rahuldamise alternatiivse alusena alusetust rikastumisest tuleneva nõude.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 13. märtsi 2007. a otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni

muutmata, kuid muutis osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Ühtlasi jättis ringkonnakohus

rahuldamata kostja taotluse täiendava õigusabikulu väljamõistmise kohta.

Ringkonnakohus leidis, et vale on maakohtu seisukoht, mille kohaselt on lepingul kompromissi

iseloom, mistõttu selle hilisem ümberhindamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Kinnistu

müügihinnas ja müügihinna tasumise viisis kokkuleppimine ei ole kompromissileping.

Kompromissist taganemine (ümberhindamine) kui õiguskaitsevahendi kohaldamine ei ole hea usu

vastane käitumine.

Näilik on tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näiliku tehingu korral

puudub pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest

vaid mulje. Tehingu näilisust peab tõendama pool, kes sellele asjaolule tugineb. Seega pidi hageja

tõendama, et OÜ-ga Bergstein tööettevõtulepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et nad ei soovi

tehinguga õiguslikke tagajärgi, s.o hageja ei soovinud OÜ-lt Bergstein tööde tegemist ja nende eest

maksta ning viimane ei soovinud töid teha ja nende eest tasu saada. Hageja seda tõendanud ei ole.

Vastupidi, OÜ Bergstein esitas tööde eest arved ja hageja kajastas arvetes näidatud summad oma

võlana OÜ-le Bergstein, mis kinnitab, et pooltel oli lepingu sõlmimisel tahe tuua kaasa õiguslik

tagajärg. Lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmine ei tõenda poolte ühist tahet sõlmida leping selle

tagajärgi soovimata, s.o seda, et leping sõlmiti vaid õigusnäivuse loomiseks.

Hageja on kostjale andnud deklaratiivse võlatunnistuse. Sellise võlatunnistusega antud õiguse

tagasivõtmiseks alusetu rikastumise sätete alusel peab hageja tõendama, et õigust, mida ta tunnistas,

ei olnud olemas. Hageja ei tõendanud, et OÜ Bergstein ei täitnud tööettevõtulepingu järgseid

kohustusi, ehk seda, et OÜ Bergstein nõue ei olnud sissenõutav. Maakohus märkis õigesti, et võsa

raiumise ja tee ehitamisega seonduvad tööd on märgatavad ja looduses kindlaks määratavad. OÜ

Bergstein esitas tööde eest hagejale arved ja hageja kajastas raamatupidamises arvetel märgitu oma

võlgnevusena. Kuni 23. detsembri 2003. a lepingu sõlmimiseni ei esitanud hageja OÜ-le Bergstein

tööde tegemata jätmise kohta pretensioone.

Hageja ei taotlenud apellatsioonkaebuses OÜ Bergstein juhatuse liikme S.-S. Bergmanni tunnistajana

väljakutsumist ja ülekuulamist, mistõttu on alusetu hageja väide, et talle ei antud võimalust tunnistaja

ütlustega oma väidet tõendada.

Tööettevõtuleping võidakse sõlmida ka suulises vormis. Asjaolu, et puudusid tööde üleandmis-

vastuvõtuaktid ja OÜ Bergstein majandusaasta aruanne, ei tõenda tööde tegemata jätmist või nende

tegemise võimatust. Seda ei tõenda ka OÜ Bergstein kustutamine käibemaksukohuslaste registrist.

Kostja seadusliku esindaja J. Järviku (kuni 23. detsembrini 2003. a hageja esindaja) kinnitust selle

kohta, et OÜ-lt Bergstein tellitud tööd olid tehtud ja hageja oli need vastu võtnud, tuleb hinnata kui

hageja väite mitteomaksvõttu selle kohta, et tööd ei olnud tehtud.

Kuivõrd lepingus olid pooled muu hulgas 600 000 krooni tasaarvestanud ja lugesid kinnistu

ostuhinna selles osas kaetuks, on hageja nõue müügihinna tasumiseks alusetu. Sel põhjendusel on

alusetu ka hageja alternatiivne nõue võlatunnistusega antud õiguse tagasinõudmiseks alusetu

rikastumise sätete järgi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks

läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ühtlasi palub hageja kostjalt välja mõista hageja

menetluskulud.

Hageja ei vaidlusta ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti maakohtu otsuse põhjendustest välja

seisukoht, et lepingul on kompromissi iseloom. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse ülejäänud

osas.

Kassatsioonkaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus põhjendamatult kohaldamata TsÜS § 89 lg 1.

Tehingute näilikkuse hindamisel tuleb arvestada sellega, et näiliku tehingu sõlmimisel üritavad

pooled jätta muljet tehingu tegelikust kehtivusest. Näiliku tehinguga soovitakse saavutada kindlat

tagajärge, mille annaks sama tehingu sõlmimine n-ö reaalsena ehk vastava tehingu tegelik täitmine, ja

sellega kaasnevad tavapärased õiguslikud tagajärjed. Soovitavast eesmärgist lähtudes üritatakse

näilikku tehingut näidata tavalise majandustehinguna, mistõttu tehakse pingutusi, et selline näivus

luua. Näivus luuakse nt tööde üleandmis-vastuvõtuaktide koostamise, arvete esitamise ja maksmise

ning tööde osalise tegemisega (nn arvevabriku teenus).

Hageja esitas tehingu näilikkuse tõendamiseks järgmised asjaolud ja tõendid, mille maakohus jättis

hindamata: alus- ja täitedokumentatsiooni puudumine tehtud tööde kohta; OÜ Bergstein

majandusaastaaruannetes antud kinnitus majandustegevuse mittetoimumise ja käibe puudumise

kohta; OÜ Bergstein kustutamine käibemaksukohuslaste registrist Maksu- ja Tolliameti poolt;

väidetavate tööde tegemise täpne asukoht ei ole teada ning seda ei ole selgitanud ka kostja; OÜ-l

Bergstein hageja vastu väidetavalt tekkinud nõue oli suurem, kui kostjale loovutatud nõue, kuid OÜ

Bergstein ei ole pöördunud hageja poole võla sissenõudmiseks; OÜ Bergstein juhatuse liikme S.-

S. Bergmanni tunnistajana ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine.

Ringkonnakohus lükkas hageja esitatud tõendid ja põhjendused ümber lakoonilise väitega, et arvete

esitamine OÜ Bergstein poolt ja nende kajastamine hageja poolt oma võlgnevusena näitab poolte

soovi ka tehingu tegelikuks täitmiseks.

Ringkonnakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 230 lg-t 1 ja § 232, pannes

hagejale negatiivse asjaolu tõendamise kohustuse, mida ei ole objektiivselt võimalik täita. Kohtud on

arvete esitamisega lugenud automaatselt tõendatuks ka tasu sissenõutavuse, rikkudes sellega TsMS

§ 230 lg-t 1 ja § 232.

8. Kostja vaidleb hageja kassatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.

9. Kostja esitas samuti kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja

saata asja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule. Lisaks palub kostja hagejalt välja mõista

kostja kohtukulud.

Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsuse osas, milles ringkonnakohus leidis, et lepingul ei olnud

kompromissi iseloomu, lepinguga lugesid pooled kinnistu ostuhinnast 600 000 krooni tasutuks kostja

nõudega hageja vastu, mille kostja omandas OÜ-lt Bergstein, ning lepingus sisaldus deklaratiivne

võlatunnistus.

Ringkonnakohtu otsusest ei nähtu, millistele väidetele ja põhjendustele tuginedes jõudis

ringkonnakohus maakohtust erinevale järeldusele, et leping ei ole oma kogumis kompromissileping.

Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et kõnealune kokkulepe sisaldas deklaratiivset

võlatunnistust. Jättes oma otsuse põhjendamata ning kostja asjakohastele väidetele hinnangu

andmata, rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusõiguse normi (TsMS § 436 lg 1).

Samuti on ringkonnakohus vääralt tõlgendanud materiaalõiguse norme ja andnud tuvastatud

asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Leides, et kinnistu müügilepingu hinnas ja tasumise viisis

kokkuleppimine ei ole kompromissileping ja sellest taganemine kui õiguskaitsevahendi kohaldamine

ei ole hea usu vastane käitumine ning hageja antud võlatunnistus on käsitatav deklaratiivsena, rikkus

ringkonnakohus TsMS § 692 lg-t 1, tõlgendades vääralt materiaalõiguse norme (VÕS § 578 ja VÕS

§ 30).

Kostja leiab, et ta sõlmis hagejaga kompromissilepingu. Kuna poolte vahel on vaidlus lepingu

tõlgendamise küsimuses, tuleb kohaldada VÕS § 29. Kuna pooled vaidlevad ühise tegeliku tahte üle,

tuleb kohaldada VÕS § 29 lg-t 4 ning anda lepingu sõlmimise eesmärgile hinnang mõistlikkuse

põhimõttest lähtuvalt. Mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtuvalt on ilmne, et kõik lepingus

saavutatud kokkulepped olid omavahel seotud ning sõltusid otseselt üksteisest. Ühe kokkuleppe

tingimuse vaidlustamine mõjutab otseselt kogu kokkulepet ning poolte soovi sellega seotud olla. Hea

usu põhimõttest tulenevalt oleks saanud kompromissi vaidlustada tervikuna (nt eksimuse alusel),

mida hageja aga ei teinud. Hageja on pahas usus asunud vaidlustama õigussuhteid, mida ta

kompromissis aktsepteeris ning millistele kinnitustele tuginedes J. Järvik koos kostjaga oli valmis

tegema omapoolseid järeleandmisi.

Kuivõrd pooled sõlmisid kompromissilepingu, kehtib eeldus, et pooled on algsetest nõuetest

loobunud (sh OÜ-ga Bergstein seonduvatest nõuetest). Vastupidist peab VÕS § 578 lg 2 järgi

tõendama hageja. Hageja ei ole osutanud ühelegi sättele, millest nähtuks, et pooled soovisid

kompromissilepingut sõlmides algse võlasuhte püsimajäämist, s.o võimalust vaidlustada OÜ-ga

Bergstein seotud tehinguid ka edaspidi. OÜ Bergstein nõuete edasine vaidlustamine on välistatud

VÕS § 578 lg 2 ja VÕS § 30 alusel, kuivõrd hageja on kompromissi raames väljastanud konstitutiivse

võlatunnistuse ning sellele eelnenud võlasuhted loetakse lõppenuks, pooled ei ole reserveerinud

õigust pärast kompromissi sõlmimist kompromissi esemeks olevaid õigussuhteid edaspidi

vaidlustada, ning VÕS § 207 lg-te 1 ja 2 alusel, kuivõrd pooled on võlasuhte lõppemises kokku

leppinud.

10. Hageja vaidleb kostja kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et hageja kassatsioonkaebus tuleb rahuldada. Kolleegium tühistab

ringkonnakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja kohaldamise ning

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1p-de 1 ja 2 alusel ning saadab asja

TsMS § 691 p 2 alusel samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

12. Ringkonnakohus leidis ebaõigesti, et hageja pidi tõendama seda, et OÜ Bergstein ei teinud

töövõtulepingus kokku lepitud töid. Kolleegium selgitab, et see, kas tööd olid tehtud, ei oma

iseenesest tähtsust selle üle otsustamisel, kas töövõtuleping oli tühine TsÜS § 89 järgi, sest poolte

ühine tegelik tahe võib enne tööde tegemist olla olnud suunatud mingi muu lepingu sõlmimisele.

Kolleegium märgib, et hageja võib töövõtulepingu kehtivuse korral tugineda tasaarvestuse tühisusele

muu hulgas põhjusel, et ta ei võlgne OÜ-le Bergstein kokku lepitud tasu, kuivõrd viimane jättis

lepingu täitmata, s.o töö tegemata või tegi seda mittenõuetekohaselt. Kostja väitis, et OÜ Bergstein

loovutas talle töövõtulepingust tuleneva tasunõude. Hagejal on VÕS § 171 lg 1 kohaselt õigus esitada

kostja nõudele kõiki vastuväiteid, mis tal olid OÜ Bergstein vastu nõude loovutamise ajal. VÕS

§ 637 lg 3 järgi muutub töövõtulepingu korral töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest.

Seega, kui kostja tugineb tasaarvestuse tegemisel töövõtulepingust tulenevale tasunõudele OÜ

Bergstein asemel, peab tema tõendama, et OÜ Bergstein täitis hagejale töövõtulepingu

nõuetekohaselt.

13. Ringkonnakogus on ebaõigesti hinnanud tõendina kostja juhatuse liikme ja hageja endise juhatuse

liikme J. Järviku väiteid OÜ Bergstein poolt hagejale tööde tegemise kohta. TsMS § 229 lg 2 järgi on

tõendiks üksnes vande all antud seletus. TsMS § 267 lg 1 teise lause järgi võib vande all üle kuulata

ka juriidilisest isikust poole seaduslikku esindajat. J. Järvik ei ole andnud vande all seletust.

Samas on ebaselge, mida ringkonnakohus pidas silmas põhjendusega, et J. Järviku kinnitust OÜ

Bergstein poolt tööde tegemise ja hageja poolt vastuvõtmise kohta tuleb hinnata kui hageja väite

mitteomaksvõttu selle kohta, et tööd ei olnud tehtud. TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei vaja

poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. TsMS § 231

lg 2 teise lause järgi on omaksvõtt faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule

adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kuna J. Järvik

esindas kohtumenetluses kostjat, ei saa tema poolt asjaolude tunnistamist käsitada hageja

omaksvõtuna.

14. Kolleegium leiab, et kostja kassatsioonkaebus tuleb TsMS § 682 lg 1 alusel jätta läbi vaatamata.

TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles otsuse

resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti.

Järelikult toob selle sätte järgi pooltele õiguslikud tagajärjed kaasa üksnes kohtuotsuse resolutsioon.

Otsuse põhjendav osa iseseisvalt võetuna ei mõjuta poolte õigusi ja kohustusi. Seetõttu ei ole

kohtuotsus vaidlustatav ilma kohtuotsuse resolutsiooni peale kas apellatsioon- või kassatsioonkaebust

esitamata. Põhimõte, et kassatsioonkaebuses saab vaidlustada ringkonnakohtu otsust vaid koos otsuse

resolutsiooni vaidlustamisega, ilmneb veel TsMS § 671 lg 3 p-dest 2 ja 3, mille kohaselt tuleb

kassatsioonkaebuse põhjendustes märkida, millisest asjaolust menetlusõiguse normi rikkumine

tuleneb ja millist materiaalõiguse normi on ringkonnakohus oma otsuses ilmselt valesti kohaldanud

ning kuidas menetlus- ja/või materiaalõigusenormi vale kohaldamine võis kaasa tuua ebaõige otsuse.

TsMS § 682 lg 1 kohaselt jätab kohus kassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse

menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega sätestatud nõuetele või

kassatsioonkaebus on esitatud pärast kassatsioonitähtaja möödumist, samuti juhul, kui hageja võtab

kassatsioonimenetluses hagi tagasi. Selle sätte järgi on Riigikohtul ka pärast asja menetlusse võtmist

kohustus kontrollida kaebuse nõuetekohasust, sh õigust kaebus esitada (vt ka Riigikohtu 4. septembri

2007. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-07, p 10). Kostja ei ole vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse

resolutsiooni, s.t ta ei väida ka kassatsioonkaebuses, et ringkonnakohus tegi ebaõige otsuse. Kuna ta

esitas kassatsioonkaebuse üksnes ringkonnakohtu otsuse põhjenduste peale, tuleb tema

kassatsioonkaebus jätta läbi vaatamata.

TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvatakse kautsjon riigituludesse vaid juhul, mil kaebust ei võeta

menetlusse või see jäetakse rahuldamata. Praegusel juhul jääb kostja kassatsioonkaebus läbi

vaatamata ning seetõttu tuleb kostja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

15. Kolleegium märgib veel seda, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus hindama kostja

vastuväiteid, sh väidet, et pooled sõlmisid kompromissilepingu. Kompromissilepinguga seonduvaid

probleeme on kolleegium käsitlenud 9. oktoobri 2007. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-07.

Hageja väitis, et ta esitas maakohtus täiendava alternatiivse nõude võlatunnistusega kostjale antud

nõudeõiguse tagastamiseks VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 järgi. Kui ringkonnakohus leiab, et hageja

tunnustas kostja nõuet VÕS § 30 alusel, peab ta võtma seisukoha hageja täiendava ja alternatiivse

nõude kohta. VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 kohaldamiseks on alust siis, kui hageja ei võlgnenud

OÜ-le Bergstein 600 000 krooni kas tulenevalt tema ja OÜ Bergstein vahel sõlmitud töövõtulepingu

tühisusest või OÜ Bergstein poolt töövõtulepingu mittenõuetekohasest täitmisest või muul põhjusel.

Juhul, kui hageja loobus kompromissilepingu tulemusel VÕS § 207 lg 1 alusel oma 600 000 krooni

suurusest nõudest kostja vastu, saab ta nõudest loobumise tagasi nõuda samuti VÕS § 1028 lg 1 ja

§ 1032 lg 1 alusel.

16. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

ga 3 lahendatakse poolte kohtukulude jaotus ja määratakse võimalike väljamõistetavate kulude suurus

asja uuel läbivaatamisel, lähtudes selle tulemusest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu