3-3-1-42-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

HALDUSKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-3-1-42-07

Määruse kuupäev

23. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Tõnu Anton, liikmed Indrek Koolmeister ja Julia

Laffranque

Kohtuasi

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku kaebus Tartu Linnavalitsuse

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

komisjoni kohustamiseks haldusakti väljaandmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a määrus haldusasjas nr 3-

06-1524

Menetluse alus Riigikohtus

Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Rahuldada Tartu Linnavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja

kompenseerimise komisjoni määruskaebus osaliselt.

Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a määrus haldusasjas nr 3-06-1524 ja Tartu

Halduskohtu 28. detsembri 2006. a määrus haldusasjas nr 3-06-1524. Jätta kaebus HKMS § 23

lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata.

Tagastada kautsjon.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Piiskopkonna Tartu Uspenski peakirik esitas 16. novembril 1991 avalduse õigusvastaselt

võõrandatud vara endiste omanike registrisse kandmiseks Tartus Magasini 1 asuva vara suhtes. Tartu

Linnavalitsuse 8. veebruari 1993. a määrusega nr 70 tagastati Uspenski peakiriku kogudusele Tartus

Magasini 1 asuv õigusvastaselt võõrandatud majavaldus.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinod esitas 31. märtsil 1993 Tallinna Linnavarade Ametile avalduse,

milles paluti tagastada kogu õigusvastaselt võõrandatud vara Eesti Vabariigis. 27. mai 1993. a

otsusega ennistas ÕVVTK Keskkomisjon avalduse esitamise tähtaja.

Tallinna Linnakohtu 14. septembri 1993. a otsusega tsiviilasjas nr 2-116, 2-115 1993 tunnistati Eesti

Apostlik-Õigeusu Kirik (EAÕK) omandireformi õigustatud subjektiks temalt ebaseaduslikult

võõrandatud vara suhtes.

Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Sinodi aseesimees esitas 6. märtsil 2000 Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK

komisjonile avalduse, milles soovis täiendada 14. novembri 1991. a (tegelikult 16. novembri 1991)

avaldust Tartus Munga 16 asuvate kinnistute nr 222a ja 223a tagastamise osas.

Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 3. aprilli 2003. a otsusega jäeti nimetatud taotlus Munga 16

kinnistute 222a ja 223a osas rahuldamata. Komisjon ei pidanud vara tagastamise avalduse

täiendamist nimetatud vara osas võimalikuks. Kinnistu nr 222a osas leidis komisjon, et taotleja ei saa

olla üldse selle vara suhtes õigustatud subjektiks.

Tartu Linnavalitsuse 1. veebruari 2005. a korraldusega nr 153 määrati riigivara registrisse kantud

koolikompleksi, mille hulka kuulus ka internaadihoone aadressiga Munga 16, ehitiste teenindamiseks

vajaliku maa suurus, nõustuti maa riigi omandisse jätmisega ja määrati kompleksi aadressiks

Vabaduse pst 9.

Vabaduse pst 9 kinnistu nr 4688803 omanikuna on kinnistusraamatusse kantud Eesti Vabariik ja

riigivara valitsejaks on Haridus- ja Teadusministeerium. Kõnealune kinnistu hõlmab ka endisi Munga

16 asunud kinnistuid nr 222a ja 223a.

2. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik esitas 1. augustil 2006 halduskohtule kaebuse, milles palus

kohustada Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni välja andma haldusakti Tartus Munga 16 asuvate

kinnistute 222a ja 223a tagastamise taotluse kohta.

Haridus- ja Teadusministeerium kolmanda isikuna taotles asjas menetluse lõpetamist HKMS § 12

lg 3 alusel, kuna kaebaja on rikkunud seaduses ettenähtud kahekuulist tähtaega Tartu Linnavalitsuse

ÕVVTK komisjoni 3. aprilli 2003. a otsuse vaidlustamiseks, millega lahendati Eesti Apostlik-

Õigeusu Kiriku taotlust kõnealuste kinnistute tagastamiseks.

3. Tartu Halduskohus lõpetas 28. detsembri 2006. a määrusega haldusajas nr 3-06-1524 asja

menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel. Kohus asus seisukohale, et esitades kohustamiskaebuse, on

kaebaja sisuliselt hilinenult vaidlustanud jõustunud haldusakti. Kohus leidis, et Tartus Munga 16

kinnistute 222a ja 223a tagastamise taotluse osas on olemas jõustunud haldusakt (Tartu

Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 3. aprilli 2003. a otsus), milles oli ära näidatud ka edasikaebamise

kord, st 2 kuu jooksul otsuse kättesaamisest. Vaatamata sellele, et komisjoni otsuses ei viidatud

üheselt Tallinna Linnavarade ametile 31. märtsil 1993 esitatud vara tagastamise avaldusele, on see

avaldus sisuliselt lahendatud 3. aprilli 2003. a otsusega. Komisjonil ei ole võimalik vastu võtta uut

haldusakti küsimuses, mis on juba lahendatud jõustunud haldusaktiga, ega võtta kaht erinevat

seisukohta sama taotluse osas, mida on vaid täpsustatud. Tuginedes menetlust lõpetades HKMS § 12

lg-le 3 ja § 9 lg-le 1, märkis halduskohus, et kaebuse esitaja ei ole taotlenud kaebuse esitamise tähtaja

ennistamist kohustamiskaebuse osas ega ka tühistamiskaebuse osas.

4. Määruskaebuses taotles Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik halduskohtu määruse tühistamist.

Määruskaebuse esitaja leidis, et halduskohus kohaldas ebaõigesti HKMS § 12 lg-t 3, mis võimaldab

asja menetluse lõpetada üksnes eelmenetluses. Samuti leiti, et lõpetamise aluseid ei esine. Ebaõige on

järeldus, et komisjoni 3. aprilli 2003. a otsusega lahendati 1993. a esitatud nn üldavaldust kogu vara

tagastamiseks.

5. Tartu Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a määrusega tühistati halduskohtu vaidlustatud määrus.

Ringkonnakohtu hinnangul on esitatud kohustamiskaebus HKMS § 6 lg 2 p 2 tähenduses, millega

soovitakse, et Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni kohustataks andma haldusakti Tartus Munga

16 asunud kinnistute nr 222a ja 223a tagastamise taotluse suhtes. Kaebuse esitaja ei vaidlusta Tartu

Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 3. aprilli 2003. a otsust nr 121, mistõttu pole põhjendatud kaebuse

esitamise tähtaja arvutamine komisjoni sellest otsusest lähtuvalt. Kaebuse tähtaegsuse üle

otsustamiseks pidanuks halduskohus välja selgitama, kas kaebuse esitaja on esitanud taotluse

haldusakti väljaandmiseks ning kas ja millal on vastustaja haldusakti väljaandmisest keeldunud.

Halduskohus ei ole kindlaks teinud, milles seisnes vastustaja tegevus või tegevusetus, mida kaebuse

esitaja on pidanud kohustamiskaebuse aluseks ja millest tulnuks tähtaegsuse küsimuse otsustamisel

lähtuda.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED RIIGIKOHTUS

6. Määruskaebuses Riigikohtule taotleb Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjon ringkonnakohtu

määruse tühistamist ja halduskohtu määruse jõusse jätmist. Määruskaebuse esitaja peab vääraks

ringkonnakohtu järeldust, et halduskohus pole välja selgitanud, millist vastustaja tegevust või

tegevusetust on kaebuse esitaja pidanud kohustamiskaebuse aluseks ning millal selline tegu või

tegevusetus aset leidis. Tartu Halduskohus on oma määruses täpselt viidanud kaebaja 6. märtsi

2000. a taotlusele, millega taotleti haldusakti väljaandmist, ning ka vastustaja 3. aprilli 2003. a

otsusele kui haldusaktile, millega jäeti taotlus rahuldamata ning seega ka välja andmata akt, millega

õigusvastaselt võõrandatud vara oleks tagastatud. Kuna kaebus on esitatud rohkem kui 3 aastat pärast

HKMS § 9 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tähtaegu, pidas halduskohus põhjendatult kaebust esitatuks

tähtaega rikkudes ning lõpetas õigesti menetluse HKMS § 12 lg 3 alusel.

Määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud ka HKMS § 47 lg-s 3 ja TsMS § 654 lg-s 5

sätestatut, jättes oma määruses täielikult käsitlemata poolte määruskaebuses ja vastuses esitatud

õiguslikud ja faktiväited. Muuhulgas osundas Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjon vastuses

määruskaebusele Riigikohtu praktikale, mis kinnitab, et halduskohus on õigesti kohaldanud HKMS

§ 12 lg-t 3. Samuti on vastustaja selgitanud, et ta on läbi vaadanud kõik Eesti Apostlik-Õigeusu

Kiriku taotlused õigusvastselt võõrandatud vara tagastamiseks.

7. Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik palub oma kirjalikus vastuses määruskaebusele jätta

ringkonnakohtu määruse muutmata. Tema arvates leidis ringkonnakohus õigesti, et kaebusega pole

vaidlustatud Tartu Linnavalitsuse ÕVVTK komisjoni 3. aprilli 2003. a otsust ning kaebuse esitamise

tähtaega ei saa arvestada sellest otsusest. Komisjon ei ole praeguseni läbi vaadanud 1993. a esitatud

avaldust vara tagastamiseks.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

8. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles EAÕK: "Kohustada õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Tartu linnakomisjoni välja andma haldusakt, milles võetakse

seisukoht Tartus Munga 16 kinnistute 223a, 222a tagastamise suhtes (õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise korra p-s 19 nimetatud otsus)".

9. 1. septembrist 2006 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste

muutmise seadusega täiendati halduskohtumenetluse seadustikku muu hulgas § 23 lg 3 p-ga 1.

HKMS § 23 lg 3 p 1 sätestab, et halduskohus võib määrusega jätta kaebuse või protesti läbi

vaatamata juhul, kui ilmneb, et selle esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust,

eeldades, et kaebuse või protesti esitaja poolt väidetavad asjaolud on tõendatud.

10. 1. septembrist 2006 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvate seaduste

muutmise seaduse seletuskirja kohaselt on HKMS § 23 lg 3 p 1 eesmärk eelkõige vähendada

halduskohtute töökoormust, kõrvaldades menetlusest ilmselgelt põhjendamatud kaebused ja protestid

ehk lihtsalt sisutud haldusasjad. Sama eesmärki on Riigikogu stenogrammi kohaselt rõhutanud oma

ettekannetes eelnõu esimesel lugemisel 12. aprillil 2006 ka justiitsminister ja Riigikogu

õiguskomisjoni esimees.

11. Lõpetades menetluse käesolevas asjas kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu HKMS § 12 lg 3

alusel, asus halduskohus oma argumentatsioonis seisukohale, et kohustamiskaebust esitades

vaidlustab kaebuse esitaja sisuliselt jõustunud haldusakti. Halduskohus leidis: "Komisjonil ei ole

võimalik võtta vastu uut haldusakti küsimuses, mis on lahendatud jõustunud haldusaktiga ega kaht

erinevat seisukohta ühe ja sama taotluse osas, mis on üksteise suhtes täpsustava iseloomuga."

Kohustamiskaebust lahendama asudes jõudis halduskohus järeldusele, et esitatud nõude osas on

olemas jõustunud haldusakt.

Halduskohus on menetluse lõpetamisel lähtunud asjaolust, et 3. aprillil 2003 võttis Tartu

Linnavalitsuse ÕVVTK komisjon vastu otsuse, mis puudutas kaebuses mainitud kinnistuid. Selles

otsuses leiti, et vara tagastamise avalduse esitanud isikul ei ole avalduste esitamise korra punkti 36

alusel õigust täiendada avaldust sama omaniku järgi pärast avalduste esitamise tähtaja möödumist, st

et EAÕK 2000. a täiendusi Tartus Munga 16 kinnistute 223a, 222a lisamiseks esialgses avalduses

esitatule ei pidanud komisjon tähtaegselt esitatud vara tagastamise taotluseks. Samuti leidis komisjon,

et EAÕK ei saa olla õigustatud subjektiks õigusvastaselt võõrandatud vara (kinnistu 222a) suhtes,

mis kuulus teisele iseseisvale juriidilisele isikule - Püha Isidori Vennaste Seltsile Tartu Uspenski

Kiriku juures.

12. Menetlust lõpetades on halduskohus analüüsinud kohtusse pöördumise eesmärki ja järeldanud, et

kohustamiskaebust esitades püütakse sisuliselt vaidlustada kaebajale ebasoodsat jõustunud

haldusakti. Kolleegiumi hinnangul tõdes halduskohus sellisele seisukohale jõudes esitatud kaebuse

ilmselget perspektiivitust. Kuigi keskendudes oma määruses eelkõige kaebuse tähtaegsuse

küsimusele, on halduskohus ka järeldanud, et soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil

pole võimalik. Seetõttu olnuks põhjendatud kaebuse läbi vaatamata jätmine HKMS § 23 lg 3 p 1

alusel.

13. Kuna kolleegium peab ebaõigeks menetluse lõpetamist HKMS § 12 lg 3 alusel, ei võeta

käesolevas lahendis seisukohta kaebuse esitamise tähtaja küsimuses. Seega ei ole asjakohane ka

ringkonnakohtu antud hinnang kaebuse tähtaegsuse väljaselgitamisele.

Eeltoodud põhjustel tuleb ringkonnakohtu ja halduskohtu määrused tühistada ning jätta kaebus

HKMS § 23 lg 3 p 1 alusel läbi vaatamata.

Tõnu Anton, Indrek Koolmeister, Julia Laffranque