3-1-1-57-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-57-07

Otsuse kuupäev

22. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi

Kohtuasi

Kriminaalasi L. R. süüdistuses KrK § 1481 lg 2

(KarS § 386 lg 1) järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 16. aprilli 2007. a otsus asjas nr 1-06-901

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri II osakonna vanemprokurör Kaire Hänilene,

kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

26. september 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 16. aprilli 2007. a otsus muutmata ja kassatsioon rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. L. R. anti kohtu alla süüdistatuna KrK § 1481 lg 2 (KarS § 386 lg 1) järgi selles, et ta esitas enda 2000. a ja 2001. a füüsilise

isiku tuludeklaratsioonides maksuhaldurile tahtlikult valeandmeid. Nimelt jättis ta 2. aprillil 2001 esitatud 2000. a füüsilise

isiku tuludeklaratsioonis kajastamata maksustatavat tulu summas 1 090 000 krooni ja 2. aprillil 2002 esitatud 2001. a

tuludeklaratsioonis maksustatavat tulu summas 1 010 357 krooni. Selle tagajärjel jäi riigile L. R-lt laekumata tulumaksu

2000. a eest 272 933 krooni ja 2001. a eest 259 007 krooni.

Oma käitumisega rikkus L. R. tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg-st 1 tulenevat kohustust kajastada tuludeklaratsioonis kogu

maksustamisperioodil Eestis ja väljaspool Eestit kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Samuti rikkus L. R. TuMS § 44 lg-t 1,

jättes esitamata tuludeklaratsiooni kogu maksustamisperioodi tulude kohta. Kokku jäi L. R. teo tagajärjel maksudena

laekumata 531 941 krooni.

2. Tartu Maakohtu 2. veebruari 2007. a otsusega tunnistati L. R. KrK § 1481 lg 2 (KarS § 386 lg 1) järgi süüdi ja teda karistati

rahalise karistusega 200 päevamäära ehk 10 000 krooni. Sama kohtuotsusega mõisteti L. R-lt Eesti Vabariigi (Maksu- ja

Tolliameti Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu) kasuks välja tulumaksuvõlg summas 516 341 krooni. Tulumaksuvõlalt

arvutatud intresside väljamõistmise osas jättis maakohus tsiviilhagi läbivaatamiseks tsiviilkohtupidamise korras. Maakohtu

põhiseisukohad olid järgmised.

2.1 Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et L. R. 2000. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonis deklareeriti maksustatavat tulu 0 krooni ja

tulumaksuseadusega lubatud mahaarvamisi 40 257 krooni. Tuludeklaratsioonis 2001. a kohta oli maksustatava tuluna näidatud

10 149 krooni ja tulumaksuseadusega lubatud mahaarvamistena 2173 krooni. Lisaks deklareeris L. R. 2001. a

tuludeklaratsioonis sissetulekuna 730 000 krooni kinnisvara võõrandamisest, kuid kuna kinnisvara müügihind oli võrdne selle

soetusmaksumusega, siis kasu vara võõrandamisest ei tekkinud.

Samuti on tuvastatud, et aastal 2000 ostis L. R. viis kinnistut, mille koguhind oli 1 090 000 krooni ja aastal 2001 laenas OÜ-le

T erinevate laenulepingute alusel kokku 1 750 301 krooni ja 20 senti. Seega tegi L. R. 2000. aastal 1 090 000 krooni võrra ja

2001. aastal 739 936 krooni võrra rohkem kulutusi kui oli tema poolt vastaval aastal deklareeritud sissetulek.

2.2 Viidates maksuhalduri kontrollaktile, leidis maakohus, et L. R. poolt aastatel 2000 ja 2001 tegelikult tasumisele kuulunud

maksusumma on võimalik kindlaks määrata MKS § 94 alusel hindamise teel. Kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud

ületavad maksustamisperioodil saadud tulu, siis tuleb maksumaksjal haldusmenetluses tõendada kulutuste tegemist laenu või

tulude arvel, mis ei kuulu tulumaksuga maksustamisele või mida on juba maksustatud. Kui maksumaksja ei esita

haldusmenetluses kooskõlas tal lasuva tõendamiskoormusega küllaldaselt tõendeid, siis eeldatakse, et kaebaja on tulu teeninud

samal perioodil, mil ta kandis maksuhalduri poolt tuvastatud kulud. Ühtlasi leidis kohus, et kuna MKS § 94 lg 1 on

menetlusnorm, mitte tulumaksukohustuse materiaalõiguslik alus, on see säte käesoleval ajal kohaldatav vaatamata sellele, et

kehtiv maksukorralduse seadus jõustus pärast L. R-le süüksarvatud tegude toimepanemist.

2.3 Maakohus leidis, et asjakohatu on L. R. kaitsjate väide, nagu oleks maksumenetlus L. R. suhtes algatatud tema sundimiseks

ütluste andmisele, kuna kriminaalasjas keeldus L. R. tunnistajana vastamast küsimustele, mis puudutasid kinnistute

omandamist. Maksuhaldur alustab kontrolltoiminguid juhul, kui tekib kahtlus deklaratsioonis esitatud andmete õigsuses.

Tähtsust ei oma, milline allikas tekitab maksuhalduris kahtluse, et maksumaksja poolt esitatud deklaratsioonis ei ole esitatud

andmed õiged. Kahtluse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks tulebki alustada maksumenetlust ning see on maksuhalduri

maksukorralduse seadusest tulenev otsene kohustus.

2.4 Kuna kohtuistungil keeldus L. R. ütlusi andmast, leidis maakohus, et KrMS § 294 p 1 alusel tuleb avaldada L. R. poolt

kohtueelses menetluses ja maksumenetluses antud ütlused. Viidatud ütlustes nimetas L. R. aastatel 2000 ja 2001 tehtud

tehingute finantseerimisallikana 1988. a vanaemalt Ameerika Ühendriikide dollarites saadud kingitust (pärandust), mille

väärtus vastas umbes kolmele miljonile Eesti kroonile. Maakohus luges L. R. väite vanaemalt raha saamise kohta

ebausaldusväärseks.

2.5 Võttes aluseks kaitsjate esitatud tõendid, vähendas maakohus L. R. 2001. a maksustatava tulu baasi 60 000 krooni võrra,

kuna selle summa ulatuses sai L. R. maksuvaba tulu isikliku auto müügist. Seda summat võis L. R. kasutada laenu andmiseks

OÜ-le T. Samas leidis kohus, et L. R. tulumaksubaasist ei saa maha arvata tema enda poolt aastatel 1996-2001 sularahas

pangakontole makstud summasid. Süüdistatav pole andnud kohtule ühtegi selgitust selle kohta, millistest allikatest L. R.

pangakontole makstud raha sai. Sularaha perioodiline pangakontole maksmine tekitab maakohtu hinnangul põhjendatud

kahtluse, et süüdistatav on saanud kas ettevõtlusest või mujalt perioodilist tulu, mis on jäetud seadusevastaselt deklareerimata.

Laekumised L. R. pangakontole on tasakaalus pangakontol nähtuvate kulutustega ning pangakontol olnud raha liikumistest

pole näha, et seda raha oleks kasutatud kinnistute ostmiseks või laenu andmiseks.

2.6 Eelnevast tulenevalt jõudis kohus järeldusele, et L. R. soetas kinnistud ja andis laenu sellisest tulubaasist, mida ta pole

seaduse kohaselt deklareerinud ega sellelt makse maksnud. Juhindudes MKS § 94 lg 1 kolmandas lauses sätestatud

metoodikast, ja arvestades tulumaksuseaduses ette nähtud mahaarvamisi, asus kohus seisukohale, et L. R. jättis 2000. a eest

deklareerimata tulumaksu summas 272 933 krooni ja 2001. a eest 243 408 krooni. Kokku jäi tulumaksu laekumata 516 341

krooni. Maakohus leidis, et aastatel 2000 ja 2001 laekumata jäänud tulumaksusummad tuleb kuriteo koosseisulise tagajärje

tuvastamisel omavahel liita. Maakohtu hinnangul pani L. R. talle süüksarvatava teo toime otsese tahtlusega.

2.7 Rahuldades Eesti Vabariigi tsiviilhagi põhivõlga puudutavas osas, leidis maakohus samas, et maksuintressid ei ole

kuriteoga tekitatud kahju, mistõttu tuleb tsiviilhagi selles osas jätta lahendamiseks tsiviilkohtupidamise korras.

3. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni nii süüdistatava kaitsjad Andrus Lillo ja Kaspar Lind, kes taotlesid

maakohtu otsuse tühistamist ja L. R. õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses, kui ka Eesti Vabariik (Maksu- ja Tolliameti

Lõuna maksu- ja tollikeskuse kaudu), kes palus maakohtu otsuse tühistada ulatuses, millega jäeti kannatanu tsiviilhagi

maksuintresse puudutavas osas läbi vaatamata. Kannatanu taotles L. R-lt tulumaksuvõlalt arvestatud 503 432 krooni suuruse

intressisumma väljamõistmist.

4. Tartu Ringkonnakohtu 16. aprilli 2007. a otsusega tühistati maakohtu otsus täies ulatuses ja L. R. mõisteti KrK § 1481 lg 2

(KarS § 386 lg 1) järgi õigeks. Kannatanu tsiviilhagi jättis ringkonnakohus täies ulatuses läbi vaatamata. Kaitsjate apellatsioon

rahuldati, kannatanu apellatsioon jäeti rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised.

4.1 Ringkonnakohus leidis, et maakohus luges L. R. poolt 2000. a ja 2001. a tuludeklaratsioonides valeandmete esitamise

alusetult jätkuvaks süüteoks. Maakohus ei ole tuvastanud, et valeandmete esitamine nii 2000. a kui ka 2001. a

tuludeklaratsioonides oli kantud L. R. ühtsest tahtlusest. Prokurör, kes ringkonnakohtu istungil leidis, et L. R. ühtne tahtlus on

tõendatud, kuna L. R. esitas kahe aasta jooksul maksuhaldurile oma tulude kohta valeandmeid, ei ole esitanud ühtse tahtluse

olemasolu kohta mingeid tõendeid. Tulenevalt L. R-le süüksarvatud episoodide vahele jäänud ajavahemiku pikkusest ei ole

L. R. käitumise subjektiivset külge võimalik tuvastada ka objektiivsete asjaolude kaudu. Olukorras, kus ei ole tõendeid, mis

kinnitaksid, et kaks aastase vaheajaga toime pandud kuriteoepisoodi on kantud ühtsest tahtlusest, ei saa ainult objektiivsetest

tehioludest sellise tahtluse olemasolu järeldada.

4.2 Tulenevalt TuMS 3 lg-st 1 on füüsilise isiku ja mitteresidendist juriidilise isiku poolt makstava tulumaksu puhul

maksustamisperiood kalendriaasta. Tulumaksuseaduse § 44 lg 6 sätestab juhud, kui tuludeklaratsiooni ei pea esitama.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et keskmine tavalise elukogemusega inimene ei tea ette, kas tal ka järgneval aastal tekib

maksustamisele kuuluv tulu, mille kohta ta peab tuludeklaratsiooni esitama. Ainult maksustamisele kuuluva tulu tekkimine

eelneval aastal kohustab järgmisel aastal selle kohta tuludeklaratsiooni esitama, s.t deklareerimine toimub tagantjärgi ja sõltub

tulu tekkimisest. Kas tulu kindlasti tekib, seda on raske ette näha. Eeltoodust tulenevalt ei saa tulevikus toimuva sündmuse

kohta tagantjärgi paljasõnaliselt väita, et eelnevalt oli tahtlus jätkuvat kuritegu toime panna. Selline tahtlus võis olla, aga siis

tuleb seda ka tõendada. L. R. puhul on see tõendamata.

4.3 Kuna ringkonnakohus mõistis L. R. õigeks, ei pidanud ta vajalikuks käsitleda üksikasjalikult kannatanu apellatsiooni

väiteid. Samas nõustus kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, mille kohaselt intressid pole kuriteoga otseselt tekitatud kahju,

mistõttu tuleb tsiviilhagi selles osas lahendada tsiviilkohtupidamise korras.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

5. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni prokurör Kaire Hänilene, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse

tühistamist L. R. õigeksmõistmises ja tsiviilhagi läbi vaatamata jätmises ning kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale

ringkonnakohtule. Kassaatori põhiväited on järgmised.

5.1 Prokuröri hinnangul tuleb L. R. tegevust 2000. a ja 2001. a tuludeklaratsioonides valeandmete esitamisel käsitada jätkuva

teona, kuna see oli kantud ühtsest tahtlusest, pandud toime ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu ja sarnasel viisil.

Kuna L. R. eitas kogu kriminaalmenetluse kestel deklaratsioonides valeandmete esitamist, ei olnud temalt võimalik küsida, kas

ta 2000. a tuludeklaratsiooni esitades kavatses ka järgmise aasta tuludeklaratsioonis valeandmeid esitada. Erinevalt

ringkonnakohtust on kassaator seisukohal, et keskmine tavalise elukogemusega inimene teab üldjoontes ette, kas ja millist liiki

maksustatavat tulu tal järgmisel aastal tekib. 2000. a tuludeklaratsiooni esitamise ajaks 2. aprillil 2001 oli L. R. juba teinud

tehinguid, millest tulenevalt tal tekkis kohustus esitada tuludeklaratsioon ka 2001. a kohta. Asjaolu, et L. R. esitas nii 2000. a

kui ka 2001. a tuludeklaratsioonid õigeaegselt, näitab, et deklaratsioonide esitamine oli talle harjumuspärane tegevus.

5.2 Prokuröri arvates ei takista L. R-le süüksarvatavate episoodide vahele jääv ajavahemik subjektiivse külje tuvastamist

üksnes objektiivsete tehiolude kaudu. Kuna L. R. pani rikkumised toime kahel üksteisele järgneval maksustamisperioodil, on

tegemist ajaliselt lähedaste tegudega. Samuti pani L. R. mõlemad episoodid toime sarnasel viisil ja tahtlikult. Objektiivse

kõrvaltvaataja elukogemus võimaldab näha L. R. tegevuses jätkuvat maksude tasumisest kõrvalehoidumist.

6. Kassatsioonivastuses leiavad L. R. kaitsjad A. Lillo ja K. Lind, et ringkonnakohtu otsus on õige ja selle muutmiseks alust ei

ole. Kaitsjate põhiväited on seejuures järgmised.

6.1 Kassaator ei ole põhjendanud, mille alusel ta väidab, et keskmine inimene teab ette, kas ja millist maksustatavat tulu tal

järgmisel aastal tekib. Tegemist on oletusega.

6.2 L. R-le süüksarvatavate laekumata tulumaksusummade liitmine kahe aasta lõikes viitaks justkui sellele, et süüdistatava tulu

peetakse pärinevaks ühest tuluallikast, mida süüdistatav on varjanud. Süüdistuse pinnalt on aga võimalik järeldada üksnes

seda, et erinevate maksustamisperioodide tulud on liidetud seetõttu, et L. R. tegi aastatel 2000 ja 2001 järjest teatud kulutusi.

Ei süüdistus ega maakohus ole püüdnudki tuvastada, millisel maksustamisperioodil L. R. väidetav tulu tekkis. Kriminaalasjas

on tuluallikas tuletatud kulutuste tegemisest, samas ei ole kulutuste tegemine füüsilise isiku puhul maksuobjekt. Olukorras, kus

ei ole tuvastatud tuluallikat, ei ole võimalik hinnata, kas kulutusi tehti maksustatava või maksuvaba tulu arvel ning kas tegu on

aegunud või mitte. Samuti on kriminaalasjas lubamatult lähtutud MKS §-st 94, mis võimaldab maksusumma määramist

hindamise teel. Maksusumma määramine hindamise teel on võimalik üksnes maksumenetluses, mitte kriminaalmenetluses.

Muu hulgas on MKS § 94 kohaldamine tihedalt seotud kaasaaitamiskohustusega ning tõendamiskoormuse redutseerimisega

maksumaksja kahjuks, mis ei ole ühitatav kriminaalmenetluses kehtiva "nemo tenetur..." põhimõttega.

6.3 Kassaator käsitab ekslikult kahte kuriteoepisoodi jätkuva teona. Kassatsioonist tuleneb väär seisukoht, et kui kahtlustatav

või süüdistatav ei soovi kriminaalmenetluses ütlusi anda, muutub subjektiivse külje tõendamiskoormis ja see on mistahes

asjaoludel tuvastatav üksnes objektiivse külje vaatluse kaudu. Kahel järjestikusel maksustamisperioodil maksuhaldurile

valeandmete esitamine ei ole tegevus, millest objektiivne kõrvaltvaataja võiks järeldada süüdistatava ühtse tahtluse olemasolu.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

7. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu õigeksmõistev otsus on lõppjärelduses seaduslik ja

põhjendatud ning selle tühistamiseks alust ei ole. Täpsustades apellatsioonikohtu põhistusi, juhib kolleegium tähelepanu

sellele, et prokurör ja maakohus on MKS §-s 94 ette nähtud tõendamiskoormise automaatse ülekandmisega

kriminaalmenetlusse sattunud vastuollu kriminaalmenetluse põhimõtetega.

8. Käsitledes kriminaalmenetluse ja maksumenetluse (haldusmenetluse) erisusi, märkis Riigikohtu üldkogu 17. veebruari

2004. a otsuses asjas nr 3-1-1-120-03 (RT III 2004, 7, 69) punktis 16 järgmist: "Kriminaalmenetluse eripära haldus- ja

halduskohtumenetlusega võrreldes ei piirdu üksnes avaramate tõendusteabe kogumise võimalustega. Kriminaalmenetluses on

isikule tagatud mitmed menetluslike garantiidena käsitatavad põhiõigused, mida haldus- ega halduskohtumenetluses pole ette

nähtud. Oluline koht selliste kriminaalmenetluslike garantiide hulgas on Põhiseaduse (PS) § 22 lg-s 2 sätestatud ja süütuse

presumptsiooni ühe elemendina käsitataval põhimõttel, mille kohaselt ei pea isik kriminaalmenetluses tõendama oma süü

puudumist. Samuti on isikul kriminaalmenetluses PS § 22 lg 3 järgi õigus keelduda ütluste andmisest enda või oma lähedaste

vastu." Viidatud otsuse punktist 17 nähtub ka seisukoht, et maksukuritegude uurimisel tuleb maksumenetluses kogutud

tõendeid uurida ja hinnata kriminaalmenetlusliku tõendamise üldisi reegleid järgides. Eeltoodut silmas pidades märgib

kriminaalkolleegium, et kuna maksumenetluslik ja kriminaalmenetluslik tõendamiskoormis on erinevad, pole välistatud, et

teatud juhtudel, mil maksumenetluses on võimalik hindamise teel määrata isiku poolt alusetult deklareerimata jäetud

tasumisele kuuluv maksusumma, pole siiski võimalik isikut kriminaalkorras maksuhaldurile valeandmete esitamises süüdi

tunnistada.

9. L. R. süüdistatakse kokkuvõtlikult selles, et ta deklareeris 2000. a ja 2001. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonides

tegelikkusest väiksemat maksustatavat tulu, mille tagajärjel jäi riigile tulumaksuna laekumata 2000. a eest 272 933 krooni

ja 2001. a eest 243 408 krooni, s.t kahe aasta peale kokku 516 341 krooni. Seejuures ei ole aga süüdistuses osutatud ühelegi

tuluallikale, millest saadud sissetuleku L. R. deklareerimata jättis. Süüdistuse versioon, mille kohaselt sai L. R. neil aastatel

deklareeritust rohkem maksustatavat tulu, rajaneb ainuüksi faktil, et L. R. tegi sel ajal kinnisvara soetamiseks ja laenu

andmiseks kulutusi, mis ületasid tema deklareeritud sissetulekut. Asjaolust, et L. R. ei esitanud maksumenetluses ega

kriminaalmenetluses veenvaid argumente ja tõendeid selle kohta, et ta tegi aastatel 2000 ja 2001 kulutusi varem maksustatud

või mittemaksustatavate tulude arvel, on süüdistuses ja maakohtu otsuses järeldatud, et L. R. deklareeritud tulusid ületavad

kulutused aastatel 2000 ja 2001 on tehtud just samadel aastatel tekkinud ja alusetult deklareerimata jäetud maksustatava tulu

arvel.

10. Eelmises punktis toodud järelduste tegemisel on maakohus tuginenud MKS § 94 lg 1 kolmandale lausele, millest tulenevalt

on maksusumma määramine hindamise teel lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema

deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud

või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Maakohus pole aga pööranud tähelepanu asjaolule, et MKS § 94 lg 1

kolmandas lauses sätestatud tõendamiskoormis, mis kehtib teatud juhtudel maksumenetluses, erineb oluliselt KrMS §-s 7 ette

nähtud süütuse presumptsioonist tulenevast tõendamiskoormisest, mida peab järgima kriminaalmenetluses. Erinevalt

maksukohuslasest maksumenetluses ei ole kahtlustatav või süüdistatav kriminaalmenetluses tulenevalt KrMS § 7 lg-st 2

kohustatud esitama tõendeid selle kohta, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud

laenude arvel. Seega ei saa kriminaalmenetluses ainuüksi selle põhjal, et L. R. pole esitanud veenvaid tõendeid aastatel 2000

ja 2001 tehtud kulutuste katteallikate kohta, järeldada, et kõnealused kulutused on tehtud tulumaksuga maksustatavate

sissetulekute arvel. Samuti ei ole käesoleval juhul võimalik teha tõendite esitamata jätmise faktist isikut süüstavaid järeldusi.

Seejuures tuleb silmas pidada, et kuna füüsiline isik, kes ei ole füüsilisest isikust ettevõtja, pole kohustatud pidama oma tulude

ja kulude kõikehõlmavat raamatupidamisarvestust, ei saa mitte igasugust füüsilise isiku vara suurenemist lugeda tema

maksustatavaks tuluks TuMS § 12 lg 1 mõttes. Füüsilise isiku maksustava tuluna TuMS § 12 lg 1 tähenduses saab käsitada

üksnes sellist rahalist hinnatavat, tagastamatut ja realiseeritavat sissetulekut, mis tekib tulu saamise eesmärgil toimuva

majandustegevuse tulemusena. Samuti on tulumaksuseaduse 3. peatükis nimetatud rida tululiike, mida tulumaksuga ei

maksustata. Kuna L. R-le esitatud süüdistuse pinnalt ei ole tuvastatav, millistest allikatest saadud sissetulekute arvel ta

aastatel 2000-2001 kinnistuid ostis ja laenu andis, siis pole ka kriminaalmenetluses võimalik anda õiguslikku hinnangut, kas

kulutused tehti tulumaksuga maksustatavate sissetulekute arvel või mitte.

11. Vastavalt TuMS § 44 lg-le 1 tuleb residendist füüsilise isiku tuludeklaratsioon esitada maksustamisperioodi tulude kohta.

Seega oli L. R. kohustatud deklareerima 2000. a tuludeklaratsioonis nimetatud aastal tekkinud maksustatava tulu ja 2001. a

tuludeklaratsioonis 2001. a tekkinud tulu. Üksnes asjaolust, et L. R. tegi aastatel 2000 ja 2001 kulutusi, mis ületasid tema

deklareeritud tulu, ei järeldu, et nende kulude katteks kasutatud tulu - ja seega ka kohustus taoline tulu deklareerida - tekkis

kulutuste tegemisega samade aastate lõikes. Isegi kui oletada, et L. R. tegi aastatel 2000 ja 2001 kulutusi alusetult

deklareerimata jäetud maksustatava tulu arvel, puudub kriminaalmenetluses alus presümeerida, et see tulu tekkis just aastatel

2000 ja 2001, mitte aga süüdistuses märgitud ajale eelnevatel perioodidel.

12. Olukorras, kus pole tuvastatav, millal ja millistel asjaoludel L. R. poolt väidetavalt deklareerimata jäetud tulu tekkis,

puudub ka võimalus hinnata, kas selle tulu deklareerimata jätmine on käsitatav jätkuva teona või mitte. Kriminaalasjas ei ole

andmeid selle kohta, kas L. R. sai väidetavalt alusetult deklareerimata jäetud tulu ajaliselt lähedastel perioodidel või pikemate

vaheaegade järel, kas väidetav tulu pärines ühest või mitmest erinevast allikast, kas tulu tekkis püsivast ühelaadsest

majandustegevusest (nt "ümbrikupalk" või varjatud ettevõtlustulu) või mingitest ühekordsetest ja erinevat laadi laekumistest,

mille teke ei olnud eelmis(t)el maksustamisperioodi(de)l ettenähtav. Seetõttu pole ka esitatud süüdistuse pinnalt võimalik

hinnata, millises ulatuses võinuks tulu väidetav deklareerimata jätmine olla kantud ühtsest tahtlusest ja millises ulatuses mitte.

13. Kuna eeltoodud põhjustel ei ole L. R-le esitatud süüdistuse pinnalt võimalik jõuda järelduseni, et ta on esitanud 2000. a

ja 2001. a füüsilise isiku tuludeklaratsioonides maksuhaldurile jätkuva teona valeandmeid, tuleb ringkonnakohtu

õigeksmõistev otsus muutmata jätta.

14. Õiguspraktika ühtlustamise eesmärgil annab kriminaalkolleegium hinnangu ka L. R. maksumenetluses antud seletuste

avaldamisele maakohtus.

Maakohtu istungil kasutas L. R.PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tulenevat õigust keelduda ütluste andmisest. Viidates

sellele asjaolule avaldas maakohus KrMS § 294 p 1 alusel muu hulgas L. R. poolt maksumenetluses antud suulise seletuse

protokolli (toimiku I kd, tl 156-161). Seda vaatamata asjaolule, et süüdistatava mõlemad kaitsjad vaidlesid L. R.

maksumenetluses antud suuliste seletuste avaldamisele vastu (toimiku II kd, tl 72). Kõnealuse suulise seletuse andmise aluseks

oli MKS § 56, mille esimene lõige sätestab, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle

teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Samuti näeb MKS § 60 lg 1

esimene lause ette, et maksuhalduril on õigus saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks

maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. Seega oli tegemist seletustega, mille kasutamine tõendina

kriminaalmenetluses L. R. vastu on selges vastuolus PS § 22 lg-st 3 ja KrMS § 34 lg 1 p-st 1 tuleneva süüdistatava õigusega

mitte olla sunnitud aitama kaasa enda (või oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele.

15. Ehkki Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕKonv) otsesõnu sellist põhiõigust ei sätesta, on ka

Euroopa Inimõiguste Kohus oma praktikas järjekindlalt väljendanud seisukohta, et õigus vaikida ja enese mittesüüstamise

privileeg on konventsiooni art 6 lg 1 nõuetele vastava õiglase menetluse keskne komponent, olles ühtlasi tihedalt seotud art 6

lg-s 2 sätestatud süütuse presumptsiooni põhimõttega (vt nt John Murray vs. Ühendkuningriik lahend 8. veebruarist 1996, p 45;

Saunders vs. Ühendkuningriik, lahend 17. detsembrist 1996, p-d 68-69; J. B. vs. Šveits, lahend 3. maist 2001, p 64).

Kohtuasjas Saunders vs. Ühendkuningriik tegeles inimõiguste kohus juhtumiga, kus kaebaja kuulasid seoses teatud

aktsiatehingute uurimisega esmalt üle kaubandus- ja tööstusministeeriumi järelevalveametnikud (haldusmenetlus). Vastavalt

Ühendkuningriigi 1985. aasta äriühinguseadusele oli kaebajal uuritavate tehingutega seotud äriühingu ametiisikuna selles

menetluses täielik kaasaaitamiskohustus, sh ütluste andmise kohustus, mille rikkumise korral võinuks teda karistada kuni

kaheaastase vangistusega. Kaubandus- ja tööstusministeerium edastas kaebaja ülekuulamise protokollid prokuratuuri kaudu

politseile, sest uuritavate tehingute puhul ilmnesid kuriteo tunnused. Järgnenud kriminaalmenetluses kasutati neid protokolle

tõendina kaebaja süüditunnistamisel. Inimõiguste kohus leidis, et järelevalveametnike kogutud ütluste kasutamisega kaebaja

süü tõendamiseks järgnevas kriminaalmenetluses rikuti tema õigust ennast mitte süüstada ja seega ka EIÕKonv artikli 6 lg-t 1.

Muu hulgas märkis inimõiguste kohus kõnealuses asjas, et õigus ennast mitte süüstada eeldab eriti seda, et süüdistaja püüaks

asja tõendada, kasutamata selleks tõendeid, mis on saadud süüdistatavalt tema tahte vastaselt, sunni- või survemeetodite

rakendamisega.

16. Seletused, mis L. R. andis olukorras, kus seadus (MKS § 56 lg 1 ja § 60 lg 1) kohustas teda seda tegema, on saadud

sunniviisiliselt. Lisaks tuleb silmas pidada, et L. R. poole maksumenetluses seletuste andmise ajal oli maksuhalduri tegevuse

takistamine karistatav sõltuvalt asjaoludest, kas MKS § 154 või KarS § 390 järgi. Maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p 6

sätestab küll isikule õigusliku aluse teabe andmisest ja tõendite esitamisest keeldumiseks küsimustes, millele vastamine

tähendaks enda või sama lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Samas ei tähenda isiku poolt selle

õiguse kasutamata jätmine veel seda, et süüdistatava varem maksumenetluses antud seletusi võib kriminaalmenetluses tema

tahte vastaselt avaldada.

17. L. R. maksumenetluses antud seletuste kasutamist tõendina kriminaalmenetluses ei muuda lubatavaks ka asjaolu, et nendes

seletustes eitas L. R. maksustatava tulu varjamist, väites, et raha, mida ta kasutas aastatel 2000 ja 2001 kinnistute ostmiseks ja

laenu andmiseks, sai ta 1988. aastal oma vanaemalt. Euroopa Inimõiguste Kohus leidis viidatud kohtuasjas Saunders vs.

Ühendkuningriik muu hulgas, et õigus ennast mitte süüstada ei piirdu keeluga avaldada üksnes selliseid sundkorras saadud

ütlusi, mis on õigusrikkumist jaatavad või otseselt isikut süüstavad. Inimõiguste kohtu hinnangul rikub art 6 lg 1 nõudeid ka

see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse

kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud

tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt viidatud otsuse punkte 71-72). Käesolevas kriminaalasjas

ei ole kahtlust, et prokuröri taotlus avaldada L. R. maksumenetluses antud seletused teenis eesmärki nõrgendada L. R.

kaitsepositsiooni. Seega rikuti maksumenetluses kaasaaitamiskohustuse raames antud seletuste avaldamisega maakohtus L. R.

õigust mitte anda ennast süüstavaid ütlusi.

18. Käesoleva otsuse punktides 7-13 toodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

Tartu Ringkonnakohtu 16. aprilli 2007. a otsuse muutmata ja prokuröri kassatsiooni rahuldamata.

Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi