3-2-1-94-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-94-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 22. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Jaak Luik

Kohtuasi

K. T hagi L. T vastu abielu lahutamiseks, abikaasade

ühisvara jagamiseks, lapse elukoha määramiseks ja elatise

saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-

04-1435

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. T kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja K. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Mare Lust

Kostja L. T (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat

Imbi Seimar

Asja läbivaatamise kuupäev

24. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 4. aprilli 2007. a otsus osas, millega tühistati Pärnu

Maakohtu 27. septembri 2006. a otsus, ja saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule

uueks läbivaatamiseks. Muus osas jätta Tallinna Ringkonnakohtu otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada.

3. Tagastada Niguliste Advokaadibüroo Osaühingule L. T kassatsioonkaebuselt 1. juunil 2007. a

tasutud kautsjon 2500 (kaks tuhat viissada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K. T esitas 22. oktoobril 2004. a hagiavalduse L. T vastu, milles palus muu hulgas lahutada poolte

abielu ja jagada poolte ühisvara.

Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte abielu 25. jaanuaril 1986. a. Poolte abielulised suhted lõppesid

20. augustil 2004. a, kui hageja lahkus koos pojaga poolte ühisest kodust ja asus elama ema juurde.

Hageja palus jagada poolte ühisvara selliselt, et temale jääks Haapsalus Xxxxx xx asuv kinnistu

maksumusega 650 000 krooni ning vallasasjad väärtuses 36 500 krooni (kokku vara väärtuses

686 500 krooni). Kostjale palus hageja jätta Haapsalus Xxxxx xx asuva poolelioleva elamu

maksumusega 750 000 krooni ja muud vallasasjad väärtuses 51 200 krooni (kokku vara väärtuses

801 200 krooni). Hageja palus kostjalt enda kasuks välja mõista 57 050 krooni enamsaadud ühisvara

eest.

2. Kostja tunnistas abielu lahutamise nõuet, kuid vaidles vastu ühisvara jagamise nõudele. Kostja

arvates on hageja koostatud ühisvara nimekirjas nii kostja lahusvara, sh Haapsalus Xxxxx xx asuv

pooleliolev ehitis, kui ka kolmandatele isikutele kuuluvaid vallasasju. Kokku on pooltel ühisvara

väärtuses 474 100 krooni. Kostja palus jätta temale Haapsalus Xxxxx xx asuva kinnistu väärtusega

450 000 krooni ja vallasasjad väärtusega 24 100 krooni, hagejale vallasasjad väärtusega 1700 krooni

ja mõista kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja 232 850 krooni.

3. Pärnu Maakohus rahuldas 27. septembri 2006. a otsusega hagi osaliselt. Muu hulgas lahutas

maakohus poolte abielu ja jagas poolte ühisvara. Maakohus jättis hageja omandisse vallasasjad

väärtusega 29 700 krooni, kostja omandisse Haapsalus Xxxxx xx asuva kinnistu väärtusega 645 000

krooni ja vallasasjad väärtusega 41 450 krooni ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

328 375 krooni.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et Haapsalus Xxxxx xx asuv pooleliolev

ehitis on poolte ühisvara. Kostjale anti Haapsalu Linna RSN TK 25. juuni 1985. a otsusega Xxxxx xx

asuv ehituskrunt. 2. oktoobril 1989. a andis Haapsalu Linnavalitsus kostjale ehitusloa ühepereelamu

ehitamiseks. 24. augustil 1989. a kinnitati akt individuaalelamukrundi looduses eraldamise kohta ja

25. septembril 1989. a kinnitati individuaalelamu korrektuurprojekt. Korrektuurprojektile lisatud

seletuskirjast ilmneb, et projekti koostamise aluseks on individuaalelamu ehitusjärgus keha, millel

puudub kinnitatud ehitusprojekt, mis on vajalik hoone ehituse lõpetamiseks. Elamu on ehitatud

soklikorrusega ühekorruselise hoonena, kaldkatusega. Kuna ehituse käigus on keldrikorrus tõstetud

maapealseks soklikorruseks ja on muudetud hoone kõrgust, on see tinginud vajaduse uue

sissepääsusõlme projekteerimiseks. Hoone soklikorrusel paiknevad garaaþ, keskkütte katlaruum,

kütusehoidla ja majandusruumid. Eeltoodust ilmneb, et 1985. a, mil kostjale ehituskrunt anti, oli

krundil Xxxxx xx olemas pooleliolev ehitis.

Tunnistajate ütlustega on tõendatud, et poolte abielu ajal ei ole elamu juures olulisi ehitustöid tehtud,

maja on väljast krohvitud. Praegu ei ole võimalik Xxxxx xx elamus elada, sest ehitus on ikka veel

pooleli ja puuduvad kommunikatsioonid. Ehitise paikvaatluse 28. juuli 2006. a protokolliga on

tõendatud, et viimastel aastatel midagi ehitatud ei ole, värvitud pinnad on pleekinud, ruumides on

laiali vana ehitusmaterjal, ehituspraht. Seega omandas kostja Xxxxx xx asuva ehitise enne abiellumist

ja see on perekonnaseaduse (PKS) § 15 lg 1 järgi kostja lahusvara. Hageja ei ole tõendanud, kui palju

on abielu ajal Xxxxx xx elamu väärtus suurenenud. Seetõttu tuleb Xxxxx xx asuv pooleliolev ehitis,

mille hinnaks on 750 000 krooni, hageja esitatud ühisvara nimekirjast välja arvata.

Xxxxx xx asuv kinnistu hinnaga 645 000 krooni tuleb jätta kostjale, sest kostja on kantud selle

omanikuna kinnistusraamatusse, kostja elab kinnistul asuvas elamus alates 1973. aastast ja elab seal

ka pärast poolte kooselu lõppemist, see on kostja lapsepõlvekodu, Xxxxx xx asuv elamu ei ole valmis

ehitatud ja seal ei ole võimalik elada ning hageja elab koos pojaga oma ema majas.

Kuna hagejale jäävad vallasasjad 29 700 krooni väärtuses ja kostja omandisse Xxxxx xx asuv

kinnistu ning vallasasjad, kokku 686 450 krooni väärtuses, tuleb kostjalt PKS § 19 lg 4 alusel hageja

kasuks välja mõista hüvitis 328 375 krooni.

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostja

omandisse Xxxxx xx asuv kinnistu ja jäeti ühisvara hulgast välja Xxxxx xx asuv pooleliolev elamu.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus põhjendamatult Xxxxx xx asuva kinnistu

kostjale. Kostja elab Rootsis ega vaja elamispinda. Hageja on sunnitud koos alaealise lapsega elama

oma ema majas.

Kohus hindas ebaõigesti poolelioleva ehitise seisukorda ega analüüsinud kõiki tõendeid. Kohus pidi

analüüsima kõigi tunnistajate ütlusi kogumis teiste dokumentaalsete tõenditega, näiteks Xxxxx xx

eksperthinnangus toodud kirjeldusega, millest järeldub, et abielu ajal on tehtud mitmeid olulisi

parendusi. Kostja ehitas kogu abielu ajal Xxxxx xx asuvat elamut ning alates 1997. aastast on ta

töötanud vaid juhutöödel. Hageja palk ja lisatasud kulusid perele elamiseks ja hädapärasteks

väljaminekuteks.

5. Kostjale tähitud kirjaga saadetud apellatsioonkaebus ja määrus apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmise kohta, samuti kohtukutsed on kohtule hoiutähtaja möödumisel tagastatud. 22. veebruari

2007. a kohtuistungil teavitas hageja esindaja kostjat telefoni teel, et kohtuistung lükati edasi ja see

toimub 15. märtsil 2007. a kl 15.00. 12. märtsil 2007. a saatis kostja ringkonnakohtule elektronkirja,

milles kinnitas, et ei soovi maakohtu otsust edasi kaevata. Ühtlasi avaldas kostja, et tal ei ole

võimalik kohtuistungil osaleda ning palus kohtuistungi edasi lükata, kui kohus peab tema osavõttu

vajalikuks.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 4. aprilli 2004. a otsusega maakohtu otsuse osaliselt ühisvara

jagamise osas. Ringkonnakohus tunnistas poolte ühisvaraks Haapsalus Xxxxx xx asuvast

pooleliolevast ehitisest 1/3 mõttelise osa väärtusega 250 000 krooni, mille tulemusel on ühisvara

maksumuseks 966 150 krooni (716 150 krooni + 250 000 krooni), jättis hageja omandisse Haapsalus

Xxxxx xx asuva kinnistu väärtusega 645 000 krooni ja kostja omandisse 1/3 mõttelist osa Haapsalus

Xxxxx xx asuvast pooleliolevast ehitisest väärtusega 250 000 krooni. Ülejäänud vara jagamise osas

jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Vastavalt eeltoodule mõistis ringkonnakohus

hagejalt kostja kasuks välja hüvitise 191 625 krooni.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on Haapsalus Xxxxx xx asuva poolelioleva ehitise

väärtus abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusena oluliselt suurenenud ning

kostja lahusvaraks seda tervikuna jätta ei ole õige. Ehitist on poolte kooselu kestel parendatud: hoone

on krohvitud ja tehtud sisetöid. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja omandas ehitise enne abiellumist.

Tunnistajate ütluste kohaselt jätkus elamu ehitus ka poolte abielu kestel, mistõttu tuleb osa

pooleliolevast ehitisest tunnistada ühisvaraks. See, et hageja ei tõendanud, kui palju on abielu ajal

vaidlusaluse vara väärtus suurenenud, ei võimalda teha teistsugust järeldust. Kohtus ülekuulatud

tunnistajate ütlustest järelduvalt on poolte abielu kestel, s.o aastatel 1986-2004, ehitise väärtust

suurendatud. Maakohus jättis hinnanguta hageja esitatud tõendid (tuludeklaratsioonid) selle kohta, et

perekonna oluliseks sissetulekuks aastatel 1996-2003 oli hageja palk. Ka asjaolu, et viimastel aastatel

ei ole ehitustöid tehtud ja tööd on seiskunud, ei võimalda teha muud järeldust. Maakohtu seisukohta

ei põhjenda ka tunnistajate ütlused, mille kohaselt ei ole nad majas hagejat näinud. Kostja väide, et

pooltel ei olnud ühist raha, ei võimalda teha järeldust ehitise kui kostja lahusvara kohta. Perekonna

majandamise korraldusest ei sõltu omandatud vara õiguslik olemus. PKS § 14 lg 1 kohaselt on abielu

kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara ja tulenevalt PKS § 14 lg-st 2 tuleb 1/3

mõttelist osa Haapsalus Xxxxx xx asuvast pooleliolevast ehitisest tunnistada poolte ühisvaraks.

Ehitise väärtuseks on eksperthinnangu kohaselt 750 000 krooni, seega on ühisvaraks oleva mõttelise

osa väärtus 250 000 krooni ja kogu jagatava ühisvara väärtus 966 150 krooni.

Kuna ühisvara hulka arvatakse mõtteline osa Xxxxx xx kinnistust, on see otstarbekas jätta kostja

omandisse. Xxxxx xx asuv kinnistu tuleb jätta hagejale. Asjaolu, et hageja on koos oma alaealise

lapsega lahkunud poolte ühisest kodust elama oma ema juurde, ei tõenda temal elukoha vajaduse

puudumist. Ka omanikukanne kinnistusregistris ei põhjenda vara jätmist kostjale. See, et Xxxxx xx

asuv elamu ei ole valmis ja kostjal ei ole võimalik sinna elama asuda, ei anna alust pidada õiglaseks

jätta Xxxxx xx asuv kinnistu koos sellel asuva elamuga kostja omandisse. Asja materjalide kohaselt

elab ja töötab kostja Rootsis, kus õpib ka poolte täisealine tütar. Kostjal on võimalik korraldada oma

elukohaks Xxxxx xx asuv pooleliolev ehitis.

Hageja omandisse jääb vara väärtusega 674 700 krooni, kostja omandisse vara väärtusega 291 450

krooni, seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista 191 625 krooni.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja

menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ringkonnakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse,

millega jätta Xxxxx xx asuv kinnistu kostjale ja mõista hagejale välja rahaline hüvitis 328 375

krooni. Samuti palus kostja jätta rahuldamata hageja nõude Xxxxx xx asuva poolelioleva elamu

tunnistamiseks abikaasade ühisvaraks ning mõista hagejalt kostja kasuks välja kohtukulud.

Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tuvastas ringkonnakohus tõendeid vääralt hinnates, et

Xxxxx xx asuva elamu väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja luges vääralt 1/3 elamust

abikaasade ühisvaraks. Maakohus hindas tõendeid kogumis ja tegi 28. juulil 2006. a paikvaatluse,

mille alusel asus seisukohale, et elamu seisund ei ole abielu ajal paranenud, pigem vastupidi. Asjaolu,

et kostja kasuisa krohvis abielu ajal elamu, ei ole suurendanud poolelioleva elamu väärtust oluliselt

ega anna alust tunnistada 1/3 elamust ühisvaraks. Elamu tegelik seisukord on abielu ajal halvenenud

ja selle väärtus on tõusnud üksnes üldise turuhindade tõusu tõttu. Ringkonnakohus ei põhjendanud,

miks tuleb ühisvaraks loetud osa jagada poolte vahel võrdselt, kuigi hageja ei ole elamusse midagi

panustanud. Ringkonnakohus pidi tuvastama elamu tegeliku väärtuse, mitte lähtuma Aarete

Kinnisvara hindamisaktis märgitud elamu maksumusest.

Ringkonnakohus jättis ebaõigesti Xxxxx xx asuva kinnistu hagejale, arvestamata asjaolu, et kinnistu

on kostja lapsepõlvekodu, millel on kostja jaoks emotsionaalne väärtus, ja et kostja elab seal tänaseni.

Asjaolu, et kostja elab ajutiselt tütrega välismaal, ei anna alust jätta teda lapsepõlvekodust ilma.

Hageja töötab juba mitu aastat Tallinnas ning elab elukaaslase juures. Poolte ühine alaealine poeg

elab vanavanemate juures.

Ringkonnakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise ja kohtuliku uurimise igakülgsuse põhimõtet, sest

ei pidanud vajalikuks välja selgitada kostja seisukohta ei kirjalikult ega isiklikult kohtuistungil.

Samuti jättis ringkonnakohus tähelepanuta kostja maakohtus avaldatud seisukohad.

8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2

alusel saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei selgitanud ringkonnakohus välja kostja seisukohti ei

kirjalikult ega isiklikult kohtuistungil, rikkudes sellega poolte võrdse kohtlemise ja kohtuliku

uurimise igakülgsuse põhimõtet.

Asja materjalidest nähtuvalt saatis ringkonnakohus kostjale 11. detsembril 2006. a tähitult

väljastusteatega apellatsioonkaebuse ärakirja ja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruse.

Tähtsaadetis tagastati kohtule tähtaja möödumisel (tl 120). Kostjale saadeti ka kohtukutsed: esmalt

1. veebruaril 2007. a ja seejärel 22. veebruaril 2007. a toimuva kohtuistungi kohta (tl-d 124 ja 132).

Toimiku materjalidest nähtuvalt sisaldas vähemalt viimati saadetud kohtukutse ka

apellatsioonkaebuse ärakirja. Ka need tähitult väljastusteatega saadetud kirjad tagastati

ringkonnakohtule hoiutähtaja möödudes. Vastavalt 22. veebruari 2007. a kohtuistungi protokollile (tl

133) kostja kohtusse ei ilmunud ja kohus määras asjas uue istungi aja. Kohtuistungil teatati Rootsis

viibinud kostjale telefoni teel, et järgmine kohtuistung toimub 15. märtsil 2007. a. Kostja lubas

apellatsioonkaebusega tutvumiseks teha isale volituse. 12. märtsil 2007. a saatis kostja

ringkonnakohtule e-kirja (tl 135), milles teatas, et ei soovi maakohtu otsust edasi kaevata. Samuti

palus kostja 15. märtsi 2007. a kohtuistungi edasi lükata juhul, kui tema istungist osavõtmine on

vajalik, sest ta viibis Rootsis. 15. märtsi 2007. a kohtuistungil pidas kohus võimalikuks vaadata

kaebus läbi kostja osavõtuta.

Kolleegium leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt menetlusõiguse normi, kui lahendas asja,

andmata kostjale võimalust vaielda vastu apellatsioonkaebuse väidetele.

11. Vastavalt TsMS § 306 lg-le 5 peab kohus hagiavalduse, kaebuse ja nende täiendused, kohtukutsed,

samuti kohtuotsuse ja asjas menetlust lõpetava määruse ning seaduses nimetatud muud

menetlusdokumendid menetlusosalisele kätte toimetama. Ka TsMS § 640 lg 1 p 1 kohaselt peab

ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist teistele menetlusosalistele

apellatsioonkaebuse ärakirja koos lisadega ning kõigile menetlusosalistele asja menetlusse võtmise

määruse kätte toimetama. Pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kohustab kohus TsMS § 641

lg 1 järgi vastustajat koos apellatsioonkaebuse kättetoimetamisega apellatsioonkaebusele kohtu

määratud ajaks kirjalikult vastama, märkides ära, mida vastus peab sisaldama. Sama

paragrahvi 4. lõike kohaselt võib kohus lubada vastustajal vastata apellatsioonkaebusele suuliselt

istungil, kui kohus leiab, et kirjalikku vastust ei ole vaja.

Eeltoodud sätetest tuleneb, et apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus on

menetlusdokumendid, mis tuleb vastustajale kätte toimetada. Menetlusdokumendi kättetoimetamine

on TsMS § 306 lg 1 esimese lause järgi dokumendi üleandmine saajale selliselt, et saajal oleks

võimalik dokumendiga oma õiguse teostamiseks ja kaitsmiseks õigeaegselt tutvuda. Seega on

apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamine vastustajale

vajalik eelkõige selleks, et vastustaja saaks apellatsiooniastmes teostada talle kohtumenetluses antud

õigusi, mis on eelkõige sätestatud TsMS §-des 199 ja 206, sh vaielda vastu apellandi taotlustele ja

põhjendustele. Vastustajale apellatsioonkaebuse ja asja menetlusse võtmise määruse kättetoimetamata

jätmine on ülaltoodud põhjustel kolleegiumi arvates oluline menetlusõiguse normi rikkumine.

12. Reeglina on menetlusdokument TsMS § 307 lg 1 järgi kätte toimetatud alates dokumendi või selle

kinnitatud ärakirja või väljatrüki üleandmisest saajale. Menetlusdokumendi üleandmine peab TsMS

§ 306 lg 2 kohaselt toimuma seaduses sätestatud vormis ning olema ettenähtud vormis

dokumenteeritud. Dokumendi tähitult saatmise korral tõendab dokumendi kättetoimetamist TsMS

§ 313 lg 1 kohaselt väljastusteade, mis tuleb viivitamata kohtule tagastada. Praegusel juhul ei nähtu

toimikust, et ringkonnakohus toimetas apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise

määruse kostjale kätte. Kostjale 11. detsembril 2006. a saadetud tähtkiri on ringkonnakohtule

hoiutähtaja möödumisel tagastatud. Toimiku materjalidest ei nähtu ka seda, et kostja oleks

apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse saanud kätte hiljem. Seega ei ole

need menetlusdokumendid kostjale nõuetekohaselt kätte toimetatud.

Erandina loetakse dokument TsMS § 307 lg 3 järgi menetlusosalisele kätte toimetatuks alates

dokumendi tegelikust saajani jõudmisest, kui dokument on jõudnud menetlusosalise kätte, kellele

dokument tuli kätte toimetada või kellele dokumendi võis vastavalt seadusele kätte toimetada, ilma et

kättetoimetamist oleks võimalik tõendada või kui on rikutud seaduses sätestatud kättetoimetamise

korda. Asja materjalidest saab teha järelduse, et apellatsioonkaebuse ärakiri ja asja menetlusse

võtmise määrus ei ole kostjani ka tegelikult jõudnud. Asjaolu, et 22. veebruari 2007. a kohtuistungil

helistati kostjale ja teatati järgmise kohtuistungi toimumise aeg, ega see, et kostja saatis

ringkonnakohtule e-kirja, milles palus kohtul kohtuistungi edasi lükata juhul, kui tema osavõtt

kohtuistungist on vajalik, ei anna alust järeldada, et kostjani on jõudnud ka apellatsioonkaebuse

ärakiri ja asja menetlusse võtmise määrus. Viidatud asjaoludest järeldub üksnes see, et kostja oli

teadlik kohtuistungi toimumisest. Olukorras, kus kostja ei olnud apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja

menetlusse võtmise määrust kätte saanud, pidi ringkonnakohus esmalt tagama nende

menetlusdokumentide kättesaamise. Tähendust ei ole ka asjaolul, et kostja lubas telefonitsi volitada

oma isa apellatsioonkaebusega tutvuma. Toimiku materjalidest ei nähtu, et kostja volitatud isik oleks

toimikuga, sh apellatsioonkaebusega apellatsiooniastmes tutvunud. Seega ei saa lugeda nimetatud

menetlusdokumente ka TsMS § 307 lg 3 alusel kostjale kättetoimetatuks.

13. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et kui menetlusdokumenti ei ole menetlusosalisele võimalik

kätte toimetada seetõttu, et menetlusosaline tähitud kirjale ettenähtud tähtaja jooksul järele ei lähe,

saab kohus TsMS § 326 järgi menetlusdokumendi kätte toimetada menetlusdokumendi postkasti

panekuga.

14. Kuna ringkonnakohus ei toimetanud apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise

määrust kostjale nõuetekohaselt kätte ja jättis sellega kostja ilma võimalusest vaielda

apellatsioonkaebusele vastu, tuleb ringkonnakohtu otsus menetlusõiguse normi olulise rikkumise

tõttu tühistada ja saata asi samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel

peab ringkonnakohus tagama esmalt apellatsioonkaebuse ärakirja ja asja menetlusse võtmise määruse

kättetoimetamise kostjale.

15. Muu hulgas peab ringkonnakohus asja uuesti läbivaadates arvestama sellega, et juhul, kui kohus

tuvastab, et ühe abikaasa lahusvara väärtus on abielu ajal oluliselt suurenenud ja see annab alust

tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel ühe abikaasa lahusvara osaliselt ühisvaraks, peab kohus põhjendama,

miks tuleb lahusvara ühisvaraks tunnistada just kohtu määratud osas.

PKS § 14 lg 2 kohaselt võib kohus abikaasade ühisvaraks osaliselt või täielikult tunnistada abikaasa

lahusvara, mille väärtus on abielu kestel abikaasade töö või rahaliste kulutuste tulemusel oluliselt

suurenenud. TsMS § 436 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Sellest

tulenevalt pidi ringkonnakohus põhjendama, miks tuleb ühisvaraks lugeda just 1/3 kostja lahusvaraks

olnud elamust.

Kolleegium leiab, et PKS § 14 lg 2 alusel saab ühe abikaasa lahusvara tunnistada abikaasade

ühisvaraks üksnes osas, mille võrra on lahusvara väärtus abielu ajal abikaasade töö või rahaliste

kulutuste tulemusel suurenenud. Selleks tuleb kohtul selgitada välja, milline on asja väärtus koos

abielu ajal lisandunud väärtusega, ning seejärel, milline oleks asja väärtus, kui abielu ajal ei oleks

asja väärtust suurendatud. Praegusel juhul tuli ringkonnakohtul tuvastada elamu väärtus koos kõigi

abielu ajal tehtud töödega ja ilma nendeta. Selliselt leitud väärtuste vahe ulatuses saab ühe abikaasa

lahusvara tunnistada PKS § 14 lg 2 alusel abikaasade ühisvaraks.

16. Vastuseks kassatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kuna asi tuleb menetlusõiguse normi

olulise rikkumise tõttu saata ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ja vastavalt TsMS § 688 lg-le 5

Riigikohus tõendeid ei uuri, tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel mõlema poole esitatud

tõendeid ja väiteid arvestades hinnata, kas Xxxxx xx asuva poolelioleva elamu väärtus on poolte

abielu ajal oluliselt suurenenud, mis annab alust tunnistada osa sellest PKS § 14 lg 2 alusel poolte

ühisvaraks, ja kui on, siis millises osas tuleb seda teha. Samuti tuleb otsustada, kummale abikaasale

tuleb jätta Xxxxx xx asuv kinnistu.

Lea Laarmaa, Henn Jõks, Jaak Luik