3-1-1-55-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-55-07

Määruse tegemise kuupäev

19. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi A. J. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas

nr 1-06-12538

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.. J. kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2007. a kohtumäärus muutmata ja A. J. kaitsja vandeadvokaat Ain Laansalu

määruskaebus rahuldamata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 17. aprilli 2007. a otsusega tunnistati A. J. süüdi KarS § 424 järgi selles, et tema isikuna, keda on

23. augustil 2004 Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistatud liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimise eest

alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 12 000 krooni, juhtis 22. juulil 2006 kella 23.20 ajal Tartumaal X vallas X maantee 18.

kilomeetril mootorsõidukit Volkswagen Transporter registreerimismärgiga xxx XXX, olles alkoholijoobes. Maakohus karistas

teda kahekuulise vangistusega, määrates KarS § 73 alusel, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ja ei pöörata täitmisele,

kui A. J. ei pane kolmeaastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 alusel võeti A. J-lt

ära mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuuks.

2. A. J. kaitsja Ain Laansalu esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse tühistamist süüdistatavale

mõistetud lisakaristuse osas. Kaitsja leidis, et lisakaristuse mõistmine ei ole põhjendatud, kuna A. J. on erivajadusega last

kasvatav lapsevanem, kes elab väljaspool Tartu linna. Samas toimub tema lapse koolitus ja ravi Tartus, seega vajab süüdistatav

mootorsõiduki juhtimisõigust lapse transportimiseks kooli ja raviasutusse. Kaitsja tõi välja, et aasta jooksul pärast süüteo

toimepanemist ei ole A. J-l olnud ühtegi liiklusalast õigusrikkumist. Kokkuvõttes asus kaitsja seisukohale, et põhikaristus

täidab kõiki eripreventiivseid eesmärke, samas mõjub lisakaristus stigmatiseerivalt A. J. perele.

3. Tartu Ringkonnakohtu 11. juuni 2007. a määrusega jäeti A. J. kaitsja apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 alusel,

kuna kohtukoosseis leidis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ringkonnakohus leidis, et maakohus on

lisakaristuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega ja märkis, et tegemist on isikuga, kes

süstemaatiliselt rikub liikluskorda, muuhulgas on teda korduvalt tabatud sõiduki juhtimiselt alkoholijoobe seisundis. Sellised

õigusrikkumised seavad ohtu mitte ainult A. J. enda, vaid ka tema perekonna ja teiste õiguskuulekalt käituvate isikute elu ja

tervise. Viimasel ajal väljakujunenud liiklussituatsioon sunnib A. J. taoliste liikluskorda rikkuvate liiklejate tegevust oluliselt

tõkestama ja seda eesmärki teenib ka KarS §-s 50 lg 1 alusel määratud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

näol. A. J. abikaasal on juhtimisõigus, mis tähendab seda, et ka tema on võimeline tagama lapse transportimise raviasutusse.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. A. J. kaitsja A. Laansalu esitas Tartu Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles taotleb määruse tühistamist ning

asja läbivaatamist Tartu Ringkonnakohtu istungil. Kaitsja leiab, et KrMS § 326 lg 2 teine lause on vastuolus põhiseaduse (PS)

§ 24 lg-tega 2 ja 5 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (Konventsioon) § 6 lg-s 1 sisalduva põhimõttega.

Põhiseaduse § 24 lg 2 sätestab, et igaühel on õigus olla oma kohtuasja arutamise juures. Sama paragrahvi lõike 5 kohaselt on

igaühel õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

Konventiooni § 6 lg 1 sätestab õiguse avalikule kohtumenetlusele. A. J. soovis avalikku menetlust. Euroopa Inimõiguste

Kohus (Kohus) on asjas Lundevall v. Sweden rõhutanud, et õigus asja avalikule kohtumenetlusele tähendab õigust suulisele

menetlusele, välja arvatud kui kohtumenetluse pool on sellest õigusest selgelt loobunud. Kaitsja leiab, et karistuse mõistmine

on ilmselgelt avalikku huvi kandev toiming, seega on selle küsimuse kirjalik menetlemine põhjendamatu isegi juhul, kui

kohtumenetluse pool on suulisest menetlusest loobunud. Kaitsja kordab apellatsioonis toodud väidet, et mootorsõiduki

juhtimisõigus on A. J-le hädavajalik lapse transportimiseks, palub jätta kohaldamata KrMS § 326 lg 2 vastuolu tõttu

põhiseadusega ja jätkata A. J. apellatsiooni menetlust.

5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Marju Persidskaja esitas määruskaebusele vastuse, milles asub seisukohale, et

vaidlustatud määrus vastab kriminaalmenetlusõigusele ja kaitsja määruskaebus on ilmselt põhjendamatu. Kaebuses märgitakse

õigesti, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuste peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale

kohtule. A. J. viibis kriminaalasja arutamise juures ja andis kohtuistungil ütlusi, samuti kaebas ta kaitsja vahendusel edasi

Tartu Maakohtu otsuse. Seega ei saa väita, et tema põhiõigusi oleks rikutud. Lisaks leiab prokurör viitega Riigikohtu

praktikale, et korduvalt alkoholijoobes auto juhtimise eest tuleb mootorsõiduki juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult

erandlikud asjaolud võivad anda kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei ole,

seega oli lisakaristuse kohaldamine vältimatu. A. J. on ka varem rikkunud liikluskorda ja teda on korduvalt tabatud sõiduki

juhtimisel alkoholijoobe seisundis. Tema abikaasal on mootorsõiduki juhtimisõigus olemas, seega on tal võimalik viia last arsti

juurde. Juhtimisõiguse äravõtmise kestus oli lühiajaline ning oluliselt väiksemat karistust ei olnud võimalik kohaldada.

Arvestada tuleb ka sellega, et üldjuhul peaks kriminaalkorras mõistetud lisakaristus olema raskem kui väärteomenetluses.

Seega ei ole A. J. õigusi rikutud ja apellatsioon on põhjendatult jäetud läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea käesolevas asjas vajalikuks käsitleda põhjalikumalt lisakaristuse mõistmisega seotud

sisulisi küsimusi. Maakohus ja ringkonnakohus on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist põhjalikult motiveerinud,

kaaludes seejuures kõiki faktilisi asjaolusid. Kohtute lahendid on kooskõlas ka Riigikohtu lahendites järjepidevalt väljendatud

seisukohaga, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus

ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 - RT III 2003, 5, 53, p 7, Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-

4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 50, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-20-06 - RT III

2006, 15, 137, p 9).

7. Järgnevalt käsitleb kolleegium määruskaebuse väiteid, mis puudutavad KrMS § 326 lg 2 teise lause, mille kohaselt võib

ringkonnakohus jätta määrusega apellatsiooni läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt

leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, vastuolu PS §-ga 24 ja Konventsiooni art 6 lg-ga 1, analüüsides ka teisi

asjassepuutuvaid rahvusvaheliste õigusaktide norme ja kohtupraktikat.

8. Põhiseaduse § 24 lg 2 sätestab igaühe õiguse viibida oma kohtuasja arutamise juures. Kõnealune põhimõte sisaldab ka

õigust olla kohtu poolt ära kuulatud. Selle õiguse tagamine eeldab asja arutamist suulises menetluses. Seega tuleb hinnata, kas

apellatsiooni menetlusse võtmise üle otsustamisel on tegemist kohtuasja arutamisega PS § 24 lg 2 tähenduses.

8.1 Kriminaalasja kohtulikku arutamist ringkonnakohtus reguleerib KrMS 11. peatüki 3. jagu. Otsustus apellatsiooni

põhjendatuse üle tehakse eelmenetluses (sama peatüki 2. jagu). Samas hinnatakse apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel kaebaja

väiteid siiski sisuliselt, seega võiks kirjeldatud menetlus põhimõtteliselt kuuluda põhiseaduse selle sätte kaitsealasse.

Kriminaalkolleegium selgitab samas, et KrMS § 326 lg 2 teise lause eesmärk on vähendada apellatsioonikohtu koormust ja

muuta kohtu töö efektiivsemaks, võimaldades hinnata eelmenetluses apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise

otstarbekust ja võimalikku tulemust. Kõnealuste küsimuste otsustamine suulises menetluses süüdistatava ja tema kaitsja

ärakuulamisega oleks vastuolus sätte mõttega, kuna viiks vältimatult asja sisulise arutamiseni.

8.2 Kolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning A. J. ja tema kaitsja

viibisid selle arutamise juures, samuti andis süüdistatav kohtuistungil ütlusi. Seega oli esimese astme kohtus tagatud A. J.

õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud.

8.3 Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Kui apellatsioonis ei vaidlustata

sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine

suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja seisukohaga, et

karistuse mõistmise vaidlustamine tingib igal juhul asja läbivaatamise suulises menetluses.

8.4 Ülaltoodule tuginedes asub kriminaalkolleegium seisukohale, et KrMS § 326 lg 2 teises lauses sätestatu, mis võimaldab

jätta apellatsiooni kirjalikus menetluses läbi vaatamata, ei ole vastuolus

PS § 24 lg-ga 2.

9. Konventsiooni art 6 lg 1 näeb ette igaühe õiguse temale esitatud kriminaalsüüdistuse avalikule arutamisele. See põhimõte

sisaldab ka õigust asja arutamisele suulises menetluses. Kohtu praktika kohaselt peab asja arutamine esimeses kohtuastmes

üldjuhul olema suuline, välja arvatud juhul, kui isik on sellest sõnaselgelt loobunud ja asja suuliseks arutamiseks puudub

avalik huvi. Suulise istungi läbiviimisest on võimalik loobuda ka tulenevalt erandlikest asjaoludest, näiteks kui asjas ei ole

fakti- või õigusküsimusi, mida ei saa lahendada toimiku ja osapoolte kirjalike märkuste põhjal. Samas märkis Kohus, et

tulenevalt kaebemenetluse olemusest võib teises ja kolmandas kohtuastmes olla õigustatud asja lahendamine kirjalikus

menetluses, eeldusel, et esimeses kohtuastmes oli menetlus suuline (Lundevall v. Sweden, p 34, 36-37).

10. Isiku õigus kohtupidamisele tema enda juuresolekul, nagu ka õigus kaitsta end ise, sätestatakse samuti Kodaniku- ja

poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti (Pakt) § 14 lg 3 p-s "d". Seda punkti tuleb tõlgendada süstemaatiliselt ? koosmõjus

sama artikli lõikega 5, mille kohaselt peab kaebuste menetlemine kõrgemas kohtuinstantsis toimuma vastavalt seadusele.

Eeltoodu võimaldab väita, et Paktiga ühinenud riigid võivad kohtukaebemenetluste korraldamisel oluliselt suuremal määral

lähtuda otstarbekuse kaalutlustest kui esimese astme kohtumenetluse reguleerimisel.

11. Ülalkirjeldatust tulenevalt leiab kolleegium, et KrMS § 326 lg 2 teine lause on kooskõlas rahvusvaheliste inimõigustealaste

õigusaktide nende sätetega, mis näevad ette isiku õiguse viibida oma asja arutamise juures.

12. Põhiseaduse § 24 lg 5 sätestab igaühe õiguse kaevata tema kohta tehtud kohtuotsuse peale kõrgemalseisvale kohtule

seaduses sätestatud korras. Vaieldamatult kuulub kriminaalmenetluses tehtud maakohtu otsuse peale apellatsiooni esitamise

õigus selle sätte esemelisse kaitsealasse. Samas nähakse PS § 24 lg-s 5 ette, et seadusandja kehtestab kaebuse esitamiseks

menetluskorra, sh võib näha ette selle läbi vaatamise eeldusi. Kriminaalkolleegium leiab, et KrMS § 326 lg 2 teine lause

näebki ette ühe eelduse kaebeõiguse realiseerimiseks, s.t apellatsioon peab olema põhjendatud.

13. Kriminaalmenetluse seadustiku § 326 lg 2 teise lause kohaselt otsustab apellatsiooni põhjendatuse üle kriminaalasja arutav

kohtukoosseis ehk kolmest ringkonnakohtunikust koosnev kohtukolleegium. Seejuures eeldab asja läbivaatamata jätmine

kohtunike üksmeelt - kui vähemalt üks kolleegiumi liikmeist leiab, et kaebus ei ole ilmselt põhjendamatu, tuleb apellatsiooni

menetleda. Selline lahendus võimaldab tagada otsustuse õiguspärasuse. Selleks, et otsustada kaebuse ilmse perspektiivituse

üle, peab kolleegium kaebust ka sisuliselt hindama. Samuti tuleb ringkonnakohtul KrMS § 145 kohaselt kaebuse läbivaatamata

jätmist põhjendada. Kriminaalkolleegium märgib, et taoline kaebeõiguse piirang ei ole ka absoluutne, sest apellatsiooni

läbivaatamata jätmist nimetatud alusel on võimalik vaidlustada Riigikohtus. Seeläbi on tagatud ringkonnakohtu otsustuse

kontroll kõrgema astme kohtu poolt.

14. Käesolevas asjas kaebas süüdistatav kaitsja vahendusel tema kohta tehtud maakohtu otsuse peale kõrgemalseisvale kohtule.

Kuigi ringkonnakohus jättis esitatud kaebuse läbi vaatamata, hindas ta seejuures sisuliselt selles esitatud väiteid ja põhistas

oma seisukohta.

15. Kriminaalkolleegium leiab, et piirates kaebuse kohtuliku arutamise võimalusi, riivab KrMS § 326 lg 2 teises lauses

sätestatu tõepoolest kaebeõigust (PS § 24 lg 5). Samas on see piirang proportsionaalne PS § 11 tähenduses. Selline lahendus on

kooskõlas ka Konventsiooni lisaprotokolli nr 7 art 2 lg-ga 1. Kohus on märkinud, et liikmesriikidel on ulatuslik otsustusruum,

kuidas tagada lisaprotokollis sätestatud õigused ? kaebeõigus võib olla piiratud üksnes õiguslike küsimustega, samuti võib olla

ette nähtud eelnev loataotlemismenetlus. Oluline on siiski, et kõigil piirangutel peab olema legitiimne eesmärk ning piirangud

ei või moonutada selle õiguse olemust (Krombach v. Prantsusmaa, p 96). Pakti art 14 lg 5 kohaselt on igal kuriteos

süüdimõistetul õigus sellele, et tema süüdimõistmine ja kohtuotsus vaadatakse läbi kõrgemalseisvas kohtuinstantsis vastavalt

seadusele. Nagu juba märgitud käesoleva otsuse p-s 10, viitab sätte sõnastus sellele, et liikmesriigid võivad oma seadustes näha

ette tingimusi kohtukaebeõiguse teostamiseks. Seega on KrMS § 326 lg 2 teine lause kooskõlas ka PS § 24 lg-ga 5 ning

rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktide sätetega, mis näevad ette isiku kaebeõiguse.

16. Ülaltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ja § 361 p-st 1 jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium

süüdistatava A. J. kaitsja määruskaebuse rahuldamata.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe