3-1-1-54-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-1-1-54-07

Määruse tegemise kuupäev

19. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Priit Pikamäe

Kohtuasi

Kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 424 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas

nr 1-06-13558

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa, määruskaebus

Asja läbivaatamise kuupäev

19. september 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2007. a kohtumäärus kriminaalasjas nr 1-06-13558 ning saata

kriminaalasi M. L. süüdistuses KarS § 424 järgi samale kohtule uueks arutamiseks.

2. Määruskaebus rahuldada osaliselt.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 29. mai 2007. a otsusega tunnistati M. L. süüdi KarS § 424 järgi selles, et tema isikuna, keda on

14. detsembri 2005. a Lõuna Politseiprefektuuri otsusega karistatud liiklusseaduse § 7419 lg 1 järgi mootorsõiduki juhtimise

eest alkoholijoobe seisundis rahatrahviga 10 200 krooni, juhtis 17. märtsil 2006 kella 22.00 ajal Tartumaal X vallas X alevis X

mnt maja number N juures mootorsõidukit Toyota Hiace registreerimismärgiga xxx XXX, olles alkoholijoobes. Maakohus

karistas teda vangistusega üheks kuuks, määrates KarS § 74 alusel, et vangistus jäetakse tingimisi kohaldamata ning ei pöörata

täitmisele, kui M. L. ei pane kaheksateistkuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu ning täidab talle katseajaks KarS

§ 75 lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ja kohustusi. Lisakaristusena KarS § 50 lg 1 alusel võeti M. L-lt ära mootorsõiduki

juhtimisõigus kolmeks kuuks.

2. M. L. kaitsja vandeadvokaat Kaljo Kuusmaa esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles taotles kohtuotsuse

tühistamist süüdistatavale mõistetud lisakaristuse osas. Kaitsja leidis, et lisakaristuse mõistmine ei olnud põhjendatud, sest

süüdistatav kasvatab üksi alaealist last ja tema ainsaks sissetulekuks on talupidamine, mis eeldab tehnika kasutamist

mootorsõiduki juhtimisõigusega isiku poolt. Perekonnas ei ole teisi isikuid, kes võiksid kohtualust nende tööde tegemisel

asendada. Lisakaristuse kohaldamine toob kaasa raskeid tagajärgi süüdistatava ja tema lähedaste jaoks. M. L. on oma süüd

tunnistanud ja kahetseb toimepandut ning pärast süüdistuses kirjeldatud sündmust ei ole ta enam liikluseeskirju rikkunud.

Mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine ei ole kohustuslik ja kohtul oli võimalik jätta see kohaldamata.

3. Tartu Ringkonnakohtu 26. juuni 2007. a määrusega jäeti M. L. kaitsja apellatsioon läbi vaatamata KrMS § 326 lg 2 alusel,

kuna kohtukoosseis leidis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Ringkonnakohus asus seisukohale, et

maakohus on lisakaristuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega. Mootorsõiduki juhtimisõigusest

ilmajäämine, nagu iga karistus, valmistab süüdimõistetule ebamugavusi, kuid tahtlikus kuriteos süüdimõistetul tuleb neid

ebamugavusi taluda. Kolmeks kuuks juhtimisõiguse äravõtmine ei saa kaasa tuua selliseid tagajärgi, nagu on kirjeldatud

apellatsioonis.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. M. L. kaitsja K. Kuusmaa esitas Tartu Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles leiab, et määrus on vastuolus

põhiseaduse (PS) §-ga 24, mille lõige 5 sätestab, et igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuse peale seaduses sätestatud

korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule. Sellele tuginedes palub kaitsja Tartu Ringkonnakohtu määruse tühistada.

5. Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokurör Marju Persidskaja esitas määruskaebusele vastuse, milles leiab, et vaidlustatud

määrus vastab kriminaalmenetlusõigusele ja kaitsja määruskaebus on ilmselt põhjendamatu. Kaebuses märgitakse õigesti, et

igaühel on õigus tema kohta tehtud kohtuotsuste peale seadusega sätestatud korras edasi kaevata kõrgemalseisvale kohtule.

M. L. viibis kriminaalasja arutamise juures ja andis kohtuistungil ütlusi, samuti kaebas ta kaitsja vahendusel Tartu Maakohtu

otsuse peale. Seega ei saa väita, et tema põhiõigusi oleks rikutud. Lisaks leiab prokurör viitega Riigikohtu praktikale, et

korduvalt alkoholijoobes auto juhtimise eest tuleb juhtimisõigus üldjuhul ära võtta ja ainult erandlikud asjaolud võivad anda

kohtule võimaluse lisakaristust mitte kohaldada. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei ole, seega oli lisakaristuse

kohaldamine vältimatu. M. L. on ka varem rikkunud liikluskorda ja teda on korduvalt tabatud sõidukijuhtimisel alkoholijoobe

seisundis. Juhtimisõiguse äravõtmise kestus oli lühiajaline ja oluliselt väiksemat karistust ei olnud võimalik kohaldada.

Arvestada tuleb ka sellega, et üldjuhul peaks kriminaalkorras mõistetud lisakaristus olema raskem kui väärteomenetluses.

Seega ei ole M. L. õigusi rikutud ja apellatsioon on jäetud põhjendatult läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

6. Riigikohtu kriminaalkolleegium ei pea käesolevas asjas vajalikuks käsitleda põhjalikumalt lisakaristuse mõistmisega seotud

sisulisi küsimusi. Maakohus ja ringkonnakohus on mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist põhjalikult motiveerinud,

kaaludes seejuures kõiki faktilisi asjaolusid. Kohtute lahendid on kooskõlas ka Riigikohtu lahendites järjepidevalt väljendatud

seisukohaga, et isiku karistamisel korduvalt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimise eest tuleb temalt üldjuhul juhtimisõigus

ära võtta ja ainult erandlikel asjaoludel võib kohus jätta lisakaristuse kohaldamata (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

12. veebruari 2003. a otsus asjas nr 3-1-1-10-03 - RT III 2003, 5, 53, p 7, Riigikohtu üldkogu 27. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-

4-1-2-05 - RT III 2005, 24, 248, p 50, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2006. a otsus asjas nr 3-1-1-20-06 - RT III

2006, 15, 137, p 9).

7. M. L. kaitsja määruskaebuse kohaselt on ringkonnakohtu määrus vastuolus PS § 24 lg-ga 5. Kooskõlas Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a otsusega asjas nr 3-1-1-55-07 ja seal toodud põhjendustel (otsuse p-d 8-15), leiab

kolleegium, et KrMS § 326 lg 2 teine lause, millele ringkonnakohtu vaidlustatud määrus tugineb, on kooskõlas PS §-ga 24

ning rahvusvaheliste inimõigustealaste õigusaktidega.

8. Samas märgib kriminaalkolleegium, et ringkonnakohus on määruse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

KrMS § 339 lg 1 p 6 tähenduses, kuna määrus on allkirjastatud üksnes ringkonnakohtu kahe, mitte kolme kohtuniku poolt.

Sellest tulenevalt ning juhindudes KrMS § 390 lg-st 1, § 339 lg 1 p-st 6 ja § 361 p-st 6 tühistab Riigikohus Tartu

Ringkonnakohtu 26. juuni 2007. a kohtumääruse ja saadab kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks.

Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Priit Pikamäe