3-1-1-41-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-1-1-41-07

Otsuse kuupäev

12. oktoober 2007

Kohtukoosseis

Eesistuja Priit Pikamäe, liikmed Ott Järvesaar ja Eerik Kergandberg

Kohtuasi

Kriminaalasi U. L. (M.) süüdistuses KrK § 161 järgi.

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a kohtuotsus kriminaalasjas

nr 1-03-32

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

U. L. (M.) kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev

22. august 2007, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 6. novembri 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a otsused U. L. (M.)

süüditunnistamises KrK § 161 järgi.

2. Mõista U. L. (M.) talle KrK § 161 järgi esitatud süüdistuses õigeks.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Maakohtu 6. novembri 2006. a otsusega tunnistati U. L. (M.) süüdi KrK § 161 järgi, teda karistati rahalise karistusega

100 päevamäära (s.o 5000) krooni ning KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel vabastati ta kolmeaastase katseajaga tingimuslikult

karistuse kandmisest. Tsiviilhagid jäeti läbi vaatamata.

2. U. L. tunnistati KrK § 161 järgi süüdi selles, et tema, olles nimetatud kohtutäituri ametisse, seega olles KrK § 160 lg 1 (KarS

§ 288 lg 1), samuti KVS § 4 lg 2 p 19 mõistes ametiisik, kelle õiguslik seisund, ametialased kitsendused ja vastutus on

sätestatud teo toimepanemise ajal kehtinud täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 28, kandis ajavahemikus august 2001 kuni

juuli 2002 ilma seadusliku aluseta kohtutäituri ametiarvelt oma isiklikule arvele kokku 52420 krooni, kasutades ära asjaolu, et

kohtutäituri kohustuste täitmiseks oli tema korralduses kohtutäituri ametiarve, millele laekusid kohtutäituri tasu ettemaksu

summad sissenõudjatelt ning raha võlgnikelt. Seega tekitas U. L. tahtlikult ja ebaseaduslikult (rikkudes TMS §-st 76 tulenevat

kohustust kanda võlgnikult laekunud raha sissenõudjale üle raha 5 päeva jooksul) olulise varalise kahju summas 52 420 krooni

sissenõudjatele ja võlgnikele. Süüdistuse kohaselt rikkus U. L. ka TMS § 42 lg-t 3, mille kohaselt täitekulude ettemaks kuulub

sissenõudjale tagastamisele pärast täitemenetluse lõpetamist. Kohtuotsuses märgitu kohaselt jäeti süüdistusest välja need

summad, mis olid üle kantud kuludokumentide alusel, sest puudus alus eeldada tahtlust kasutada ära oma ametiseisundit.

3. Viru Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava U. L. kaitsja vandeadvokaat Arvo Suuban, kes taotles

kohtuotsuse tühistamist ja kaitsealuse õigeksmõistmist seoses materiaalõiguse ebaõige kohaldamisega.

3.1. Esmalt märkis kaitsja, et kohtus tuvastatu kohaselt oli süüdistatav seisuga 3. juuni 2002 jätnud sissenõudjate arvele

tähtaegselt (s.o 5 päeva jooksul) üle kandmata 21821.65 krooni. Seisuga 24. juuli 2002 oli see võlgnevus vähenenud 17334.70

kroonile. Seisuga 21. august 2002 oli üle kantud veel 16025.20 krooni ja lõppkokkuvõttes jäi võlgnevuseks sissenõudjate ees

1309. 50 krooni. Kaitsja leidis, et KrK §-s 161 ettenähtud kuritegu eeldab ühe tunnusena olulise kahju tekitamist. Võlgnevus

summas 1309. 50 krooni ei ole aga käsitatav olulise kahjuna (oluliseks kahjuks oli 2001. a summa alates 16 000 kroonist ja

2002. a alates 18 500 kroonist).

3.2. Tagastamata jäetud ettemaksete osas märkis kaitsja, et vastavalt süüdistuses märgitud ajal kehtinud kohtutäituri seaduse

(KTS) § 24 lg-le 1 oli kohtutäituril õigus nõuda sissenõudjalt enne täitemenetluse alustamist ettemaksu. Sama seaduse § 23

lg 1 kohaselt nõutakse kohtutäituri tasu võlgnikult sisse koos sundtäitmisel oleva rahalise nõude summaga ning § 24 lg 4

kohaselt tagastab kohtutäitur sissenõudjale ettemaksu siis, kui kohtutäituri tasu on võlgnikult täielikult sisse nõutud.

Kaitsja on seisukohal, et kuna pole võimalik tuvastada, millistes täiteasjades on kohtutäituri tasu võlgnikult täielikult sisse

nõutud, siis pole võimalik kindlaks teha KTS § 24 lg-s 4 nimetatud ettemaksu tagastamise kohustuse saabumist.

4. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, märkides täiendavalt, et kuna käesoleval ajal on KarS § 289

kehtetu, tuleks ringkonnakohtul kaaluda KarS § 5 sätete kohaldamist. Süüdistatav U. L. (M.) toetas kaitsja apellatsiooni,

taotledes enda õigeksmõistmist. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, pidades süüdimõistvat kohtuotsust seaduslikuks ja

põhjendatuks. KarS § 289 kehtetuks tunnistamise osas märkis prokurör, et käesoleval ajal on U. L. tegu kvalifitseeritav KarS

§ 201 lg 2 p 3 järgi.

5. Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata. Ringkonnakohtu arvates luges maakohus

eeskätt korralise järelevalve aktile tuginevalt tuvastatuks, et U. L. kandis ajavahemikus august 2001 - juuli 2002 kohtutäituri

ametiarvelt oma isiklikule arvele kokku 52 420 krooni, s.o summa, mis on käsitatav olulise varalise kahjuna. Ringkonnakohus

leidis, et saadud ettemaksete isiklikule pangaarvele kandmisega U. L. sisuliselt omastas need. Asjaolul, et ta hiljem osa

tasumata summadest kandis üle sissenõudjatele, ei ole ringkonnakohtu arvates kuriteokoosseisu seisukohalt tähtsust ja see on

käsitatav kahju hüvitamisena.

Ringkonnakohus märkis veel, et U. L. poolt KrK § 161 järgi kvalifitseeritud kuritegu vastas tõepoolest KarS §-le 289, nagu

õigesti osundas oma otsuses ka maakohus. 15. märtsil 2007 jõustunud karistusseadustiku muudatustega on see säte aga

tunnistatud kehtetuks. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna käesoleval ajal vastab U. L. poolt toime pandud tegu KarS §-le

201 lg 2 p-le 3 ( s.o omastamine ametiisiku poolt), siis tuleb maakohtu otsus jätta muutmata.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. U. L. kaitsja vandeadvokaat A. Suuban esitas Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a otsuse peale kassatsiooni. Kassatsiooni

aluseks on materiaalõiguse ebaõige kohaldamine ja kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Kaitsja märgib, et KrK §-des

161 ja 1411 (viimasele vastab KarS § 201 lg 2 p 3) ettenähtud teod on põhimõtteliselt erinevad. Riisumine (omastamine)

ametiseisundi kuritarvitamise teel eeldas võõra asja enda kasuks pööramist, mida ei näinud ette ametiseisundi kuritarvitamise

koosseis. Riisumine (omastamine) eeldab seega mitte ainult kahju tekitamist ametiseisundi kuritarvitamise teel, vaid ka mingi

asja endale kuuluvaks muutmist. Süüdistatavale esitatud viimane süüdistus ei sisaldanud süüdistust võõra vara riisumises.

Seega väljus Viru Ringkonnakohus esitatud süüdistuse raamidest kui leidis, et süüdistatava tegu vastas KarS § 201 lg 2 p-le 3.

Ringkonnakohus on jätnud põhjendamata oma järelduse, et süüdistatav omastas ülekantud raha, millega on rikutud KrMS

§ 268 lg-s 1 ning §-s 312 sätestatut. Arvestades seda, et 15. märtsil 2007. a jõustunud karistusseadustiku muudatustega on

senine KarS § 289 tunnistatud kehtetuks, taotleb kaitsja ka KarS § 5 lg-st 2 lähtuvalt enese kaitsealuse õigeksmõistmist.

7. Kassatsioonivastuses leiab prokurör, et ringkonnakohus on õigesti lugenud U. L. poolt toimepandud teo tänastes oludes

kvalifitseeritavaks omastamisena ametiisiku poolt ehk KarS § 201 lg 2 p 3 järgi ja seega puudub kassatsiooni rahuldamiseks

alus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

I

8. Riigikohtu kriminaalkolleegium osundab, et U. L-le oli esitatud süüdistus ja ta oli maakohtu otsusega süüdi tunnistatud

ametiseisundi kuritarvitamises KrK § 161 järgi - seega ametialases kuriteos. KrK §-s 161 (KarS §-s 289) ettenähtud kuriteo

puhul oli tegemist blanketse süüteokoosseisuga. See tähendab, et ametiseisundi ärakasutamise ebaseaduslikkus pidi olema

sisustatud selle ametiisiku pädevust ja tema ametialaseid kohustusi sätestavate konkreetsete normide rikkumisena. Käesoleval

juhul seega kohtutäituri ametialast tegevust reguleerivate õigusnormide rikkumisena (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

otsus nr 3-1-1-74-05 - RT III 2005, 27, 286, p 20). U. L. tunnistati maakohtu otsuse põhistava osa kokkuvõttest (III kd, tl 314)

lähtuvalt süüdi selles, et ta kandis ilma seadusliku aluseta kohtutäituri ametialaselt arveldusarvelt oma isiklikule arvele 52 420

krooni, kasutades ära asjaolu, et kohtutäituri kohustuste täitmiseks oli tema korralduses kohtutäituri ametiarve, millele laekusid

kohtutäituri tasu ettemaksu summad sissenõudjatelt ja raha võlgnikelt. Kirjeldatud tegevusega tekitas U. L. kohtuotsuse

kohaselt tahtlikult ja ebaseaduslikult (rikkudes TMS §-st 76 tulenevat kohustust kanda võlgnikult laekuva raha sissenõudjale

üle 5 päeva jooksul) olulise varalise kahju sissenõudjatele ja võlgnikele.

9.1 Kõigepealt tuleb märkida, et kohtuotsusest lähtuv etteheite sisu - 52420 krooni ülekandmine kohtutäituri ametialaselt

arveldusarvelt isiklikule arvele - ei ole käsitatav TMS §-s 76 sisalduva kohustuse rikkumisena. Selle kohustuse rikkumine saab

seisneda vaid tegevusetuses - võlgnikult laekuva raha sissenõudjale tähtaegselt ülekandmata jätmises.

Veel nähtub maakohtu otsuse põhjendavast osast, et kogu see summa (52400 krooni), mille väidetavalt ebaseaduslikus enda

arvele ülekandmises U. L. süüdi tunnistati, koosneb esiteks summadest, mille kandsid talle oma kohustuste täitmise katteks üle

võlgnikud ja teiseks sissenõudjate poolt tasutud ettemaksu summadest. Maakohtu otsusest aga ei nähtu, milline oli

eelnimetatud alaliikide osakaal kogusummas. Selline piiritlemine aga oleks antud juhul - ametiseisundi kuritarvitamise

blanketsust arvestades - olnud vältimatult vajalik seetõttu, et maakohtu otsuse põhistava osa kokkuvõttes heidetakse U. L-le

ette pelgalt TMS §-st 76 tuleneva ja seega üksnes võlgnikult laekuva raha ülekandmisega seonduva kohustuse rikkumist.

Samas ei nähtu süüdistusest ega maakohtu otsusest, milliseid kohtutäituri tegevust reguleerivaid õigusnorme rikkus U. L.

ettemaksu summade osas.

9.2 Erinevalt maakohtu otsusest on U. L-le erineval ajal esitatud kõigis süüdistustes, sealhulgas ka viimases, s.o kohtuliku

arutamise aluseks olnud süüdistuses (III kd, tl 297), viidatud ka TMS § 42 lg- le 3 põhjendusega, et selles nähakse ette

täitekulude ettemaksu tagastamine. Kõnealuse sätte kohaselt oli aga kohtutäitur kohustatud täitekulude ettemaksu tagastama

sissenõudjale alles siis, kui täitekulud olid võlgnikult täielikult sisse nõutud. Süüdistuse tekstist ei nähtu, mil viisil ja millise

summa osas rikkus U. L. täitekulude ettemaksu tagastamist sätestavat regulatsiooni. Oluline on veelkord rõhutada, et iga sellise

ettemaksu puhul oleks kohtutäituri poolsest rikkumisest saanud rääkida alles pärast seda, kui oleks tuvastatud, et täitekulud

olid võlgnikult täielikult sisse nõutud. Kõnealuste asjaolude tuvastamisele ei ole aga ei süüdistuses ega ka mitte kohtuotsustes

pööratud vähimatki tähelepanu. Kriminaalkolleegium märgib siinjuures veel, et süüdistuses ja kohtuotsustes ei ole piiritletud

ka seda, millise osa U. L. süüdistusega seonduvatest ettemaksudest moodustasid kohtutäituri tasu ettemaks ja millise osa

täitekulude ettemaks. Maakohus oleks pidanud hindama, kas täitekulude ettemaksu otstarve ja kasutusvõimalused on

õiguslikult samaväärsed kohtutäituri tasu ettemaksu reguleerivate sätetega. TMS § 42 kohaselt ei loetud kohtutäituri tasu

täitekuludeks ja tasu ettemaksu, sh selle tagastamise korda ei reguleerinud seega mitte TMS § 42 lg 3, vaid kohtutäituri

seaduse § 24 lg 4. Kriminaalkoodeksi §-s 161 ettenähtud kuriteo blanketsus eeldas aga igal juhul mõlemale sättele viitamist.

10. Tulenevalt eelmärgitust on kriminaalkolleegium seisukohal, et U. L. süüditunnistamisel KrK § 161 järgi ei järginud

maakohus nõudeid, mida tuleb arvestada isiku süüditunnistamisel blanketse süüteokoosseisu järgi. Kohtuotsusest ei nähtu,

milliseid kohtutäituri ametialast tegevust reguleerivaid õigusnorme on U. L. kohtutäiturina rikkunud, milles täpselt nende

normide rikkumine seisnes ja milline kahju ühe või teise rikkumisega kaasnes. Muuhulgas ei ole kohtuotsustes viidatud ka

sellele õigusnormile, mis keelas kohtutäituril kanda ametialasele arveldusarvele laekunud raha üle isiklikule arvele. Samuti ei

nähtu maakohtu otsusest, kas oluline varaline kahju, mille U. L. enda tegevusega väidetavalt põhjustas, tekkis raha

ülekandmise tagajärjel isiklikule arvele või selle sissenõudjatele õigeaegselt ülekandmata jätmise tõttu. Sel viisil süüdistuse

sisustamata jätmine rikkus U. L. kaitseõigust ja on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2

tähenduses. Tulenevalt Riigikohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. detsembri 2006. a otsus nr 3-1-1-96-06 - RT

III 2007, 2, 13) märgitust võib sedalaadi rikkumise tuvastamisel põhimõtteliselt kõne alla tulla kriminaalasja saatmine uueks

kohtulikuks arutamiseks. Käesoleva kohtuasja puhul tuleb nimetatud menetlusõiguse olulisele rikkumisele reageerimisel aga

täiendavalt arvestada järgnevalt käsitletava asjaoluga.

II

11. Karistusseadustiku muudatustega, mis jõustusid 15. märtsil 2007. a - seega enne käesoleva kriminaalasja arutamist

ringkonnakohtus, tunnistati muuhulgas kehtetuks ka KarS § 289. See tähendab, et apellatsioonimenetluse ajal ei olnud

ametiseisundi kuritarvitamine KrK § 161 ja KarS § 289 mõttes enam kuriteona karistatav. Kujunenud olukorras asus aga

ringkonnakohus seisukohale, et ametiseisundi kuritarvitamise dekriminaliseerimine ei saa kaasa tuua U. L. õigeksmõistmist,

sest uuenenud oludes on tema tegu kvalifitseeritav KarS §-le 201 lg 2 p 3 järgi, s.o ametiisiku poolse omastamisena. Esmalt

tuleb märkida, et ringkonnakohtu otsuses puudub igasugune põhjendus selle kohta, miks on tänases õiguslikus olustikus U. L.

tegu kvalifitseeritav KarS § 201 lg 2 p 3 järgi, s.t miks on ametiisiku poolne omastamine võrdsustatav ametiseisundi

kuritarvitamise või siis sellest kergema kuriteoga. Sellised põhjendused on aga KrMS § 268 lg-st 6 tulenevalt olnud antud

juhul vältimatult vajalikud. Nõutavate põhjenduste puudumine kohtuotsuses on käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

12. Kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt ei ole täielikult välistatud, et ka apellatsioonikohus lähtub kohtuotsuse

tegemisel sellisest materiaalõiguse normist, mida varasemas kohtumenetluses ei ole käsitletud. Kuid seda vaid tingimusel, et

uue normi kohaldamisele poleks võimalik esitada niisuguseid vastuväiteid, mis eeldaks süüdistuses märgitud kvalifikatsiooniga

võrreldes täiesti uute faktiliste asjaolude tuvastamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. detsember 2005. a määrus nr 3-1-

1-139-05 - RT III 2006, 4, 32, p 31 ja 5. mai 2006. a otsus nr 3-1-1-21-06 - RT III 2006, 20, 182, p 11.6). Riigikohtu

kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et omastamine ametiisiku poolt on ametiseisundi kuritarvitamisega võrreldes

oluliselt erinev kuriteokoosseis, mis nõuab muuhulgas eraldi sellise faktilise asjaolu tuvastamist, et enda kasuks pöörati võõras

vara. Ringkonnakohtu poolsest nentimisest, et raha ülekandmisega U. L. sisuliselt omastas selle, ei saa lugeda nimetatud

probleemi lahendatuks ja uut faktilist asjaolu tuvastatuks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi arvates tuleb ausa kohtumenetluse

põhimõttest lähtuvalt lugeda taunitavaks sedagi, et ringkonnakohus - nõustudes lõppkokkuvõttes prokuröripoolse

kvalifikatsioonimuudatusega, ei pakkunud süüdistatavale ja tema kaitsjale mingit võimalust teha vaheaeg prokuröri

seisukohale reageerimiseks.

13. Kuid ringkonnakohtu poolt U. L-le KrK § 161 (KarS § 289) järgi süüksarvatud teo sisuline ümberkvalifitseerimine KarS

§ 201 lg 2 p 3 järgi ei olnud lubamatu mitte üksnes seetõttu, et tegemist on oluliselt erinevate kuriteokoosseisudega, vaid ka

seetõttu, et kõnealusel viisil toimides kohaldas ringkonnakohus U. L. suhtes raskemat karistusseadust. U. L-le süüksarvatud ja

KrK § 161 järgi kvalifitseeritud teo toimepanemise ajal sisaldas kriminaalkoodeks ka KarS § 201 lg 2 p-s 3 suhtes analoogilist

sätet. Nimelt oli KrK § 1411 lg 1 järgi eraldi karistatav võõra vara riisumine ametiseisundi kuritarvitamise teel. Seejuures

moodustasid kohtupraktikas valitsenud arusaama kohaselt varavastaste süütegude koosseisud ametiseisundi kuritarvitamise

suhtes erinormi. See tähendab, et juhtudel, mil ametiisik pani ametiseisundit kuritarvitades toime kelmuse, omastamise,

varguse, asja omavolilise kasutamise või mõne muu varavastase süüteo, oleks tulnud ta ka enne 15. märtsi 2007 karistada

varavastase-, mitte aga ametialase süüteo eest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. juuni 2007 otsus nr 3-1-1-20-07 - RT III

2007, 25, 205, p 11, milles viidatakse ka 19. septembri 2005. a otsusele asjas nr 3-1-1-74-05 - RT III 2005, 27, 286).

Arvestades eelmärgitut oleks ringkonnakohus U. L-le eelnevalt KrK § 161 (KarS § 289) järgi süüksarvatud teo sisulisel

ümberkvalifitseerimisel KarS § 201 lg 2 p 3 järgi pidanud võrdlema KrK §-s 161 ja § 1411 lg-s 1 ettenähtud kuritegude

raskust. Kuna KrK § 161 järgi oli võimaliku maksimaalse karistusena ette nähtud kuni 3 aastat vabadusekaotust ja KrK § 1411

lg 1 järgi kuni 4 aastat vabadusekaotust, siis oli ringkonnakohtu poolt U. L. teo sisuline ümberkvalifitseerimine KarS § 201

lg 2 p 3 järgi vastuolus KrMS § 268 lg-s 8 sätestatuga ja seetõttu ebaseaduslik.

14. Tulenevalt eelmärgitust ja lähtudes KarS § 5 lg-st 2 ning KrMS § 361 p-st 7 ja § 309 lg-st 2 tühistab Riigikohus Viru

Maakohtu 6. novembri 2006. a ja Viru Ringkonnakohtu 5. aprilli 2007. a otsused U. L. (M.) süüditunnistamises KrK § 161

järgi ja mõistab ta õigeks.

Priit Pikamäe, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg