3-2-1-81-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-2-1-81-07

Määruse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Tambet Tampuu, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea

Laarmaa

Kohtuasi

Sihtasutuse P (psühhiaatriakliiniku kaudu) avaldus paigutada

S. S esialgse õiguskaitse korras tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. märtsi 2007. a määrus tsiviilasjas

nr 2-06-33257

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S. S määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Avaldaja sihtasutus P (registrikood xxxxxxxx)

Isik, kelle suhtes on esialgse õiguskaitse korras rakendatud

kinnisesse asutusse paigutamist, S. S (isikukood xxxxxxxxxxx)

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2007. a, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja ringkonnakohtu määrus muutmata.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 8. novembril 2006 esitas sihtasutus P (avaldaja) Harju Maakohtule avalduse S. S (edaspidi

puudutatud isik) paigutamiseks esialgse õiguskaitse korras tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse.

Avaldusele oli lisatud kahe arsti ühine arvamus.

Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 6. novembrist 2006 kella 18. 19-

st ja tema suhtes rakendati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi vastavalt psühhiaatrilise

abi seaduse (PsAS) §-le 11. Puudutatud isiku psüühiline seisund ei ole avalduse esitamise momendiks

paranenud. Oma psüühikahäirete tõttu on puudutatud isik ohtlik iseendale ja teistele ning keeldub

vajalikust psühhiaatrilisest ravist.

2. Harju Maakohus rahuldas 8. novembri 2006. a määrusega avalduse. Maakohus lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi alates 6. novembrist 2006. a

kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauem kui kolm kuud.

Maakohus uuris esitatud tõendeid ja leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras. Vastavalt

avaldusele ja raviarstide kaaskirjale hospitaliseeriti puudutatud isik psühhiaatriakliinikusse

6. novembril 2006. a kiirabiga, kuna ta oli kallale läinud oma elukaaslasele, samuti rändas oma 6-

aastase lapsega ringi mööda Eestit, kurnates ja kahjustades sellega lapse tervist. Vastuvõtul oli haige

lärmakas, erutunud, väga kuri oma elukaaslase vastu, tema löömist ei eitanud, kuid väitis, et tegi seda

enesekaitseks. Puudutatud isik oli ähvardava ja pidurdamatu käitumisega, ohtlik endale ja

ümbritsevatele, mistõttu tema suhtes rakendati tahtest olenematut vältimatut psühhiaatrilist ravi.

Eelnevalt on puudutatud isik olnud haiglaravil Jämejalas ja viimastel aastatel Tallinnas, samuti on

külastanud psühhiaatreid haiglaväliselt. Puudutatud isik on alates 1993. aastast olnud avaldaja

psühhiaatriakliinikus ravil 5 korda.

Avalduse esitamise ajaks ei ole haige seisund paranenud, ta on ärritunud ja pingestatud olekus, ravi

vajalikkusest aru ei saa. Arvestades puudutatud isiku psüühilist seisundit ja asjaolu, et ravimine ei ole

muul viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esialgset õiguskaitset TsMS § 534 lg 3

alusel, st enne isiku enda ja teiste isikute ärakuulamist ja talle esindaja määramist.

3. 8. novembri 2006. a määrusega määras Harju Maakohus puudutatud isikule esindaja riigi kulul

ilma tagasimaksmise kohustuseta. 21. novembril 2006. a kuulas Harju Maakohus ära puudutatud

isiku venna ja 23. novembril 2006. a puudutatud isiku enda.

4. Puudutatud isik esitas Harju Maakohtu 8. novembri 2006. a esialgse õiguskaitse kohaldamise

määruse peale määruskaebuse, milles palus maakohtu määrus tühistada ja teha uus määrus, millega

jätta avaldus rahuldamata.

Määruskaebuse kohaselt on maakohus rikkunud protsessiõiguse norme ja valesti kohaldatud

materiaalõiguse norme. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt puudus kohtul materiaalõiguslik alus

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu ravi rakendamiseks, sest polnud tuvastatud PsAS § 11 lg-

s 1 nimetatud asjaolude koosesinemine. Samuti rakendas kohus esialgset õiguskaitset ilma, et

puudutatud isik oleks saanud ennast kaitsta. Esindaja määrati talle alles pärast esialgse õiguskaitse

määruse tegemist.

5. Avaldaja oli seisukohal, et kõnealuse haigusjuhu puhul on täidetud kõik tahtevastasele

statsionaarsele ravile võtmise tingimused.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. märtsi 2007. a määrusega maakohtu määruse muutmata ja

määruskaebuse rahuldamata.

Määruse põhjenduste kohaselt võib isikut võtta tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkata ravi tema tahtest

olenemata, kui esinevad PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud asjaolud. Asja materjalist nähtuvalt tulenes

puudutatud isiku hospitaliseerimine tema seisundist: tal oli raske psüühikahäire, mis piiras tema

võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, mistõttu ei saanud teda jätta haiglaravita, ning

muu psühhiaatriline abi ei olnud küllaldane. Hospitaliseerimise põhjuseks oli puudutatud isiku

tervislik seisund. Avaldusest nähtub, et puudutatud isik on oma psüühikahäire tõttu ohtlik iseendale ja

teistele ning ta on keeldunud vabatahtlikust ravist. Tema tervislik seisund on kajastatud

arsti 8. novembri 2006. a arvamuses. Praegusel juhul esinesid kõik PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud

asjaolud, mis tingisid tahtest olenematu ravi kohaldamise. Kohtule esitatud taotluses ja lisatud

materjalides on patsiendi ohtlikkuse asjaolud välja toodud ning põhjendatud, miks on vajalik

kõnealust ravi kohaldada. Ringkonnakohtu käsutuses ei ole andmeid, mis seaksid tahtest olenematu

ravi kohaldamise vajalikkuse kahtluse alla. Nõusoleku raviks andis puudutatud isik alles pärast Harju

Maakohtu 8. novembri 2006. a määrust, millega anti luba tema suhtes tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks.

TsMS § 534 lg 3 järgi võib kohus, kui viivitamisega kaasneks oht, esialgset õiguskaitset rakendada

juba enne isiku enda ja teiste isikute ärakuulamist ja talle esindaja määramist. Sel juhul tuleb

nimetatud toimingud teha viivitamata tagantjärele. Maakohus tuvastas õigesti asjaolud, mille järgi oli

alust rakendada TsMS § 534 lg-t 3. Puudutatud isikule esindaja määramine pärast esialgse õiguskaitse

rakendamise määruse tegemist ei olnud seadusega vastuolus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Puudutatud isik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu

määruse tühistada ja teha võimaluse korral uus määrus.

Määruskaebuse kohaselt on kohtud kohaldanud vääralt PsAS § 11 lg-t 1. Raske psüühikahäire

esinemist tuleb hoolikalt kontrollida, ringkonnakohus on üldsõnaliselt viidanud asja materjalidele.

Ringkonnakohus ei ole analüüsinud, kas need vähesed dokumendid, mis kohtutoimikus sisalduvad,

on piisavad raske psüühikahäire tuvastamiseks. Puudutatud isik ei olnud ohtlik, lapse isale läks ta

kallale enesekaitseks. Selle asjaolu on maakohus ka määruses märkinud, kuid pole selgitanud, miks ta

seda seletust ei arvestanud. Tõele ei vasta ringkonnakohtu väide, nagu oleks kontrollitud puudutatud

isiku ohtlikkust. Puudutatud isiku seletusi ei kuulanud keegi ja avaldaja ei kontrollinud väiteid

puudutatud isiku ohtlikkuse kohta.

Puudutatud isik andis nõusoleku vabatahtliku ravi saamiseks. Ringkonnakohus ei kaalunud, kas Harju

Maakohus, kes hiljemalt 23. novembril 2006. a nõusolekust teada sai, pidanuks võtma seisukoha ravi

jätkamise põhjendatuse kohta.

Maakohtu määruse sai puudutatud isik kätte alles 38 päeva pärast selle tegemist. Ringkonnakohus

tegi määruse alles 3 kuud pärast määruskaebuse esitamist. See ei ole efektiivne õiguskaitse ja rikutud

on Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg-t 4.

Ringkonnakohus ei ole vastanud mitmetele määruskaebuse väidetele:

1) et maakohus rikkus PS § 20 ja 21 ning Euroopa inimõiguste konventsiooni art 5 lg-d 1 ja 2;

2) et kinnisesse asutusse paigutamise aegne TsMS § 533 redaktsioon lubas kohtul otsustada ainult

kinnisesse asutusse paigutamist, mitte aga ravimise kohaldamist;

3) et riigi kulul määratud esindaja ei täitnud oma kohustusi, Harju Maakohus oleks pidanud jälgima,

kas ja kuidas määratud esindaja oma kohustusi täitis.

Ringkonnakohus jättis võtmata seisukoha:

1) kas Eesti kohtutes on otsekohaldatav Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus nr (2004) 10

"Psüühikahäiretega isikute inimõiguste ja väärikuse kaitsest", praegusel juhul selle soovituse art-d 17

ja 18, mis käsitlevad tahtest olenematut paigutamist ja tahtest olenematut ravi ja nende erinevusi;

2) TsMS § 534 lg 3 rikkumise kohta. TsMS § 534 lg 3 kohaselt, kui esialgset õiguskaitset

rakendatakse enne isiku ärakuulamist ja talle esindaja määramist, tuleb need toimingud teha

viivitamatult tagantjärele. Maakohus kuulas puudutatud isiku isiklikult ära alles 15 päeva pärast

määruse tegemist.

Ringkonnakohus ei pööranud tähelepanu taotlusele tuvastada tähtaeg, mille vältel puudutatud isikut

seadusvastaselt kinni peeti. Puudutatud isik palub Riigikohtul tuvastada aeg, mille vältel kaebajat

alusetult kinni hoiti. Alusetu kinnihoidmise korral tekib õigus nõuda kahju hüvitamist.

Ringkonnakohus rikkus TsMS § 642 lg-t 6, jättes puudutatud isikule edastamata avaldaja vastuse

määruskaebusele. Ringkonnakohus rikkus TsMS § 647 lg-t 1 ega määranud tähtaega avalduste ja

seisukohtade esitamiseks.

8. Avaldaja leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määruse tühistamiseks.

10. Kolleegium peab esmalt vajalikuks käsitleda puudutatud isiku õigust esitada ringkonnakohtu

määruse peale määruskaebus Riigikohtule. TsMS § 543 kohaselt võib esialgse õiguskaitse

rakendamise määruse peale esitada määruskaebuse muu hulgas isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud. Nimetatud normis ei ole reguleeritud maakohtu määruse peale esitatud määruskaebuse

kohta tehtud ringkonnakohtu lahendi edasikaebamise võimalust. Praegusel juhul tuleneb

edasikaebeõigus aga TsMS § 696 lg 3 esimesest lausest, mille kohaselt võib hagita menetluses

maakohtu menetlust lõpetava (vt selle mõiste kohta Riigikohtu 3. oktoobril 2006. a tsiviilasjas nr 3-2-

1-79-06 tehtud määruse (RT III 2006, 34, 290) p 10)) määruse peale esitatud määruskaebuse kohta

tehtud ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle õigust on määrusega

kitsendatud, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Isiku paigutamine kinnisesse asutusse esialgse

õiguskaitse korras on vaieldamatult isiku õiguste kitsendamine, tegemist on esialgse õiguskaitse

menetlust lõpetava määrusega ning seadus ei piira praegusel juhul Riigikohtusse edasikaebamist.

Samuti märgib kolleegium õiguse ühetaolise kohaldamise huvides, et eelkõige puudutatud isiku

kaebeõigus annab puudutatud isikule ka õiguse nõuda esialgse õiguskaitse kohaldamise määranud

kohtulahendi kontrollimist juhul, mil isik on juba kinnisest asutusest vabastatud. Sellisel juhul võib

isik nõuda asjaolu tuvastamist, et kinnisesse asutusse paigutamise eeldused puudusid. Sellise nõude

rahuldamise vastu võib olla isikul huvi seoses kahju hüvitamise nõude esitamise võimaluste

selgitamisega.

Kolleegium märgib ka seda, et praegusel juhul ei ole asjakohane puudutatud isiku taotlus tuvastada

alusetult kinnises asutuses viibitud aeg, sest menetluse ja määruskaebuse eesmärk on kontrollida

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste olemasolu.

11. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu lahendi tühistamise aluseks ei ole asjaolu, et lahendis ei ole

välja toodud raske psüühikahäire täpset nimetust ja üldsõnaliselt on viidatud asja materjalidele.

Psühhiaatrilise abi seaduse § 11 lg 1 p 1 kohaselt peab isiku tema enda või tema seadusliku esindaja

nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile võtmiseks või ravi jätkamiseks kindlasti

olemas olema raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida. TsMS § 534 lg 1 p 1 kohaselt võib kohus paigutada isiku esialgse õiguskaitse korras

kinnisesse asutusse muu hulgas siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt

täidetud. Praegusel juhul tulenevad TsMS § 534 lg 1 p-s 1 nimetatud kinnisesse asutusse paigutamise

tingimused PsAS § 11 lg 1 p-dest 1?3. Ringkonnakohus on lahendit tehes tuginenud kinnisesse

asutusse paigutamise taotlusele ja arsti arvamusele. Kahe arsti ühisarvamuses on psüühikahäiret

kirjeldatud (parafreenne luul, suurusluul, paranoia elukaaslase suhtes, psühhoos). Seega oli täidetud

PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud tingimus.

Samuti on ringkonnakohtu lahendist samasuguste viidete abil nähtav puudutatud isiku ohtlikkus teiste

isikute elule, tervisele või julgeolekule (PsAS § 11 lg 1 p 2: haiglaravita jätmisel ohustab isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut). Kahe arsti ühises arvamuses on

kirjeldatud puudutatud isiku ohtlikkust sellega, et ta on korduvalt kallale läinud oma elukaaslasele ja

rändab kuueaastase lapsega mööda Eestit ringi, ka hilisõhtusel ajal, millega kurnab lapse tervist.

Maakohtu lahendist nähtub, et puudutatud isiku hospitaliseerimise põhjus oli kallaletungimine oma

elukaaslasele. Seega oli täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud tingimus. PsAS § 11 lg 1 p-s 3

sätestatud tingimuse puudumise kohta ei ole määruskaebuses väiteid esitatud.

Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 2. märtsi 2007. a

lahendile tsiviilasjas nr 3-2-1-145-06 (RT III 2007, 10, 79), milles Riigikohus rõhutas

(sotsiaalhoolekande seaduse § 19 lg 1 p 2 kohaldamiseks), et ohtlikkus tähendab isiku reaalset

ohtlikkust endale või teistele. Eelkõige saab viidatud lahendi kohaselt isiku ohtlikkus väljenduda

füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või

suitsiidile. Kolleegium leiab, et sama kehtib PsAS § 11 lg 1 p 2 korral. Seega ei pruugi isiku

ohtlikkus viidatud sätte tähenduses seisneda nt selles, et isik lõhub endale või teistele isikutele

kuuluvat vara. Ka isiku ohtlikkust enda või teiste elule, tervisele või julgeolekule tuleks hinnata

pigem kõrgendatud standardite kohaselt. Seega ei saa ohtlikkust põhjendada üldise isiku käitumist

iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada

ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise distantsiga (st isik võib kõige lähemas tulevikus

muutuda ohtlikuks). Samuti tuleb tuvastada see, et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline.

Samuti rõhutab kolleegium viidatud Riigikohtu lahendi p-st 19 kokkuvõtvalt tulenevat põhimõtet,

mille kohaselt ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse (ja raske psüühikahäire) kohta kohtule siduv,

vaid üks tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima. Eksperdiarvamus

on teaduslikku liiki dokument, milles väljendub muu hulgas ohtlikkuse prognoos, kuid selle

arvamuse hindamine tõendite hindamise käigus on kohtuniku juriidilise iseloomuga toiming.

Nimetatu ei tähenda kohtuniku kohustust anda pädev hinnang isikule diagnoosi panemiseks,

kohtuniku kohustus on kõiki tõendeid koostoimes hinnata, et otsustada isiku kinnisesse asutusse

ravile paigutamise küsimus. Seetõttu on seadusandja kehtestanud ka nõude puudutatud isiku enda ja

tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamiseks. Praktikas ei ole välistatud, et avaldus

isiku kinnisesse asutusse paigutamiseks võetakse pärast kohtuniku kohtumist puudutatud isikuga ja

tema lähedastega tagasi. Sama hindamiskohustus kehtib ka muu psühhiaatrilise abi ebapiisavusele

viitava eksperdiarvamuse hindamisel. Täiendavalt leiab kolleegium, et ainuüksi isikule pandud

psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena,

ohtlikkust tuleb alati analüüsida eraldi.

Kolleegium märgib, et eksperdiarvamuse analüüsimiseks kehtib erikord esialgse õiguskaitse

kohaldamisel, sest reeglina tehakse sellekohane määrus üksnes dokumentide alusel. Seaduses

ettenähtud puudutatud isiku enda ja tema lähedaste isikute ning teatud ametiisikute ärakuulamine

toimub (viivitamata) pärast määruse tegemist (TsMS § 534 lg 3 teine lause). Saavutamaks

eksperdiarvamuse kriitiline hindamine sarnaselt otsuse eelmises lõigus märgituga, on kolleegiumi

arvates vajalik märkida toimikusse mitte ainult puudutatud isikute ja tema lähedaste ning ametiisikute

ärakuulamise kulg, vaid ka kohtuniku järeldused puudutatud isiku ja tema lähedaste isikute ning

ametiisikute ärakuulamisest. See analüüs võimaldab kohtul vajaduse korral kasutada ka TsMS § 539

lg-s 1 nimetatud võimalust lõpetada isiku kinnisesse asutusse paigutamine.

12. Kolleegiumi arvates on kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise

määruses vaja selgelt ja eraldi analüüsida PsAS § 11 lg 1 p-des 1-3 ja TsMS §-des 533 jj sätestatud

kinnisesse asutusse paigutamise ja tahtest olenematu ravi kohaldamise eeldusi. See on vajalik, et nii

puudutatud isik ise, tema esindaja kui ka kõrgema astme kohtud saaksid paremini aru põhjustest,

miks kohus valis konkreetsel juhul isikuõigusi enim piirava vahendi - kinnisesse asutusse

paigutamise.

Kolleegium märgib õiguse ühetaolise kohaldamise huvides täiendavalt seda, et isiku kinnisesse

asutusse paigutamisel tuleb kohtulahendis põhjendada ka isiku kinnisesse asutusse paigutamise

tähtaja valikut. Esmajoones on see oluline esialgse õiguskaitse kohaldamisel, mil maksimumtähtaja

kohaldamist on vaja selgelt põhjendada.

13. Kolleegium leiab, et isikut ei saa PsAS § 11 ja TsMS § 534 korras tema tahteta paigutada

kinnisesse asutusse ega kohaldada talle tahtest olenematut ravi, kui on olemas isiku nõusolek enda

ravimiseks. Nimetatud sätete kohaldamise ja nende alusel sellekohase kohtumääruse tegemise üks

alus on just isiku tahtevastane kinnisesse asutusse paigutamine ja ravimine. Õige on määruskaebuse

väide, et ringkonnakohus pidanuks selle küsimuse kohta seisukoha võtma, sest määruskaebuses oli

sellele viidatud. Siiski ei ole see rikkumine ringkonnakohtu lahendi tühistamise alus. Toimiku

materjalide kohaselt (vt tl 37) on avaldaja oma vastuses maakohtu määruse peale esitatud

määruskaebusele põhjendanud, et puudutatud isiku soov end vabatahtlikult ravida jäeti tähelepanuta,

sest see ei olnud tema sisuline tahe. Seda kinnitab sama vastuse kohaselt ka tema kiri raviarstile,

mille sisu näitab, et puudutatud isikul puudus oma seisundi kohta kriitika. Seega ei pruugi isiku

nõusolek raviks olla aluseks kinnisesse asutusse paigutamise määruse tegemata jätmisele (või isiku

vabastamisele kinnisest asutusest), kui kohtule on esitatud dokumendid, et nõusolek oli antud

seisundis, mis piiras isiku võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida.

14. Vastuseks määruskaebuse väidetele ebatõhusa õiguskaitse kohta märgib kolleegium järgmist.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-d 659-667 ega muud normid ei sätesta konkreetseid tähtaegasid,

mille jooksul ringkonnakohus peab määruskaebuse läbi vaatama. Seega kehtib määruskaebuse

lahendamisele TsMS § 2, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse ülesanne tagada, et kohus lahendaks

tsiviilasja muu hulgas mõistliku aja jooksul. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et TsMS § 663 lg-

te 4 ja 5 kohaselt vaatab määruskaebuse kõigepealt läbi määruse teinud maakohus (mis tagab

võimalike vigade kiire parandamise) ning alles seejärel, kui maakohus määruskaebust ei rahulda,

edastab maakohus selle ringkonnakohtule. Määruskaebuse läbivaatamise menetluses võib maakohus

küsida menetlusosalistelt määruskaebusele vastust. Praegusel juhul on määruskaebus esitatud

22. detsembril 2006 (tl 25). Maakohus on kohustanud avaldajat ja puudutatud isiku venda

määruskaebusele vastama (tl 24). Avaldaja on esitanud vastuse 25. jaanuaril 2007 (tl 36).

26. jaanuaril 2007 on maakohus jätnud määruskaebuse rahuldamata ja saatnud selle ringkonnakohtule

(tl 25, pealdisena määruskaebuse esimesel lehel). Ringkonnakohus on määruse teinud 20. märtsil, s.o

u 50 päeva pärast määruskaebuse saamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist ebamõistliku

tähtajaga, arvestades praeguse juhtumi asjaolusid. Nimelt möödus puudutatud isiku kinnisesse

asutusse paigutamise tähtaeg 5. veebruaril 2007 s.o vahetult pärast seda, kui määruskaebus

ringkonnakohtusse jõudis. Lisaks on kolleegium arvamusel, et isegi juhul, kui määruskaebus oleks

läbi vaadatud ebamõistliku tähtaja jooksul, ei oleks see aluseks ringkonnakohtu lahendi tühistamisele,

sest määruskaebuse läbivaatamine on toimunud, st määruskaebuse esitaja on saanud õiguskaitset.

Viimati nimetatud järeldus kehtib ka maakohtu määruse kättetoimetamise aja kohta. Kohtulahendi

tühistamise alus ei ole see, kui lahend toimetati puudutatud isikule kätte ebamõistliku tähtaja jooksul.

15. Õige on määruskaebuse väide, et ringkonnakohus ei ole vastanud mitmele määruskaebuse väitele.

Ringkonnakohus rikkus sellega TsMS § 654 lg-t 5, mille kohaselt peab ringkonnakohus võtma

põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, muu hulgas seletama

lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Siiski ei ole nimetatud

rikkumised toonud endaga kaasa ebaõiget kohtulahendit. Kolleegium peab vajalikuks järgnevalt

(otsuse p-d 15-20) nendele väidetele vastata, niivõrd kui see ei nõua asjaolude tuvastamist.

Põhiseaduse § 20 lg 1 sätestab igaühe õiguse vabadusele, mille võib sama paragrahvi lõike 2 kohaselt

ära võtta üksnes seaduses ettenähtud juhtudel ja korras. Seda võib muu hulgas teha ka vaimuhaige

kinnipidamiseks, kui ta on endale või teistele ohtlik (PS § 20 lg 2 p 5). Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste konventsiooni art 5 lg 1 ja selle alapunkt e sätestavad, et igaühel on õigus

isikuvabadusele ja turvalisusele; kelleltki ei või võtta tema vabadust, välja arvatud seaduses

kindlaksmääratud korras seaduslik kinnipidamine, takistamaks nakkushaiguste levikut, samuti

ebaterve psüühikaga isikute, alkohoolikute, narkomaanide või hulkurite seaduslik kinnipidamine.

Kolleegium leiab, et PS § 20 lg 1 alusel kehtestatud õigusaktid isikult vabaduse võtmiseks kinnisesse

asutusse paigutamise eesmärgil vastavad PS § 20 lg 1 nõuetele ning kohtud ei ole nimetatud norme

rikkunud. Kohtud on paigutanud puudutatud isiku kinnisesse asutusse ja lubanud kohaldada tema

suhtes tahtest olenematut ravi põhiseaduse alusel kehtestatud korras, mis on reguleeritud

psühhiaatrilise abi seaduses ja tsiviilkohtumenetluse seadustikus. Seda korda ei ole rikutud (vt

käesoleva otsuse p 11).

Põhiseaduse § 21 esimese lause kohaselt teatatakse igaühele, kellelt on võetud vabadus, viivitamatult

talle arusaadavas keeles ja viisil vabaduse võtmise põhjus ja tema õigused ning antakse võimalus

teatada vabaduse võtmisest oma lähedastele. EIÕK art 5 lg 2 kohaselt teatatakse igale vahistatule talle

arusaadavas keeles viivitamata tema vahistamise põhjused ja kõik tema vastu esitatud süüdistused.

Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses väideti, et keegi ei teatanud puudutatud isikule, mis

põhjusel temalt vabadus võeti. Keegi ei selgitanud ravi iseloomu. Esimese selgituse sai puudutatud

isik alles 15 päeva pärast vabaduse võtmist. Kolleegium leiab, et PS § 21 esimest lauset tuleb

koostoimes alamalseisvate õigusaktidega mõista nii, et raske psüühikahäirega isiku korral ei ole alati

võimalik isikule arusaadaval viisil selgitada vabaduse võtmise põhjust. Lähedastele teatamine on

praegusel juhul muu hulgas tagatud kohtu kaudu (TsMS § 534 lg 1 p 4). TsMS § 688 lg-tes 3-5

sätestatu kohaselt ei saa kolleegium eespool mainutud väiteid kontrollida, st asjaolusid tuvastada.

16. Kolleegiumi arvates on õige, et TsMS § 533 p 1 ei andnud maakohtu määruse tegemise päeval

kehtinud redaktsioonis kohtule õigust otsustada lisaks isiku kinnisesse asutusse paigutamisele ka

temale tahtest olenematu ravi kohaldamist. Sellise õiguse annab TsMS § 533 p 1 alates 1. jaanuarist

2007. a kehtiv redaktsioon. Samas on kolleegium seisukohal, et õiguse kohaldada tahtest olenematut

ravi andis kohtutele PsAS § 11 lg 2 esimene lause, mille kohaselt võib tahtest olenematut ravi

kohaldada vaid kohtu määruse alusel. Samuti sätestab PsAS § 13 lg 2, et isiku tahtest olenematu ravi

haigla psühhiaatriaosakonnas võib kesta üle 48 tunni ainult kohtu loal. Seega oli kohtul õigus

otsustada ka tahtest olenematu ravi kohaldamine ning kolleegiumi arvates sai seda esialgset

õiguskaitset kohaldades teha hagita menetluse korras (TsMS § 475 lg 2), kohaldades analoogia alusel

isiku kinnisesse asutusse paigutamise sätteid (TsMS §-d 533-543). Tahtest olenematu ravi

kohaldamise esialgse õiguskaitse menetlusest väljaspool, n-ö põhimenetluses otsustab kohus PsAS

§ 13 lg 11 selge viite kohaselt isiku kinnisesse asutusse paigutamise menetlusele ettenähtud korras.

17. Seoses määruskaebuse küsimusega Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse nr (2004) 10

"Psüühikahäiretega isikute inimõiguste ja väärikuse kaitsest" otsekohaldatavusest märgib kolleegium

järgmist. Euroopa Nõukogu on rahvusvaheline poliitiline organisatsioon, mille kõrgeima otsuseid

vastu võtva organi - Ministrite Komitee - soovitused ei ole organisatsiooni liikmesriikidele

kohustuslikud ega otsesiduvad, erinevalt nt Euroopa Liidu Parlamendi ja Nõukogu vastu võetud

määrustest.

Siiski on kolleegium seisukohal, et kohtud võivad vaidluse lahendamisel vajaduse korral täiendavalt

toetuda ka vastavas valdkonnas rahvusvaheliselt kehtivatele tavadele ja praktikale, sh kohaldada ka

nimetatud soovitust. Sarnasele seisukohale on Riigikohus jõudnud tsiviilasjas nr 3-2-1-145-04 (RT III

2005, 3, 27) 21. detsembril 2004. a tehtud lahendi p-s 39.

Kolleegium leiab, et nimetatud soovituse artikli 17 lõikes 1 reguleeritud isiku kinnisesse asutusse

paigutamise alused ja artiklis 18 reguleeritud tahtevastase ravi rakendamise alused on põhimõtteliselt

ühesugused, reeglina on kasutatud ka täpselt sama sõnastust. Ainus erinevus on see, et art 17 lg 1

nimetab ühe kinnisesse asutusse paigutamise eeldusena ka paigutamise teraapilist eesmärki, st

kinnisesse asutusse võib paigutada vaid ravimise eesmärgil. Kolleegiumi arvates tuleneb viimati

nimetatud põhimõte ka TsMS § 533 p-st 1 ning PsAS regulatsioonist. Ka enne 1. jaanuari 2007. a

kehtinud TsMS § 533 p 1 redaktsiooni põhjal ei saanud teha järeldust, et seadusandja mõtteks oli

lubada psüühikahäirega isiku paigutamist kinnisesse asutusse ilma ravieesmärgita.

18. Vastuseks määruskaebuse väitele seonduvalt TsMS § 534 lg 3 teise lause rikkumisega märgib

kolleegium järgmist. Esialgse õiguskaitse kohaldamise korras isiku paigutamisel kinnisesse asutusse

tuleb isik ise ja tema lähedased isikud ära kuulata (TsMS § 534 lg 1 p 4). TsMS § 534 lg 2 teine lause

võimaldab sellest reeglist teha erandi juhul, mil ärakuulamine võib oluliselt kahjustada isiku tervist

või kui isik ei suuda ilmselt tahet avaldada. TsMS § 534 lg 3 esimese lause kohaselt võib viivitusega

kaasneva ohu tõttu (sätte mõttest tulenevalt peetakse silmas ohtu isiku enda või teiste isikute elule,

tervisele või julgeolekule) esialgset õiguskaitset rakendada juba enne isiku enda ja teiste isikute

ärakuulamist ja talle esindaja määramist. TsMS § 534 lg 3 teise lause kohaselt tuleb nimetatud

toimingud teha viivitamata tagantjärele. Kolleegium näeb TsMS § 534 lg 1 p 4 ja § 534 lg 3 teise

lause põhilise eesmärgina vajadust vältida isiku alusetut paigutamist kinnisesse asutusse või

võimaldada otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamine TsMS § 539 lg 1 kohaselt.

Praegusel juhul on maakohus puudutatud isiku ära kuulanud 15 päeva pärast esialgse õiguskaitse

kohaldamise määruse tegemist. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole praegusel juhul 15 päevalist

viivitust põhjendanud. Kuigi TsMS § 534 lg 3 teine lause kohustab kohut viivitamata tegema mitmeid

toiminguid (kuulama ära nii isiku enda kui ka teised seaduses nimetatud isikud ning määrama isikule

esindaja), on seaduse mõtte kohaselt esmalt vajalik siiski ära kuulata puudutatud isik ise. Kuna

puudutatud isik on selleks hetkeks reeglina juba paigutatud kinnisesse asutusse, on tema asukoht

kohtule teada. Kui kohtul takistanuks isikut ennast ära kuulamast objektiivsed asjaolud või esinenuks

TsMS § 534 lg 2 teise lause asjaolud (puudutatud isiku ärakuulamine võib oluliselt kahjustada tema

tervist või kui ta ei suuda ilmselt tahet avaldada), tulnuks seda määruses põhjendada. Siiski ei ole

eespool nimetatud menetlusnormi rikkumine nii oluline, et see tingiks kohtulahendi tühistamise.

Maakohus on puudutatud isiku ära kuulanud ning toimiku materjalide ning tehtud kohtulahendite

kohaselt ei ole kohtutel tekkinud kahtlusi isiku kinnisesse asutusse paigutamise eelduste puudumise

või äralangemise kohta.

19. Vastuseks määruskaebuse väitele seonduvalt esindaja üle järelevalvekohustuse täitmata jätmisega

märgib kolleegium järgmist. Kehtivates õigusaktides ei ole kohtule pandud kohustust teha

järelevalvet isikule kinnisesse asutusse paigutamise menetluses määratud esindaja (advokaadi)

tegevuse üle. Kui esindajaks on advokaat, peab advokaat järgima üldiselt tema kutsetegevuse kohta

kehtestatud õigusnormides ettenähtut, nt advokatuuriseaduse §-s 44 sätestatut. Kui advokaat ei ole

võimeline kohtus nõuetekohaselt esinema või on end kohtumenetluses näidanud asjatundmatuna või

vastutustundetuna, on kohtul võimalik TsMS § 477 lg 1 viite kaudu kohaldada TsMS §-s 45

sätestatut.

20. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus ei pidanud tuvastama alusetult kinnises asutuses viibimise

aega, kuna see väide ei olnud praeguses vaidluses asjakohane, vt otsuse p 10. Samuti oli

ringkonnakohus seisukohal, et kinnisesse asutusse paigutamine oli seaduslik.

Kuna puudutatud isiku taotlus kinnises asutuses viibitud aja tuvastamiseks ei ole asjakohane, ei

analüüsi ka kolleegium seda küsimust.

21. Kolleegium on seisukohal, et ringkonnakohtu poolt puudutatud isikule määruskaebuse vastuse

edastamata jätmine ning seisukohtade esitamiseks tähtaja andmata jätmine ei ole praegusel juhul

asjaolu, mis oleks tinginud ebaõige kohtulahendi.

Tambet Tampuu, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa