3-2-1-53-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-53-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea

Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Villu Reiljani hagi AS-i POSTIMEES vastu ebaõigete

andmete ümberlükkamiseks ja paranduse avaldamiseks ning

mittevaralise kahju hüvitamiseks vabanduse avaldamisega.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas

nr 2-06-5442

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Villu Reiljani kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Villu Reiljan (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Aivar Pilv.

Kostja AS POSTIMEES (registrikood xxxxxxxx), esindaja

vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein.

Asja läbivaatamise kuupäev

10. september 2007. a

Istungil osalenud isikud

Hageja esindaja vandeadvokaat A. Pilv. Kostja esindaja

vandeadvokaat K. Lõhmus-Ein. Istungit protokollis Ragne

Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Muuta osaliselt Tallinna Ringkonnakohtu 26. jaanuari 2007. a otsuse põhjendusi. Ülejäänud

osas jätta otsus muutmata.

2. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

3. Tagastada aktsiaseltsile Advokaadibüroo Aivar Pilv 26. veebruaril 2007. a Villu Reiljani

kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon 400 (nelisada) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 14. märtsil 2006 esitas Villu Reiljan (hageja) Harju Maakohtule hagi AS-i POSTIMEES (kostja)

vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja paranduse avaldamiseks ning mittevaralise kahju

hüvitamiseks vabanduse avaldamise teel. Hageja palus kohustada kostjat ebaõigete andmete

ümberlükkamiseks, mis avaldati päevalehes Postimees 3. veebruaril 2006 artiklis "Keskkonnaraha

jagajad on radariostust mööda vaadanud", 4. veebruaril 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba"

ning 9. veebruaril 2006 artiklis "Onu Taavi jutud". Hagiavalduse resolutsiooni p 1 kohaselt palus

hageja kohustada kostjat järgnevaks: "1.1. 03. veebruari 2006. a artiklis "Keskkonnaraha jagajad on

radariostust mööda vaadanud", 04. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning

09. veebruari 2006 artiklis "Onu Taavi jutud esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, milles

väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harju- ja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks

Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe ja Keskkonnaministeeriumi juhina Villu

Reiljanil ning 1.2 paranduse avaldamiseks, milles avaldatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku

tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine Piirivalveametile ei olnud seadustest ja

rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ega SA Keskkonnainvesteeringute

Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks ning et vastav kohustus oli

Siseministeeriumil ja Piirivalveametil." Hagiavalduse resolutsiooni p 2 kohaselt palus hageja, et

kostjat kohustataks mittevaralise kahju hüvitamiseks avaldama vabanduse.

2. Hagiavalduse kohaselt väitis kostja 3. veebruari 2006 artiklis "Keskkonnaraha jagajad on

radariostust mööda vaadanud", et hageja avaldas teadlikult valeinfot selle kohta, et Piirivalveamet ei

esitanud 2000. a ja 2002. a keskkonnaministeeriumile (KeM) ega SA-le Keskkonnainvesteeringute

Keskus (KIK) taotlusi radari ostu finantseerimiseks ja 2004. a taotlust radari ostu rahastamiseks

Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra riigi abiprogrammist. Kostja väitis ka seda, et radari

hankimiseks vajalike vahendite eraldamine ja tehnika hankimise kohustus kuulusid KeM ja KIK

pädevusse, kes sellest keeldusid. Väited on ebaõiged, kuna Piirivalveameti 13. veebruari 2006. a

kirjast nähtub, et Piirivalveamet artiklis nimetatud ajal KeM-le ja KIK-le keskkonnareostuse

avastamise tehnika (radari) ostuks taotlusi ei esitanud. 2004. a ei olnud Eesti Vabariik Euroopa

Majanduspiirkonna ja Norra riigi abiprogrammiga veel liitunud ja seetõttu ei ole nimetatud perioodil

rahastatavaid projekte kinnitatud ning rahastamise otsuseid tehtud. KeM-l ja KIK-l puudus pädevus

abiprogrammis tehtavate otsuste mõjutamiseks, rahastamisotsused teeb Norra Välisministeerium ja

Euroopa Majanduspiirkonna Finantsmehhanismide Komitee, kellele taotlus esitatakse

Rahandusministeeriumi (RM) kaudu. Kostja lõi mulje, et hageja ei ole tema haldusalas toimuvast

teadlik ega täida tema ametikohast tulenevaid ülesandeid. Artiklis väideti, et Piirivalveametile radari

ostuks vajalike rahaliste vahendite eraldamise otsustasid KeM ja KIK, kes sellest korduvalt keeldusid

ega ole ka ise seadmete ostu korraldanud. KeM-l ega KIK-l sellist kohustust ei olnud. Alates

1. jaanuarist 2001. a on Vabariigi Valitsuse (VV) 20. septembri 2000. a määruse nr 305 kohaselt

merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesanne Siseministeeriumi (SiM) valitsemisalas oleva

Piirivalveameti kohustuseks. Ülesande täitmist on sellest ajast alates finantseeritud SiM valitsemisala

eelarve kaudu. KIK-l ei ole radari ostu finantseerimise kohustust. Hageja ei olnud 2000. a - 2002. a

keskkonnaminister ega ole vastutav nimetatud perioodil toimunu eest. Kostja lõi avaldatuga

ettekujutuse, et õiguslikult kuulub see küsimus KeM valitsemisalasse sõltumata reostuse liigist.

Kostja ei kontrollinud avalikkusele esitatavate väidete vastavust tegelikkusele. Tegemist on faktiliste

asjaolude ebaõige esitamisega.

Ka 4. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" väitis kostja, et Piirivalveamet on KIK-lt

korduvalt radari ostuks raha küsinud, kuid taotlusi ei rahuldatud, samuti väideti, et KIK on

keskkonnaministri haldusalas. KIK ei ole KeM haldusalas - keskkonnakasutusest laekuva raha

kasutamise seaduse §-de 6 ja 3 kohaselt on KIK Rahandusministeeriumi haldusalas olev sihtasutus.

Keskkonnaministril puudus pädevus KIK otsuste mõjutamiseks. Hageja kuulus keskkonnaministrina

KIK nõukokku, kuid vastavalt KIK põhikirja p-le 4.8 võtab nõukogu otsused vastu koosolekul

osalenud liikmete häälteenamuse alusel. Seega avaldas kostja tegelikkusele mittevastavaid ja hageja

tegevusest ministrina ebaõiget ettekujutust loovaid andmeid. Kostja väitis, et reostustõrjevahendite

hankimine Piirivalveametile oli tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest (VVS) KeM ülesandeks.

Kuna seda ei tehtud, jättis hageja täitmata ametialased kohustused. KeM-l puudus reostustõrje

tehnika hankimise ja merereostuse avastamise ning likvideerimise kohustus. Piirivalveseaduse § 4

lg 22, § 17, päästeseaduse § 191 lg 1, VV 23. juuli 2002. a määruse nr 237 kohaselt korraldab ja

tegeleb merereostuse avastamisega ja likvideerimisega piirivalve/Piirivalveamet. Vabariigi Valitsuse

seaduse § 66 lg 2 p 6 kohaselt kuulub Piirivalveamet SiM valitsemisalasse. Ebaõige on väide

Riigikontrolli akti kohta - Riigikontroll ei esitanud 23. novembri 2004. a aktis nõudmisi, vaid esitas

soovitused. Aktis tehti küll KeM-le etteheiteid, et pole suudetud tagada konventsiooni täitmist

merekeskkonna kaitsel, eri ametkonnad ei tee merereostuse probleemide käsitlemisel koostööd ja

riigisisesed õigusaktid on puudulikud ja ebaselged, kuid aktis toodi välja ka puudujäägid

Piirivalveameti töös ning anti soovitusi KeM-le, SiM-le ja Majandus- ja

Kommunikatsiooniministeeriumile. Seega käsitleti aktis kolme ministeeriumi kohustusi.

9. veebruari 2006. a artiklis "Onu Taavi jutud" väitis kostja, et hageja on keskkonnaministrina

vastutav KeM poolt merereostuse tõrjeks vajalike vahendite hankimata jätmise eest, samuti et hageja

jättis täitmata rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustused. Kostja avaldatu on eespool toodust

lähtudes ebaõige. Rahvusvaheliste lepingute subjektideks on riigid, KeM-le ei saa põhimõtteliselt

sellest kohustusi tuleneda. Riik on korraldanud kooskõlas rahvusvaheliste lepingutega riigisisese

merereostuse avastamise ja likvideerimisega seonduva Piirivalveameti kaudu. Kostja süüdistas

meelevaldselt hagejat kõigi Eesti poolt rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustuste täitmata

jätmises.

Kostja avaldatud andmed olid tõendamata ja vastuolus faktiliste asjaoludega, mida oli võimalik enne

avaldamist kontrollida. Kostja kujundas artiklitega avalikkuse ees eksliku arvamuse, et hageja jättis

vastutustundetult oma ametikohustused ministrina täitmata ja püüab ennast ning KeM tegevust

paljasõnaliselt õigustada. Jäeti mulje, et hageja on ainuisikuliselt ja koos KeM-ga vastutav

merereostuse tekkimise ja ebaefektiivse kõrvaldamise eest. Ebaõigete andmete kasutamise,

olemasolevate andmete puuduliku käsitlemise ning ebaõige esitamisega loodi halvustav hoiak hageja

tegevuse suhtes, mis on oluliselt mõjutanud avalikku arvamust.

Hageja nõue andmete ümberlükkamiseks põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) § 1047 lg-l 4. Kuna kostja

avaldas hageja tegevuse kohta ministrina ebaõigeid andmeid, rikkus ta sellega hageja isiklikke õigusi,

mis seisneb hageja maine ja usaldusväärsuse olulises kahjustamises.

Ebaõigete väidete avaldamisega tekitas kostja hagejale mittevaralist kahju hageja kui poliitiku ja

keskkonnaministri maine languse ning usaldusväärsuse kahjustamisega. AS-i Emor uuringu kohaselt

on hageja populaarsuse languse põhjuseks õlireostuse avastamise ja likvideerimisega ilmnenud

probleemid, eelkõige hageja väidetav seotus tagajärgede tekkimisega. Kahju tekkimine on otseselt

seotud kostja avaldatud ebaõigete andmetega, mis lõi hageja tegevusest põhjendamatult ebaõige

ettekujutuse. Hagejal ei ole suuremat kriitika talumise kohustust, kuna ebaõigeid andmeid avaldati

tema kutsetegevuse kohta, mitte lihtsalt avaliku elu tegelase kohta. Hea ajakirjandustava eeldas, et

avaldatavaid andmeid kontrollitakse eelnevalt piisava põhjalikkusega. Hageja juhtis korduvalt

ajakirjaniku tähelepanu merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesannetes varem toimunud

muudatustele, kuid kostja jätkas ebaõigete andmete esitamist. Jättes avalikest õigusaktidest

kontrollimata ülesannete jaotuse ministeeriumite ja ametkondade vahel, jättis kostja ilmutamata

vajaliku hoolsuse. Kostja tegevus ebaõigete andmete avaldamisel oli õigusvastane. VÕS § 1050 lg 1

kohaselt on süü puudumise tõendamine kostja kohustus. Kuna kahju tekitamise objektiivne

teokoosseis on täidetud ja tegu oli õigusvastane, tuleb eeldada, et kahju tekitaja oli selles süüdi.

Kostja oli ebaõigete andmete avaldamisel vähemalt raskelt hooletu. Hageja soovis kahju hüvitamist

vabanduse avaldamise teel, kuna peab seda tekitatud kahju hüvitamisel piisavaks ja efektiivseks.

3. Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et artiklites esitatut tuleb vaadelda üldisemalt. Hageja on

Vabariigi Valitsuse liige ning keskkonnaminister, kes ei saa end distantseerida keskkonnareostuse eest

vastutajate ringist väitega, et merereostuse tõrjetehnika muretsemine ei kuulunud tema haldusalasse.

Hageja vastutus tuleneb mh sellest, et ebatõhusa keskkonnapoliitika tagajärjel peeti

mitteprioriteetseks merereostusega seonduvat ja seetõttu ei ole Piirivalveametil võimalust oma

ülesandeid efektiivselt täita. Kostja möönis, et keskkonnaminister ei ole asjas ainuvastutav. Kuna

kostja ei esitanud ebaõigeid andmeid, ei teki tal kohustust neid ümber lükata või parandust avaldada.

Hageja ei saa nõuda mõlema VÕS § 1047 lg-s 4 sätestatud õiguskaitsevahendi kohaldamist

üheaegselt.

4. Harju Maakohus rahuldas 26. septembri 2006. a otsusega hagi osaliselt, kohustades kostjat

lükkama ümber ebaõiged andmed, milles väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harju- ja Läänemaa

rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja

finantseerimise kohustus oli SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe ja

Keskkonnaministeeriumi juhina Villu Reiljanil. Maakohus kohustas kostjat avaldama paranduse,

milles teatatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise

korraldamine Piirivalveametile ei olnud seadusest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt

Keskkonnaministeeriumi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister

Villu Reiljani ametiülesandeks ning vastav kohustus oli Siseministeeriumil ja Piirivalveametil.

Haginõude mittevaralise kahju hüvitamiseks jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus poolte endi kanda.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt esitas kostja 3. veebruari 2006. a artiklis valeandmeid, väites,

et Piirivalveamet taotles raha reostuse avastamise tehnika soetamiseks. Niisugune väide kinnitust ei

leidnud ning 2004. aastal ei olnudki võimalik esitada taotlusi Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra

riigi abiprogrammi raames. Kostja ei tõendanud, millistele allikatele tuginedes väited artiklis avaldati.

Head ajakirjandustava järgides tuli enne artikli avaldamist andmeid kontrollida. 3. veebruari 2006. a

artikkel ei sisalda hageja esitatud väidet, et Piirivalveametile radari ehk keskkonnareostuse tehnika

hankimiseks rahaliste vahendite eraldamise ja tehnika soetamise kohustus oli KeM-i ja KIK-i

pädevuses. Artiklis toodi välja, et Piirivalveamet sai korduvalt KIK-lt eitavaid vastuseid taotlustele,

kuid ei märgitud, et see toimus hageja tegevuse tõttu või et radari ostu finantseerimine oli KIK või

KeM kohustus.

Maakohtu arvates sisaldas artikkel valeväidet, et hageja eksis infot andes ja esitati väidetavalt õiged

faktid. Andmed esitati niisuguse täpsuse ja ülesehitusega, millega jäeti lugejale mulje, et hageja on

kas ebakompetentne või valetanud. Artiklis rõhutatakse hageja kutsealast positsiooni. Kostja poolt

artiklis esitatud andmed taotluste kohta on valed. Sellise väära mulje loomine hageja tegevusest on

tema kutsetegevusse sekkumine ja seega tema õiguste rikkumine.

4. veebruari 2006. a artiklit puudutavas osas leidis kohus, et Piirivalveamet on SiM vahendusel küll

korduvalt küsinud KIK-lt vahendeid, kuid seda mitte reostuse avastamise tehnika soetamiseks ning

mitte seireradari ostmiseks, nagu väideti artiklis. Kostja möönis, et Piirivalveametilt ja seda haldavalt

SiM-lt ei laekunud KIK-le taotlusi radari ostu finantseerimiseks ning järelikult ei vasta artiklis

avaldatud andmed tõele. Kohus märkis ka, et 2000. a ei olnud Piirivalveametil veel pädevust tegeleda

keskkonnareostusega merel, mistõttu ei ole asjakohane oodata, et Piirivalveamet taotlenuks

2000. aastal raha tegevuseks, milleks puudus pädevus. Artiklit lugedes saab mõistlik isik teha vaid

järelduse, et KIK on KeM haldusalas - allasutus või muul moel KeM-st otseselt sõltuv. Niisugune

faktiväide on aga ebaõige, kuna KIK kuulub Rahandusministeeriumi haldusalasse. Avaldatud

andmete tõlgendamisel ei saa juhinduda sellest, mida avaldaja ise avaldatuga silmas pidas. Alles kuu

aega enne artiklite ilmumist hakkas kehtima keskkonnatasude seadus, mille § 59 lg-tega 1 ja 2 anti

keskkonnaministrile võimalus mõjutada KIK-i otsuseid või langetada rahastamise otsused ise.

Keskkonnareostuse avastamise tehnika soetamise küsimus oli päevakorral ajal, kui

keskkonnaministril puudus keskkonnatasude seadusega talle antud pädevus. Artiklis esitati andmeid

vääralt: esitatust jääb mulje, et kuigi piirivalvurid püüdsid radari ostuks raha saada, KIK seda ei

eraldanud, negatiivsete otsuste mõjutajaks on hageja, kuna tal on KIK üle haldusalast tulenev võim.

Kostja väidetu seab kahtluse alla hageja kui keskkonnaministri pädevuse, tekitades temasse

negatiivse suhtumise. Kohus ei andnud hinnangut hageja argumentidele keskkonnaministri KIK

nõukokku kuulumise ja nõukogu otsustusõiguse kohta, kuna sellekohaseid väiteid artiklis ei esitatud.

Samas artiklis toodud väite osas, mille kohaselt Vabariigi Valitsuse seaduse alusel oli

reostustõrjevahendite hankimine KeM ülesandeks ja selle tegemata jätmise eest vastutab hageja,

nõustus maakohus osaliselt hageja seisukohaga, et artiklis toodud etteheidete adressaat ja viide

seadusele olid väärad. Kuna seadusandja määratleb merereostuse avastamist ja likvideerimist

päästetööna, ei ole KeM-l otsest pädevust ja vastutust nimetatud valdkonnas. KeM-le võiks omistada

artiklis esitatud etteheidet keskkonnakaitses valitseva korralageduse kohta, mitte aga

reostustõrjevahendite puudumise kohta, mis kuulub SiM ja piirivalve pädevusse.

Maakohus leidis ka, et liigse üldistatuse tõttu tuleb lugeda ebaõigeks väited KeM-le Riigikontrolli

23. novembri 2004. a aruandes tehtud etteheidete ulatuse kohta. Artiklist ei nähtu, et lisaks KeM-le

esitati soovitusi ka siseministrile. Artikli ühes lõigus on käsitletud mitme ametkonna pädevusse

kuuluvaid küsimusi ning nende tegevuses esinevaid puudusi. Seega avaldas kostja hageja kohta

mittetäielikke andmeid.

9. veebruari 2006 artiklit puudutavas osas nõustus maakohus hageja seisukohaga, et kostja avaldas

valeandmeid hageja kui keskkonnaministri vastutuse kohta seoses KeM poolt merereostuse tõrjeks

vajalike vahendite hankimata jätmisega. Kuna õlireostuse tõrjeks vahendite soetamise kohustus lasus

SiM haldusalas oleval Piirivalveametil, ei vasta artiklis esitatu tõele.

Maakohus ei tuvastanud, et kostja esitas valeandmeid Riigikontrolli aruande kohta, mille kohaselt ei

ole keskkonnaminister taganud Helsingi konventsiooni täitmist. Keskkonnaministeerium oli üldiselt

vastutav konventsiooni täitmise tagamise eest ning nimetatud ülesande täitmisel leidis Riigikontroll

puudujääke. Seega oli kostjal õigus viidata nimetatud puudujääkidele rahvusvahelise lepingu

täitmisel.

Maakohus nõustus hageja käsitlusega rahvusvaheliste lepingute subjektidest ja nende täitmisest ning

vastutusest, kuid leidis, et artikkel ei sisalda süüdistust, nagu oleks täitmata jäetud kõikidest

rahvusvahelistest lepingutest tulenevad kohustused. Artikli sõnastus võimaldab küllalt täpselt

määratleda, missuguse valdkonna lepingutest käib jutt.

Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et kostja avaldas eksitavaid ja mittetäielikke andmeid hageja

kui keskkonnaministri tegevuse kohta. Ebaõiged andmed on negatiivset laadi, rõhutades hageja

väidetavaid tegematajätmisi ja võimalikku vastutust ning näidates tema pädevust laiemana, kui see

oli. Sellisel viisil ebaõigete ja mittetäielike andmete avaldamine on hageja kutsetegevusse sekkumine.

Kuna kostja ei tõendanud vastavalt VÕS § 1047 lg-le 1, et ei teadnud avaldamisel andmete

ebaõigsusest või mittetäielikkusest ega pidanudki sellest teadma, on kostja tegu õigusvastane. Kostja

vastusest ilmnes, et andmeid asuti koguma ja kontrollima alles pärast hagi esitamist. Vastavalt § VÕS

1047 lg-le 3 võib kostja vastutusest vabaneda, kui tal oli avaldamise vastu õigustatud huvi ning

avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

Kostja nimetatud asjaolusid ei tõendanud. Seega oli ebaõigete ja mittetäielike andmete avaldamisel

tegemist õigusvastase teoga. VÕS § 1047 lg 4 sätestab, et ebaõigete andmete avaldamise korral võib

kannatanu andmete avaldamise eest vastutavalt isikult nõuda andmete ümberlükkamist või paranduse

avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Nimetatud

sätte sõnastus ja mõte ega ka VÕS üldosa põhimõtted ei välista mõlema õiguskaitsevahendi

kohaldamist üheaegselt. Maakohus märkis, et hageja nõue ei kata kõiki tuvastatud ebaõigeid

andmeid, kuid kohtul puudub tulenevalt TsMS §-st 439 õigus ületada nõude piire. Maakohus leidis, et

rahuldada tuleb hageja nõue paranduste avaldamiseks, kuna on tuvastatud avaldatud andmete

ebaõigsus.

Vastavalt AS-i EMOR uuringule oli hageja 2006. a veebruaris kõige ebapopulaarsem avaliku elu

tegelane. Hageja, kes on poliitik ja kandideerib tihti valitavatele ametikohtadele, kus otsustajaks on

üldsus, ebapopulaarsuse kasvu saab lugeda kahjuks. VÕS § 128 lg 5 nimetab mittevaralise kahjuna

eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Nimetatud säte ei välista ka muul

moel mittevaralise kahju tekkimist. Viidatud uuringuga on tõendatud, et teatud ajaperioodil langes

hageja maine ja usaldusväärsus. Põhjuslikku seost maine ja usaldusvääruse languse ning kostja

avaldatud ebaõigete andmete vahel ei ole võimalik tuvastada. Samasisulisi artikleid avaldasid ka

teised ajakirjandusväljaanded (tlk-d 118-120), samuti kajastati teemat televisioonis ja raadios. Kohus

ei nõustunud hageja seisukohaga, et ei oma tähtsust, et maine languse võisid põhjustada ka teised

ajakirjandusväljaanded ning ka opositsioonierakondade avaldused. Hageja ei tõendanud, et just

menetletavas asjas analüüsitud ja tuvastatud ebaõiged andmed viisid hageja maine languseni. Kuna

põhjuslikku seost kostja tegevuse ja kahju vahel ei ole võimalik tuvastada, jättis maakohus hageja

nõude kahju hüvitamiseks rahuldamata.

5. Hageja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega jäeti menetluskulud poolte endi

kanda, ning teha uue otsuse, millega jaotada menetluskulud poolte vahel proportsionaalselt,

arvestades nõuete olemust ja hagi rahuldamise ulatust. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

6. Kostja palus apellatsioonkaebuses otsuse tühistada osas, millega rahuldati hagi, ning teha

tühistatud osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Kostja leidis muu hulgas, et

kohtuotsuse resolutsioon ja sisulised järeldused on teineteisega vastuolus ning TsMS § 439 kohaselt

ei või kohus ületada nõude piire. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26. jaanuari 2007. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega

maakohus hagi rahuldas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi täies

ulatuses rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda.

Ringkonnakohus käsitles esmalt kostja apellatsioonkaebust. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt on

maakohus tuvastanud kostja poolt 3. veebruaril 2006. a, 4. veebruaril 2006. a ja 9. veebruaril 2006. a

avaldatud artiklites kokkuvõtlikult järgmiste ebaõigete faktiväidete esitamise.

1) "Piirivalveamet taotles raha reostuse avastamise tehnika soetamiseks." (3.02.2006.)

2) "Villu Reiljan eksis väites, et piirivalve ei ole 6 aasta jooksul teinud KeM-le ja KIK-le taotlusi

radari ostuks." (3.02.2006.)

3) Piirivalveamet taotles radari ostuks raha kolmel korral – 2000. aastal 31 miljonit krooni,

2002. aastal 55 miljonit krooni ning 2004. aastal 40-46 miljonit krooni; neist kahel esimesel korral

esitati taotlus SiM-le KIK kaudu, kolmandal korral Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra riigi

abiprogrammist." (3.02.2006.)

4) "Piirivalveamet on korduvalt küsinud KIK-lt raha seireradari ostmiseks, kuid raha ei saadud."

(4.02.2006.)

5) "KIK on keskkonnaministri haldusalas olev asutus." (4.02.2006.)

6) "Reostustõrjevahendite hankimine on keskkonnaalase küsimusena Vabariigi Valitsuse seaduse

kohaselt keskkonnaministeeriumi ülesandeks." (4.02.2006.)

7) "Riigikontrolli 23.11.2004.a aruandes heideti KeM-le ja mitte kellelegi teisele ette puudusi

keskkonnakaitse korraldamisel ning reostustõrjevahendite hankimisel." (4.02.2006.)

8) "Keskkonnaminister V. Reiljanil lasub vastutus õlireostuse tõrjeks vajalike vahendite soetamata

jätmise eest." (9.02.2006.)

Maakohus on nimetatud sisuga väiteid käsitanud faktiväidetena, ehkki tegemist ei ole tsitaatidega

kostja avaldatud artiklitest, vaid kohati pigem artiklites väljendatu tõlgendamisega. Maakohus

märkis, et kuigi hageja nõue ei kata kõiki tuvastatud ebaõigeid andmeid, tuleb hagi rahuldada, kuna

tuvastati ebaõigete andmete avaldamine. Vaidlustatud ei ole maakohtu seisukohta, et hageja nõue

kõiki maakohtu tuvastatud ebaõigeid väiteid ei hõlma.

Isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii

ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase

avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2). Faktiväite ümberlükkamise nõude saab kohus rahuldada vaid

eeldusel, et hageja on konkreetse väite ümberlükkamist selgelt taotlenud. Seevastu ei ole üldjuhul

piisavalt määratletud nõue kohustada kostjat ümber lükkama mingis ajaleheartiklis või selle lõigus

avaldatu. Ajaleheartiklis avaldatu võib sisaldada üheaegselt nii faktiväiteid kui väärtushinnanguid.

Seejuures saab ümber lükata üksnes ebaõigeid faktiväiteid, mitte aga au teotavaid väärtushinnanguid,

kuna kontrollitav ja kohtumenetluses tõendatav saab olla üksnes faktiväidete, mitte aga hinnangute

tõele vastavus. Seega tuleb kohtul VÕS § 1046 ja § 1047 kohaldamisel eristada faktiväiteid

väärtushinnangutest.

Hagiavalduses asus hageja seisukohale, et kostja avaldatud artiklites sisalduvad lõigud hõlmavad

ühest küljest eespool kokkuvõtlikult esitatud faktiväiteid, teisest küljest heitis kostjale ette ka

artiklites hageja negatiivses valguses kujutamist mulje loomisega, et hageja ei olnud

keskkonnaministri ametis kompetentne ega oma ülesannete kõrgusel. Hageja taotles väidete

ümberlükkamist, mille kohaselt õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja rahastamise

kohustus oli temale alluvate ametkondade kaudu keskkonnaminister V. Reiljanil. Samuti soovis

hageja paranduse avaldamist, mille kohaselt reostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimine ja

rahastamine ei kuulunud asjaomastest õigusaktidest tulenevalt KeM, KIK ega nende kaudu

keskkonnaministri ülesannete hulka ning vastav kohustus oli SiM-l ja Piirivalveametil. Kostja leiab,

et hageja on tegelikult taotlenud üksnes eespool p-des 6 ja 8 viidatud väidete ümberlükkamist.

Ringkonnakohus leidis, et hagiavalduses esitatud kohustamisnõue on suunatud niisuguste väidete

ümberlükkamisele, milles otseselt käsitleti V. Reiljani ülesandeid ja pädevust keskkonnaministrina.

Iseenesest õige on kostja seisukoht, et hagiavalduses taotletakse sõnaselgelt üksnes õlireostuse

avastamiseks, mitte aga selle likvideerimiseks vajaliku tehnika hankimist puudutavate väidete

ümberlükkamist. Hagiavalduse p-s 1.3 (tlk-d 2-6) kirjeldab hageja küll artiklite sisu ning annab neile

omapoolse tõlgenduse, esitades samas ka seisukohad ametiasutuste pädevuse tegeliku jaotuse kohta,

kuid konkreetsed nõuded on esitatud üksnes hagiavalduse lõpus (tlk 18). Ringkonnakohus märkis

eespool, et faktiväite ümberlükkamise nõude rahuldamise eelduseks on hageja selge taotlus

konkreetse väite ümberlükkamiseks.

Tulenevalt TsMS §-st 3 ning VÕS §-dest 1046 ja 1047 tuleb kohtul tsiviilasja lahendamisel muu

hulgas hinnata, kas kostjale etteheidetav käitumine on rikkunud hageja eeldatavaid ja seadusega

kaitstud õigusi või huve. Hagiavaldus ning ka maakohtu otsus sisaldavad ulatuslikku analüüsi selle

kohta, missugusel ametkonnal lasus esmane vastutus merereostuse avastamiseks ja/või

likvideerimiseks vajaliku tehnika hankimisel, selleks vajalike rahaliste vahendite leidmisel,

keskkonnakaitsealaste prioriteetide seadmisel jne. Ringkonnakohus leidis, et ametiasutuste pädevuse

jaotust ja nendevahelist hierarhiat ehk riigivõimu teostamise korraldust puudutavad väited ei saa

rikkuda ministri isiklikke õigusi ei ministri ametisoleku ajal ega ka pärast ametist lahkumist. Sama

puudutab ka väiteid, milles käsitletakse riigiasutuste poolt raha eraldamiseks taotluste esitamist või

Riigikontrollilt ettekirjutuste või soovituste saamist. Eeltoodule lisaks nõustus ringkonnakohus kostja

seisukohaga, et kuna eri ametkondade pädevus ja vastutus merereostuse ennetamisel ning tõrjumisel

ei ole üheselt piiritletav ega konkreetsed ülesanded omistatavad üheselt ühele kindlale ametkonnale,

ei saa ametkondade vastutuse kohta artiklites avaldatut pidada puhtalt faktiväideteks, vaid need

sisaldavad samaaegselt hinnanguid, sealhulgas õiguslikke arusaamu keskkonnakaitse korraldusest

Eestis.

Vaidlust ei ole selles, et artiklites käsitletakse V. Reiljani tegevust keskkonnaministrina, üheski

artiklis ei ole puudutatud V. Reiljani eraelulisi küsimusi. Artiklites väidetu puudutab peamiselt eri

ametkondade vahelist pädevuse ja ülesannete jaotust ning tegevust või tegevusetust seoses

merereostuse ennetamise, avastamise ja tagajärgede kõrvaldamisega. Ringkonnakohus nõustus kostja

seisukohaga, et need väited ei puuduta V. Reiljani isikut, vaid keskkonnaministri kui Vabariigi

Valitsuse liikme institutsiooni. Vabariigi Valitsuse liikmena võtab keskkonnaminister vahetult osa

riigis täidesaatva võimu teostamisest ning valitsus täidesaatva riigivõimu organina vastutab tervikuna

kogu riigis toimuva eest. Ministri tegevuse kritiseerimine tema ametiülesannetega seoses kujutab

endast kriitikat riigivõimu aadressil ega ole sellest lahutatav. Valitsuse liikme ametikoht ei ole

kutsetegevus VÕS § 1047 lg 1 tähenduses, mille kohta oleks keelatud avaldada taunivaid seisukohti.

Põhiseaduse §-dest 40, 41 ja 45 tulenevate sõnavabaduse, mõttevabaduse ja ajakirjandusvabaduse

põhimõtetega oleks vastuolus tõlgendada VÕS § 1047 lg-t 1 selliselt, et valitsuse või selle liikme

ametialase tegevuse kritiseerimine eeldaks esitatavate seisukohtade eelnevat põhjalikku juriidilist

analüüsi. Samuti ei eelda seisukohtade esitamine ametiasutuste pädevuse ja ülesannete kohta kogu

asjaomaste ametiasutuste tegevuse kohta leiduva dokumentatsiooni ja kirjavahetuse läbitöötamist.

Ringkonnakohus nõustus ühtlasi kostja seisukohaga, et artiklites esitatu näol ei ole tegemist õiguslike

väidetega Keskkonnaministeeriumi ja muude instantside ülesannete kohta, vaid artiklites käsitletud

problemaatikat tuleb mõista laiemalt. Ajakirjanduses avaldatavatelt seisukohtadelt ei saa eeldada

igakülgset juriidilist läbimõeldust ega kooskõla õigusalase terminoloogiaga, mistõttu ei ole alust

pidada artiklites keskkonnaministeeriumi valitsemisala kohta avaldatut ebaõigeteks faktiväideteks.

Asjakohane on kostja seisukoht, et keskkonnaminister ei saa valitsuse liikmena distantseeruda

keskkonnareostuste eest vastutajate ringist väitega, et merereostuse tõrjetehnika muretsemine ei

kuulunud tema haldusalasse. Ta vastutab kõrvuti teiste instantsidega selle eest, et keskkonnaalaste

üleannetega tegelevate ametkondade tegevus ja varustatus oleks vajalikul tasemel. Praeguse

tsiviilvaidluse raames ei tule kohtul võtta sisulist seisukohta eri ametiasutuste haldusala, pädevuse ja

ülesannete ulatuse kohta merereostuse ennetamisel ja tõrjumisel. Seetõttu jätab kohus ametiasutuste

pädevust käsitlevad väited ja põhjendused tähelepanuta.

Lisaks leidis ringkonnakohus, et artiklites sisalduvad õiguslikku laadi arusaamad riiklike

institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel kujutavad endast ühtlasi

hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate

sätete alusel. Hinnangut kujutab endast muu hulgas ettekujutus, et keskkonnaministril lasub vastutus

merereostuse ennetamisele ning likvideerimisele kaasaaitamise eest. Vaidlustatud otsuses märkis ka

maakohus, et merereostuse alase pädevuse jaotus on ministeeriumide vahel põhjustanud vaidlusi,

mistõttu Riigikontroll on esitanud nimetatud küsimuse otsustamiseks valitsusele. Samuti on

ajakirjandusväljaannetel nagu ka muudel füüsilistel ja juriidilistel isikutel Eesti Vabariigis muu hulgas

õigus asuda seisukohale, et riiklike ülesannete teostamine peaks olema korraldatud teisiti või et

mõnel ametkonnal või ametiisikul peaks lasuma teatud küsimustes senisest suurem vastutus.

Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohased hageja etteheited kostjale, et kostja on täielikult eiranud

keskkonnakaitsega tegelevate ametkondade vastutusala ja pädevuse õiguslikku regulatsiooni ega ole

endale selgeks teinud valitsemisalade tööjaotust ja vastutust. Nimetatud väited või seisukohad ei

puuduta ka V. Reiljani isiklikke õigusi.

Hageja kui keskkonnaministri ametialase tegevuse suhtes negatiivse hoiaku väljendamist saab pidada

üksnes väärtushinnanguks, mitte aga faktiväideteks VÕS § 1047 tähenduses. Nii on üksnes

hinnanguna võimalik käsitada artiklites kaudselt väljenduvaid viiteid hageja kui ministri

ebakompetentsusele ja tema poolt ametiülesannete puudulikule täitmisele. Samuti tuleb hinnanguks

pidada lauset, mille kohaselt hageja keskkonnaministrina eksis, eitades piirivalve poolt radariostuks

taotluste esitamist 6 aasta vältel. Ringkonnakohus märkis eespool, et õigus suhtuda kriitiliselt

riigivõimu teostamisse on demokraatlikus riigis nii sõna-, mõtte-, kui ka ajakirjandusvabaduse üheks

põhiliseks garantiiks ning nimetatud põhimõtteid tuleb arvestada ka VÕS § 1046 lg 1 tõlgendamisel.

Ka VÕS § 1046 lõikest 1 tuleneb, et au teotavate väärtushinnangute esitamise õigusvastasuse

tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud

eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Seega tuleb väärtushinnangute ebakohasust hinnata muu hulgas

vastavalt isiku positsioonile ühiskonnas. Negatiivse arvamuse avaldamist Vabariigi Valitsuse liikme

ametitegevuse kohta ei saa põhimõtteliselt pidada VÕS § 1046 lg 1 mõttes õigusvastaseks, v.a

erandlikel asjaoludel (nt kui avaldatud seisukohtadega õhutatakse poliitilist vaenu, vihkamist või

diskrimineerimist, mille keelab põhiseaduse § 12 lg 2). Artiklitest ei nähtu negatiivset hoiakut hageja

kui isiku, vaid keskkonnaministri kui Vabariigi Valitsuse liikme tegevuse suhtes. Artiklitele ei ole

omane ka halvustav toon, mida võiks pidada VÕS § 1046 lg 1 tähenduses ebakohaseks.

Eeltoodust lähtudes ei ole kostja poolt 3. veebruaril 2006. a, 4. veebruaril 2006. a ja 9. veebruaril

2006. a avaldatud artiklitega rikutud hageja isiklikke õigusi ega lubamatult sekkutud tema

kutsetegevusse.

Hageja apellatsioonkaebus oli esitatud eeldusel, et hagi on osaliselt rahuldatud. Kuna ringkonnakohus

tühistas maakohtu otsuse osas, milles kohus hagi rahuldas, ning hagi jääb rahuldamata täies ulatuses,

tuleb TsMS § 162 lg 1 kohaselt menetluskulud kanda hagejal. Sellest tulenevalt ei pidanud

ringkonnakohus vajalikuks hinnata hageja apellatsioonkaebuse põhjendusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse,

millega jätta jõusse maakohtu otsus. Hageja taotles ka menetluskulude jaotuse muutmist

proportsionaalselt nõude olemuse ja hagi rahuldamise ulatusega.

Kassatsioonkaebuse kohaselt on väär ringkonnakohtu järeldus, et haginõue ei kata kõiki ebaõigeid

andmeid, mida hagiavalduses on käsitletud ning mille ümberlükkamist hageja taotleb. Riigikohus on

lahendis tsiviilasjas 3-2-1-161-05 leidnud, et vaidluses ebaõigete andmete ümberlükkamise üle peab

kohus selgitama, mis kostja avaldatust on faktiväited ja mis väärtushinnangud ning missuguste

faktiväidete ümberlükkamist hageja nõuab. Hagiavaldus oli piisavalt selge, ebaõiged faktiväited olid

välja toodud artiklite kaupa ja väga selgelt eristatuna muudest asjaoludest, väidetest,

väärtushinnangutest, mida artiklites veel avaldati. Hagiavalduse nn lõpptaotluses ei pidanud hageja

hagiavalduse põhjendamatu paisutamise vältimiseks vajalikuks veelkord juba kirjeldatud nõuete

üksikasjalikku esitamist. Kohtud ei ole nõudnud hagiavalduse täpsustamist. Ringkonnakohus rikkus

TsMS § 436 lg-t 4, kui ta alles kohtuotsuses leidis, et esitatud nõude korral on osaliselt tegemist

väärtushinnangutega.

Väärtushinnangute olemasolu artiklis ei takista kohtul lahendamast haginõuet lükata ümber ebaõiged

faktiväited. Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ebaõigete andmete avaldamine hageja kui ministri

kohustuste, erinevate ametiasutuste pädevuse ja kohustuste kohta, mis on selgelt õiguslikult

reguleeritud, saab olla mitte faktiväitel põhinev, vaid eelkõige väärtushinnang. Artiklites on avaldatud

ilmselgelt ebaõigeid faktilisi andmeid, millega on rikutud hageja isiklikke õigusi. Õiguste rikkumine

seisneb hageja maine ja usaldusväärsuse olulises kahjustamises ebaõigete faktiväidete esitamisega

tema kohustuste, pädevuse, aga ka väidetava ülesannete täitmata jätmise kohta, mis tema

kohustusteks tegelikult ei ole. VÕS § 1047 lg 4 järgi ei ole ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude

korral oluline, kas ebaõigete andmete avaldaja tegevus oli õigusvastane ning kas avaldaja oli

ebaõigete andmete avaldamises süüdi. See ei keela hagejal esitada asjaolusid, mis näitavad selgelt, et

lisaks andmete ebaõigsusele olid need esitatud eesmärgiga näidata hagejat negatiivses valguses.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, mille kohaselt artiklites avaldatud faktid ja väited ei puuduta

V. Reiljani isikut, vaid keskkonnaministri kui Vabariigi Valitsuse liikme institutsiooni. Ebaõige on

ringkonnakohtu järeldus, et Vabariigi Valituse liikme ametikoht ei ole kutsetegevus VÕS § 1047 lg 1

tähenduses. Seisukoht institutsiooni kohta oleks mõistetav siis, kui tegemist oleks abstraktse

aruteluga keskkonnaministri pädevusest, kuid praegusel juhul on hagejat seotud konkreetselt

keskkonnaministri ametiga tema ametisoleku ajal. Valitsusasutus on abstraktsioon nagu juriidiline

isik ning tegutseb samuti füüsiliste isikute kaudu. Valitsusasutusele saab omistada tegevust, fakte

temaga seotud isikute kaudu. Eelnevast saab järeldada, et ka isiku tegevus ministrina on õiguslikult

hinnatav kutsetegevusena VÕS § 1047 tähenduses. VÕS § 1047 kehtib ka avaliku elu tegelasele.

Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et avaliku elu tegelane peab igal juhul taluma meediakanalite

poolt esitatud ebaõigeid faktiväiteid. Eristada tuleb seda, kas hageja esitab nõude mittevaralise kahju

hüvitamiseks või ebaõigete andmete ümberlükkamiseks.

Ringkonnakohtu otsus eirab kohtupraktikas korduvalt kajastatud põhimõtet, mille kohaselt

põhiseaduslikud õigused (ajakirjandusvabadus, sõnavabadus ja mõttevabadus) ei ole realiseeritavad

ebaõigete faktiväidete ja andmete esitamise ning levitamise kaudu. See kehtib ka avaliku elu tegelase

kohta faktide ja väidete esitamisel. Kui tuleb kaaluda õigust heale nimele ja õigust sõnavabadusele,

tuleb igal juhul eelistada esimest. Kui avalikkusele esitatavate andmete õigsust ja juriidilist

korrektsust ei peagi kontrollima, puuduvad ajakirjandus- ja sõnavabadusel igasugused õiguslikud ja

eetilised raamid.

Faktiväidetes eksimist ei saa pidada väärtushinnanguks. Kui ringkonnakohus siiski leidis, et osaliselt

oli tegemist väärtushinnangutega, oli kohtul TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 ja § 652 lg 8 alusel kohustus

hinnata hageja väited ümber õiguslikeks nõueteks VÕS § 1046 lg 1 järgi. Kohtu seisukohad VÕS

§ 1046 lg 1 kohta on küll õiged, kuid praeguse vaidluse kontekstis täiesti ebaõigesti hinnatud.

Avaliku elu tegelase kohta väärtushinnangute avaldamine ei ole ebaõigete faktiväidete avaldamisega

mingil juhul lubatud ka lähtudes sellise isiku erilisest rollist avalikkuse ees.

9. Kostja vaidleb kaebusele vastu ja leiab, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud.

10. Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 4. juuni 2007. a määrusega asja TsMS

§ 18 lg 2 alusel lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

Riigikohtu 10. septembri 2007. a istungil jäi hageja kassatsioonkaebuse seisukohtade juurde ja kostja

kassatsioonkaebuse vastuse juurde. Hageja esitas menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on hageja

õigusabikuludeks kassatsioonimenetluses 78 381 krooni 50 senti ja kassatsioonikautsjoni suuruseks

400 krooni.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

11. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse

tühistamiseks. Osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu otsuse põhjendusi.

12. Kolleegium analüüsib esmalt ringkonnakohtu seisukohta ja kassatsioonkaebuses esitatud väiteid

seonduvalt haginõude selguse ja ulatusega, sh ringkonnakohtu poolt väidetavalt üllatusliku otsuse

tegemisega (I) ja seejärel selgitab, kas hagiavalduse resolutsioonis esitatud väited on käsitatavad

faktiväidetena ja kas need rikuvad hageja õigusi (II).

I

13. Hageja on hagiavalduse resolutsioonis esitanud taotluse kohustada kostjat järgnevaks: "1.1.

03. veebruari 2006. a artiklis "Keskkonnaraha jagajad on radariostust mööda vaadanud",

04. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning 09. veebruari 2006 artiklis "Onu Taavi

jutud esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, milles väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a

Harju- ja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku tehnika

(radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu

esimehe ja Keskkonnaministeeriumi juhina Villu Reiljanil ning 1.2 paranduse avaldamiseks, milles

avaldatakse, et õlireostuse avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine

Piirivalveametile ei olnud seadustest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt

Keskkonnaministeeriumi ega SA Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu

keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks ning et vastav kohustus oli Siseministeeriumil ja

Piirivalveametil." Eelnenud tsitaadist on välja jäetud hagiavalduse resolutsiooni p 2 mittevaralise

kahju hüvitamiseks, sest see ei ole kassatsioonimenetluses enam vaidluse all.

Hagiavalduse kirjeldavas osas on hageja kirjeldanud ja põhjendanud viidatud artiklites ka selliste

avaldatud faktiväidete ebaõigsust nagu Piirivalveameti väidetav mitmekordne pöördumine

Keskkonnaministeeriumi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus poole radari ostuks raha

eraldamiseks ning hageja väide Postimehele, et Piirivalveamet ei ole kuue aasta jooksul radari ostuks

ühtegi taotlust esitanud. Nende faktiväidete ümberlükkamist ei ole hagiavalduse resolutsioonis

nõutud. Kassatsioonkaebuses ja Riigikohtu istungil väitis hageja, et hagiavalduse resolutsioonis ei

pidanud hageja hagiavalduse põhjendamatu paisutamise vältimiseks vajalikuks veelkord juba

kirjeldatud nõuete üksikasjalikku esitamist.

Ringkonnakohus on leidnud, et konkreetsed nõuded on esitatud üksnes hagiavalduse resolutsioonis

ning et faktiväite ümberlükkamise nõude rahuldamise eelduseks on hageja selge taotlus konkreetse

väite ümberlükkamiseks.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 363 lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida selgelt

väljendatud nõue (hagi ese). Hagi ese on kolleegiumi arvates hageja protsessuaalne taotlus, milles

taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi

rahuldamise (või rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis. TsMS § 442 lg 5

esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas selgelt ja ühemõtteliselt

poolte nõuded. TsMS § 439 kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude

kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida

ei ole kohtule hagi esemena esitatud.

Eelnevast järeldub, et hagi esemeks on hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuded. Eelnevast

järeldub kolleegiumi arvates ka see, et hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st

hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese. Hagiavalduse kirjeldavas osas

tuleb esitada hagi alus, seda kinnitavad tõendid ja muud TsMS § 363 lg 1 p-des 2-5 ja lg-tes 3-6

nimetatud andmed.

15. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas kohtutel oli kohustus küsida hagejalt selgitust tema

haginõude ulatuse kohta, kuna hagiavalduse resolutsioonis ei olnud taotletud kõikide hagiavalduse

kirjeldavas osas käsitletud väidetavalt ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku § 392 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses muu hulgas eelkõige välja hageja

nõuded.

Õige on ringkonnakohtu järeldus, et ebaõigete faktiväidete ümberlükkamiseks tuleb esitada

konkreetne taotlus. Sellele on Riigikohus tähelepanu juhtinud nii oma 11. veebruari 2004. a lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 (RT III 2004, 6, 66) kui ka 31. mai 2006. a lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-

161-05 (RT III 2006, 23, 209). Kolleegium leiab, et praegusel juhul on hagiavalduse resolutsioonis

esitatud nõue (hagi ese) iseenesest selgelt sõnastatud.

Kolleegium leiab, et kohtutel ei olnud kohustust hagejalt haginõude selgitust küsida, sest haginõue oli

selge. Kuna hageja soovib hagiavalduse resolutsioonis seda, et kohus kohustaks kostjat ümber

lükkama väited hageja kui Keskkonnaministeeriumi juhi ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskus

nõukogu esimehe vastutuse kohta keskkonnareostuse avastamiseks vajaliku tehnika soetamata ja selle

finantseerimata jätmise eest, on hagis esitatud väited ja tõendid hagejal keskkonnareostuse

avastamiseks vajaliku tehnika soetamise ja selle finantseerimise kohustuse puudumise kohta

käsitatavad haginõude põhjendusena.

Samas on ringkonnakohus siiski andnud hinnangu kõikidele hagiavalduses esitatud väidetele

kogumis, väljudes seega hagi piiridest. See ei tingi aga ringkonnakohtu otsuse tühistamist, sest muu

hulgas on ringkonnakohus võtnud seisukoha ka hagi resolutsioonis esitatud nõuete (hagi eseme)

kohta.

16. Kassatsioonkaebuse väite kohta, et ringkonnakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 4, märgib kolleegium

järgmist. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus tegi hagejale

üllatusliku otsuse, hinnates esitatud väiteid teisiti, kui pooled ja esimese astme kohus seda tegid.

Ringkonnakohus andis asjas tuvastatud asjaoludele õigusliku kvalifikatsiooni (TsMS § 438 lg 1) ega

tuginenud seda tehes uutele asjaoludele. Õigusliku kvalifikatsiooni muutmine ei mõjutanud hageja

protsessuaalset positsiooni tõendamismenetluse osas, kuivõrd õiguslike hinnangute puhul ei saa

nõuda nende õigsuse tõestamist (vt käesoleva otsuse p 19).

II

17. Järgnevalt tuleb vastata küsimusele, kas hagiavalduse resolutsioonis kirjeldatud väited on

faktiväited ja rikuvad hageja õigusi.

18. Kolleegium viitab esmalt mitmele Riigikohtu lahendile. Riigikohtu erikogu 1. detsembri 1997. a

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 (RT III 1997, 33, 352) asuti seisukohtadele, et faktiväide on

põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus on kohtumenetluses tõendatav. Samuti leiti selles

lahendis, et väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla

konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, väärtushinnangut on küll võimalik

põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust, ja kui au on teotatud

väärtushinnanguga, ei saa isik nõuda au teotavate andmete ümberlükkamist, kuna selline

informatsioon ei sisalda andmeid. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi eelnevalt viidatud otsuses tsiviilasjas

nr 3-2-1-11-04 leidis kolleegium, et isiku kohta mis tahes andmeid sisaldavat lauset käsitatakse

kohtupraktikas faktiväitena. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi eelnevalt viidatud otsuse punktis 10

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 asuti seisukohale, et isiku au teotamine on võlaõigusseaduse kohaselt

võimalik väärtushinnangu, muu hulgas nii ebakohase väärtushinnangu (VÕS § 1046 lg 1) kui ka

tegelikkusele mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (VÕS § 1047 lg 2) ning et viimases

sättes kasutatud "asjaolu avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega

"faktiväite avaldamine".

19. Kolleegium leiab, et hagiavalduse resolutsiooni p-s 1.1 kostja avaldatud artiklitest kokkuvõetud

väide ei ole faktiväide, vaid üldine õiguslik hinnang hageja kui Keskkonnaministeeriumi juhi ja SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus nõukogu esimehe kohustustele. Ringkonnakohus on õigesti

leidnud, et artiklites avaldatu sisaldab muu hulgas juriidilisi arusaamu keskkonnakaitse korraldusest

Eestis ja artiklites sisalduvad õiguslikku laadi arusaamad riiklike institutsioonide pädevusest ja

kohustustest riigivõimu teostamisel kujutavad endast hinnanguid, mille ümberlükkamist ei saa nõuda

ebaõigete andmete ümberlükkamist reguleerivate sätete alusel. Kolleegium märgib, et seoses avaliku

elu tegelase avalik-õiguslike kohustustega võib esineda juhtumeid, mil väidetakse, et mõni tema

kohustus on sõnaselgelt sätestatud mingis konkreetses õigusaktis. Üksnes sellisel juhul võib kõne alla

tulla VÕS § 1047 lg 4 kohaldamine, kui väidetu ei vasta tõele. Praeguses asjas ei ole aga kostja

artiklites selliseid väiteid avaldanud. Kostja väited on üldised ning küll vaieldavad (vt nt lisaks hagis

viidatud õigusaktidele ka keskkonnatasude seaduse §-d 4 ja 59 asjakohases redaktsioonis ning

Vabariigi Valitsuse seaduse § 61 asjakohases redaktsioonis), kuid seda mitte faktiväidetena, vaid

õigusliku hinnanguna.

Väärtushinnangu ja ka õigusliku hinnangu korral, isegi juhul, kui see tugineb ebaõigetele eeldustele

(faktiväidetele), ei saa kohaldada VÕS § 1047 lõiget 4, s.o taotleda hinnangu ümberlükkamist.

Kolleegium leiab, et hageja ei saa nõuda sellise paranduse avaldamist, mille kohaselt oli radari

ostmise kohustus Siseministeeriumil ja Piirivalveametil. Hageja saaks VÕS § 1047 lg 4 kohaselt

nõuda ainult tema kohta esitatud ebaõigete faktiväidete ümberlükkamist või paranduse avaldamist,

kui tegemist oleks faktiväidetega.

20. Kolleegium märgib, et ringkonnakohtu käsitlus otsuses kostja tegevuse õigusvastasusest VÕS

§ 1046 järgi ei ole asjakohane, sest VÕS § 1047 lg 4 kohaldamine ei sõltu õigusvastasusest ning

ringkonnakohus on eelnevalt kostja avaldatut pidanud õiguslikku laadi arusaamadeks riiklike

institutsioonide pädevusest ja kohustustest riigivõimu teostamisel. Selles osas tuleb ringkonnakohtu

otsuse põhjendust muuta.

21. Hageja taotlus kassatsiooniastme õigusabikulude väljamõistmise kohta kostjalt jääb

ringkonnakohtu otsuse tühistamata jätmise tõttu rahuldamata. Kulud kannab hageja.

Kassatsioonikautsjon tuleb hagejale kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu TsMS § 149 lg 4

esimese lause alusel tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu