3-2-1-53-07 · Riigikohus

J. Luige eriarvamus, millega ühines P. Jerofejev

Erinevalt kolleegiumist leian, et ringkonnakohus tegi hagejale üllatusliku otsuse (I) ning et

hagiavalduse resolutsioonis esitatud väited on käsitatavad faktiväidetena artiklite konteksti arvestades

(II).

I

Seisukohta, et ringkonnakohtu otsust saab käsitada hagejale üllatuslikuna ning avaldaja õiguslikul

hinnangul (arvamusel) põhinev väide (järeldus) ei kaota oma tähendust faktiväitena, põhjendan

alljärgnevalt.

1. Tulenevalt TsMS § 363 lg 1 p-dest 1 ja 2 peavad nii hageja nõue kui ka hagi aluseks olevad

faktilised asjaolud olema piisavalt määratletud. Nõude ja selle alusasjaolude selguse tagamine on

kohtu eelmenetluslik ülesanne (TsMS § 392 lg 1 p-d 1, 3 ja 4 ning lg 3). Kolleegium pidas

hagiavalduse resolutsioonis esitatud nõuet iseenesest selgelt sõnastatuks. Selles taotles hageja

kohustada kostjat järgnevaks: "1.1. 03. veebruari 2006. a artiklis "Keskkonnaraha jagajad on

radariostust mööda vaadanud", 04. veebruari 2006 artiklis "Libe keel ja loomutruu loba" ning

09. veebruari 2006 artiklis "Onu Taavi jutud esitatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks, milles

väidetakse, et 28. jaanuaril 2006. a Harju- ja Läänemaa rannikul tekkinud õlireostuse avastamiseks

Piirivalveametile vajaliku tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise kohustus oli SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) nõukogu esimehe ja Keskkonnaministeeriumi (KeM) juhina

Villu Reiljanil [edaspidi väide A] ning 1.2 paranduse avaldamiseks, milles avaldatakse, et õlireostuse

avastamiseks vajaliku tehnika hankimise ja finantseerimise korraldamine Piirivalveametile ei olnud

seadustest ja rahvusvahelistest lepingutest tulenevalt Keskkonnaministeeriumi ega SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus ja nende kaudu keskkonnaminister Villu Reiljani ametiülesandeks

ning et vastav kohustus oli Siseministeeriumil (SiM) ja Piirivalveametil [edaspidi väide B]."

Vastuväidetes hagile leidis kostja, et kuna ta ei ole esitanud ebaõigeid andmeid, ei teki tal kohustust

neid ümber lükata või parandust avaldada. Maakohus rahuldas kõnealuste andmete ümberlükkamise

ja paranduse avaldamise nõude. Seega nii kostja kui ka maakohus pidasid käsitletavaid väiteid

hagejasse puutuvateks faktiväideteks.

Ringkonnakohus leidis, et artiklites ametkondade vastutuse kohta avaldatut ei saa pidada puhtalt

faktiväideteks, kuna need sisaldavad samaaegselt hinnanguid, sealhulgas õiguslikke arusaamu

keskkonnakaitse korraldusest Eestis. Riigivõimu teostamist puudutavad väited ei saa rikkuda ministri

isiklikke õigusi. Ringkonnakohtu 18. jaanuari 2007. a kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole

hagiavalduse resolutsioonis nimetatud väidete ümberhindamise võimalust arutatud.

Sarnast menetluslikku olukorda on Riigikohtu tsiviilkolleegium hinnanud 13. aprilli 2007. a otsuses

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07. Selles asjas asus kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus on teinud

hagejale üllatusliku otsuse, kui hindab esitatud väiteid teisiti, kui pooled ja esimese astme kohus seda

tegid. Hagiavaldusest ja kostjate vastusest nähtuvalt ei pidanud pooled esitatud väiteid

väärtushinnanguteks, vaid faktiväideteks. Ka menetluse kestel ei tekkinud küsimust sellest, et

tegemist võiks olla väärtushinnangutega. Ringkonnakohtu 2. novembri 2006. a kohtuistungi

protokollist nähtuvalt ei olnud väidete õigusliku hinnangu küsimus arutusel ka ringkonnakohtu

istungil (viidatud otsuse p 31).

2. Asja õige lahendamise tingimusena eeldab asjaolude piisava määratletuse nõue au ja hea nime

kaitseks esitatud hagis põhimõtteliselt kahte hinnangut: 1) öeldu (sõnade, lausete ja teksti) tähenduse

mõistmine ja 2) faktiväidete ja väärtustavate väidete (modaalsed ja nn puhtad väärtusotsustused)

eristamine. Siinjuures pole oluline, kas faktiväide esineb vahetult tekstis või on see sõnastatud teksti

kontekstis. Sel juhul peab aga kohus avaldatud teksti alusel kontrollima hagiavalduses esitatud

faktiväite järeldusena sõnastamise võimalikkust.

2.1. Kui maakohus pidas väiteid A ja B faktiväideteks, siis ringkonnakohus piirdus üksnes

tõdemusega, et need väited ei ole tsitaadid, vaid tegemist on pigem artiklites väljendatu

tõlgendamisega. Riigikohtu tsiviilkolleegium asus seisukohale, et väide A ei ole faktiväide, vaid

üldine õiguslik hinnang hageja kui Vabariigi Valitsuse liikme juhitud Keskkonnaministeeriumi ja SA

Keskkonnainvesteeringute Keskus kohustustele. Viimasena nimetatud järeldus viitab ühtlasi

asjaolule, et kolleegiumile ei olnud hageja nõude alusasjaolud piisavalt selged.

2.2. Leian, et kolleegiumi ülalmärgitud järeldus ei ole kooskõlas Riigikohtu varasemate

seisukohtadega kohtumenetluses kasutatava mõiste "faktiväide" määratluse kohta. Käesolevas otsuses

viidatud Riigikohtu erikogu 1. detsembri 1997. a otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-99-97 kohaselt on

faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus kohtumenetluses tõendatav. Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04 leidis kolleegium, et isiku kohta mis tahes

andmeid sisaldavat lauset käsitatakse kohtupraktikas faktiväitena, ja Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05 asuti seisukohale, et VÕS § 1047 lg-s 2 kasutatud "asjaolu

avaldamine" on samatähenduslik senises kohtupraktikas kasutatud mõistega "faktiväite avaldamine."

Seega on lause faktiväide kui sisaldab mis tahes kontrollitavaid andmeid, asjaolusid, sõltumata

andmete ja asjaolude tähendusest. Samuti pole mingit tähtsust sellel, kas ja milliseid

väärtushinnanguid avaldatud andmed või asjaolud võimaldavad või kas need väljendavad või

põhjendavad ühtlasi avaldaja seisukohti, sh õigusliku tähendusega arusaamu. Oluline on fakti suhe

tegelikkusega.

2.3. Faktiväide võib olla ka õiguslik hinnang. Sel juhul osutab fakt reeglina mingile faktiklassile

(sündmusele), so faktide kogumile. Eespool nimetatud kolmes artiklis avaldatule (öeldule) tuginevalt

saab teha järelduse, et hageja keskkonnaministrina ja KIK-i juhina oli juriidiliselt kohustatud

korraldama merereostuse avastamiseks vajaliku radari hankimise. Selle kohustuse olemasolu

tõendatakse kategooriliselt sõnastatud väidetega, nt: "Keskkonnaministeerium ja KIK on jätnud kuue

aasta jooksul tähelepanuta piirivalveameti korduvad taotlused anda neile raha radari ostuks";

"Esmakordselt taotles piirivalveamet siseministeeriumi kaudu KIK-ilt radari ostuks 31 miljonit

krooni juba samal, 2000. aastal. Vastus oli eitav."

Artiklitest viimasena avaldatus ("Onu Taavi jutud") väidetut ("Kuna Reiljan on jätnud õlireostuse

tõrjeks vajaliku vahendi soetamata ning sellekohased rahvusvahelised lepingud täitmata, siis on tema

vastutusekoorem selge ja suur."), arvestades saab kolmes artiklis öeldule tuginevalt kokkuvõtvalt

sõnastada faktiväite: "Hageja on täitmata jätnud õlireostuse avastamiseks Piirivalveametile vajaliku

tehnika (radari) hankimise ja finantseerimise ametialase kohustuse." See väljaütlemine kirjeldab kõiki

asjaolusid, mis võimaldavad vastavat käitumist klassifitseerida ametialase kohustuse täitmata

jätmisena.

Hageja leidis, et tegemist on faktiliste asjaolude ebaõige esitamisega. Kostja lõi avaldatuga

ettekujutuse, et õiguslikult kuulub see küsimus KeM-i valitsemisalasse sõltumata reostuse liigist.

Kuid alates 1. jaanuarist 2001 kehtiva Vabariigi Valitsuse 20. septembri 2000. a määruse nr 305

kohaselt on merereostuse avastamise ja likvideerimise ülesanne Siseministeeriumi valitsemisalas

oleva Piirivalveameti kohustuseks. Ülesande täitmist on sellest ajast alates finantseeritud SiM-i

valitsemisala eelarve kaudu. KIK-il ei ole radari ostu finantseerimise kohustust. Hageja ei olnud

2000-2002 keskkonnaminister ega ole vastutav nimetatud perioodil toimunu eest.

2.4. Ringkonnakohus ja Riigikohtu tsiviilkolleegium jätsid ülalmärgitud hageja väited ja esitatud

tõendid tähelepanuta. Kuna tegemist on faktiliste asjaolude (nende õiguslik tähendus pole oluline)

tuvastamisega, siis hagejal käsitletava kohustuse olemasolu või puudumise kohta seisukohta võtmata,

pean vajalikuks osutada sellele, et nn positiivne fakt (kõnealuse kohustuse olemasolu

Siseministeeriumi valitsemisalas oleval Piirivalveametil) välistab kõik muud võimalused, st

tegelikkus on selline ja mitte teistsugune. Küll olnuks väide hagejal käsitletava kohustuse olemasolust

moraalses tähenduses väärtusotsustus, seega ka vaieldav.

II

3. Au ja hea nime kohtuliku kaitse seisukohast omavad olulist tähendust PS § 17, mis keelab au ja

hea nime teotamise, ja PS § 25, mille kohaselt tuleb õigusvastaselt tekitatud moraalne kahju hüvitada.

Arvestades moraalse kahju mõiste kolme aspektiga - 1) moraalne kahju tekib isikliku mittevaralise

hüvele suunatud subjektiivse õiguse rikkumisega, 2) kahju suurust ei ole võimalik objektiivselt

hinnata, 3) kahju tuleb heastada lähtuvalt ühiskonnas välja kujunenud moraalistandarditest (õige ja

õiglane on õigustamatult põhjustatud kannatused või kahjustatud heaolu heastada) - on kahju taas

heakstegemise tähenduses kohasem kasutada kahju heastamise mõistet: kahju heakstegemine

põhiliselt muul viisil kui rahas. Sel juhul on moraalse kahju heastamisena käsitatavad nii

tegelikkusele mittevastavate andmete ümberlükkamine või paranduse avaldamine (VÕS §1047 lg 4),

rahalise hüvitise väljamõistmine (VÕS § 134 lg 2), tegelikkusele mittevastavate andmete avaldamise

lõpetamine (VÕS § 1055 lg 1) kui ka vabatahtlik ja siiras vabandamine (ei ole õiguskaitsevahend).

3.1. Kõrvale jättes au ja hea nime mõiste võimalikud määratlused, lähtun sellest, et hea nimi on üks

inimväärikuse komponentidest, au aga hea nime allelement. Ühtlasi tähistab au inimväärikuse kahte

väärtuselist aspekti: 1) au on isiksuse lahutamatu omadus ja 2) au on kõigil ühe palju. Seega on

eraisikul ja avaliku elu tegelasel võrdne õigus aule ja heale nimele nii era- kui ka avalikus elus.

Avaliku elu tegelase suurem taluvuskohustus tema avaliku tegevuse kajastamise tõttu, tuleb minu

arvates arvesse rikkumise raskuse hindamisel (VÕS § 134 lg 2 - moraalse kahju heastamine rahas).

Tema au ja hea nime ka olulise kahjustamise korral ei pea kohus alati reageerima rahalise hüvitise

väljamõistmisega. Avaliku elu tegelasel tekkinud moraalne kahju loetakse sel juhul heastatuks üksnes

ebaõigete andmete ümberlükkamise või paranduse avaldamisega.

3.2. Au ja hea nime kaitset sätestava seaduse grammatilisel tõlgendamisel veendume, et au ja hea

nime kui õigushüve koosseisust on lahutatud hea nimi (VÕS § 1046 lg 1 ja § 1047 lg 2). Teisisõnu,

kaitstakse üksnes au. Süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgendamise tulemusena võib siiski teha

järgmised järeldused: 1) au ja hea nime vähem olulise kahjustamise (õigusvastasuse) ebaõigete

andmete või faktilist laadi andmete mittetäieliku või eksitava avaldamisega sätestab VÕS § 1047

lg 1; 2) au olulise kahjustamise (au teotamise) väärtushinnanguga sätestab VÕS § 1046 lg 1 ja asjaolu

avaldamisega VÕS § 1047 lg 2.

3.3. Tegelikkusele mittevastav faktiväide, samuti väide, mille esitamisel ei ole arvestatud seda

järeldust võimaldavate kõigi faktilist laadi andmetega või on sellised andmeid järelduse tegemiseks

kasutatud eksitavalt (VÕS § 1046 lg 1), on minu arusaamist mööda mis tahes asjaoludest sõltumata

õigusvastane. Nimetatud väidete avaldamine aga võib, kuid ei pruugi avaldamisele seaduses

sätestatud nõuete järgimise korral õigusvastane olla (VÕS § 1047 lg 1 ja VÕS § 1047 lg 3).

Kohtumenetluses on seega oluline teha vahet väidetu (öeldu) ja selle avaldamise õigusvastasusel.

3.4. Kahjustatu õiguste efektiivse kaitse ja menetlusökonoomia huvides peaks paranduse

avaldamiseks kohustamist eelistama ebaõigete andmete ümberlükkamiseks kohustamisele siis, kui

faktiväite sõnastamine on hageja ja ka kohtu jaoks probleemne: avaldatud tekst on mahukas,

faktiväidete ja/või väärtustavate väidete põhjendamiseks esitatakse hulgaliselt andmeid (fakte),

arvamusi, seisukohti jne. Samuti siis, kui mainet on kahjustatud andmete mittetäieliku ja eksitava

avaldamisega.

Lõpetuseks soovitan kohtutel au ja hea nime kaitseks esitatud hagide lahendamisel pöörata senisest

enam tähelepanu asjaolule, et väljendusvabaduse, sh ajakirjandusliku sõnavabaduse piiride

laiendamisel ei kaotaks õigus aule ja heale nimele oma olemust (PS § 11).

J. Luik, P. Jerofejev