3-2-1-41-07 · Riigikohus

RIIGIKOHUS

TSIVIILKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

3-2-1-41-07

Otsuse kuupäev

Tartu, 10. oktoober 2007. a

Kohtukoosseis

Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks,

Lea Laarmaa, Jaak Luik ja Tambet Tampuu

Kohtuasi

Eesti Haigekassa hagi AS-i Tallinna Diagnostikakeskus,

Tallinna linna ja AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla vastu

solidaarselt võlgnevuse ja viivise saamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 2-05-855

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

AS-i Tallinna Diagnostikakeskus, Tallinna linna, AS-i Ida-

Tallinna Keskhaigla kassatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad Riigikohtus

Hageja Eesti Haigekassa, esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher

Kostja AS Tallinna Diagnostikakeskus (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Aldo Kaljurand

Kostja AS Ida-Tallinna Keskhaigla (registrikood xxxxxxxx),

esindaja vandeadvokaat Alice Salumets

Kostja Tallinna linn, esindajad vandeadvokaat Liina Linsi ja

vandeadvokaat Kalev Saare

Asja läbivaatamise kuupäev

27. august 2007. a

Istungil osalenud isikud

Kostja AS-i Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja vandeadvokaat

Alice Salumets, kostja Tallinna linna esindaja vandeadvokaat

Kalev Saare. Istungit protokollis Ragne Rebane.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 20. detsembri 2006. a otsus. Tühistada Harju Maakohtu

27. aprilli 2006. a otsus viivise 5 167 584 krooni ja kohtukulude väljamõistmise osas.

2. Saata asi tühistatud osas Harju Maakohtule uueks läbivaatamiseks.

3. Kassatsioonkaebus rahuldada.

4. Tagastada Tallinna Linnakantseleile kassatsioonkaebuselt 11. jaanuaril 2007. a tasutud

kautsjon 40 000 (nelikümmend tuhat) krooni.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa esitas hagi AS Tallinna Diagnostikakeskus (edaspidi kostja I) vastu

pooltevahelisest lepingust tuleneva rahalise kohustuse 9 541 194 krooni täitmiseks ning selle

kohustuse täitmisega viivitamise eest 4 281 352 krooni saamiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26. novembril 1992. a ühise tegutsemise lepingu

magnetresonantstomograafia hoone rajamiseks. Kostja I pidi lahendama kõik projekteerimis- ja

ehitusküsimused. Hageja ja kostja I sõlmisid 31. mail 1993. a edasise ehitustegevuse finantseerimise

tagamiseks ühise tegutsemise lepingu, mille kohaselt kohustus hageja tasuma Tallinna

Diagnostikakeskuse magnetresonantstomograafia hoone ehituse maksumusest 51% ehk 5 000 000

krooni. Lisaks sõlmisid hageja ja kostja I 7. juulil 1993. a laenulepingu nr 27, mille alusel anti

kostjale I täiendavat laenu 1 200 000 krooni. 9. septembri 1993. a lepingus nr 29 lepiti kokku, et

kostja I saab täiendavat laenu 3 300 000 krooni. Samuti lepiti eelnimetatud lepinguga kokku, et

kostjale I üleantud summad tuleb hagejale tagastada 1. jaanuariks 1994. a. Hiljem pikendati

laenusummade tagastamise tähtaega 30. juunini 1994. a. Kostja I ei tasunud hagejale võlga õigeks

ajaks. Hagiavalduse aluseks olevate lepingute alusel on kostja I võlgnevuseks 9 541 194 krooni.

Kostja I on 4. detsembri 2003. a kirjas tunnistanud, et ta võlgneb hagejale 9 541 194 krooni. Samuti

tunnistas kostja I oma võlgnevust 23. augusti 2004. a kirjaga.

1. juulini 2002. a kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 231 lg 1 sätestas, et rahalise kohustuse täitmisega

viivitanud võlgnik on kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt,

kui seadusega ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. 1. juulist 2002. a kehtima

hakanud võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 kohaselt on rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni

kohase täimiseni viivitusintressi (viivist) kuni VÕS §-s 94 sätestatud suuruseni. Hageja leidis, et

1. aprilli 2005. a seisuga on tal õigus kostjalt I saada viivist 4 281 352 krooni. Viivis suureneb iga

päevaga 2357 krooni võrra.

2. Kohus kaasas hageja 1. juuli 2005. a taotluse alusel kostjatena AS-i Ida Tallinna Keskhaigla

(edaspidi kostja II) ja Tallinna linna (edaspidi kostja III). Hagiavalduse täienduse kohaselt ei saanud

1. septembrist 1994. a Tallinna Diagnostikakeskus olla iseseisvaks õigussubjektiks ja tema õigused ja

kohustused läksid üle Tallinna linnale. Tallinna Diagnostikakeskus tegutses edasi Tallinna linna

hallatava asutusena. Tallinna Linnavalitsus moodustas 2001. aastal erinevate tervishoiuasutuste vara

baasil Ida-Tallinna Keskhaigla. Kostja I varad anti AS Ida-Tallinna Keskhaigla aktsiakapitali

suurendamisega viimasele üle. Vastavalt VÕS § 182 lg-le 2 läksid kostjale II üle ka kostja I kui

ettevõtte kohustused, ka kohustus hageja vastu.

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Viivisenõude kohta märkis

kostja I, et sellise nõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Vastuolu hea usu põhimõttega

seisneb eelkõige hageja käitumise ja tema tehtud tahteavalduste vastuolulisuses. Hageja on oma

käitumisega, arvesse võttes kohtusse nõude esitamist enam kui 10 aastat pärast nõude sissenõutavaks

muutumist, samuti mitmeid hageja tahteavaldusi, andnud mõista, et ta on laenu tagasinõudmisest

loobunud. Samuti väitis kostja I, et viivisenõue on põhjendamatult suur, ning taotles selle

vähendamist. Kostja III nõustus kostja I esitatud vastuväidetega hagile, mis puudutavad hageja nõude

aegumist, hea usu põhimõtte vastast käitumist, nõude mittetunnustamist ning viivisenõude

põhjendamatust. Kostja II vastuväitel on 9. septembril 1993. a sõlmitud leping nr 29 tühine.

4. Harju Maakohus rahuldas 27. aprilli 2006. a otsusega hagi ja mõistis kostjatelt solidaarselt välja

9 541 194 krooni ja viivise 5 167 584 krooni ning 12. aprillist 2006. a alates viivise 2357 krooni

päevas kuni põhivõla tasumiseni hagejale. Maakohus mõistis kostjalt solidaarselt välja 723 789

krooni hageja kantud õigusabikulu. Lisaks mõistis maakohus kostjatelt välja 31 018 krooni riigilõivu

riigi tuludesse.

Kohtuotsuse kohaselt on viivisenõue põhjendatud. Kohus asus seisukohale, et hageja esitatud

viivisenõue ei saa olla hea usu põhimõttega vastuolus, kuna on arvutatud seadusest tulenevate

minimaalsete määrade järgi. Riigikohus on 14. juuni 2005. a otsuses nr 3-2-1-66-05 asunud

seisukohale, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel tuleb põhivõlast suuremat viivisenõuet

võlausaldajal põhjendada üksnes juhul, kui võlgnik nõuab viivise vähendamist ja viivist on arvutatud

rohkem kui seadusjärgses suuruses. Samuti ei saa seadusest tulenev viivisenõue olla vastuolus hea

usu põhimõttega viivise ülemäärase suuruse tõttu.

Tulenevalt sellest, et hageja ja kostja I vaheline leping nr 29 kehtib, muutus selle lepingu p-s 1

nimetatud 3 300 000 krooni sissenõutavaks alates 2. jaanuarist 1994. a (tagastamise tähtaeg oli

1. jaanuar 1994) ja lepingu p-des 2 ja 3 nimetatud 6 241 194 krooni alates 1. juulist 1994. a

(tagastamise tähtaeg 30. juuni 1994). Maakohus kohaldas viivise arvestamisel kuni 1. juulini 2002. a

TsK § 231 lg-s 1 sätestatud viivisemäära ning pärast 1. juulit 2002 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

määra. 12. aprilli 2006. a seisuga on viivis 5 167 584 krooni.

5. Kostjad palusid ühises apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsuse viivise väljamõistmise osas

ja jätta viivisenõude rahuldamata. Kostja I tasus 12. mail 2006. a hagejale põhivõla 9 541 194 krooni.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 20. detsembri 2006. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja

apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega

korranud neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Vaidlust ei ole selles, et kostja I tasus 12. mail 2006. a hageja arvele 9 541 194 krooni. Kostjad on

vaidlustanud maakohtu otsuse viivise ja kohtukulude osas.

7. Asjakohased ei ole kaebuse väited põhikohustuse olemasolu, selle sissenõutavaks muutumise aja ja

selle aegumise kohta, kuna apellandid ei vaidlusta põhivõla väljamõistmist. Hageja nõudis viivist

seaduses sätestatud alusel ja määras. Tuginedes tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lg-

tele 1 ja 2 ning VÕS §-le 6, väitsid kostjad, et viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja

on oma õigusi kuritarvitanud. Samad vastuväited esitasid kostjad maakohtus eelkõige põhivõla

nõudele. Maakohus tuvastas, et hageja on käitunud nii põhivõla kui ka viivise sissenõudmisel

kooskõlas hea usu põhimõttega ega ole kaotanud nõudeõigust. Seda seisukohta on kostjad põhivõla

osas aktsepteerinud, kuna ei vaidlustanud põhivõla väljamõistmist. Hageja on õigesti märkinud, et kui

ta on põhivõla sissenõudmisel käitunud kooskõlas hea usu põhimõttega, siis ei saa kostjad samadele

argumentidele tuginedes apellatsiooniastmes väita, et viivisenõude sissenõudmine on samadel

asjaoludel põhivõla sissenõudmisest eraldivõetuna hea usu põhimõtte vastane. Kostjad ei ole esile

toonud ühtegi põhjendust, mis põhistaks hea usu põhimõtte rikkumist viivisenõude esitamisel

olukorras, kus põhivõla sissenõudmine ei ole hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus on õigesti

viidanud Riigikohtu 14. juunil 2005. a asjas nr 3-2-1-66-05 tehtud lahendi p-le 18 ja leidnud, et

seadusest tuleneva viivise nõudmine ei saa olla vastuolus hea usu põhimõttega viivise ülemäärase

suuruse tõttu. Hageja viivisenõue ei saa olla hea usu põhimõtte vastane, kuna on arvutatud seaduses

sätestatud minimaalsete määrade järgi. Kaebuses väidetud erandlike asjaolude olemasolu, mis annaks

alust vähendada viivist, ringkonnakohus ei tuvastanud.

8. Ringkonnakohus ei nõustunud ka kostjate seisukohaga, nagu rikuks viivisenõude esitamine hea usu

põhimõtet viivisenõude esitamisega hilinemise tõttu. Riigikohus on 2. juuni 2003. a lahendis

tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03 leidnud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja sees ei saa üldjuhul määrata

veel täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat mõistlikku tähtaega, mille jooksul hageja võib oma

õiguste kaitseks hagi esitada, ning et seda võiksid õigustada vaid erandlikud asjaolud.

Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid erandlikke asjaolusid. Samuti ei ole tuvastatud hageja sellist

käitumist, millest kostjad võinuksid mõistlikult aru saada, et hageja on viivisenõude esitamisest

loobunud. Asjaolu, et pooltevahelistel varasematel läbirääkimistel viivisest juttu ei olnud, ei anna

alust järelduseks, et hageja väljendas oma käitumisega kaudselt kavatsust viivisenõuet mitte esitada.

9. Ekslik on kostjate käsitus, mille kohaselt kohus oleks pidanud kohaldama viivisenõudele aegumist.

TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostjatest

ükski ei taotlenud maakohtult aegumise kohaldamist. Ilma vastava taotluseta ei olnud kohtul võimalik

aegumist kohaldada, isegi kui viivisenõue oleks olnud aegunud. Ka sisuliselt ei ole viivisenõue

aegunud. Viivis on põhikohustusega seotud, sest selle tekkimine on seotud põhikohustuse täitmisega.

Seega puudub mõistlik põhjendus, miks ei saa lugeda viivist kõrvalkohustuseks. Viivist saab lugeda

kõrvalkohustuseks, mis aegub TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusega. Asjas ei oma mingit

tähendust, et kostja I ei nimetanud võlatunnistuses viivist. Samuti on ekslik käsitada viivist tervikliku

nõudena, mis aegub esimese viivituspäeva eest viivise nõudmisel kogu nõude ulatuses. Käsitus

viivise aegumisest enne põhikohustuse aegumist on ekslik. Viivisenõue on VÕS § 101 p 6 kohaselt

õiguskaitsevahend rahalise kohustusega viivitamise puhuks, mistõttu ei ole loogiliselt põhjendatav, et

õiguskaitsevahend kohustuse täitmisele sundimiseks saaks aeguda kiiremini kui vastav kohustus ise.

Viivisenõue tekib eraldi iga põhinõudega viivitatud päeva eest ja nõuded aeguvad päevade kaupa.

Maakohtu otsus viivise väljamõistmise osas on õige. Kostjad osutasid Riigikohtu lahendile

tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, kuid nimetatud otsuse puhul olid pooled lepingus kokku leppinud viivises

ja sellest tulenevalt tuli tsiviilkoodeksi sätteid viivise arvestamisel kohaldada ka pärast 1. juulit

2002. a. Praeguse vaidluse puhul tulenes viivisenõue seadusest ning hageja sai tugineda asjaolude ja

toimingute osas, mis tekkisid pärast 1. juulit 2002. a, võlaõigusseaduse sätetele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kostjad esitasid kassatsioonkaebuse, milles palusid ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asi

samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostjad vaidlustasid ringkonnakohtu otsuse

tervikuna.

Ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 436, § 442 lg 8 ja § 654 lg-te 1 ja 5 nõudeid, mistõttu ei ole

ringkonnakohtu otsus seaduslik ega nõuetekohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus ei ole võtnud

põhjendatud seisukohta kostjate kõigi, hageja ja kostja I vahelise lepingulise suhte iseloomu ja sellele

vastava põhivõla sissenõutavaks muutumise ning sellega ka viivise arvestamise alguse ajahetke

puudutavate faktiliste ja õiguslike väidete kohta. Ringkonnakohus ei ole samas seletanud, miks üks

või teine asjaolu ei oma tähendust. Olukorras, kus kostjad tuginesid sellele, et maakohus hindas

tõendeid valesti, pidanuks ringkonnakohus analüüsima kostjate apellatsioonkaebuses viidatud ja

ringkonnakohtu istungil esitatud tõendeid.

Ringkonnakohus on ekslikult jätnud tähelepanuta kostjate väited põhivõla sissenõutavaks muutumise

ajahetke kohta põhjusel, et kostjad ei vaidlusta põhivõla väljamõistmist. Põhikohustuse

sissenõutavaks muutumise aeg omab viivise arvestamise algusaja kindlaksmääramise seisukohalt

olulist tähendust. See, et kostjad ei vaidlustanud apellatsiooni korras põhivõla tasumise kohustust, ei

tähenda, et sellega oleks välistatud viivisenõudega seotud kohtuotsuse motiivide vaidlustamine.

11. Ringkonnakohus on ekslikult leidnud, et ükski kostjatest ei ole taotlenud, et kohus tunnistaks

viivisenõude aegunuks. Kostja I palus 13. mai 2005. a kirjalikus vastuses viivisenõudele aegumise

kohaldamist. Sama palus kostja II 5. augusti 2005. a kirjalikus vastuses ja 11. aprilli 2006. a

kohtuteesides. Kostja III märkis 5. augusti 2005. a kirjalikus avalduses, et ühineb kostja I

vastuväidetega, sh ka palvega kohaldada viivisenõudele aegumist. Ka apellatsioonkaebuses taotlesid

kostjad viivisenõudele aegumise kohaldamist, kuid ringkonnakohus ei ole selle kohta otsuses

seisukohta võtnud.

12. Ringkonnakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 88 lg-d 8 ja 9. Kostja I täitis vabatahtlikult Harju

Maakohtu 27. aprilli 2006. a otsuse ja tasus 12. mail 2006. a hagejale kogu põhivõla 9 541 194

krooni. Väär on hageja väide, mille kohaselt ei ole kostja I kohustuse täitmine käsitatav mitte

kohtuotsuse täitmisena, vaid võla vabatahtliku tasumisena. Ekslik on kohtute seisukoht, et hagejal oli

õigus kohtuotsuse alusel väljamõistetud põhivõla katteks tasutud maksega lugeda tasutuks esmalt

kulutused ja viivitusintress ning ülejäänud osas põhivõlg. Hageja selline seisukoht muudaks

otstarbetuks kostjate edasise tuginemise aegumise vastuväitele nõude osas, mille kohta on esitatud

apellatsioonkaebus. Kostjatel puuduks hiljem võimalus aegunud nõude katteks hageja arvestatut

viimaselt tagasi nõuda (VÕS § 1028 lg 2 p 2).

13. Kostjate arvates on hageja poolt viivisenõude esitamine esmakordselt hagiavalduses (s.o kohtute

seisukoha järgi 10 aastat ja 8 kuud pärast põhinõude viimase osa sissenõutavaks muutumist)

vastuolus hea usu põhimõttega. Ringkonnakohus on jõudnud ekslikule järeldusele, et 9. septembri

1993. a leping oli laenuleping, mille järgsed maksed muutusid 3 300 000 krooni osas sissenõutavaks

2. jaanuarist 1994 ja 6 241 194 krooni osas 1. juulist 1994. Kostjad on seisukohal, et eelnimetatud

leping on ühise tegutsemise kokkulepe, mille järgne raha maksmise kohustus ei muutunud

sissenõutavaks mitte maakohtu otsuses märgitud tähtpäevadel, vaid sai muutuda sissenõutavaks

hageja tehtud finantseeringu tagastamist puudutava alternatiivse kokkuleppe sõlmimiseks peetud

pooltevaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumisest arvates. Läbirääkimised põhivõla tagastamiseks

kestsid 2005. aasta alguseni. Viivise üle läbirääkimisi ei peetud. Viivisenõude esmakordne esitamine

enam kui kümme aastat pärast põhikohustuse väidetavat sissenõutavaks muutumist on käsitatav nii

õiguste kuritarvitamisena kui ka vastuolulise käitumisena. Kostjatel oli hageja varasemat käitumist

arvestades kujunenud põhjendatud veendumus, et viivist nõudma ei hakata.

Ringkonnakohus ei ole hageja käitumise vastavuse hindamisel hea usu põhimõttele arvestanud

lepingute olemust ja eesmärke. Tegemist ei olnud ärilistest huvidest lähtuvate suhetega. Eesti

Haigekassa ning Tallinna Diagnostikakeskuse vahelised lepingud teenisid haigekassas arvel olevate

kindlustatute tervise säilitamise ning terviseuuringute ja ravi tagamise eesmärki.

Ringkonnakohus on valesti samastanud põhinõude ja viivisenõude, leides, et põhivõla tunnistamine ei

võimalda enam esitada vastuväiteid viivisenõudele, sh tugineda viivisenõude vastuolule hea usu

põhimõttega. Hageja tugines põhivõla tagastamisel lepingule ja viivisenõude esitamisel seadusele.

Täitmisnõue ja viivisenõue on erinevad õiguskaitsevahendid ja kohtul tuleb hinnata kostjate

vastuväiteid eraldi nii põhivõlanõude kui ka viivisenõude osas.

Ringkonnakohus jättis põhjendamatult kohaldamata kostjate alternatiivse vastuväitena viidatud VÕS

§ 113 lg 8 ja § 162 ning asus seisukohale, et puudub alus viivisenõude vähendamiseks. Kostjad on

seisukohal, et hagejapoolne hea usu põhimõtte vastane käitumine viivisenõude esitamisel saab olla

erandina aluseks ka viivise vähendamisele alla seadusega fikseeritud määra. Asjaolule, et

viivisesummat võidakse erandjuhtudel vähendada alla seaduses sätestatud määra, on viidanud ka

Riigikohus (vt otsust asjas nr 3-2-1-66-05).

14. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 144 ning VÕS § 101 p 6, asudes seisukohale,

et viivisenõue ei ole aegunud. Olukorras, kus kostja I tunnistas 4. detsembri 2003. a ja 23. augusti

2004. a võlatunnistuses oma võlga põhivõla osas, jääb arusaamatuks ringkonnakohtu järeldus, nagu

oleks kostja I tunnistanud sellega ka põhivõlgnevuselt arvestatud viivist. Kohtud ei ole tuvastanud,

millist liiki võlatunnistusega on kostja I eelnimetatud kirjade puhul tegemist ning milline on

nimetatud võlatunnistuse mõju võlatunnistusega hõlmamata nõuete aegumisele. Seega on asjakohatu

ringkonnakohtu väide, nagu ei omaks kostja I antud võlatunnistuse sisu mingit tähendust ei põhivõla

ega viivise aegumisega seoses. Kostja I tunnistas võlatunnistusega üksnes põhivõla osas võlgnevust,

seega on ringkonnakohus ekslikult leidnud, et võlatunnistuse koostamisega katkes viivisenõude

aegumine.

Ebaõige on ringkonnakohtu nõustumine hageja tõlgendusega viivisenõude aegumisest päevade kaupa

ning seisukoht, et viivisenõue tekib eraldi iga põhinõudega viivitatud päeva eest. Rahalise kohustuse

õigeks ajaks täitmata jätmisel hakatakse viivist arvestama põhivõla sissenõutavaks muutumisest.

Sellest hetkest hakkab kulgema nii põhinõude aegumistähtaeg kui ka põhinõudelt arvestatud

viivisenõude aegumise tähtaeg. Põhivõla tasumata jätmine on ühekordne rikkumine ja iga viivituses

oldud päeva eest ei panda toime uut rikkumist. Sama on leidnud Riigikohus lahendis tsiviilasjas nr 3-

2-1-103-05. Kuna hageja esitas viivisenõude esimest korda 16. märtsil 2005. a hagiavalduses, oli

viivisenõudele kohalduv 10-aastane aegumistähtaeg möödunud ning kohtud pidanuks kohaldama

viivisenõudele aegumist.

15. Ringkonnakohus on valesti ja tagasiulatuvalt kohaldanud VÕS §-s 113 sätestatud viivisemäärasid.

Kostjad leiavad, et võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse

seaduse rakendamise seadusest tuleneb, et enne 1. juulit 2002. a tekkinud võla pealt viivise

arvestamisel tuleb kohaldada tsiviilkoodeksi sätteid. Kuna leping sõlmiti ja kostjate väidetav võlg

tekkis enne 1. juulit 2002. a, tuleb kohaldada viivise arvestamisel tsiviilkoodeksi sätteid. Selline

käsitlus on loogiline ning kooskõlas õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõttega. Kui isik rikkus

kohustust enne 1. juulit 2002. a, siis pidi ta arvestama üksnes nende õiguslike tagajärgedega, mida

tollal kehtinud seadus lepingu rikkumise eest ette nägi.

16. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Ta leiab, et maakohus ega ringkonnakohus ei ole

tõendite hindamisel eksinud TsMS § 442 lg 8 ja § 651 lg-te 1 ja 5 vastu. Kuna kostjad vaidlustasid

maakohtu otsuse üksnes kohtukulude ja viivise osas, jättis ringkonnakohus õigesti tähelepanuta

kostjate väited põhinõude aluseks olnud õigussuhtele antud ebaõige kvalifikatsiooni kohta.

Asjakohatu on vaielda rahalise põhikohustuse aluste ja sissenõutavuse üle, kui põhinõude olemasolu

ja väljamõistmist ei ole vaidlustatud. Kostjad ei ole viivisenõudele aegumise kohaldamist nõudnud.

Kohus tuvastas, et viivisenõue ei ole aegunud. See, et kohtud on väidetavalt valesti kohaldanud VÕS

§ 88 lg-d 8 ja 9, ei seondu kohtumenetlusega, mille raames kostjad esitasid kassatsioonkaebuse. VÕS

§ 88 lg 8 kohaselt, kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi,

loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi

ning lõpuks põhikohustuse katteks, ja sama paragrahvi lg 9 järgi ei või võlgnik võlausaldaja

nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda. Hageja nõuete

osaline rahuldamine pärast esimese astme kohtu otsuse tegemist ei saa tuua kaasa vastava

kohtuotsuse ebaõigsust ning olla aluseks lahendi edasikaebamisele. Teised kostjate esitatud väited

materiaalõiguse normide rikkumise kohta on esitatud juba apellatsioonkaebuses.

17. Kolleegiumi 2. aprilli 2007. a istungil esitas kostja AS-i Tallinna Diagnostikakeskus esindaja

vandeadvokaat Aldo Kaljurand taotluse hagejalt välja mõista õigusabikulu 17 487 krooni. Tallinna

linna esindaja vandeadvokaat Kalev Saare palus hagejalt välja mõista õigusabikulu 50 816 krooni.

AS Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja vandeadvokaat Alice Salumets palus hagejalt välja mõista

õigusabikulu 5250 krooni. Hageja Eesti Haigekassa esindaja vandeadvokaat Toomas Vaher palus

kostjatelt välja mõista õigusabikulu 37 265 krooni 60 senti.

18. Asja läbi vaadanud kolmeliikmeline kohtukoosseis andis 30. mai 2007. a määrusega asja TsMS

§ 18 lg 2 alusel lahendada Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseisule.

19. Kolleegiumi 27. augusti 2007. a istungil esitas AS Ida-Tallinna Keskhaigla esindaja täiendava

taotluse kohtukulude väljamõistmiseks, milles palus hagejalt välja mõista 17 250 krooni

kassatsiooniastmes kantud kohtukulu. Tallinna linna esindaja esitas teatise, mille kohaselt on Tallinna

linn õigusabikulude eest kokku tasunud 75 154 krooni 50 senti.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

20. Kolleegium leiab, et TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 5 alusel tuleb ringkonnakohtu otsus

tühistada ja maakohtu otsus tühistada osas, millega mõisteti kostjatelt välja viivis 5 167 584 krooni ja

kohtukulu, ning saata asi tühistatud osas TsMS § 691 p 4 alusel samale maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

21. Kostjad ei ole vaidlustanud põhivõla suurust ega selle väljamõistmist. Kohtud on jätnud

hindamata kostjate väited põhivõla sissenõutavaks muutumise aja, viivisenõudele aegumise

kohaldamise, viivisenõude suuruse ja selle vastuolu kohta hea usu põhimõttega.

Kolleegium leiab, et jättes käsitlemata kostjate väited põhivõla sissenõutavaks muutumise aja kohta

ning asudes seisukohale, et kostjad ei ole taotlenud viivisenõudele aegumise kohaldamist, rikkus

ringkonnakohus TsMS § 436 lg-s 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet ning

TsMS § 654 lg 5 nõuet võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete

kohta ning seletada, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Asi tuleb saata

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel.

Kolleegium on seisukohal, et kuna asjaolude kohaselt tuli võlg tagastada ühekordse maksena, ei

olnud kohtul tulenevalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise

eraõiguse rakendamise seaduse §-st 11 alust kohaldada pooltevahelisele lepingule alates 1. juulist

2002 kehtivat seadust.

22. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et apellatsioonkaebuse väited põhivõla,

sealhulgas ka selle sissenõutavuse aja kohta on asjakohatud, sest kostjad ei vaidlustanud

apellatsioonkaebuses põhivõla väljamõistmist ning kostja I tasus hagejale põhivõla. Põhivõla

tagastamine ei võta kostjatelt õigust vaidlustada kohtu seisukohta põhivõla sissenõutavaks muutumise

aja osas seoses viivisnõudele aegumise vastuväite esitamise, väljamõistetud viivise suuruse ja hea usu

põhimõtte kohaldamata jätmisega.

23. Nii tsiviilkoodeksi (TsK § 173) kui ka võlaõigusseaduse (VÕS § 76) kohaselt tuleb kohustus

õigustatud isikule täita õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Rahalise kohustuse täitmisega on võlgnik

viivituses alates ettenähtud ajal kohustuse täitmata jätmisest ehk kohustuse rikkumisest. Põhinõue on

sissenõutav hetkest, mil võlausaldajal on võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Maakohus leidis,

et kuna leping nr 29 kehtib, on 3 300 000 krooni tagastamise osas kostjate viivituse alguseks

2. jaanuar 2004. a ning 6 241 194 krooni osas 1. juuli 1994. a. Selle seisukoha vaidlustamisel

tuginesid kostjad apellatsioonkaebuses lepingu nr 29 p-le 5. Nimetatud punktis märgitakse järgmist:

"Kui tervishoiuasutus ei kustuta laenu lepingu p 1, 2 ja 3 ettenähtud tähtajaks, lahendatakse Tallinna

Diagnostikakeskuse MRT osakonna valmimisel selle kuuluvus ja krediidi kustutamisega seotud

küsimused täiendava kokkuleppega". (I kd, tlk 18) Kõnealuse lepingu hilisema muudatusega (I kd, tlk

19) lepingu p 5 ei muudetud.

Vaidlust ei ole selles, et kostja I laenu lepingus nr 29 märgitud tähtajal ei tagastanud. Läbirääkimised

võla tagastamist puudutava kokkuleppe sõlmimiseks kestsid kostjate väitel kuni hagi esitamiseni.

Maakohtu otsuse p 99 kohaselt on poolte läbirääkimiste teemaks olnud võla tagastamise tingimused

(maksegraafikud), seejuures rakendatav intress, võimalus asendada vähemalt osa rahalisest

kohustusest muu vara üleandmisega. Maakohtu otsusest ei nähtu, et kohus oleks analüüsinud lepingu

nr 29 punkti 5 tähendust põhivõla sissenõutavaks muutumise aja seisukohast. Seda lepingu punkti ei

ole käsitlenud ka ringkonnakohus.

Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, milles lepingupooled lepingu nr 29 p-s 5

kokku leppisid. Arvestades lepingu nr 29 p 5 tõlgendamisel muu hulgas lepingu sõlmimise asjaolusid,

lepingupoolte käitumist ja lepingu eesmärki, tuleb maakohtul võtta seisukoht selles, mis ajast alates

on kostja I põhivõla tagastamisega viivituses (kas lepingus märgitud kuupäevade saabumisest, arvates

pooltevaheliste läbirääkimiste ebaõnnestumisest, alates nõude esitamisest pärast seda, kui

läbirääkimistel ei ole saavutatud kokkulepet laenu tagastamise viisi kohta või mõnest muust ajast).

24. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et kostjatest ükski ei ole taotlenud maakohtult

viivisenõudele aegumise kohaldamist. Kostja I on 16. mai 2005. a vastuses hagile märkinud järgmist:

"Tühise lepingu nr 29 alusel üleantud 3 300 000 krooni tagastamist on hagejal õigus nõuda Tallinna

linnalt ning kostja peab võimalikuks, et selle nõude täitmisega viivitatud aja eest oleks hagejal õigus

nõuda viivist vastavalt seaduses sätestatud määrale, s.o 3% aastas (TsK § 231 lg 1). Siiski on kostja

arvates tegemist aegunud nõudega." (I kd, tlk 72). 5. augustil 2005. a kohtule saabunud vastuses

hagile nõustus Tallinna linn kostja I esitatud vastuväidetega hagile, mis puudutavad hageja nõude

aegumist ning viivisenõude põhjendamatust. (I kd, tlk 129 p 4). Kohtuvaidluse teesides, mis on

esitatud 12. aprilli 2006. a Harju Maakohtu istungil, on Tallinna linn väitnud: "Seega on hageja nõue

nii põhivõla kui ka viiviste osas aegunud." (II kd, tlk 67) Samuti märkisid kostjad

apellatsioonkaebuses, et nõue on aegunud. (III kd, tlk 6) TsMS § 651 lg 2 kohaselt on poolel õigus

nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud. Kolleegiumi

arvates piisab aegumise kohaldamise nõude esitamiseks ka selgest suulisest vastuväitest, mida saab

käsitada taotlusena.

25. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele viivisenõude ja põhinõude aegumise seose kohta märgib

kolleegium järgmist. Õige on ringkonnakohtu seisukoht, et viivisenõue ei saa aeguda varem kui

põhikohustuse täitmise nõue. TsÜS § 144 mõtte kohaselt aegub koos põhinõudega ka sellest tulenev

viivisenõue. Kui põhinõue on aegunud, on aegunud ka viivisenõue. Seega nii põhinõude kui ka

viivisenõude aegumise tähtaeg hakkab kulgema ajast, mil võlgnik pidi põhikohustuse täitma.

Kohustatud pool võib tasuda põhivõla, olenemata selle aegumisest. Kohtuotsuse alusel põhivõla

tasumine ei võta kostjatelt aga õigust esitada viivisenõudele aegumise vastuväide, tuginedes

põhinõude aegumisele.

26. Kohtud ei ole kindlaks teinud, mis ajani kestsid pooltevahelised läbirääkimised. Olenevalt

põhinõude sissenõutavaks muutumise ajast võib omada tähtsust läbirääkimiste pidamine aegumise

peatumise ja võla tunnustamine aegumise katkemise alusena. TsÜS § 167 lg 1 kohaselt peatub nõude

aegumine poolte läbirääkimiste ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue

võis tuleneda. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude

tunnustamisega. Sama paragrahvi lõike 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule

võlgnetava osalises tasumises, intressi maksmises, tagatise andmises või muus teos. Koos põhivõla

aegumise peatumise või katkemisega peatub või katkeb ka viivisenõude aegumine.

27. Kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, peab kohus vastama kostjate väidetele viivisenõude

esitamise vastuolust hea usu põhimõttega. Kostja I väitis, et kuna hageja ei nõudnud enne hagi

esitamist kordagi viivist, tekkis tal arusaam, et hageja viivist temalt ei nõua. Hageja selline

vastuoluline käitumine võis kaasa tuua viivisenõude esitamise vastuolu hea usu põhimõttega.

Maakohus ei käsitlenud sisuliselt kostjate põhjendusi viivisenõude vastuolu kohta hea usu

põhimõttega, eeldades, et märgitud vastuolu ei saa esineda, kuna viivis on arvutatud seaduses (TsK-s

ja VÕS-is) sätestatud minimaalse määra järgi. Selle seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus, lisades,

et viivisenõude esitamist aegumistähtaja jooksul saab vaid erandlikel asjaoludel pidada hea usu

põhimõtte rikkumiseks. 1. juulini 2002. a kehtinud TsÜS § 108 lg 1 kohaselt tuleb õiguste teostamisel

ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Sama paragrahvi lõike 2 järgi ei ole õiguste teostamine

lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguste teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine

teisele isikule. Hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on välistada võimalus, et õigustatud isik

kuritarvitab oma õigusi. Kolleegium leiab, et põhimõtteliselt võib viivisenõue, sealhulgas ka

seadusjärgne viivisenõue olla vastuolus hea usu põhimõttega. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt

tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse,

kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu

eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite

seisukohast (nt on ülekohtune). Olenevalt tuvastatud asjaoludest peab kolleegium põhimõtteliselt

võimalikuks ka olukorda, kus hea usu põhimõtte vastaseks osutub viivisenõue üksnes teatud perioodi

eest.

Käsitledes viivisenõude vastavust hea usu põhimõttega, tuleb hinnata kostjate väiteid, et tegemist ei

olnud tavapärase laenulepinguga, et lepingu eesmärgiks, mille nimel kostjate arvates ka ühiselt

tegutseti, oli haigekassas kindlustatud isikutele kvaliteetsema tervishoiuteenuse osutamine ning et

läbirääkimiste käigus ei arutatud kordagi viivisenõude esitamise võimalust ning viivisenõude hilist

esitamist.

28. Kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel vastata kostjate väitele, et viivis on ebamõistlikult suur. TsK

§ 194 lg 1 kohaselt on kohtul õigus leppetrahvi (trahvi, viivist) vähendada, kui tasutav leppetrahv

(trahv, viivis) on kreeditori kahjudega võrreldes ülemäära suur. Seejuures tuleb arvesse võtta võlgniku

poolt kohustise täitmise ulatust, kohustisest osavõtvate isikute varalist olukorda, mitte ainult varalist,

vaid ka igasugust muud tähelepanuväärivat kreeditori huvi. Viivise vähendamist TsK § 194 lg 1 järgi

on kolleegium käsitlenud nt 14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05. Sama tsiviilasja

otsuses leidis kolleegium muu hulgas, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel ei ole üldjuhul

põhjendatud viivise vähendamine alla nõude seadusega tagatud ulatuse.

29. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et kohtud, asudes seisukohale, et kostja I on raha tagastamise

kohustuse täitmisega viivituses alates 1994. aastast, kohaldasid vääralt (tagasiulatuvalt) VÕS § 113

sätestatud viivisemäärasid. Viivist saab VÕS § 113 lg 1 järgses suuruses nõuda üksnes nõuete osas,

mis muutusid sissenõutavaks pärast 1. juulit 2002. a. Sellele seisukohale on kolleegium asunud ka

14. juuni 2005. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, 20. juuni 2005. a otsuses asjas nr 3-2-1-78-05 ja

29. jaanuari 2007. a otsuses asjas nr 3-2-1-137-06.

30. Kuna võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse rakendamise

seaduse § 11 kohaselt tuli asjas kohaldada enne 1. juulit 2002. a kehtinud seadust (vt otsuse p 21), siis

ei olnud kohtul alust tunnustada VÕS § 88 lg 8 järgi hageja õigust lugeda kohtuotsuse alusel põhivõla

katteks tehtud kostja I maksega tasutuks kulutused ja viivitusintress ning ülejäänud osas põhivõlg.

31. Tulenevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-

st 3, jaotatakse kohtukulud poolte vahel asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt läbivaatamise tulemustest.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu